Ristimisrätt beebile

Mul on Etsy poe kaudu tekkinud väga toredaid võimalusi ja hoolimata kehvast inglise keelest toredaid suhteid üle maade ja merede. Olla kuduja ja anda lihtsalt mõni rätt ära müüki on midagi muud, kui olla kuduja ja anda rätt ära mingiks kindlaks kauniks sündmuseks, kus uus saaja jutustab sulle, kuidas ja kellele sall kuuluma saab. Olen tähele pannud, et teinekord hinnatakse käsitsi tehtud kudumeid ülikõrgelt ning kaunid kiidusõnad tegijale on nagu preemia.Sellised pildid aga on nagu torditükk lisaks preemiale :-)

Meie kirjavahetus Deborah´ga on olnud väga südamlik ja ma olin rõõmsalt üllatunud, kui sain nüüd, vastu talve veel pildi kevadel kootud suurest rätist, mis oma uut head elu elab mere taga. Sellel pildil ei ole rätti küll palju näha, aga tegelikult ei olegi see põhjuseks, miks ma täna postitan. Mul on hoopis hea meel, et rätt sai beebi ristseteks, mis olid ülikaunis õhustikus kolme uhke preestri osavõtul ja tegelikult kogu mu tähelepanu kuulub siin hoopis kleidile. Pilt on imekena ja soovin pisikesele mõtteis kõike head ning olen rõõmus, et mu töö oli tol päeval sellise erilise ürituse "osaline".

See kleit, kui pisut hoolsamalt vaadata suurelt pildilt, on tõeline meistriteos! Tegemist on 150aastase kauni pitsiga ning tikkimistehnika, mille nimeks Ayrshire whitework on täiesti uskumatult kaunis! Selliseid asju, mul on küll tunne, enam ei kohta. Vähemasti mina ei ole midagi nii väärikat varem oma silmaga näinud (ok, ega ka seekord oma silmaga ei näinud... aga siiski). Suurepäraseid vanu pitse olen kiirustades vaadanud näiteks Heimtali muuseumis, aga kindel on see, et kui peent valget pitsi või peent valget vana-aja tikandit võimsalt näha tahta, peab sõitma mõnesse Euroopa muuseumisse. Mul on nüüd pea aasta juba antiiksete pitside raamat, mida lehitsedes ma samu mõtteid korduvalt mõelnud olen. Sealsed pitsitraditisioonid ja tikandid on midagi muud, kui meiemaised (mis ei tähenda, et meie omad oleksid kehvikud). Ma olen ikka väga valgel lainel ja mida suurejoonelisemad tööd, seda parem, ma leian.

Aga tehnika, ikka see Ayrshire, tuleb niimoodi juhuse abil kokku puutudes googeldades koju kätte ja uskuuge, ei anna mitu päeva juba rahu! Tikkimise mõtete juurest nüüd taas kiirelt kuduma ja kaunist jõuluootust kõigile!

Kootud pruutkleit Shetlandi pitsi mustritega

Foto: Katrin Press

Minu sellesuvine kõige põnevam töö oli kootud pruutkleit, kus mitmed Shetlandi pitsi mustrid sees. See oli tõesti põnev, sest peamiselt ma koon ju Haapsalu pitse. Mis nende pitside vahe siis on? Tehniliselt- Shetlandi pitsid on kootud igal real ja mustripinnad on ripsilised. Et pisutki ülesannet lihtsustada, kudusin ma pinnad siiski siledakoelised ja antagu mulle see andeks. Töö käis ju ringselt ja kes kudunud, teab, mida ma mõtlen.  Salli kudusin ma ka, mis küll pildile ei saanud, oli aga igati "päris". Ripsiline ja põiki kootud äärepitsiga, mis Haapsalu sallidega võrreldes samuti täiesti teine tehniline lahendus. Sallist ma kunagi väga suure põnevusega ka rääkisin pisut.

Foto: Katrin Press

Loodusvalgest villasest kleit, mille kudumise ajal ma ei teadnud aluskleidi valmimisest, sai minuarvates väga kenasti eksponeeritud kollase värvi taustal ja kollane neis pulmades näib üsna kaunis ja kuninglik olevat. Rõõmu värv, kas pole? Pilte nähes tekkis eriline rõõm ja hardus, sest suurejoonelisust ja ilu õhkab neist igal moel. Mulle väga meeldib pulmafotograafi käekiri ja ma leian, et ta on üks paremaid, kelle pilte näinud olen. Teile vaatamiseks pakun küll vaid mõned, aga piltide galerii oli südamlikkust ja ilu täis, uskuge mind. Fotograafiks oli selles pulmas Katrin Press.

Foto: Katrin Press

Kleidile lisaks kudusin nn varrukad, ehk siis väga napi boolero. Kuna villane ei taha palju pesemist, siis olen ikka pruutidele soovitanud kleiti ilma varrukateta. Hooldust pakun ma küll endakootud riietele alati tasuta, aga ikkagi- vähem pestes on kleit kauem kaunis.

Foto: Katrin Press

Kaunid pulmad, võrratud pildid! Ma olen rõõmus, et pruut Külli neid minuga jagas. Aitäh! Südamest veelkord palju õnne ja pikka, kustumatut armastust!

Pitsipisikut jagamas, seekord väikestele kuulajatele

Foto: K.Kivisild, Märjamaa Gümnaasium

Mul on lisaks väga kiirele ja pidevale kleitide kudumisele olnud viimasel ajal põnevaid külaskäimisi nii lähemale kui kaugemale. Päris viimane ja kõige erilisem oli saabuva Kodanikunädala puhul käik mu enda poja kooli. Esinema ja rääkima sellest, kuidas ühel kudujal tänapäeval läheb ja miks seda üldse teha, mida ma teen.

Sellest tunnist sain ma väga sooja ja toreda emotsiooni, sest ega ei teadnud ju arvata, kas kudumisest rääkimine tänapäeva esmaklasnikutele on kerge või raske, keerukas või lahe ettevõtmine ja olin valmis ka välja vilistatud saama.
 
Ettevalmistamine oli üks-kaks-kolm kindla plaani järgi ja kerge huumoriga, sest ma teadsin kohe, et millegi pika ja igavaga ma lapsi piinata ei taha. Et mida siis rääkida ja näidata? Haapsalu sall, otse loomulikult. Natuke ajalugu ka- otse loomulikult. Sall, mis on sama lai kui mina, sõrmusest niuhti läbi- jällegi otse loomulikult! Aga esimese asjana haarasin tähelepanu teatades, et ma olen Märjamaa kooli lõppedes käinud sõjaväestatud koolis (5+ idee eest) ja minust pidi saama vanglaülem, aga nüüd käin käsitöökoolis. Vahele jupp äriõpinguid kah.  Tähelepanu oli minu! Edasi läks hoogsalt ja lõbusalt.

Lapsed teavad nüüd kudumise kohta kõike, mis kiirelt vaja. Et varasemalt tehti käsitsi ja nüüd masinatega. Mõni masin on toasuurune ja töölised enamasti ei ole europiidset päritolu. Et kudumine on olnud mõnes piirkonnas ajaloo vältel peamiseks elatusvahendiks peredele (Shetland ja miks mitte Haapsalu), aga tänapäeval ja masinaga pole vahet, kas kampsik,  sall, müts, T-särk või sukad- üks kudumine kõik, aga käsitsi kudumine on ikkagi midagi erilist ja hääd!  Et kui sa oled mees ja südamest käsitöö juures, võib sinust saada maailmatuma kuulsus (Kaffe Fassett) või  miks mitte näiteks lausa miljonär (raha mõiste erutab lapsi usutavasti enam, kui minuvanuseid käsitööinimesi). Ja rääkisin ka, et et kui oled mees ja juhtumisi sünnid Peruus, pannakse sulle juba kümnesena vardad pihku ja anna chulludele aga valu! Pilte tuli omajagu juttu ilmestama, sekka neid, mis nalja ka teevad, nagu Kopti sokid, kuduv kuulsus filmist Chicken Run (no milliseid filmitähti nad ikka teadma peaksid!?) ja veel üht-teist. Vahva oli, ausalt! Rääkida oli vahva ja tundus, et ka lastel oli vahva. Enne lõppu veel väike töö väärt kudumisraamatutega sektsioonides (loe: nojah, pisuke ajatäide, sest kella vaadates olin kümne minutiga puusse pannud)

Foto: K.Kivisild, Märjamaa Gümnaasium

Nüüd ei saa neid väikseid sõpru vähemasti ära petta paksu, ilma nuppude ja äärepitsita salli Haapsalu salli pähe pakkudes ja usun, et nii mõnegi jaoks on kudumine nüüd pisut enamat, kui vanaema armsad, aga alati turvaliselt hallid sokid. Aitäh võimaluse eest!

Rõõm olla märgatud!

See oli üks vinge tuulega oktoobrikuine päev, kui ma võtsin rattad alla ja sõitsin Märjamaalt Kärusse. Jah, sellise nimega vahva koht on Raplamaal olemas! Sõidu põhjuseks oli see, et mind kui käsitöörindel tegutsejat on märgatud ja see teeb rõõmu.

Foto: Jaak Kadarik, Raplamaa Sõnumid

TÕN ürituste raames valiti parim täiskasvanud õppija, parim koolitaja ja koolitussõbralikum organisatsioon. Mul on väga hea meel teatada, et maakonna parimaks koolitajaks sain sel aastal mina. Aitäh tunnustuse eest! Suur keraamiline vaas jääb seda meenutama, nagu ka tänukirjad ja palju rõõmsaid nägusid ja positiivset emotsiooni selles sügises samuti. Minu kõrval on maakonna ja ka vabariigi selleaastane parim täiskasvanud õppija Airika Rahuoja, kelle uskumatu visadus on väga inspireeriv. Ja teiste prouade riietusest võib aru saada, kes organisatsioonina tunnustust pälvisid.

Ega ma auhinna üleandmisel saanud ka rääkimata olla. Kõikidele kohaletulnutele ütlesin, et tükike tööd on mul kaasas ja kiirelt andsin teada, et ühe õige Haapsalu salli tegemisel tuleb vähemasti paarikümmet raudreeglit teada ja silmas pidada. Nipet-näpet veel lisaks. Ja oli ikka tore küll kui hiljem kohviringis tuli lausa üks härra veel kinnitust küsima, et kas too sõrmusest läbimahtumine on ka ikka üks õige salli kriteeriume. No otse loomulikult, eksole!

Kuigi mu viimase aasta koolitamiste hoo on maha võtnud nii tütre sünd kui tervisehädad, kavatsen seda tegevust jätkata. See on nii vahva tunne, kui kahepäevase koolituse esimesel õhtul suure kodutöö koormaga naised tõsiste nägudega koju lähevad ja järgmisel päeval, sallikoolituse lõppedes on samavõrra rõõmsad, sest ebaõnnestumine on täiesti välistatud. Ma olen väga tänulik kõigile, kes on usaldanud mind pitsitarkusi jagama ja on rõõm, et nii mitmegi kursustel käinu tegemistesse on pitsiline pool kindlalt kanda kinnitanud. Varras sõlme ja südamest aitäh!

Käsitöökojad üle maa 2014

Kallid sõbrad, käsitöökojad on taas toimumas! Märjamaal on tulemas väga mitmekesine üritus. Minu laua juures saab kindlasti nuppu kududa, sada küsimust küsida ja ka head sallilõnga soetada. Tere tulemast!

Raplamaa rahvariided Sillaotsa talumuuseumis

Täna veetsin väga õpetliku ja ilusa pärastlõuna Sillaotsal. Raplamaa naised, kes sellealaselt koolitatud ja toetatud, esitlesid enda rahvariidekomplekte. Sellist ilu ja hoolt ei näe iga päev. Komplektid valmisid neil vaid aastaga.

Ajastu kaugeimad rõivad oli Epp Haabsaarel, ehk Loone naisel. Väga-väga lahe komplekt, kus ka väljapoole näha käsitsi tehtud õmblused omasid kindlat kohta. Ta käis asja uurimas ka kaugemal, kui Eestis ja ka tema esitlus oli ajastuhõnguline. Ega pole meil kellelgi lugu varrukast võtta, kus võõrad väed tulevad kodukohta vallutama, kuid rahvas pääseb terve nahaga. Vaat, kus on metalli ja muud paremat kraami! Kõlavööd, nõelakojad ja muu, vaselisi nii et vähe pole!

Seevastu uuema aja esindajad olid kui kolm graatsiat. Õrnad põlled ja õrnad rätid katmas kaapotkleite. Säravad oubid soenguis veel päälekauba.

Tegelikult oli päev lisaks silma nuumamisele igati informatiivne. Reet Piiri ERMist rääkis poolteist tundi just meiekandi rahvariietest ning sellist ettekannet kuulata oli hea. Ikka parem, kui raamatust näpuga järge ajades kaks ja kaks kokku panna.
Sillaotsa Talumuuseum on iseenesest juba põnev koht, kus tuleks veeta terve päev, mitte tunde. Käisin ma nii sepikojas kui linatoas uudistamas. Muuseumi teisel korrusel oli välja pandud paikkonnast kogutud vanemad rahvarõivad, mis eravalduses. Lisaks väga mitmetele Vigala seelikutele olid seal kahed minu jaoks  tähelepanuväärsed käised. Esimesed neist olid vanad, väga vanad linase niidiga tugevale linasele tikitud käised, mille kandja küll miniatuurne pidi olema. Anne Ummalas, kelle valduses need on, oli teinud ka koopiad ja kandis neid uhkusega. Teised käised haarasid pilku oma värvikasutuse, kulla-karra ja tikandi omapäraga. Minu jaoks on see kõik uus maa, ei ole ma käistetikandiga palju kokku puutunud.

Tunnid kulusid kiirelt ja eriti hea oli vaadata Märjamaa ja Vigala naiste põhjalikku ja kena tööd. Pildil siis Märjamaalt pärit riided vasemal ja Vigala paremal. Eks mul ole pistmist mõlemiga, kuigi sünnikoht jääb vastu Kullamaa valla piiri, Märjamaa ja Vigala vahele.

Anneli, tervitused! Kui päris aus olla, ei tundnud esimese hooga mitte äragi. Võid nüüd lotopiletit ostma minna.

Järjest enam hakkab mulle rahvarõivaste ja üldse tekstiilide värviline pool huvi pakkuma. Küllap valgest on küllastumus saabunud. Eelmisel nädalal käisin näiteks indigoga värvimise koolitusel ning mõne päeva pärast on taimevärvide koolitus plaanis. Huvitav, millega see kõik lõppeb?

Tellime 100% kašmiirist peenikest sallilõnga!

Ma mõtlesin pikalt, et kas ja kuidas, aga nüüd on aeg käes. Tellime peenikest kašmiirlõnga! Udupehmet ja luksuslikku. Kuna tegemist on väga hinnalise materjaliga, siis seekord on lõnga ettetellimisega nii, et ootan kohe ka ostusumma tasumist. Viimaseks päevaks, mil lõngasoove kogun, on 18.august ja summad peaksid laekunud olema järgmiseks päevaks. Seejärel tellin vabrikust, tavaliselt saabub lõng kolme-nelja päevaga. Ja siis... siis on nautimise ja kudumise aeg!

Pure cashmere/puhas kašmiir

Lõng on valge, mõõdus 2/28 e 1400m/100gr ehk nagu Haapsalu salli lõng ikka. 100 grammi hinnaks on 27 eurot. Kuna see rahanumber on suur, siis ma arvan, et pakun võimaluse tellida  ka 10 grammi kaupa, st kui soovid 80 grammi või 110, anna aga teada. Ei pea olema täpselt 100 või 50 grammi. Kerin Sulle sobiva koguse. Ainus, mida tähele panna on see, et mu kerimismasin ei tee üle 50grammiseid kerasid. See tähendab, et ostes 80 grammi, saad 50- ja 30-grammise toki. 
Lõngasoove ootan meiliaadressile liina.rees@gmail.com

Mis teeb selle lõnga nii eriliseks ja kalliks? Kes mu kursustel käinutest mäletab toda roosat kashmiirikera, siis kindlasti muigab, et kas tõesti pakub Rees õrna ja pudedat lõnga müügiks?! Viimastele ütlen, käsi südamel, see valge lõng ei ole pude, ei ole katkemisohtu kartagi! On vabrikuid, mis suudavad seda ka nii peene lõnga juures vältida ja mul on hea meel, et sellisest vabrikust tellida saan. Muidugi on ta habras, mis kašmiiri puhul on normaalne, aga temast on vägagi võimalik kududa nagu ka juuresolev proovilapp näitab. Nuppe tehes ei pea tagasireal venitamist kartma, kannatab kududa kenasti. Aga ikkagi- milline hind!?!

Kalliks muudab selle lõnga villa päritolu- kašmiirkitselt saab aastas vaid 150-300 grammi jagu kvaliteetset villakiudu! Kitsed elavad tavaliselt kõrgmäestikus, et pehme alusvilla kasvamine oleks kindlustatud ning sellistes oludes ja nii vähese tootlusega villa kasvatada ongi kallis ettevõtmine. Vill on peenema kiuga kui mistahes meriino ning mis peamine- on udupehme. Tõeliselt pehme! Nii ka lõng.

Ma julgen väita, et see pitsilõng on kududes olnud minu jaoks üllataja- ta on mahuline ja lihtsa sõnaga iseloomustades selline... sõrmevahel ümar. Korrutus on ühtlane ja ei ole karta, et varras töö käigus kiudude vahele läheb. Kerides sama kaalukoguse tavalist sallilõnga ja kašmiiri, siis kõrvuti pannes on kašmiiri kera mahulisem, suurem (võrrelduna näiteks siidi kera oleks villasest väiksem, kuna on raske ja sile). Kootud pits sellest lõngast  jääb hästi hoidma st kiud ei ole omavahel libedad ja see on ka ainus vill, mida näiteks on minu käest tugevalt allergilise või tundliku nahaga inimesed küsinud kui siidi kõrval ainuvõimalikku valikut.

Kašmiirlõngast proovitükk, mille ma kudusin ja mis pildil näha, on väljas olnud Haapsalu Pitsikeskuses ning jääb sinna tulevikus ka lõnga müüki toetama. Seda pitsilõnga on kudunud pitsiarmastaja Meeli, kelle käest eraldi küsisin, kas tema soovitaks. Soovitaks küll. Talle meeldis lõng eriti ühtluse poolest  ning Meeli ütles, et lõng "laulis" kududes käe all. Kes pehmet  ja veel pehmemat kudunud, küllap teavad, mida see võib tähendada.

Sõbrad, sellist lukslõnga tellimist ma ei korralda tihti. Õigemini on see esimene kord ja kes teab, millal jälle. Kasuta võimalust. Kui on küsimusi, ole lahke!

P.S. Kes Villa-siidi-kašmiirisegust tahavad ja ootavad, siis seda tellin vabrikust samaaegselt. Ole lahke, soov meilile, nagu ikka :-)

Aitäh!

Parandatud versioon Raplamaa Sõnumites avaldatud mustrist

Jah, igasuguseid kogemata juhtumisi on viimasel ajal. Üheks kurvaks juhtumiks oli, et 30.juulil Raplamaa Sõnumites sai ühe mustrina avaldatud vigadega versioon, mis ei ole tegelikult läbi kootud. Seega- kulla kudujad, võtke seda palun kui proovi. Vabandused segaduse pärast!

Siin on õige versioon avaldatust: (uus versioon 05.08- parandatud rida nr 9, rida 33)

Et kuidas sellised asjad juhtuda saavad? Hea oleks kõik palava ilma kaela ajada. Või öelda, et poliitikud on süüdi. Tegelikult aga juhtus see, mis tehnikaajastul ikka juhtuda saab- õige dokumendiga koos liiguvad infoühikud, mille oled unustanud, mis on nurga taga vms. See muster, õnnetuke, oli tööversioonina teisel lehel excelis vormistatud tabelis, kus esilehel troonis Raplamaa käiste varrukasuust inspiratsiooni saanud kiri. Ja saates ei pannud ma mitte tähelegi, et ühe lehe asemel kuus toimetuse poole teele sai. Et siis võtke heaks või pange pahaks- täiesti nii värske materjal, et pole läbigi kootud. Kes julge, võtab ette. See muster, mis sallina pildil oli ja mille eraldi veel ajakirjanikule saatsin, jäi aga lehest sootuks välja. Nüüd saan aru küll- ruumi polnud, vale muster oli ju ees! Sellised segadused. Vabandan veelkord!

Valuvaigistiks pakun aga läbikootud mustrit. Todasama, mis pidi seal ainsana avaldatud saama. Too Raplamaa taktiga. Muster jõudis lehte, pilt valmiskootud tükist mitte. Valmiskootud sallil on motiivide vahel kaks rida väiksemad vahed nii kõrguses kui laiuses. Nüüd peaks kõik klaar olema. Pilt on, muster on, jaksu varrastele!

Rätt Stina pulmadeks

Mul on rõõm täna taas näidata, kuidas kootud pits elab oma uut, helget elu.
Palju õnne, Stina ja Meelis! Aitäh kaunist päeva jagamast!
Fotod: Hanno Luukaselt

Räti muster pärineb suurest rätiraamatust, kus lõpupoole ka kolmnurkseid rätikuid sees. Väikeste kirjadega rätimuster nimeks. Selline kerge ja kaunis õlakate on pruudile suurepärane- kui ilm nõuab, saab sooja, kuid on ka muidu väga kaunis. No vaadake, milline stiilne noorpaar!

Kudujale on preemiaks tema töö eest rõõm, kui salli saaja jagab oma erilisi hetki. Mitte tasuks, aga preemiaks! Ja see preemia on nii magus, et rahasse ei saa vahetada kohe mitte! Aitäh!

Kadri pulmakleit

Täna jõudsid minuni pildid eelmisel suvel kootud pulmakleidist. Kui nad reas tulid, siis järjest laiemaks venis mu naeratus ja lõpuks võttis õndsalt ohkama.

Selle kleidi saaja leidis mind interneti kaudu. Vesteldes tuli välja aga üks täiesti uskumatu asi- meie vanaemad on olnud oma eluajal sõbrannad! Mäletan küll, kuidas koos mamma Helgaga sai alevis käidud ühes valges majas külas, olin siis selline pisut enam, kui meetrine piiga...

Tänan, Kadri, Sind usalduse eest! See nupurohke ja rikkalik kleit on nii kauni pruudiga  vastupandamatu kooslus. Pikka iga teie abielule!

Rääkigu pildid nüüd enda eest. Fotograafiks Krista Kõiv. Aluskleit: Hanna Korsar

Vanade pitside ja Haapsalu sallide kokkutulek

Eelmisel laupäeval külastasin väga hubast ja toredat näitust Kullamaal. Kohalikel on õnn olla sellise toreda kordatehtud käsitöömajaga, et oleks ju patt kogu aeg uksi kinni hoida. Õnnelikud naised! Ja need õnnelikud naised olid võtnud vaevaks tuua kodudest kokku vanad ja veel vanemad säilinud Haapsalu pitsid.

 

Ühesõnaga- varakevadel saime seal majas kokku nobenäppudega, kes Haapsalu salli kudumist õppisid ja nii nagu mu sinnasattumise eest tänan Eglet, olen rõõmus, et ta kirjutas ka mulle sellest vahvast sündmusest. Päris võõrana ma uksest sisse ei astunud :-)

Kohale oli toodud nii mõnigi väärikas sall ja rätt ning kuigi ma ei saanud ajaliselt väga kaua kaeda, oli põnev ning pildimälestus jääb vaadata ka kauemaks. Rättidel ei olnud  päritolulugusid kõrval, kuid nii mõnelegi otsa vaadates võis aru saada, kuidas ta oma elu elanud oli või millal umbkaudu kootud. Oli näha nii käsitsikedratud lõnga kui ülikeerukaid äärepitsi tekitamise viise.  Oli ka uuema aja salle, mis peened ja pitsivahused.
Viimasel ajal olen taas aruteludele sattunud, kustmaalt jookseb piir õige Haapsalu salli ja veel õigema Haapsalu salli vahel. Seda siis tehnilist poolt silmas pidades. Ütleme nii, et sellel näitusel olid väärikad, oma aja reeglite järgi kootud pitsid ja kui pühaks tõeks võtta vaid hetkel kehtiv viimane  raamatutarkus, poleks neist  ükski "kvalifitseerunud". Tegelikkus on aga see, et iga sall on õigena kootud omas ajas, kasutades just siis käibel olnud reegleid, teadmisi ja edasiantud kogemust. Eks ole mul endalgi ju riiulis kirjandust vähemalt nelja eri õpetusega, kuidas  õiget Haapsalu salli teha. Pilte vaadata ja analüüsida on pööraselt põnev, kohapeal lähemalt vaadata ja ka käega katsuda oli veel põnevam.

Siia lisan vaid väga üksikud palad tollest kaunist päevast ja sallide-rättide väljapanekust. Oleks vaid tihemini nii põnevaid üritusi! Nagu muuseum oleks uksed avanud! Tervitused Kullamaa naistele ja soojad tänusõnad!

Shetlandi mustritega sall

Seda salli kudusin ma suure põnevusega. Kui päris ausalt, siis tegemist on proovilapiga, mis kasvas ja kasvas ja mingil hetkel hakkas tunduma nii armas, et sai salliks vormitud.
Ma olen Shetlandi pitsimustreid ikka suure aukartusega vaadanud ja nii mõnelgi korral alustanud, kuid pooleli jätnud. See on pits, mida ei koo muuseas, teleka kõrvale. Tuleb end kohati vägagi kokku võtta, eriti kui oled algaja. Kudumises ma algaja pole, küll aga Shetlandi mustrite kasutamisel.

Mis siis on nii erinevat võrreldes Haapsalu sallidega? Kogu töö kootakse ripsis. See tähendab, et kõik read on parempidised. Tuleb tunnistada, et nõnda kudumine hakkas mulle väga hästi käppa ja nii raske on nüüd pahempidi ridu jälle jooksma saada.
Teiseks- kõik mustrid, ütleme siis, et mitte kõik, aga paljud, on kootud igal real. Jah, ka tagasireal ja teinekord võib õhksilmuste järgmisel real kokkukudumine olla päris tülikas. Aga inimene harjub kõigega, seda enam siis kuduja, kes on väga-väga põnevil. Keskosa lihtsasse mustrisse jõudsin lausa armuda,


Shetlandi sallide kompositsioon on midagi hoopis muud kui Haapsalu sallidel. Ka tehnilised lahendused on täiesti teised ja õmblemist pigem välditakse. Kuna ma ei ole veel pisiasjadeni süvenenud, siis ütlen vaid, et selle salli äärepits on kootud põigiti ja kudumise käigus kohe salli külge. Nurkades lahendasin äärepitsile suuruse lisamise küsimuse omaloominguliselt- kudusin lihtsalt nurga kummalgi küljel oleva kuue silmuse kohta 12 rida äärepitsis, st sai tehtud väike krousimine, et äärepits ikka kurvi välja võtaks. Nalja sai muidugi veel, sest külgedel oleks ju võinud äärepitsi kohe keskosaga koos kududa, aga nagu mainisin, idee teha proovilapist sall saabus alles töö edenedes. Ja pikad sirged kududa äärepits silmapidi keskosa külge ei olnud mugavad.

Et mis proovilapp see siis on? On proov kleidile, mida hakkan ühele pruudile kuduma. Olen alati rääkinud, et proovitööd on vajalikud ja neid kududes ei ole end vaja tagasi hoida (mina, varasem proovilapivastane...). Olgu selle suurusega kuidas on, aga kleidi mustrite paigutuse ja mõõtude jaoks pean ma uue proovilapi tegema, sest vardanumber näikse olevat pisut liiga suur. Sedapuhku piirdun küll väiksema proovilapiga, muidu kleidini ei jõuagi :-P
Mustrid Sharon Milleri raamatust Heirloom Knitting. 

Valge meriino

Kohal ta on ja jagan meeleldi:
*lumivalge
*100% meriino
*mõõdus 2/44 ehk 2200m/100gr
*hind 5,50 eurot 100 grammi + postikulu
*soovid on teretulnud postkasti liina.rees@gmail.com

Suured numbrid mõõtude real ehk lõnga peenus ei ole tegelikult nii hirmutavad. Laias laastus võib öelda, et tegu on Haapsalu salli lõngast poole peenema lõngaga. Kudusin tööproovi ja kui oled harjunud kuduma nö tavalist Haapsalu salli lõnga, siis harjub kiirelt ka sellega. Vardanumbrit soovitan pisut väiksema valida. Kui ma muidu koon 2,75mm vardaga, siis siin on proov tehtud 2,25mm-ga (olen pehmelt kuduja). Minu tehtud proovilt on võrdlusena hästi näha, et meriino läheb kududes vähem karvendama ja no muidugi valge on täiesti lumivalge. Nupud peab aga küll enam kui seitsmekordsed tegema, et mahukad oleksid.

Olen ikka rääkinud, et meriino pitsilõng võib olla väga vetruv ja tujukas. Tõsi, kes pitsi kudunud ja kandnud, arvatavasti ei vaidle vastu ja pesus venib meriinost pits ikka omajagu. See siin on tööstusele mõeldud meriinolõng, mis nii vetruv ei ole. Otsimisele läks jällekord omajagu aega ja ma olen väga rahul, et selle peenema lõnga leidsin. Kohevus tekib temasse pärast läbipesemist, kududes on ta suhteliselt taltsas. Esimesel võimalusel püüan ma ka terve salli sellest teha ning vaadata siis, palju on erinevust käsikudujatele mõeldud meriinoga kandmise seisukohast. Peenike, sile ja väga ühtlase korrutusega on lõng aga küll.

Kui arvad, et lumivalge ja peenike oleks täpselt sulle hää, kirjuta mu postkasti. Praegu on seda lõnga saadaval umbes viie kilo jagu ja uue tellimuseni läheb aega sest... on veel mitmeid uusi sorte tulemas. Ikka valget ja lumivalget, valik pigem sinna viimase poole. Uued lõngad, mida varsti tutvustan, on pigem lukslõngade klassist ja nö tavamõõdus e Haapsalu salli mõõdus (tuleb ka kaks poole jämedamat sorti), see meriino jääb mõneks ajaks kõige peenemaks, mida pakun.

Kui meriinot tahad päriselus näha ja katsuda, oled teretulnud 29ndal Haapsalu Pitsikeskusse, kus keskpäevast hääd ja paremat lõnga tutvustatakse (Anniki Pärnust Lõngaklubiga). Püüan ka muud head kaasa võtta, aga olgu see siis üllatuseks kohaletulijatele. Pakutavat pitsilõnga jätan ka Pitsikeskusse müügile.

Nagu ikka- vardad sõlme!

Püüdliku kuduja suur sall ja teade kursuste kohta

On olnud paremaid aegu, kas teate! Tervisemured ja kuhjunud tellimused on teinud minust viimasel ajal vaikiva netikülastaja. Blogi on väga-väga vaikne, kirjad ootavad pikalt vastamist... Kui, siis vaid FBsse jõuan ja aja, mis lapse kõrvalt jääb, sisustan kudumisega. Kuna ma ei ole ikka saanud end heasse vormi, siis lõpetan ka kursuste pakkumise hetkel ning järgmisel pühapäeval toimuv jääb mõneks ajaks ehk viimaseks. Päris haletsemist just ei vääri, aga loodan, et päike, mis iga päevaga kõrgemalt käib, annab jõudu ja beebi, kes on ikka tõeliselt hea laps, toob sära taas silma.

Vaatan, et viimasel ajal  on käsil suured ja eriti suured tööd. Tõenäoliselt kõige suurema salli oma elus lõpetasin eile hilisõhtul (korra varem olen kudunud ka pea samas suuruses, kuid see on tõesti rekord). Kuna see sall oli tõesti nii meeletult suur, siis sättisin pildistamise meelega mööbli taustale- riiuli otsa, mis vasemal, ulatun ma väljasirutatud käega napilt küünitama. Olgu see pilt siis nö kroonika mõttes, kus näha, et saaja soov on mulle käsuks :-) Palju  puhast ilu läks täna uue omaniku poole teele. Väikese huumoriga mõeldes- ma ei kujuta ette, milliste mõõtudega selle kandja küll olla võib...

Mustriks kohandatud Vene Täht, mis kudujate hulgas on väga popiks osutunud. Usun, et aja möödudes saab näha ka lõpetatud salle, seni võib edu vaid mustrisoovide pealt lugeda.

Tervitusi kõigile, kes ikka siia lugema satuvad ning usun, et tuleb ka neid päevi, kus taas uudiseid ja kudumisrõõmu lahkelt jagan.

Beebitekk Mettele

Suve lõpus, suure kuumuse kiuste, kudusin kiirustades oma tulevasele beebile tekikest. Ei teadnud ma siis, milline pisike sõbrake olema saab või isegi, mis talle nimeks tuleb. Kõhutitena oli ta väga viisakas ja hoidis emmet, ma tahtsin siis samaga vastata ja tegin ekstra pehme ja malbetes toonides tekikese. Kuigi seda sai kasutada vaid mõned korrad, sügis murdis ju peale, on ta mõnus ja pehme ja õrn nagu Mette isegi.

Ma tahtsin kududa midagi kiiresti, sest täiesti ootamatult olid mu käed jäänud haigeks. Karpaalkanali sündroom, öeldakse. Mul oli paar kuud kabuhirm, et kui see seisund jääbki püsivaks, on ka mu kudujakarjäär läbi ja naljatasin, et tuleb minna supermarketisse kassapidajaks. Nali naljaks, tegelikult oli hirmus küll, tõsiselt kohe, aga õnneks rasedusega koos lõppes see häda kätega ja muud hädad, mis asemele tulid on kudujasõbralikumad, kui nii saab öelda. Minust sai selline paras arsti-ukse-tagant-teise-taha-mutt lapse tulles. Keegi ju ei anna garantiid, et enne neljakümnendat su keha lapseootuse kenasti ära talub, kuigi muidu võid hästi fungata. Olgu, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Kudumisest ikka, kudumisest.

Beebitekikestele on mustreid kindlasti maailmas sadu, aga ma ei hakanud eriti end otsimisega vaevama ja nuputama. Mõtlesin hoopis, et kooks ringselt (vaeva vähem), kooks jämedamast lõngast kui muidu (2/14 valge ja kõrvale lõheroosa 2/28- täitsa paras) ja kooks lihtsalt, kuigi pitsiliselt. Võtsin paberi ette, ühe lihtsa Šetlandi pitsi motiivi ka ja joonistasin kiirelt mustri, kuhu pikkisin ikka natuke nuppe lisaks, kuidas siis muidu.

Too Shetlandi pitsi motiiv on üksikuna kõige lihtsamini tabatav tekikese keskosas, kus neli motiivi jalgupidi keskkohas koos. Vahele siis kergeid sakilisi laineid või midatahes siit välja lugeda saab, peaasi, et voolaks ja ei oleks tiheda kompositsiooniga nagu muidu mu mustrid kipuvad olema.

Kuna beebi oli keset ootamise aega andnud mõista, et tema tuleb siis kui tahab, oli natuke kiirustamist ka. Äärepitsini jõudes olin juba vana rahu ise. Et venitusse jõuab teki panna küll, isegi kui suur kiire peaks peale tulema. Selle teki venitasin raamil, mis oli väga mugav. Enne olin just kootud kleiti vaibale nõeltega pingutanud ja no ausalt, sajakilosena suure keskkohaga oli see pöörane spordipäev. Jah, takkajärgi mõeldes pole nagu hullu midagi, hea endale öelda, et olin viimast korda elus nii paks. Vähemasti loodetavasti...

Kui nüüd kellelgi on tunne, et selline lihtne pitsiline beebitekike on väga isuäratav, siis ma arvan, et miks mitte seda taas kududa. Õrna värvivarjundit saab erinevat tooni peenete pitsilõngadega tekitada ja kui väga kiiret pole, siis on mu postkast soovidele lahti. Kuna Mette on hetkel ikkagi nr 1 mu elus, siis võib juhtuda, et valmimisel tuleb ooteajaga arvestada.
Tekike on 80X80cm (kuid saab ka suuremat kududa) ja materjal pehme villane, kus 10% kašmiiri sees.