Kaks päeva ilma korraliku netita... urrhhh, mis oleks hullem! Täna saan siis ammu salvestatud posti õndsalt üles laadida.
Kuigi mul on vahepeal valmis ja ka viimistluse saanud veel kaks salli ja üks rätt, ei saa ma neid näidata, sest seebikaga pildistamiseks on kogu aeg liiga pime.Ja modelliga on ka natu kehvasti.
Tutvustan hoopis teile oma nr 9-t, nr 10-t ja nr 11-t. Et mitte sallimajandusega segi minna hoian nad mul nüüd numbrilistena meeles. Kuidagi kummaline see on, aga mis parata... Vasemal siis, saage tuttavaks on paaripäevane, kõige värskem (see must). Keskel udupeen hall on nr 10 ja sellest numbrist ei pidanud ma mitte edasi kuduma, nii ma enesele lubasin. Ei suutnud seda lubadust aga pidada, sest nii palju häid mustreid lihtsalt satub kogu aeg silma alla ja mul on vähemalt kolme-nelja sorti peenikest lõnga varutud, millest veel kudunud pole. Paremal, see koorevalge on siis nr 9. Saite kenasti tuttavaks, jah? :)
Nr 10 puhul ma natuke ületasin ennast. Nimelt valisin nii peene materjali, millist pole varem kudunud. Kuigi lõng sai ostetud poolil, jälle kord kaltsukast, siis võtsin vaevaks ja kerisin kaalule mingi ühiku lõnga ning nagu selgus- võttes mitmest grammist ja meetrist keskmisi- siis tegemist on 32/2 lõngaga. Villane, natuke siidjalt läikiv ja väga elegantselt peen. Värviks võiks äkki pakkuda delfiinihalli. Väga ilusasti öeldud, eksole ;-)
Selle materjali jaoks mustri mõtlemine ja passitamine võttis ausaltöeldes aega. Nagu plaanitud, et viimane sall mõneks ajaks jne... Tahtsin teha justnimelt nr 3 puuvarrastega udu. Teine valik oleks olnud nr 2,5 varrastega nupuline kiri. Aga jäi see muster ja ma ei kahetse.
Nagu nr 10 puhul tekkis mustri puhul äratundmisrõõm, siis nr 9 juures olin ma alustades lausa ärevil. Ogret, omas headuses ja lambalõhnas näpu vahel veeretades jäi pilk pitsilistes koekirjades mustrile, mida ma umbes 12 aastat tagasi kudusin oma esimese lapse kampsikusse.
Selles kampsis oli kaks mustrit, teine neist oli poollehekiri, millest mul hall haapsalukas juba valmis tehtud on. Päris täpselt ma ei mäleta, kuidas ma neid kombineerisin, aga ühe mustriga sai kampsuni kehaosa ja teisega varrukad. Lõng oli maavillane ja särtsakalt punakas-lilla. Novot, ja kui ma neid mustreid koon, siis pisike nostalgianoot tuleb kallale. Ikka meenuvad mingid väikesed vahvad asjad ja olustik, kus sai elatud. Heina tänaval Tallinnas (kes teab, see teab) on võimalik elada nii, et maja sisehoovis on sul akna all metsik vana pirnipuu ja täiesti ebanormaalselt palju metsikult kasvavaid liiliaid-krookuseid. Vastavalt aastaajale siis. Maja on puust ja hingab mis kole, talvel isegi liiga palju. Sa ei kuule sinna oma pesakesse peaaegu üldse automüra, kuid samas on kesklinna, Toompea külje alla, kus töötasin, täpselt seitse minutit jala minna. Tol ajal ei olnud mul telekat, vaid oli tõesti palju sõpru. Pesumasinat, jube lugu küll, polnud mul ka ning köögis oli täpselt kolm ema käest saadud vana potti. Ja lapsukest hakkasin kasvatama täitsa üksi, naerdes, et näedsa, pühast vaimust teine... Ehh, rasked ja väga-väga ilusad ajad olid! Neid salle kududes ikka meenuvad ja see annab hingele sooja.
Too kõige uuem mustjashall uustulnuk sai mustri, kus sees jooksevad malbed südamed. Selle salli puhul on küll kohe kindlasti nii, et kududes ei saa mitte mõhkugi aru, et siit üks iludus tulemas on. Vat viimistlemine, see äratab salli ellu. Kuna materjal on selline, mis kohati natuke iseloomu näitab, siis olin enne targem ja tegin suure proovilapi ning selle siis niisutasin ja venitasin. Tulemusel polnud vigagi, ütleme nii. Eks mul endal ole ka natuke põnev, kuidas ta siis lõplikult välja nägema hakkab. Mõtlesin, et sellisele malbele sisule võiks nuppudega pilkupüüdva äärepitsi teha... Tea, vaatab veel, aega mõelda on.
Materjali iseloomu näitamise all pean ma silmas seda, et korrutatud on lõnga tegelikult kaunis tugevalt. Enne märjakstegemist meenutab töö üht pussakat. Korra läksin ma sellega alt, et valides peene lõnga, ei teinud proovitööd. Kuna ma seda materjali kaks lõnga kõrvuti juba kudunud olin, arvasin, et ka ühekaupa on OK. Jutt käib ühest rohelisest haapsalu sallist, mis nende valmis, kuid pildistamata asjade hulgas on. Õigemini ühe kehvakese pildi ma tast tegin ka, aga see oli hädavajalik, et mitte enne lõppu ITs olnud Kaalulangetamise projektist välja kukkuda. Parema meelega ma seda pilti enam ei presentreeriks. Aga miks ma sellest siis juttu teen? Vat sellepärast, et kui lõng on liiga hoogsalt kokku korrutatud, võib ta propellerisse kiskuma hakata.
Täitsa naljakas väljend, aga paremat pole. Sall oli natuke krimpsus ja kiivas. Märjaks tehes ja raamile tõmmates kiskus ta raami diagonaalselt sõna otseses mõttes propellerisse. Kuivanuna maha võttes selgus, et sakitipud, need nunnukesed, kisuvad ka keerdu. Küll ma teile seda veel pildiliselt näidata ka jõuan... Ühesõnaga- ei saa rahule jääda. Lõigatud lõngaotsakeste puhul märkasin kohe, et üks lõngakiud on teisest palju enam pingul olnud ja ma arvan, et see kõige jama taga ongi. Vaadake, täitsa näete ju kuidas üks kiud kisub...
Tähelepanu, tähelepanu! Homme saab siis teatavaks, kes sallilõnga endale saab!
Seniks tervitused ja hoidke ennast soojas, sügis on järsku kohale jõudnud ;-)