Ütle mulle, kes sa olid eelmises elus?

Või siis piltidele vaadates võib küsida hoopis: "Ütle mulle, mis sa olid eelmises elus?". Abraca-tabra ja kampsunitest said kindad. Õigemini nagu ma neid hellitavalt nimetan, kindavarred.

(Vasakult teine paar müüdud)

 Nende tegemisega olen end juba mõnda aega lõbustanud ja tulemused muutuvad järjest paremaks. Igavesti põnevad varred on- töötasin välja lõike, timmisin seda mitmes versioonis, et saaks ikka korralikult kumer ja käe järgi pöidlaosa. Ise õmblesin, ise äärestasin, ise heegeldasin, enne seda veel vanutasin. Ise panin peale pildid- kas siis endatehtud siidimaalitükid või töödeldud ja kangale prinditud ilupildikesed. Ja ega need ilupildikesed pole mingid niisama pildikesed! Siin on eelmise sajandi alguse moejooniseid, näiteks aastast 1922. Harrodsi kaubamaja reklaamkataloogi kaas kolmekümnendatest (Vogue 1922 on mul veel riiulis tagavaraks), postkaardid romantiliste mandoliinimängijatega eelmise sajandi algusest ja tuleb tunnistada pattu, ka ühe sigaretipakipildi toppisin jälle sisse ;-) Ja sodist käevõrude pildi kah.

(Parempoolne paar müüdud)

Et fantaasia vahel ülepea lööb, siis võtsin kohati ka rahulikumalt ja jätsin mõned kindad lihtsalt kaunilt niisama. Sest kui sul eelmises elus oli ikka hoole ja armastusega tehtud muster seljas, siis miks mitte sama kaunina sündida uude ellu? Materjalid on hoolsalt valitud, selle eest tuleb tänada maakoha kaltsukat. Meie küla Välja-tänava-kaubamaja, nagu ma hellitavalt nimetan. Linnas, ma kardan, sellist teenindust ja hinda ei saa. Kinnaste hulka on sattunud siis poolangoorakampsuneid, tutikaid meriinokampsuneid ja muudki mõnusat. Osad paarid on paksud ja soojad, osad puhta peened, edevad ja kergelt karvased.

Ilm on varsti selline, et kannatab kindavartega käia küll. Mul olid detsembrini poolkindad käes ja autoga sõites ning poes käies eelistan praegu ka sõrmedeta kinnast. Lihtsalt käigud tuleb nii plaanida, et külm ei jõuaks hakata :-) Vanaema tarkus, et ilu nõuab ohvreid pole päris minu rida... (tema rääkis seda alates sellest ajast, kui vene ajal keemilist lokki tehes pooled juuksed olid ühel külanaisel peas ära kõrbenud)

(Parempoolne paar müüdud)

Nagu arvata võib, ei kavatse ma neid 30+ paari kindaid ise ära kanda. Teen neid pigem juurde, sest see on nii lõbus. Et on siis saadaval ja kui mõte tekkis, mõõda ära oma käelaba laius pöidla juurest ja kirjuta soovist liina.rees@gmail.com. Kõrval, Etsy poes on nad ka, aga ära sealt hindu vaata, otse küsides saab pildiga kinda 12 ja pildita kinda 7 euroga, Kui sul näiteks on mõni pilt, mida kindale tahaksid, siis ka see võib võimalik olla. Arutamise koht. Tegelikult neid peab ise nägema, nad on ikka palju püssimad, kui pildil paistavad...
Ja kui juba reklaamimiseks läks, siis sel nädalavahetusel on Raplas Haapsalu salli kursus, kus kohti veel jagub.

Haapsalu salli lõnga tellimine

Kallid kudumissõbrad! Ma plaanin tellida vabrikust 2/28 mõõdus loodusvalget peenvillast Haapsalu salli lõnga. Kui on neid, kes soovivad seda, miks mitte ka suuremas koguses, siis palun anda märku meilile liina.rees@gmail.com. Ettemaksjatele hinnasoodustus, tuleb igal juhul odavam kui poest osta :-)

Kes on kursustel seda lõnga minu käest saanud, siis teate, millest räägin. Ühtlane korrutus, hea kvaliteet, pärast viimistlemist jääb hästi hoidma, venib mõistlikult.

NB! 28.02 on tellimine lõpetatud, kuna kogu tellitud ports sai ära broneeritud! Kes seekord ilma jäid või soovivad ka edaspidi sarnast lõnga, võivad saata mulle oma meiliaadressi, sest lõngasoovijatest olen koostanud listi, kes järgmisel korral kui tellin, saavad esmajärjekorras teate sellest. 

Sünnib peeneid pitse, Haapsalu pitse...

Sain ühele poole suure rätiga. Pildid on lihtsad, kroonikaks.
Lihtsalt et märku anda- ma ikka koon veel. Muidu on tegemised siin blogis kõigest muust.
Rätt on kootud valgest meriinost 2/28 mõõdus ja vardaga 2,75. Räti suurus on 150X150cm ja nagu näha, siis täielikult ei ole ta veel lõpetatudki. Servasilmused tahavad vee kergelt nokkimist.
Muster sai uue omaniku soovil kokku pandud kuubikukirjast, Nancy Bushi raamatust leitud äärepitsist ja poordist, mille kirjutasin Silvia kirja järgi. Arvutamist ja nuputamist jätkus, aga tulemus on taas vaeva väärt. Isegi kahju teist uude kodusse lubada... :-) Mul tavaliselt kootud asjadega väga erilist suhet ei teki, sest põnev on pigem protsess kui tulemus. Aga selle räti puhul on tunne, et tahaks sellist või ise.

Pitsikudumine on tore! Kui ma suudan teisi natukenegi inspireerida, siis on see rõõmustav. Ja nagu viimastel nädalavahetustel näha, siis pitsist rääkimine võib ka tore olla. Oma isikliku rekordi, kui nii võib öelda, tegin üle-eelmisel nädalavahetusel Mustrimaailma naistega salli õppides, kus rääkisin ühe päeva jooksul kokku kaheksa tundi ning ainult pitsist ja järgmisel päeval siis kuus tundi :-P

Sel laupäeval plaanin aga võtta ette tee Viljandisse. Praeguse hetkega ei ole küll palju naisi, kes on kursustest osavõtusoovi ilmutanud, aga loodan siiski, et sõit ei pea ära jääma. Tule ise või räägi sõbrale, et laupäeval ja Loomeinkubaatoris...
NB! Aadress plakatil ei ole õige, see on jur.aadress. Tegelikult kohtume Viljandi mnt 22 (Eesti Posti maja) 3ndal korrusel, sissepääs sisehoovi poolt!

Vot sellised vägevad naised on meil siin!

Jenniplika kootud sall pohlalehekirjaga

Nii nagu pealkirjas ma õhkasin ja lõin kahte kätt kokku. Täiesti lummav kollektsioon ja ülitublid naised! Jutt käib siis Isetegija.net foorumi Haapsalu salli teemast. Täiendasin just üle pika aja esimest postitust ja sain kokku sellised kaunid ümarad numbrid, et ühisesse projekti on salle postitanud 61 naist ja neid imekauneid salle on praeguse hetke sisuga 150! Fantast, ma ütlen! Minge ka, nuumake silma...

Juuresoleval fotol on Jenniplika sall. Ühe minu lemmiku-pohlalehekirjaga. See muster on küll väike ja imelihtne, aga selle takt on mulle alati sümpatiseerinud.

Kui salliteema juba jutuks tuli, siis ma olen mõelnud, et enda distsiplineerimiseks peaksin siia blogisse midagi hakkama väga regulaarselt postitama. Muidu juhtub nii, et olen jälle mitu aega järjest nõela otsas (see tähendab siis, et õmblen. Jah, selle ma avastasin enda jaoks uuesti hiljuti) ja varda otsas olen ma niikuinii päevast päeva. Siia mitte kriimugi...

Kuna mulle on alati millegipärast meeldinud neljapäevad, siis miks mitte kirjutada näiteks igal neljapäeval siin pisike nipinurk. Neljapäevane nipikas- ei ole üldse paha... Kursuseid vedades tuleb alati häid mõtteid ja vahel panen tähele selliseid tüüpvigu, mis võiks saada ka blogis lahatud. Et siis oleks tolku kõigile- mina distsiplineerin ennast ja teised saavad sellest ka kasu. Kui te nüüd asjalike ja mitte nii asjalike küsimustega mu kommentaariumit korralikult pommitate, siis ehk tulebki selline vastastikku kasulik asi päevakorda. Neljapäevakorda siis :-)

Ja üks asi veel on südamel. Lugupeetud Viljandimaa kudujad! Ärge te nüüd maha magage, ma tulen ülejärgmisel nädalavahetusel Loomeinkubaatorisse ja kui peale minu sinna veel keegi tuleb, siis räägin pitsikudumistarkustest. Praeguse seisuga võib mul igav hakata- teid on nii vähe märku andnud!? Üksi rääkida ei ole üldse nii lõbus kui seltskonnaga. Uuri asja SIIT. Ja Haapsalu salli tulen ka Viljandimaile rääkima kui jumal annab.

Tikitud kindad

Otsisin tikkimisgeeniust endas. Ei leidnud. Aga järele ka ei andnud. Väga tabavalt võttis mu pingutuse kokku Shalla  kommentaar, kes ütles, et harjutamine on see, mis meistriks teeb. Täitsa tõsi! Edasi harjutan järgmisel korral, kui oma mõtteuiule järgi taas annan. Sel korral on tulemuseks auk sõrme otsas, tegelikult väga õnnestunud kindavarred ning hea tuju. Aga nüüd on kohustusi st edasi pean vaid kuduma...

Eelmise posti pildil on tikandi ja kinda vahel üks valge riie, nagu oleks paber. Kuna see idee oli minu jaoks nii põnev, siis jagan seda meeleldi. Ma tikkisin kogu töö läbi vees lahustuva kanga! Tumedate pindade ja peenete mustritega on alati see häda, et kuna ma ei leia piisavalt kiiret ja lihtsat viisi oma kärsitu loomuse järgi, et kujund aluskangale kanda ja et ta ka sinna kena ja peenena näha jääks, siis on nii mõnigi tikand tegemata jäänud. Seekord tuli mulle abiks too põnev kangas, mis pärast kraani all sulas kiiresti ja lihtsalt. India rahvakunstist pärit tikand jäi just selline, nagu ma lootnud olin.

Läbi kopeeri kandsin  mustri lahustuvale kangale ja tikkides kannatasin ära selle, et pind oli õige pisut jäik. Samas see jäikus tuli ka kasuks, sest tikkisin venivale kudumile. Vahvad kindavarred on nüüd valmis ja kindel see, et kasutan toda lahustuvat sõpra veelgi. Kes huvi tunnevad, siis ostsin selle Hestia Kojast. Saadeti postiga koju ja teenindus oli kiire ning sõbralik.

Kallis naispere, ärge siis täna peljake mehi kodutöödele kupatada! Rahvakalender lubab ja ärgu nad vaielgu midagi :-) Ise rüübake maitsvat punast jooki ja nautige päikest. Päev on juba märgatavalt pikenenud ja hoolimata sellest käredast külmast on minul küll tunne, et enam ei ole kaugel aeg, kus ka selliste kindavartega annab õue minna.

P.S. Ülehomme olen Tallinnas Käsitööjaamas ja räägin Haapsalu sallist. Kes soovib kohtuda pitsmustrite looja Olga Jasnovidovaga, siis ärge laske võimalust mööda.  Ta esineb vaid ühel koolitusel :-) Registreerib Käsitööjaam