Kardinad, Sprite ja Vesi väikese pohlaga...

... on need, millest täna juttu tuleb. Kardinatest ei tahakski pikalt pajatada, lihtsalt kroonika mõttes pildid, mis tehtud selleks, et näha seda kogust, mis kahe viimase kuu jooksul heegeldatud sai. Ühes hiljuti silmatud blogis jäi silma uhke punane fileekardin, mille tegemiseks kulus heegeldajal üle 5 kilomeetri niiti. Kena oli, suur selline. Minul on siis valmis saanud seitse poolkardinat (pildile jõudis 6, sest viimane oli venituses), milles kokku pea 8 kilomeetrit niiti.

Materjaliks Kotiväki, heegelnõel 1,75 ja aega kulus üle 100 tunni. Mustri leidis kardinasoovija kaltsupoest ostetud heegeldatud detaililt. Natuke kõrgusse timmimist ja voilaa, olemas!
Nii, kui me nüüd pealkirjas mainitud karastavate jookide juurde läheme, siis tuleb edasi jutt pudelitest, millesse need villitud on. Viimasel ajal minu majas toimuv prügisorteerimine on saanud lisakasti "Emmele meisterdamiseks". Sealt ma siis plastikut lõikan ja väikese teeküünla abil seda vormin. Kunagi pudelisse kuuma teed kallates vaatasin, et tõmbus teine lahedalt krimpsu ja siit tuli mõte ka lisaks leegile keeva vett plastiku töötlemisel kasutada. Plaan ebaõnnestus- ei ole ikka veel seda vunki, mis vaja. Natuke sõrmedele ohtlikum  ka, kuigi lõigatud tükke sai pintsettide abil prepareeritud. Kuum töötlemine muudab lõigatud servad ümaramaks ja siledamaks ning annab võimaluse vormida.
Aga esimesed pääsukesed siis valmiskujul sellised:

kõrvakad ja samas stiilis ripats

Sprite´i pudel oli täpselt samamoodi mõnus lõigata ja töödelda (odava Maxima limpsu pudelid on veel pehmemad ja mugavamad).

Esimeseks üllitiseks pakun pisikese linase niidi pusa ja filigraanhelmega ripatsit:

Kui juba, siis juba, mõtlesin ma eile öösel ja tegin mõned sõrmused ka. Olin kahevahel, sest kartsin, et ei suuda ega saa kinnitusi piisavalt häid- torgatud plastiserv äkki närib illusion cordi läbi, liim ei ole piisavalt tugev või jääb äkki läbi läbipaistva osa näha... Tegin kaks sõrmust prooviks ja tänase pildistamise juures viibinud kvaliteedikontroll Kass Mati andis teada, et liimimine, olgugi kangatugevdusega, ei ole OK lahendus. Ühel sõrmusel lendas õis kus seda ja teist... Samas- ega igal sõrmusel, mis ma plaanin tulevikus teha, pole au saada proovitud mõne kassi hammaste poolt. (Ega ma enda kassi ka iga päev ehetega toida, tahtsin lihtsalt näha, mida härrad ette võtavad ja kui kaugele oma vallatusega minna plaanivad). Inimesed on äkki natuke leebemad oma ehete suhtes...

 

Järgi jäi siis üks vaprake:

 

Elagu taaskasutus! Punased ja kollased pudelid tootmisse!

Ohoo!

Knitbuddies.com lehele sattusin ma mõistagi Haapsalu salli teemat googeldades, aga et jaapani keeles nüüd ka seto pitsist ja haapsalu pitsist lugeda võib, oli suureks üllatuseks. Raamatusse saab kiigata Amazoni jaapani lehel
Hakka või ostlema jälle, nii põnev on...

Salliga on lood sellised, et käitun nagu värskelt armunud: 11 tundi olin tööl ära ja juba jooksen, käed pikalt ees, tema on mind palavalt oodanud ning meil on koos olla väga hää. Kirgline suhe, ma ütlen...

Valmis on umbes pool. Mõlgutan mõtteid, et kas seekord minna jälle lihtsama vastupanu teed ja kududa pits külge või siis piinata ennast ka natuke. Arvutamine, see on asja juures piinarikas, kudumine ja külgenõelumine on... no päris köki-möki ei saa öelda, aga tehtav.

Tavaline tapeet...

Imekenad tekstuurid. 

Olen armunud! Käärid sügelevad.

/pildid on avades hiiglasuured/

Sõbrapäev on kulgenud rahulikult ja meeldivalt. Sallikudumine edeneb ja homme on mul vaba päev. Suurepärane kombinatsioon, teate ju küll...

Eile sai käidud Mustlasvankrit kuulamas. Marko Matvere, ooperikvartett (viiulid-tšello) ja üks pöörane Indrek Kruusima. Kui koju kätte tuuakse, miks mitte siis minna. Märksõna oli Django Reinhardt, keda mu teinepool viimasel ajal suuresti fännab ja seepärast sai ka kodunt välja mindud. Kontserdi lõppedes oli tunda, et pulss ikka lööb ja põsed on roosad. Muidugi oli kava kokkupanija arvestanud tüüpilise eestlasega ja mustlase moodi andmine läks lahti alles esimese poolaja viimaste laulude juures. Enne seda oli natuke uina-muina kui rahvakeeli väljenduda. Teine vaatus oli tempokas ja mulle kohe väga meeltmööda. Indrek Kruusimaa on väga osav flamenkokitarrist ja kui mul oleks nii nobedad sõrmed, siis kooks ma salle ülehelikiirusel ja tõenäoliselt ei peaks enam palgatööd tegema ;-))) Vahva oli!

Vabadus!!!

Ojee, valmis said need kardinad, mis nii pikalt mu tähelepanu ja aega enda küljes hoidsid! Viimasel on ülemine äär veel kõpitseda ja siis saab nad tehtuks lugeda! Väga hea tunne on suurt asja nö kaelast ära saada, sest juba mõnda aega on isu teha pisiasju mind seganud. Kleebid mõne käevõru ja ei midagi enamat... kuigi tahaks.

Ega ma selle vabaduseda muud paremat peale osanud hakata, kui et alustasin uut haapsalu salli. Kaks kuud kudumispaastu oli mu käed ikka päris kangeks muutnud ja seitse-kaheksa rida läks aega enne, kui "tunne" tagasi tuli ja ma jälle ennast omas elemendis tundma hakkasin. Nagu pildilt näha, siis vahepeal on mu sünnipäevakink Hong-Kongist kohale jõudnud. Vägev mustriraamat, mis algul lausa ohhetama võttis. Töö juures ühele kollegile seletasin, et "Ma arvasin, et mu silmad on juba kõike näinud, aga see raamat on ikka super! Millised mustrid, millised võrratud keerdsilmused!!!" Kolleeg noogutas asjatundlikult pead .Vaatas pika pilguga, mõeldes, et oh vaeseke, täielik hull! Jutt käis suitsunurgas ja nagu muuseas, kolleeg on selline jõrm meesterahvas... Hirnu herneks!

Readerit lugedes täna muud pole, kui Valentinipäev ja Valentinipäev! Võõras püha mu jaoks, pole midagi parata. Vene ajast pärit inimene ei pruugigi sellega harjuda. Ja miks ka peaks, eksole!? Et ka natuke kingitustest rääkida, siis võib-olla vanadest. 

Tegime perekeskis omavahel jõulueelseid kingitusi.Esimene advent oli üleandmise aeg ja idee saime Isetegija foorumi värvipakkidest. Roheline, punane ja valge- milline on lemmik... 

 

Loosiga tegin mina kingi tütrele, mu teinepool aga mulle endale. See viimane oli ikka üllatus küll!

Nagu näete, on tegemist plaadikaanega. Kujutage ette, mees käis õhtul töö juures, et rahu ja vaikust saada,  kontsertiinat kääksutamas ja lindiastas siis selle ning tegi mulle plaadi! Kuna me leppisime omavahel kokku, et kink peab olema isetehtud, siis ta leidis, et see on ainuke, mida tema ka ise teha oskab. Nii armas, kuigi tegemist on tõepoolest sõna otseses mõttes väikese diatoonilise bisonoorse helisaastega ;-)))

Tekst lähemalt:

Brokaatkleidi teine tulemine...

Pealkiri ütleb kõik. 

Oli kleit ja olid käärid. 

Heast poest sain vahvad helmekübarad ka ja kaua karbis oodanud kinnis leidis oma kee.

Nagu oleks bling-bling, aga nagu ei ole ka...

Unustatud haapsalu sall...

"Pool aastat üksinda pimedas karbinurgas istuda pole naljaasi. Korra jõulude ajal lasti küla peale ja siis aeti jälle karpi tagasi! Mis elu see on !?!" Nii võiks see sall mõelda küll, sest valmis on ta olnud mõnda aega ja saatus on kurb- istub karbis ja ootab. Hiljemalt suvel, nii ma talle lubasin, saab taas inimeste sekka!

Pildistamise ajal salli kurbust tajudes kumises mul kõrvus Jüri Aarma lauldud iga-uue-aasta-lauluke... "Ohh, ärrrrrge jätke mind üksi kui oleme joonud šampanjat...". Kuidagi nostalgia tuli peale :-))

 

Tähtis ja rahutu päev...

... see tänane. Tulin hommikul töölt ja otsustasin, et ma ei saa enne magama minna kui postiljon on ära käinud. Kõhutunne ütleb, et ma võiksin täna paki saada. Paki, mida olen niiii ilmatuma pikalt juba oodanud. Teate, tellisin endale nüüd juba möödaläinud sünnipäeva puhul raamatu YesAsia.com lehelt ja 13.01 pandi see posti ning orienteeruvaks saabumise ajaks pakuti tänast kuupäeva. Ma saan aru küll, et ei ole nüüd vaja kohe nihelema hakata, aga... no vaadake, selle raamatu tellisin ja kus sa saad siis ilma nihelemata olla! Palju pitsilisi ja pöördilmustega imelisi mustreid! Kunagi muidugi üks õppejõud armastas toonitada, et kõhutunne ajab ainult teatud märgiga uksest sind sisse, ei midagi enamat. Aga noh... jah, võiks ju!

Tegelikult olen ma praeguseks püsinud üleval peaaegu 20 tundi ja olemine hakkab pisut ümmarguseks muutuma. Tahtsin kindlasti enne voodisse vajumist lõpetada kaks paani pooleliolevast kardinast, et siis jääb kindel ühik lõpuni ja enne uue niidimaterjali muretsemist ma nagunii edasi teha ei saaks. Lõpetasin ühe paani ja siis kutsusin kassi aknale poseerima. Et tule, sõber, teeme pilti, kus oleks näha, et sina oled väike ja kardinahunnik on suur! Pilt kukkus välja selline, et kodanik Kassi-Matil on täiesti suva, kas tema ees on 10 tokki Kotiväkit suure vaevaga ära konksutatud või mitte!

Kes saab kassi tema rahus on ignorantsuses süüdistada!?! Ei keegi! Tema ajab ikka oma asja. Lahe sell, kunagi ma veel tema tempudest teile pajatan...

Kui ma siin juba aja surnukslöömise mõttes pooleliolevatest töödest juttu teen, siis kaks pilti minu rämpsutöötlemise esimesest etapist. Ma ei tea, peaks mingi koodnimetuse sellisele tegevusele mõtlema, sest viimasel ajal kulgeb mu käsitöölise elu selliselt, et teen seda traditsioonilist, poole silmaga telekat jälgides ja diivanil lääbakil, et natuke lisaraha teenida ja siis teine osa näputööst on see, kus mul silmad peas hiilgavad ja ma virutan laste tagant kommipabereid ning silun neid heldinult, lõigun rõdul taarakastis olevaid pudeleid ja purke ning sõlmin kapipõhjast otsitud niite. Tapeedi tükeldamine ja voltimine on läbitud etapp, valmissaanud sadakond kotikest ootavad päikselisemaid ilmu, et pildile trügida. Träššomaania? Sodikus? Prükkari kõrgem tase? Midaiganes, igatahes võin ma eputada oma isikliku sodikotiga hoiukapis, kus leiavad oma otsa nüüd kõik meie majja sattuvad värvilised pudelid, korgid, konservikaaned,  üksikud purgid ja karbid ka. Pere on instrueeritud, et pudelikorgid käivad nüüd nugade-kahvlite karbi kõrval olevasse purki ja kommipaberid tuleb netilt koju tassida! Kuna te nüüd muigama kipute, siis ma enam rohkem õhinal siin ei seleta. Ega enne kui pilte pole, te ikka ju teada ei saa, mis sest rämpsuse tuleb. Peate lihtsalt lolliks ;-))

Nagu näha, ei ole ma nööbi-teemast ka seekord kõrvale saanud ;-)))

Pildil on mõned pudeliroosid. Plastpudelitest siis, nagu aru saate. Tegelikult on need mul ühed esimestest. Pärast neid olen mõne meetri plastiku ja kuumast pundunud sõrmede võrra targem ja oskan nüüd juba vaadata, et milline pudel oleks parem lõikuda ja kärsatada. Järgmiseks teen ma veel kuumaveekatseid ja siis hakkan valminud juppidest ehtevidinaid kokku panema. Ise olen oma ootused väga kõrgele kruttinud, pean nüüd vaatama, et nendeni ikka küündin.
Muide, ma ei mõtle mitte midagi ise välja!!! Olen tegelikult äärmiselt fantaasiavaene inimene (seda on muide korduvad testimised ja olgugi küll, et lõpetamata jäänud psühholoogiaõpingud mulle kindlalt kinnitanud)- ma leian oma ideed kujul või teisel internetist! Vaatan siis mõttele otsa ja kui kõrvade vahele kinni jääb, ongi see õige! Sellist plastiküpsetamist olen kohanud nii USA moodsa kunsti lehtedel kui Picasawebi karmides raamatupiraatkoopiate maailmades, hieroglüüfidega. Muidugi võib leelotama hakata, et kustmaalt läheb autorlus kui selline, aga vahet pole. Mina ütlen suure suuga välja, et kõik prügi-ideed on olnud olemas enne mind. Ma olen nad lihtsalt üles korjanud ja ära kodustanud!

Rahutusest ma nüüd kirjutasin. Tänase päeva tähtsusest? Eeemm... see on selline teema, et teistel ei ole sellest vist mitte sooja ega külma, aga mul endal küll. Aastal 2000 oleksin ma võinud kihla vedada, et järjekordne töökohavahetus saab aasta-pooleteise pärast kordusseeria. Täna, kümme aastat tagasi hakkasin ma nimelt riigitöötaja peenikest, aga pikka leiba sööma. Enne seda olidki kolm töökohta, kõik poolteist aastat pikad. Nüüd tuleb siis nentida, et eks ma juba "rikutud" olen! Kümme aastat!!! Ehh, erasektor mind vaevalt enam tahab! Riigiteenistujad pidid ju kõik marulaisad ja madalalaubalised olema, raha ainult hästi taskusse kühveldada oskama... Tegelikkuses on aga nii, et masutamise käigus palgalangetamiseprotsente vaadates ma enam ei pabista, mul nimelt ei ole väga palju enam kukkuda- miinimumpalk hakkab juba altpoolt vastu tulema. Ja ma sellest hoolimata armastan oma tööd ja kolleege! Ah jaa, kes veel ei tea, millest ma siin jahun, siis ma olen klienditeenindaja politseimajas. Paguneid ei kanna, tsivilist. Nii et palju õnne mulle, et mind enne seda kümnendat kõlli ära ei koondatud!

Oeh, nüüd olen ma küll nii parajas konditsioonis, et pean vist ikka postiljoni ootamise lõpetama ja parem puhkama heitma. Väike Jakob hakkab ju varsti lasteaiast koju tahtma. Siis peab jälle särama ja asjalik olema. Oligi praegu selline vahva hommikupoolik ja päev iseenda jaoks. Hää kui harvagi saab.