Tõrvatilkadega Hansa...

 Läbi need pool aasat oodatud päevad, Hansapäevad Pärnus. Esimesed emotsioonid ka juba jahtunud. Väikese ülestähenduse teeks siiski.

Nagu kiuste, hakkasid mu hansaplaanid kohe algul kiiva kiskuma. Viimase nädalani ei teadnud ma, kas saan need päevad töölt ikka vabaks. Õnneks sain. Närvilised kiired ettevalmistused vaheldusid juba ette käegalöömisega, aga ometigi olin ma esimese laadapäeva hommikul platsis kui viis kopikat. Ah jah, kui pealkiri viitab tõrvatilkadele meepotis, siis kes kiunu ei viitsi lugeda, ärgu parem jätkakugi.

Mulje Hansapäevadest oli tegelikult vägev. Teisel päeval linnas kolades tekkis hetkeks isegi tunne, et ooo, palun mitte enam rohekem vilditud prosse! Mina, kes ma käsitööd armastan, mõtlesin hetkeks sihukest patust mõtet! Häbi mulle!

Aga tagasi siis nende tõrvatilkade juurde. Esiteks- kolme nädala jooksul laadakorraldajatele saadetud meilidele ei saanud ma ühtegi vastust. Ei krii-mu-gi! Mitte ühtegi telefoninumbrit ei avaldatud ka enne, kui laadanädal algas. Siis aga lülitati helistades telefon lihtsalt kinni või jäigi see kutsuma :-S Kuni laadapäeva hommikuni ei teadnud ma, millise ja kui suure laua taha mind paigutatakse. Tore lugu küll! Kohal olevad korraldajad olid küll väga lahked ja vastutulelikud, aga...

Kohalejõudes selgus, et minu laua asukoht oli täiesti igavas kohas. Selles ei saa muidugi süüdistada kedagi peale iseenda, sest nagu ma Isetegijate foorumist kajasid loen, oli näiteks nende telgis ruumi küllalt. Nojah, ma ei saanud seda ju ka teada, sest esimesel päeval neid kohal polnud.

 Foto: Hansapäevade kodulehelt


Kauplemisel oli hoog sees kuni neljani, siis tuli totaalne pidur. Tuli ja jäigi. Naaberlaua prouaga me isegi natuke imestasime selle üle, et kuhu need ostjad küll kulgesid!? Meie lauad asusid sündmuste keskpunktist muidugi ka ilmatuma kaugel, vaata et Vikingi hotelli ees lausa. Olgu selle kauplemisega kuidas on, igatahes selle esimese päevaga sain hirmkalli kolme päeva kohatasu tagasi, natuke veel peale kah ja õhtul asju pakkides otsustasin, et sellega mu kaupmehepõli ka Hansapäevadel piirdub.Olime läbinisti kangeks külmetanud ja kõik mu sallid olid külmast meretuulest märjaks imbunud! Kaup rikutud, sest kokkupakituna ei oleks nad järgmisel päeval üldsegi seksikad välja paistnud. Muide, laua katteks olnud linane kangas ei kuivanud tuppa laotatuna isegi järgmise päeva hommikuks mitte ära. Paarsada meetrit linna poole- niiskust ei kuskil!?! Inimestel silmad säravad ja külg külje kõrval rõõmsalt müümas... Aga mina olin järgmisel päeval sellistes peavaludes, et vähe pole! Maaroti värk, korteris selliste tuultega end ju ei treeni.

Laadakorraldajate kapsaaeda heidan tegelikult ühe väga piraka kivi küll, selle kohta just, et kõik see müüjameeskond ja kaup ei olnud mitte ehtne ja lihtne ja "hansa". Näiteks minu seljataga müüs teksatagis noormees läpaka abil vanade Eesti reklaamidega plaate. "Kana-kana-kana-hakkliha!", teate ju küll! Ja CDde ning hiina mänguasjade müüjad olid vaid silmaulatuse kaugusel. Kuna õhtuks oli sellest pidevast kanahakkliha korrutamisest täiesti siiber, tundus, et teistel ka, siis kella poole seitsme paiku kaks lauda vasakul müünud Aleksandes Sünter, see Oorti-mees, võttis lõõtsa ja kukkus lõõtsama. Lugu loo järel oli kui palsam me kõrvadele. See oli tegelikult päeva parim osa ja müüjad plaksutasid talle, et jätkaks. Olen nii mõneski blogis silmanud, et ma pole ainus, keda see rahvasuus öeldud "poola laadakaup" häiris. Olgu see minu heidetud kivi sinna linnavalitsuse kapsaaeda ikka suur ja raske, sest enamus ju nägi vaeva, et natukegi ajastusse kuuluda.

Aga jah, teise päeva veetsin linnas lihtsa külalisena. Väga mõnus oli, kusjuures. Ei mingeid süümekaid kauplemisest loobumise kohta. Hommikul kell üksteist Gildi aias Olavi Kõrre keltimuusika bändi esituses üks Iiri ballaad võttis isegi silma märjaks, uskumatu lugu! /Näiteks meeskoori kuulates lähevad mul alati esimeste lugude juures silmad märjaks, muusika on ikka nii võimas asi, kui südamesse läheb.../ Jalutasime linnas, silmitsesime kaupa. Jäime kõige nähtuga ikka väga rahule. Mulle meeldisid Gildi aias olijad omas ehtsuses väga, aga tütrel tundus, et hakkab lausa igav juba. Nii palju ilu korraga... Käisime Punases Tornis Märjamaa kangete naiste käsitööd vaatamas ja saime sealt hästi positiivse laengu. Olgu peale, et omakandi rahvas, aga no oli ikka broo küll see näitus! Oli ju, kes nägid?

Oma sallid tõin kõik koju tagasi, maha ei müünud ühtegi, kuigi peaaegu oleks üks sakslanna ostma hakanud. Huvi tunti palju, isegi väga palju. Enamus tõsiselt huvitujaid ei rääkinud mõistagei  eesti keelt. Kaks vanemat venelannat näiteks lahkusid sõnadega, et "Ma arvasin, et minu kapis on viimane selline sall. Uskumatu, et veel noored koovad..."  Nii armas oli kohe!

Sallid venitasin järjepanu uuesti raamil ilusaiks ja panin Etsy-poodi üles. Kes neid nüüd kaema läheb, siis olgu öeldud, et omamaistele ostjatele saab soodsama hinnaga ka anda, kui sääl kirjas. Vaja vaid mulle kirjutada.
Sallihinnaga sai laadal nalja ka. Üks selline tüüpiline eesti mutt (andke andeks, nii räige väljend, aga kõige täpsem) tuli ligi ja ei suutnud ära imestada, kui algul kuulis salli hinnaks 200 ja ma siis teda parandasin, et ikka 1200 krooni. Oh seda kätega vehkimist ja põlastamist siis. Hirmus naljakaid reaktsioone näiteks 1350.- hinnale nägime veelgi. Tütar, kes kaasas oli, lasi algul neil südamesse minna, aga mina soovitasin ikka huumoriga võtta, muidu võib õhtuks lausa haigeks jääda. Ma tean, et need sallid ON väärt ja miks ma peaks neid tasuta jagama!?

Selle salli siin pildil muide kudusin ma viie päevaga just enne laata. Ma teadsin, et tahan laadalauale kindlasti viiendat peenikest salli lisaks ja nii ma muude tegemiste kõrvalt võtsin end ikka väga kokku ja kudusin-kudusin-kudusin. Silme ees vahepeal virvendas ka natuke, aga eesmärk tahtis täitmist. Ilus tuli! Lihtne ja ilus. Mustris on väike palmikuvõte asja huvitavamaks muutmas, vaadake lähemalt, ehk hakkab silma. Tegelikult oli mul laadal hea meel selle üle, et sain sallidest ka niisama rääkida. Anda nõu, kust parimat materjali leida võib jne.

Lõpuks viskan siia ühe vahva lingi. Kuna enda fotoka jätsin Hansale minnes maha, siis ennist siin blogipostile pildimaterjali otsides komistasin ühe väga laheda fotoalbumi otsa, kust pakun teile oma lemmikpilti. Andres Adamson autoriks. Vaadake- vahvad kostüümid neiudel, eksole.

Ilu peitub vaataja silmis...

Tõelised kole-ehted valmivad just nii, nagu ma CRAFTWERKILE rääkisin. Minge vaadake ja tehke järgi!

 Miks ma blogisse viimasel ajal midagi kirjutanud pole? Suvi? Ei, suvi mind ei segaks. Üleüldse, suvi või asi... Teate, praegu käib hoogne väärtuste ümberhindamise aeg mu elus. Kaalun, kas loobuda palgatööst ja hakata end elatama käsitööga. Kaalun ja kaalun ja kaalutud ei saa. Andke nõu, julgustage või tümitage see mõte maatasa! Oleksin väga tänulik, kes raatsiks oma kogemust jagada. Normaalsed inimesed vist küll vabatahtlikult praeguses majandusolukorras töölt ära ei tule, aga kes teab, äkki on see elu parim otsus?!

Ja eilse päeva õnnestumine- ma tegin autokooli teooriaeksami ära! Kuuekümnest küsimusest olid vaid kolm valed. Tubli mina, palju õnne mulle! :-)))
Nüüd jääb vaid kerget jalga ja teravat silma treenida, et ka sõidueksamid (nii kooli kui ARKi oma) hästi läheksid.

Laadale!

Kuigi minu laadakogemused ei ole teab mis suured, tahaksin siiski julgustada neid, kes päris algajad.
Readerisse jooksvast uudisest noppisin ühe lingi ja sattusin just sellele, mida iga algaja laadaline vajab. Väikesed nõuanded, loe läbi ja pane kõrvataha!

Foto: Märjamaa Folgi kodulehelt

Vahva oli nimekiri asjadest, mis peavad kaasas olema :-) Minu nimekirjas ei ole kunagi  kuutkümmet punkti, aga midagi siiski.

*Kaup, pakendid ja lett- see kõige olulisem.
Kole, katmata laud on kõige hullem, mis olla saab. Koledalt kaetud laud ka. Pappkastid ümberringi... veel hullem, eksole! Selliselt, nagu ma oma esimestel laatadel esinesin, ei julgeks ma praegu peale makstes ka mitte välja tulla...
Tasub läbi mõelda, kuidas su väljapanek ka vabas õhus olla kannatab. Korra, kui müüsin kõrvarõngaid postamendilt, kus nad rippusid grilltikkudele aetuna, ei saanudki muud kui tuules pudenevaid ehteid korjata ja lahkete naaberlaua prouade korjatuid tagasi panna.  Algul pakkus nalja küll, aga pärast kolme tundi tekkis tahtmine kõik kokku pakkida ja see küürutamise-ralli lõpetada. Lõpetasingi, sest lisaks ilmastikuoludele oli tegu vist ka ülimat kitsidust soodustava kuuseisuga :-P

Pakendid on olulised. Esimest korda tabasin end sellelt mõttelt, ostes Mardilaadalt ühe lihtsa õmmeldud koti. Kuigi ütlesin, et pole vaja pakkida, hakkas müüja kibekiiresti suurt paberkotti otsima ja olgem  ausad- andis kaubale ikka väärtust juurde küll. Kotile olid trükitud tema kontaktid ning paar tänusõna. Kontaktide kaasaandmine oma kaubaga töötab alati kui garantii. Seda teades olen ka mina alati pannud kasvõi blogiaadressi asjaga kaasa.

Talvel presenteerisin oma blogis kauneid tapeete ja nende põnevaid tekstuure. Tegelikult ei olnud need mitte niisama, ma olin just lõpetanud suure portsu väikeste karbikeste valmistamise. Ehteasi, pisike nagu ta on, karbikesse pistetuna on poole armsam kui lihtsalt peost pihku libistades. Annab jällegi tehingule väärikust juurde. Korra väikesel asutusemüügil juhtus aga nii, et nähes lahedaid karbikesi, äratasid hoopis need tähelepanu ja nii mõnigi juuksenõel ja pross sai ostetud, kuna karbisaamissoov aitas sellele kaasa. Uskumatu, aga tõsi!

Kauba valiku ja letile ladumise koha pealt olen ma praegu veel algaja. "Praegu" on kestmas viiendat aastat... Valik on see, millega olen viimase aasta jagu oma pead vaevanud. Kas on kõike ja korraga mõtet teha ja letile laduda? Vist mitte, eksole! Sama kehtib kas asjade kohta, mida nagunii kõik teised teevad. Sajad sarnased kõrvarõngad või lihtsalt lükitud helmekeed ei too sulle suurt edu, usu mind! Tee parem kümme väga erilist keed ja esitle neid uhkusega.
Kindel on see, et tuleb läbi mõelda, mida ja kuhu asetada. Väikeste tüdrukute silmade kõrgusele paneks odavad ja värvikad kõrvarõngad, emade silmade kõrgusele sellise kauba, mis nende huvi pälviks. Kallimat kaupa presenteeriks ka soliidsemal moel, odavama paneks taustaks. Hooajaliselt mitte just minevaim kaup võib ka niisama kaasas olla. Keset suurt suve olen leti kõrvale maha punutud karbi kaanele "tuulduma toodud" kinnastest nii mõnegi paari maha müünud. Tegelt ka!

*Abivahendid nagu nöör, käärid, teip, prügikotid... Peegel- väga-väga tähtis asi! Ilma selleta ei saa. Kui sinu laualt proovitud asju käiakse naabri laua peeglist vaatamas, siis ei ole kõverpilke pikalt oodata. Naaber, otse loomulikult, tahaks ju oma laualt ostjale midagi külge riputada :-))
Visiitkaardid ja reklaammaterjalid on olulised, seda kogesin eelmisel aastal, kui mul neid veel ei olnud. Sel aastal on olemas!

*Abiline. Kuidas muidu saad sa sööma või muid looduse poolt antud vajadusi rahuldama? Ei pruugi sulle sattuda toredaid lauanaabreid, kes sind ringi käima lasevad ja ega liiga palju usaldada ka ei ole hea. Oma jope on ikka oma jope, ei vehi su letilt pisiasju sisse, vaid aitab hoopis naeratada.  Alati on seltsis segasem.

Ühel kodukohas toimunud laadal tekitas sõbranna saabumine mulle meeldiva rahavoo, kui nii võib öelda. Koos minuga leti ääres seistes selgus, et tema tunneb umbes kolm korda rohkem inimesi, kui mina. Umbes kolm korda jutukamaks osutus ta ka :-) Tervitused ameti poolest poemüüjale ja muidu toredale Küllile!

*Hea tuju, ka kõige nirumal päeval! Leti taha tulid ju omast vabast tahtest, vaba tahe võib sind ka koju saata, kui tunned end väsinud või kurnatuna. Minu kõige lühem laadapäev on olnud kahetunnine. Teenisin, kusjuures, päris kenasti, aga tunne ei olnud õige.
Hea tuju loomise koha pealt üks juhtum eelmisest aastast, kus olin laadal ostmas. Müüja kõkutas ülemeelikult leti juurde saabunud sõbrannaga ja flirtis, nii et maa must. Hää rahulik oli muidugi omaette kaupa silmistseda (mulle väga pealetükkivad müüjad ei meeldigi), aga kui ma ostma tahtsin hakata, siis lõi müüjaga rääkima minnes ninna selline õllepahvakas, et oo mai gaad! Eks ma ostu tegin ära, aga jube tunne ei lähe meelest siiani. Soliidsus ja kliendile sobiv müümisstiil- jälle oluline asi, mida mitte koju ei peaks unustama. Mina ise pean vast julgust õppima, pakkumine ja tähelepanu äratamine reklaamides ei tule mul mitte hästi välja.

*Vahetusraha. Mina olen selline kangekaelne mutt, et kui teenindajal ei ole mulle tagasi anda või hakkab ta aktiivselt pisemat raha lunima, siis mina lihtsalt ei osta seda kaupa! Korra on saiapoes mind üritatud saata tänavale putkasse sajakroonist lahti vahetama... Ütlesin viisakalt aitäh pakkumast, aga ei lähe. Minge ise. Teenindaja peab muretsema, et ostmise protsess oleks muretu ja mõnus.  Õigus? Viie-, kümne- ja kahekrooniseid võtan laadale kaasa kohe peoga.

*Isiklikuks heaoluks vajalik. Minu puhul siis kindlasti telefon, natuke süüa-juua, kindlasti päikeseprillid ja pabersalvrätid, huulepulk ja muu "naistevärk", võib-olla ka valuvaigistid. Pastapliiats. Küüneviil. Tool, jumala eest, kindlasti tool ka! Soojad/jahedama ilma riided jne jne...

Olgu, lugege parem posti alguses mainitud blogi. Vahva on.
Ja kõigile laadalistele sadamiljon rikast klienti! Jah, ma tean, et MaSu on, aga ikkagi hääd soovid minu poolt!

Laupäeval, enne vihma...

Kui tervel perel saab argipäevast villand, siis tuleb ette võtta üks pisike reis. Masu ja kodused kohustused ei ole pikemate reiside poolt, aga üks päev Haapsalus oli kosutav kõigile.

Sellel pildil on ülilühike kokkuvõte meie päevast. Näha sai lossimüüride vahel alkeemialaboris kasvatatavat homunkuluse-loodet, grillivõistlustel venepärase bajaaniga Eesti rahvalugusid laskvat jõulumeest ja palju-palju muud põnevat. Mere äärest linna tulles sattus mulle juba eelmisel aastal üks vahva majaseinast väljakasvav kask silma alla. Sel aastal võib tõdeda, kask endiselt kikkis, muutunud pole midagi... Promenaadi on siiski tsipake juurde ehitatud :-)))

Reisisihtpunkti valides olime perega püstihädas- kolm eri soovide ja maitsetega inimest + ebasoodsad ilmaolud = otsustamine, ümberotsustamine ja veelkord ümberotsustamine. Raske oli! Mingil hetkel, kui oleks pidanud olema perenõupidamisel fantaasiavoor, olid kõik vakka ja ideedest lagedad. Kuhu sina soovitaksid mul/meil järgmine kord minna?