Kohtumiseni Tartus!

03.märtsil toimuvad Tartus Pepleri 27, TRAKsi maja väikeses saalis kaks kudumishuvilisele  kasulikku kursust järjepanu. Esiteks neljatunnine kursus pitsikudujatele ja traditsioonilise Haapsalu salli äärepitsi kursus õhtuse kirsina tordil. Äärepitsi koolitusel osalejad saavad lisaks juurdepääsu 20-minutilisele õppevideole. Tule, ajame vardad sõlme! Uuri lähemalt ja regstreeru: LõngaLangi poes!

Craft Camp 2017

Craft Camp 2017 oli minu jaoks pööraste emotsioonide virvarr! Kaks vahvat päeva!  Mul võttis tegelikult aega paar päeva, et taas oma igapäevaellu tagasi tulla, täna suudan juba seiklusele tagasi vaadata ja enam ei veereta peas inglisekeelseid mõttekatkeid. Mis siis juhtus? Juhtus see, et ma andsin Haapsalu salli kudumise töötuba. Ja tegin seda inglise keeles. Olen väga tänulik, et mulle usaldati korraldajate poolt selline ülesanne!

Koolituse esimene päev Foto: I.Viljasaar

Esimese ja  väga olulise asjana mainin, et ma ei olnud selles seikluses üksi. Ivika Viljasaar, hea abiline, päästis mind nii mitmelgi korral. Me korraldasime koolituse koos ja see oli väga hea mõte, sest ilmselgelt poleks ma üksi toime tulnud. Kui muidu on Haapsalu salli õpituba kahepäevane ja sisaldab lisaks veel kodutööd, siis nüüd tuli informatsioon suruda kuue tunni mõõtmesse+ teha ettevalmistusi ise, et osalised saaksid olulisi etappe ikkagi läbi teha. Me tahtsime ju ometigi nii palju anda, kui vähegi saab! Ja mina olen alati püüdnud võtta eesmärgiks, et koolitus ei tohi olla tuim, kellelgi ei tohi olla igav! Ivika oli kogu aeg abiks kätega ja igaühele personaalselt, kui mina jutuosa ja esitlusega toimetasin. Ivika oli ka see, kes päeva lõpul, kui ma teadsin, et enam auru ei jätku, rääkis sallide viimistlemisest ja võttis asju korralikult kokku. Aitäh, hea inimene! Leidsin, et lause "Vastandid täiendavad teineteist" maksab meie puhul sajaprotsendiliselt- Ivika on kiire, elavaloomuline suhtleja, kõhn ja vilgas. Mina, mina olen täpselt vastupidi. Aga pitsi, seda  armastame me mõlemad väga. Tema on pühendunud kleitide kudumisele ja see tuleb tal imehästi välja.

Minu jaoks oli see koolitus üks mu elu olulisemaid. Miks ma seda muudkui kordan? Eks tegelikult sellepärast, et see oli mulle ka puhas eksam. Ma ei ole koolis õppinud inglise keelt rohkem kui pool aastat ülikoolis ja pool aastat Olustvere koolis erialaseid väljendeid. Ma pole reisinud. Pole isegi peikat olnud, kes inglise keeles kõneleks. Olen inglise keelt armastanud ja selle vastu huvi tundnud alates keskkoolist, mil oli hädasti vaja laulusõnu tõlkida ning tänasel päeval, kui pool mu käsitöökaubast läheb välismaale, on see vajalik töökeel. Loen kudumisraamatuid ja blogisid, ütleme, et aastast 2009 alates. Algul sõnastiku abiga, kuid nüüd juba enam mitte. Ja nagu näha, saan ka suhtlemisega kenasti hakkama, ma lihtsalt ei teadnud seda varem.

Kui ma sain kutse koolitama, stressasin algul kõvasti, siis aga asusin metoodiliselt tööle. Ei, ma ei leidnud võimalust sõita keelekümblusele inglisekeelsesse keskkonda, ma lihtsalt kuulasin kuude kaupa igal õhtul kudumistöö kõrvale inglisekeelseid podcaste. Minu mure ei olnudki niivõrd sõnavara puudus, kui selle nobe kasutamine. Hea keeletajuga inimesena sain kuulamistreeningust palju abi. Ma ei jäänud nende kahe päeva sees kordagi päris hädasse ja kui mõnel hetkel saidki sõnad otsa, siis olin õppureid ette hoiatanud, et ma võin ka kätega rääkida. Täiesti loogiline lahendus käsitöökoolitusel, eksole. Kõik kulges kenasti ja jällekord ei hoia kiitust kokku, sest Ivika oli alati olemas, kui minul liig pikad mõttepausid kippusid tekkima. Ja õppurid olid toetavad, tõsiselt. Teise päeva grupis oli ka üks eesti keelt mõistev austraallanna, kes leidis abivalmilt vajalikke sõnu. Me Ivikaga ei osanud kumbki ette näha, et näiteks matemaatilisi sümboleid tuleb ju selgitada- jagamismärk...eee, kuidas see nüüd oligi?! Äärepits, teate ju küll...

Eelmisel õhtul Olustverre minnes olin natuke murelik. Armastan seal alati pikki ringe jalutada ja nii ma ka sel õhtul kulgesin. Mulle on Olustvere keskkonnana alati väga armas olnud ja pargi iga puu oli toeks :-) Selle koha peal on muigamine täiesti lubatud. Järgmise kahe päeva adrenaliinikogusega võinuks ma neid puid ka viltu lükata üritada, kui vaja.

Õmblemist ootavad proovid Foto: I.Viljasaar

Mulle meeldisid need kaks päeva väga. Koolitusel osalejad olid pea kõik vilunud kudujad, kuigi näha oli, et nii peenike pits oli osadele harjumatu teha. Kõik kudusid siiski nii palju, et tehnilise poole saime kenasti hinnatud. Oli neid, kellest ma tegelikult teadsin interneti vahendusel juba natuke. Ja oli proua, kes tunnistas, et on mu blogi tõlkega juba pikalt lugemas käinud. See oli nii südantsoojendav! Tagasiside oli vahetu ning õppetöö käigus oli inimeste pealt hea "lugeda", kuidas nad kaasa tulevad. Lõplik tagasiside saabub mõne aja pärast, aga me kõik tõdesime, et tegelikult koolitus võinuks olla pikem. Kasuks tuli ta osalejatele igal juhul, sest kõik kudusid nuppe ja said nendega toime! Ja kõik said proovida seda kardetud äärepitsi õmblemist. Me olime valmistanud ette äärepitsid ja kahe peopesa suurused tööproovid. Siinkohal tänan Monica Leinbergi, kes praktikatööna need meile kudus. Jah, sel aastal ei ole ma ise praktikant, sel aastal on mul endal praktikatöö tegija. Aitäh!

Mul oli rõõm kohtuda taas Nancy Bushiga. Sel korral ma julgesin temaga juba pikemalt vestelda ning ma ei väsi teda tänamast kirjutatud raamatu eest. Knitted Lace of Estonia oli ju esimene, mida aastaid tagasi uurima hakkasin kui Linda Elgase rätiraamat oli pöörase huvi tekitanud. Kohe seejärel ilmus Haapsalu salli raamat. Võin julgesti öelda, et raamatud on mu elu muutnud. Võib-olla oleksin ma tänaseni kena klienditeenindaja muidu olnud. Kindlasti mitte aga nii õnnelik, kui ma oma käsitöiste väljakutsete ja seiklustega olen tänasel päeval. Nancy külastas põgusalt ka me teist kursusepäeva ning ma tean, et ta oli pikemal reisil sõpradega, kes ka Haapsalu Pitsikeskuses käisid ning seal koolitust said.

Nancy Bush külastamas meie teist päeva Foto: I.Viljasaar

Koolituse teine päev Foto: I.Viljasaar

Esimese päeva lõpetuseks oli väike laadapäev. Tunnike tihedat suhtlust veelgi ning need olid hetked, kus mulle tundus, et ma pean ainult ja ainult vett jooma, pea käib pisut ringi. Väsimus, see jõudis kohale alles hiljem ning selle vastu asusime koos Ivikaga taaskord jalutuskäigule. Nende päevadega sai Olustvere park ja kompleks talle päris selgeks, ma usun. Laadal, nagu ma arvasingi, kujunesid hitiks loodusvärvitud lõngad, mille olin kaasa haaranud. Ivika, energiline inimene, aitas leti taga särades.

Võimsad muljed ja emotsioonid jäävad mulle meelde selle aasta Craft Campist. Nagu öeldud, oli see mu tähtsamaid koolitusi. Sel suvel on mul plaanis veel mõned pöörased ja olulised ettevõtmised, aga sellest juba edaspidi. Tänan südamest korraldajaid ja veel kord head Ivikat!

Eelmise aasta Craft Campist on valminud väike videolõik. Kena ja inspireeriv, ei saa seda jagamata jätta. Selleaastased pildimaterjalid alles kogunevad.


Craft Camp 2016 from Viljandi Kultuuriakadeemia on Vimeo.

Olustvere pika koolituse lõpetamine

Triinu, Eda, Marika, Liis, Tiina, Hetty, Reet, Mari ja Tiiu oma sallidega. Evelini sall ootas toas raamil. Tubli töö!!

Veebruaris otsisin osalisi Olustveres toimuvale kuue nädala pikkusele koolitusele. Oli tore, et neid leidus. Eelmisel reedel oli meie grupi viimane kokkusaamine. See oli minu jaoks väga oluline aeg, kõik need nädalad. Ah et miks, kui ma olen juba pikalt sallikoolitusi korraldanud? Ikka seepärast, et see kursus oli teistsugune. Oli mulle oluline.

Kunagi lapsena unistasin ma õpetaja elukutsest. Noorema õe peal hakkasin juba varakult "kuiva trenni" tegema, kooli mängimine oli meil üks põhitegevusi. Üsna pea sekkus ema, sest meie tundideandmise mäng oli kasvanud koledaks sõjaks- minus lõi välja paras despoot ja õde, vaeseke, oli täiesti põrmustatud. Keskkoolis olles tundus kohati, et õpetaja elukutse on üks tore, aga muidu keerukas asi, mis võib ka inimese julmaks muuta ning ma matsin oma unistuse rahumeeli maha. Aastad läksid. Ise oma lapsukesi kooli saates olin jõudnud arusaamale, et õpetaja on siiski õilis amet, mida tänapäeval suudavad auga välja vedada vaid eriti tugevad ja andekad natuurid.

Minu suhe õpetaja-ametiga sai taas uue värvi, kui hakkasin ise sallikoolitusi vedama. Suhet võib kirjeldada kui "mitte-päris-õpetamist", lapsepõlve ambitsioon ei puutu üldse asjasse. Ma räägin ju vaid sellest, kuidas kuduja saaks lihtsama vaevaga paremat tulemust. Õigemini küll, kuidas ma arvan, et võiks saada paremat tulemust. Igal kursusel mõtlen, et räägin nagu sõber sõbraga... Küll tuli mulle meelde taas mu lapsepõlveunistus, kui asusin ette valmistama Olustvere kursust, mis oli täiendusõppekursusena pikalt ja kaua kestvalt planeeritud.

Kuus kohtumist, igaüks neist terve päeva kestmas, andis võimalusi ja samas ka kohustas. Ainus mõte oli, et osalejal ei peaks mitte kohale tulles igav olema. Kuna kõik alustajad lõpetasid kursuse, siis ehk ei olnud ka :-) Algselt läbi mõeldud plaan ei vedanud mind alt ja vahepeal oli isegi natuke raske, sest kõige muu igapäevaelu kõrvalt tahtsin leida aega, et pisut end täiendada, et rääkida veelgi paremini. Oleks tahtnud ju veelgi enamat! Ütleme nii, et kindlasti saab koolitada paremini, aga hetke oskuste ja võimaluste kohaselt andsin endast parima.

Mis me siis tegime? Lisaks Haapsalu salli tarkuste peensusteni lahtiharutamsele rääkisime pikemalt kudumismaterjalidest ja eri koostisega lõngadest. Võtsime läbi mustrilugemist alates algusest kuni varraste proovini Shetlandi pitsi kallal. Rääkisime viimistlemisest, pesemisest ja pitsi säilitamisest. Traditsiooniliste pitsitehnikate tutvustamine meeldis mulle endale kõige enam, sest selles teemas on palju, mida tahaksin ise ka edaspidi põhjalikumalt uurida. Kui mu jutt tekitas kudujates lisaks saadud infole ka uusi küsimusi, siis oli see asja ette, ma usun.

Tiina kootud Shetlandi mustriproov, lõng oli 2/48

Meie grupp oli väga motiveeritud ja müts maha kõigi naiste ees! Lõpetamisel olid kohal kõik täies mõõdus kootud Haapsalu sallidega+ veel eri eesmärkidel kootud tööproovid. See oli väga tore päev, näha naisi oma suure tööga! Tõesti, see Olustvere kursus ja tublid naised jäävad mulle meelde! Kes lugema satub, olge soojalt tervitatud!

Tänase postituse pildid on Tiiu tehtud ja tema suurepärane sall on ka grupipildil minu õlule sattunud. Aitäh, Tiiu, jagamast! Nii pilte kui salliserva. Fotodel on naised oma töödega ja viimane päev oligi see, mil mina vaatasin ja kuulasin ning rõõmustasin.

Liis esitleb oma tööproove. Sellel lehel oli meile paljudele midagi uudset (mitmevärviliste nuppudega proov)

Triinu kootud põhjalik tööproovide kogu

Viimane Haapsalu salli koolitus sellel kevadperioodil

Selle-kevadine koolituste periood on lõpule saamas. Viimane võimalus Haapsalu salli õppida on Männikul tuleval nädalavahetusel. Osta osalus koolitusele LõngaLangi e-poest!

http://longalangi.com/kursused/haapsalu-salli-kursus-mannikul-06-07-05-2017

Haapsalu salli koolitus Pajustis

Mul on hea meel, et Haapsalu salli saab õpetama sõita ka kaugemale. Koolitus leiab aset Pajustis ja registreerumiseks kontakt on:  5196 7306, viru.naputoo@gmail.com

MTÜ VIRU NÄPUTÖÖ SELTS esitleb

PAJUSTI VANAS KOOLIMAJAS

15.aprillil kella 12.30-16.30 ja 16.aprillil  kella 12.30-15.30

*Kursused toimuvad kahel päeval, kokku 7h (4h+3h)

*Kursus on mõeldud edasijõudnud kudujatele, rõhk on praktilisel poolel. Iga osaleja koob tööproovi- traditsioonilise Haapsalu salli reeglite järgi minimõõtmetes salli. Kui oled vähese kudumiskogemusega, aga loed mustriskeeme, oled ikka oodatud. 

*Osalejad saavad kirjaliku materjali sallikudumisõpetusega, kahe erineva raskusastmega proovitöö mustriga ja viidete ning linkidega avaldatud kirjandusele ja õppematerjalidele internetis. Alati on võimalus tulevikus taas ühendust võtta ning küsida mistahes abi.

*Põhitähelepanu tööproovil pööratakse nuppude kudumisele, veniva alguse ja lõpu kudumisele ning töö servadele. Räägime pitsikudumise põhitõdedest, Haapsalu pitsi mustritest ja kujunemisloost.

*Koos arvutame äärepitsiks vajalikke silmuseid mitmel meetodil.

*Sallile õmbleme külge äärepitsi ning teeme läbi viimistlemise. 

*Kõik tööd saavad üksikasjaliku tagasiside. 

OSALUSTASU 35 eurot

Kohtade arv piiratud!

Registreerimine tel 5196 7306, viru.naputoo@gmail.com või Viru Näputöö Seltsi FB lehel

Pitsikudumise kursused sel kevadel Olustveres

Kel on huvi õppida pitsikudumist ja Haapsalu salli põhjalikumalt, siis Olustvere koolis olen sellel kevadel täienduskoolituse õpetajana pikemaid kursuseid pakkumas.

Tutvu kokku pandud programmiga Olustvere kooli lehe kaudu ja kui on huvi, siis Ingrid Uus registreerib soovijana. Koolituspäevad on 06.,13., 24. ja 31.märtsil ning 10. ja 28.aprillil.

2016 Haapsalu salli kudumise kursused Olustveres

Haapsalu salli koolitus Olustveres

Kes tahab sallikudumist õppida inspireerivas kohas, on teretulnud jaanuari lõpul kahel järjestikusel pühapäeval Olustvere käsitöömajja. Ole registreerimisega nobe, sest kohti on kümnele! Ja selle kursuse lõpetanud saavad kena, ametliku tunnistuse ka Olustvere MTK poolt. Kiri ikka mulle postkasti liina.rees@gmail.com

Kiire pitsikudumise töötuba Pärnus Gildipäevadel!

Gildipäevade info leiad  MM Gildi lehelt!

Kursused Võhmas

Tähelepanu! On kohti Võhmas toimuvatele kursustele! Esimese hooga pitsikudumise kursus ja siis pärast väikest vaheaega Haapsalu sall. Sõbraliku hinnaga- kolm päeva hinna sees.
Ole nobe ühendust võtma, sest kes ees, see sees! Helista kuulutusel olevale numbrile, sest kursustele ei pane kirja mina ise.

Rõõm olla märgatud!

See oli üks vinge tuulega oktoobrikuine päev, kui ma võtsin rattad alla ja sõitsin Märjamaalt Kärusse. Jah, sellise nimega vahva koht on Raplamaal olemas! Sõidu põhjuseks oli see, et mind kui käsitöörindel tegutsejat on märgatud ja see teeb rõõmu.

Foto: Jaak Kadarik, Raplamaa Sõnumid

TÕN ürituste raames valiti parim täiskasvanud õppija, parim koolitaja ja koolitussõbralikum organisatsioon. Mul on väga hea meel teatada, et maakonna parimaks koolitajaks sain sel aastal mina. Aitäh tunnustuse eest! Suur keraamiline vaas jääb seda meenutama, nagu ka tänukirjad ja palju rõõmsaid nägusid ja positiivset emotsiooni selles sügises samuti. Minu kõrval on maakonna ja ka vabariigi selleaastane parim täiskasvanud õppija Airika Rahuoja, kelle uskumatu visadus on väga inspireeriv. Ja teiste prouade riietusest võib aru saada, kes organisatsioonina tunnustust pälvisid.

Ega ma auhinna üleandmisel saanud ka rääkimata olla. Kõikidele kohaletulnutele ütlesin, et tükike tööd on mul kaasas ja kiirelt andsin teada, et ühe õige Haapsalu salli tegemisel tuleb vähemasti paarikümmet raudreeglit teada ja silmas pidada. Nipet-näpet veel lisaks. Ja oli ikka tore küll kui hiljem kohviringis tuli lausa üks härra veel kinnitust küsima, et kas too sõrmusest läbimahtumine on ka ikka üks õige salli kriteeriume. No otse loomulikult, eksole!

Kuigi mu viimase aasta koolitamiste hoo on maha võtnud nii tütre sünd kui tervisehädad, kavatsen seda tegevust jätkata. See on nii vahva tunne, kui kahepäevase koolituse esimesel õhtul suure kodutöö koormaga naised tõsiste nägudega koju lähevad ja järgmisel päeval, sallikoolituse lõppedes on samavõrra rõõmsad, sest ebaõnnestumine on täiesti välistatud. Ma olen väga tänulik kõigile, kes on usaldanud mind pitsitarkusi jagama ja on rõõm, et nii mitmegi kursustel käinu tegemistesse on pitsiline pool kindlalt kanda kinnitanud. Varras sõlme ja südamest aitäh!

Kohad, kuhu muidu ei satuks...

Tõesti-tõesti, tänu käsitööle olen ma viimaste aastate jooksul tutvunud väga paljude toredate inimestega ja sattunud kohtadesse, kuhu muidu ei satukski. Viimane reis koolitust tehes viis mind Võrru. Koduukselt reis sinnamaile kestis koos tunnise ümberistumisega pea kuus tundi, aga oli seda väärt. Usinad naised ja väga armas võõrustaja Kreutzwaldi muuseumis tegid südame soojaks. Suured tervitused teile sinnamaile! Kursuste noorim liige oli kuuekuune ja vanim nelja võimu ajal käsitöökoolis käinud 84-ne. Tore!

Foto: Marika Sepp

Sellelt pildilt on näha, milliseks kujuneb Haapsalu salli koolituse lõpp. Igal osalejal on olemas oma nö minisall, kust pealt näeb ära nii head kui vead. Naljatamisi olen öelnud, et see ongi lapp, kus tuleb kõik vead ära teha. Et siis suure salli kallale asudes jäävad nad tegemata.

Foto: Marika Sepp

Kursuste lehel ma olen küll kutsunud seltskondi end külla kutsuma, aga on ka võimalus osaleda nö avalikel kursustel. Head koostööpartnerid on need korraldanud ja registreerivad rõõmuga osalejaid. Sedapuhku on pakkuda kursuseid Tallinna-mail:

Sel nädalavahetusel saab Haapsalu salli kududa Käsitööjaamas (registreeru ruttu!) ja algajate pitsikursus leiab 27ndal kuupäeval aset Viimsi Harmoonikumis. Viimsis jätkub üritus 3.-4. novembril Haapsalu salli kursusega ja julgustan osalema kõiki, kes pitsinakkust tahavad saada.

Blogilugejad, kes viimasel ajal pettunult siia satuvad ja kannalt siis ümber keeravad, et ohh, ei midagi uut!, teile ma ütlen, et õigepea saan uuele hingamisele ja siis ei ole ehk enam uudistest puudust. Miks ma vakka olen olnud? Viimaste aastate "tava" järgi lõppeb suvi mulle tervise logisemisega. Nõnda ka sel aastal. Aga tunneli otsas paistab alati valguskiir ja ma usun, et päev päevalt muutub see kiir eredamaks. Ka kõik muud mured peavad ükskord otsa saama ning sallikudumine, mida ma kõigest hingest ikkagi kogu aeg olen teinud, on ometigi ju väärt, et sellest rääkida :-)

Haapsalu salli kursused ja kudumiskursused sügisperioodil

Sai mõeldud ja kaalutud, kas jätkan sel aastal kursuste pakkumisega ja mõtted läksid lõppeks positiivset rada. Ikka jätkan, sest tore on vahel ka kodust välja saada ja innustunud inimesi näha. Ja seda indu veel tagant utsitada.

Selle aasta lõpuni olen otsustanud kursuseid korraldada hoopis teisel moel kui varasemalt. Otsustama pani mind kaks argumenti. Esiteks- kuigi ma analüüsisin eelmisel kevadel kudukursuseid puudutava küsimustiku vastuseid, jõudsin ma arusaamale, et ei tea ju ikkagi täpselt, kus on need naised, kel õppimisisu peal ja kust leida häid ruume või milline aeg kõige paremini sobilik oleks. Minul kui enda peremehel pole liikumisega probleeme ja seega ma arvasingi, et prooviks hoopis nii, et kes kursust tahab, valib ise aja ja koha. Pole paha, eksole?  Teine argument- mulle jäid eelmisest aastast eriti meelde kursused, kus olid omavahel kas päriselus juba tuttavad või netituttavad, kes kiirelt nimed ja näod kokku viisid ja sõbrunesid. Neil kursustel tekkis nii mõnigi kord eriline sünergia ja usun, et olla oli mõnus nii osalejatel kui ka minul.

Need kaks mõtet kokku andsid mulle idee olla fleksiibel ja lasta neil, kes kursusi soovivad ise panna kokku mõnus kamp ning leida kudumiseks kõige mugavamad ruumid, mis kohapeal olemas. Kuna organiseerimine ei ole meie kiires ajas lihtne, siis premeerin seltskonna kokkukutsujat võimalusega täiesti tasuta õpituba saada. Jah, täiesti tasuta, ja suured tänud minu poolt veel peale selle!

Mõtlesin, et sellisel moel võiksin mööda Eestit sõita kuni aasta lõpuni. Pakuksin ikka neid kahte kursust, mida ka eelmisel aastal: pitsikudumiskursust algajatele ja Haapsalu salli kursust. Mõlemad on väga intensiivse loomuga ja pole olnud kedagi, kes ütleks, et näed nüüd, mööda külge jooksis maha...

Kel tänase postituse peale mõte või mitu mõtet tekkis, siis olete lahkelt palutud taasavatud rubriiki "Kursused 2012", kus täpsem info kirjas on. Kõik küsimused ja ideed on teretulnud. Kohtume... sinu juures!

Haapsalu salli päev e uues kuues Pitsipäev Haapsalus 2012, vol 4

Haapsalu pitsipäeva muljete jagamise lõppu olen jätnud selle kõige tähtsama, mille pärast Haapsallu minnakse. Pitsi. Tegelikult võib arutleda, et ehk on inimesed, kes selle pitsi ümber minu jaoks tähtsamadki juba, aga nö tavainimesele on kohalemeelitajaks ikka pits.

Päev algas paljutõotavalt, kui käsitööpoes kohtasin sallisildil kuduja nime kohal meesterahva nime. Päris põnev, eksole? Elmari kootud sall just parima pitsi auhinnale ei pretendeerinud, aga ma arvan, et selle salli juures on hitiks ja ostuargumendiks ikkagi see, et tegu on meesterahva kootud salliga.

Teemaarendus jätkus tegelikult kodus meie pere meespoolega. Näitasin sedasama pilti ja küsisin, miks ei võiks tema kududa? Küll ma teda siis müüks, eksole... Nali naljaks, aga suure itsitamise lõpuks olime me käed löönud, et kui mina õpin mängima lõõtsapilli, mida ta parasjagu ehitab, siis tema õpib ka pitsi kuduma. Mööndusena siis nii, et mina ei pea valima raskemaid palasid ja tema kudujakarjäär võib alata lõngaga mis ei ole 2/28. Kokkulepe on meil olemas, õnneks läheb lõõtsa valmimiseni ikka omajagu aega veel :-)

Esimene sihtkoht Haapsalus on mul juba harjumuspäraselt sallituba. Ikka tuleb ju minna ja vaadata, kas midagi uut on. Oli küll, mitu asja oli. Esimeseks pilgumagnetiks kohe mõned uued kleidid, mis Haapsalu Kutsehariduskeskuse tüdrukute lõputöödena valminud. Tundub, et selle aasta lõpetanute hulgas oli kleidikallak tugev, kui ma ei eksi siis neja lõpetanu kleidid olid presenteeritud. Valgete ja pitsiliste hulka jõudis sallituppa niisiis ka kaks tumedat ja jõulist kleiti. Üldmuljelt jõulist, sest kootud ikka peenest ja veel peenemast. Eks ole maitseasi, kas varras peaks sellist pitsi kududes olema paar numbrit suurem või väiksem, viimistlus nii- või naasugune, aga meelde jäid nad küll. Tüdrukud on ära teinud suure töö ja müts nende ees maha.

Sallituppa, lae alla, on jõudnud korrektsed pitsinäidised, mida on topelt rohkem kui mu praegusel pildil. Selliselt läbikootuna annavad nad kindlasti algajale pitsikudujale hea ettekujutuse, millise skeemi järgi millist pitsi saab teha. Tunnete mustrid ära, eksole? Vausaba, pajulehekiri, kuubikukiri ja liblikakiri. Tõlge siis neile, kes kiruvad, kui kehva pildi ma olen suutnud teha. Sallitoa valgusega olen ma pildistades alati hädas olnud, sorry. Tegelikult oli riiulisse tekkinud ka mustrikollektsioon või näidiste kogu, ei teagi, kuidas nimetada, kus kõik salliraamatu mustrid läbikootutena reaalis olemas. Ei, mitte needsamad pitsitükid ei ole, mis nelja aasta eest Läänemaa Muuseumile kingiti, täitsa uued eksemplarid hoopis.
Kõigile neile, kes sallitoa väiksusest üllatuvad, soovitan ma see kõik, mis toas olemas, hoolsalt läbi uurida. Siin pildil on ka näha klaasitud stendid, kus ajalugu ja suuremad staarid mainitud. Kunagi päris alguses, kui sallituba sündis, oli Läänemaa Muuseumi meeskond abiks sellele nö aluspõhja panemisel. Seintelt leiate sallide "loo", kus muudki kirjas kui see, mis Haapsalu salli raamatusse jõudnud.

 Selle pildi vasakpoolne kleit viidi Kuursaali just siis, kui ma sallitoas olin. Imeilus ja mainin eraldi, et väga kõrge kvaliteediga töö. Parempoolne kleit aga võlus mind ja teisi, kellega Kuursaali laval olevaid kleite imetlema sättisime sellega, kui hästi selles komplektis oli pits, kangas, lõige, tegumood jms kokku sobitatud. Ütleme nii, et täiuslik tasakaal, kas pole. Tippnorija ainuke tähelepanek oli see, et kui vooderkleidi allserv juba paistma jätta, siis õmblus sellel ei peaks küll nii näha olema. No ausalt, kõlab nagu juuksekarva viilutamine, aga see kleit oli täiuslik. Ja nende aluskleitide servade nähajäämisega on mul oma isiklik kamm, antagu andeks :-)

 

Selle kleidi autor on Kristina Viirpalu. Kes Eesti moekunstnike töödega kursis, peaks teda teadma. Mina näiteks oma esimest kleiti kududes veel ei teadnud, aga üsna ruttu viisin end kurssi. Erilised mudelid, lennukas teostus- nii võiks öelda küll. Tallinnas saab astuda läbi  Suur-Karja 2 tema stuudiost. 

Miks minu kleiti püünel näha polnud? Väga armas oli see, et Käsitööseltsilt sain kutse küll ja oleks koos mannekeeni ja kleidiga tulnud ka, aga ma ei olnud kuni Pitsipäevani üldse väga kindel ja ettevalmistunud, et igal juhul Haapsallu sõidan. Ja teiseks olin ma puhta jalamees seekord, head inimesed aitasid transpordiga.

Ja lõppeks- minu jaoks päevakangelased- kootud võistlustööd reas

Tegelikult oli neid veel enamgi, ma sattusin pildistama sel hetkel, kui üks stend vee polnud juurde asetatud. Sel aastal siis teistmoodi- servad korrektselt vardakesele aetud ja tööd ka niisutatult viimistletud. Vot selline asi mulle meeldib! Tegelikult alles viimistlemine toob pitsi õige näo välja. Kes kursustel käinud, need teavad, kui palju ma seda toonitan.

Kui juba kursused jutuks tulid, siis järgmisel korral neist. Sel aastal päris teistmoodi, aga samas headuses ja intensiivsuses. On ikka veel neid, kes tahavad Haapsalu salli õppida või on kõigil juba käpp sees?

On põhjust pühitseda

Foto: T.Tasa

Tõesti, napilt oleksin ma maha maganud tänase kuupäeva tähelepanemise! Milline vahva päev- tänasega on maitstud aasta käsitöölise leiba. Palju õnne mulle :-)

See aasta on olnud täiesti pöörane ja põnev. Et mitte seebimulle puhuda, siis ütlen ka, et pisut raske. Ei hakka omi tegevusi päris otsast ümber jutustama, aga tunnistan, et eesmärk oli joosta sisse hoog ja sellega ma toime tulin!

Selle aasta sisse jäi mu esimene personaalnäitus, kaks projekti ühele raamatule, mis veel pole ilmunud, üle kahekümne Haapsalu salli, uute mustrite kirjapanemine... Veel on minu jaoks väga oluline, et aasta jooksul ma tutvusin paljude väärt inimestega ja nägin, et maailm on ikka palju suurem kui oma väike tagahoov.  Ja see maailm on kohati pööraselt kirev ja ilus...

Juuresolev pilt räägib minu nädalavahetustest. Aastaga rääkisin enam kui 150le usinale naisele mida tähtsat tasub pitsi kududes silmas pidada. Süda on soe, sest see tegevus tundub mulle sobivat (meeldib küll), kuigi esimeste koolitustega oli natuke jänes ka püksis. Aga näidake mulle sündinud oraatorit-koolitajat, hahaa :-) 

Üsna oma tee alguses sain aru, et ega tavalist laadalt-laadale käsitöölist minust ei saa. Esiteks- ma ei viitsiks ja teiseks- mu peenike pits ei ole laadakaup. Ma olin aasta eest murelik, et kas leian üldse piisavalt rakendust, et perele toit lauale tuua. Praeguseks võin öelda, et kui oleks mul veel lisapaar käsi küljes, siis ka need vuraksid vahetpidamata. Peamine erinevus mu eelmisest, riigitööst ongi see, et saad, palju teed. Ja saamisega pole tegelikult muret olnud (ehh, ma värisesin kui haavaleht eelmises mais just sellele mõeldes).

Jah, ja puhkamise olen ka lõppeks ära õppinud. Vähemasti ühe päeva kaupa, asi seegi, eksole :-)

Ma tahan teid kõiki tänada, kes te mu blogi lugemas olete käinud ja kommentaaridega mulle kaasa elanud! Ma ei oleks kindlasti oma eluga just siinmaal ja rahul kui poleks saanud tagasisidet siitkaudu ja mu vana blogi kaudu, mis oli Isetegijas. Te olete mulle tähtsad!
Minu tutvuskonnas polnud seni inimesi, kellega käsitööst rääkida, pean ütlema suure tänu internetile, mille kaudu olen leidnud toredaid kaasamõtlejaid. Absoluutselt kindlasti ütlen ka suure tänu oma teenäitajatele Mae Kivilole ja Monika Plaserile. Esimene aasta on olnud põnev ja kokkuvõttes hea!

Julgege unistada! Julgege tegutseda! Armastage ennast!

Kevadeperioodi viimane kursus- teretulemast Sauele stuudiosse Kiriline!

Tõesti, kursustega on selleks kevadeks peaaegu et ühel pool. Kaks pühapäeva veel saab Haapsalu salli tarkustega end kurssi viia ja minisalli kududa Sauel.

Sedakorda on mu partneriks tore ja tõeliselt hakkaja Tiina, kes peab seal tekstiilistuudiot Kiriline. Kui sind huvitavad originaalsed pakutrükis tekstiilid, siis tema on selle ala meister. Meie Käsitööga Tööle 2 lõpunäitusel oli leida terve rida tema maitsekaid ja tasakaalukaid töid. Kui nüüd kursusest veel, siis registreerimiseks vaata kontaktid stuudio lehelt ja võta ühendust. Nädala algul oli veel kohti. Kirilise lehelt leiad ka kursuste lühikirjelduse ja vajalikud kellaajad ja asukoha.

Pildil on üks mu paljudest Silviatest. Peaaegu, et vardasoe alles. Ma armastan neid kududa bussis sõites või muidu külapeal, üks Silvia on vardakotiga alati kaasas. Muide, sama mustrit me koome proovitööna kursuste käigus. Kes kardab, et käib üle jõu, saab valida ka palju lihtsama mustri. Karta pole vaja, julgustan just, sest kõik naised on proovitöö kudumisega toime tulnud. Ja ka õmblemisega, mis nagu selgunud, on olnud üks suurematest ebakindluse tekitajatest varem Haapsalu salli mittekudunute hulgas.

Kes aga leiab, et too Silvia sall oleks hea emadepäevakink, siis selleks on täpselt paras aeg :-)

Kutse näitusele

Kolmteist Kanget Naist! Kolmteist isiksust! Kolmteist tegijat! Meil on, mida näidata!

Tulge näitust vaatama, avame homme kella viiest ja jääb lahti kaheks nädalaks. 

Pilti saad vaadata ka päris suurelt, sellelt leiab lisaks tegija käejoontele ka meie kange kolmeteistmiku kontakte  :-)

Haapsalu sall tuliuue mustriga ja uudis viimasest kursusest Tallinnas

Koon uut salli ja olen hädas, et mustrit peab jälgima igal real. Ei mingit bussis kudumist või ühe silmaga telekavaatamist! Kiruda pole aga kedagi, sest mustri tegin ise. Kui sall valmis, siis saab see muster kindlasti ka avalikuks ja kõigile soovijatele kootavaks. Praegu on pildil näha viimistlemata nö tööversioon, sest sall pole veel poole pealgi. Mustri kirjutan kenasti ümber ja kui aeg käes, annan teada, kust seda leida võib.

Kust see muster siis tuli? Nagu mulle meeldib, tõlgin mitmevärvilise koekirja pitsi keelde. Kui sa nüüd hoolega vaatad mõlemaid pilte, siis näed, et ruudukujulised mustrisektsioonid on ikka kaunis sarnase sisuga. Eks natuke tuli kohendada, et oleks hea ja ilus kududa, aga inspiratsioon on äratuntav, kas pole?

Tänase posti pealkirja teine pool ütleb aga seda, et kevad on käes ja hakkan otsi kokku tõmbama. Tallinnas saab veel ühel ja ainsal korral, 4ndal aprillil kuulata kursust algajatele pitsikudujatele. Ei, mis kuulata, kaasa teha ikka, sest kolmetunnise koolituse teine osa on üks väga aktiivne kudumine. Muide, väikese vihjena, sellelt teise kursusepoole  kudumiselt saad sa teadmise, kuidas luua ja maha kududa Haapsalu salli ning millised peavad olema ühe tip-top pitskudumi servad ja miks just sellised. Registreerumine läbi Tallinna Rahvaülikooli.

Käsitööga Tööle 2 näitus, jaanuarikuine

Kevad on käes ja minul jälle kord ees kooli lõpetamine. Nii armas on öelda kooli lõpetamine, kuigi tegelikult on tegemist kursustega. Eelmisel aastal kestis koolitusperiood üheksa ja sel aastal seitse kuud. See on piisavalt lühike aeg, et mitte tüdineda ja samas ka piisavalt pikk, et midagi kahe kõrva vahele koguda.

Käsitööga Tööle 2 kursustel oleme me õppinud nö kahes moodulis. Ärikoolitus ja loomekoolitus e. tootearendus. Esimese lõpuks peab olema valmis äriplaan, mis ka vett peab ja teise osa lõpuks kogunevad kursustel osalenute lõputööd näitusele. Minu äriplaan, mis eelmisel aastal sai kaitstud, ütles, et ma peaksin töötama nagu loom kui tahta end ja peret normaalselt ära elatada. Ausaltöelda ei olnud see teab, mis vahva väljavaade, kuid siin ma olen- elus ja terve, pere söönud ja tuju ka veel hea... Plaan oli hea ja vajalik asjade läbimõtlemiseks, kuid oli selge, et loomaks ma muutuda ei taha. Leidsin kuldse kesktee nö tootmise ja muude põnevate ettevõtmiste vahel. Põhiline oli, et saaks enda peremeheks ja palgatöölt minema :-)

Aga näitustest, nagu lubatud. Selle aasta näitus on ukse ees, kuid ma avastasin, et ei ole teiega jaganud veel jaanuarikuiseid muljeidki. Häbi mulle, eksole. Jaanuaris olid Eesti Käsitöö Majas üleval varasemate aastate lõpetanute parimad tööd. Üldkokkuvõtteks on mul vaid kaks sõna- rahulik ja väärikas. Just selline ta oli, see Best of KT2.

Väike pildiülevaade, niipalju kui fotoaparaadi akust krõbeda külmaga välja andis pigistada:

Tasuta asjad on ka head!

Foto: www.looveesti.ee

Vahel on tasuta asjad lausa väga head. Tänane näide on Anu-Mall Naaritsa veetud koolitus loome-ettevõtjatele teemal, kuidas end müüa. Esiteks oli päeva vedaja suurepärane, teiseks oli päeva külaline Jaanioja talu perenaine Janika suurepärane esineja ja kolmandaks on hea meel, et leidsin ka mõtteivasid, mida üles korjata.Mmm, neid oli palju, aga näiteks arva ära, mitu aastat tuleb räigelt tööd teha, et mingitki märgatavat-mõõdetavat tuntust saavutada? Mina oleksin pakkunud, et kaks, aga õige oleks, et vähemasti viis. Et siis kõik, kes tahavad alustada, peaksid selleks rängaks teekonnaks valmis olema :-) Mina sain aga kinnitust, et lisaks valmisolekule tuleb ka tegutseda. Ja asju läbi mõelda.

Tegelikult olen ma sel nädalal noppinud ka teisi tarkuseivasid. Nädala kaks esimest päeva olid minu selle-aastase Käsitööga Tööle2 koolituse viimased. Ja üleüldse selle projekti viimased, sest mis läbi, see läbi. Eurorahade kraan kinni ja mitte üks törts rohkem. Jääb üle vaid tunnistada, et olid huvitavad ja rikkad kaks aastat, mil ma õppisin palju. Esimesel aastal ragistasin loomingulises mõttes tohutult, teine aasta oli paikaloksumise ja inimeste-aasta. Ehk kirjutan mõne aja pärast enam, praegu on emotsioon veel liiga värske ja väsimus kontides.

Kooli lõpuga seoses saan ma aga lubada väikese saladuse reetmise. Aasta algul kudusin ma siin suurt salaprojekti. See salaprojekt saab välja pandud meie grupi lõpunäitusel Eesti Käsitöö Majas, Pikk 22, Tln. Alates 27ndast oleme me kolmeteistkümnekesi seal ilmarahvale vaadata ja hinnata. Et kas saaid ikka head ideed ja teostused pärast seitset kuud haudumist. Ma arvan, aga pole kindel, et minu töö mõõtmed on vast suurimad (kui keegi kallitest kaasõppuritest üllatab suure tööga, siis vabandust).

Tänase postituse pilt on poolvalmis sallist, mille lõng on toosama värskelt saabunud ja laialijagatud peenvillane. Kaunis, koorekarva ja siidine sallilõng. Valmis sall ei lase end ka kaua oodata, sest ammused ootel tellimustööd on vaja ette võtta. Ja kaua ei lase oodata ka uus ports lõnga, mida ma loodan juba homme siia jõudvat. Lõngahoolikutel, ma loodan, läks nüüd punane tuluke põlema :-) Kohe kui on uudiseid, ma neid ka hõikan, sest ega head kraami saa ainult endale hoida.

Haapsalu salli kursused kevadperioodil

Viimased kokkulepped veel koolitusteks enne suve tõid nimekirja paar toimumiskohta juurde. Õige pea lisandub üks veel- Saue. Kursuste kirjelduse leiad lehte allapoole kerides.

Tallinnas saab õppida Haapsalu salli Käsitööjaamas 30.märtsil ja 1.aprillil toimuval kursusel ja Tartusse tulen pühadeaegu aprillis, 7.-8. kuupäeval siis.

Esimesele neist registreerib kohti Käsitööjaam ja Tartus kursusele soovijad, kirjutage otse mulle liina.rees@gmail.com. Kohti on kümnele.