Sall mosaiigikirjaga

Suur sall mosaiigikirjaga

Viimasest pitsilisest postitusest on nüüd pikalt aega möödas. Vaatasin, et lausa kaks kuud. Kuigi sall, mida täna näitan, ei ole mitte värske, pidasin ikkagi vajalikuks muu villase ja tikkimistööde vahele ka pitsi poetada.

Sallimustri nimetamisel olin taas raskustes. Ühtepidi olin mustrit luues kangesti kinni neis vabadusesammast meenutavates topeltristi motiivides, samas nende vahele rikkalikult erinevaid pitsimotiive poetades. Nii juhtuski, et kui tuli aeg mõelda nimi, ei saanud mõte kuidagi mitte ristidest kaugemale. Päriselt meenutab see kiri mulle aga islami mošeede tihedat laotud värvilist mosaiiki. Seal on samuti rikkalikkus, ent samas range geomeetria ilutegijaks. Sai siis mustri nimeks mosaiigikiri, et mitte segi minna mu kaustas kõikide teiste risti- ja tuulikukirjadega. 

Selle salli keskosa aitas mul kududa Aet. Aitäh, Aet! Minu sallid käivadki esiotsa mu enda varrastel ja siis testkuduja varrastel. Nagu selgus, ei ole sellest küllalt ja näiteks Muhu Suve sallist on leitud ka peale mitut aastat oma elu elamist, ajakirjas avaldamist ning mitmete poolt kudumist ikkagi üks näpuviga. Ja ega keski mulle siis varem seda öelnud pole! Selle parandamisega tegelen õigepea ning annan ka teada, mitmendast reast kala otsida.

Mosaiigikirjaga salli juurde tagasi tulles- see on sall, mis on lausa raske nuppude koorma all. Kes päris algaja kuduja, sellele võib üle jõugi käia, ma kardan. Samas, kannatlikkus on jälle see, mida pitsi kududes õpib. Seega olge lahked, kes end proovile panna soovivad, muster on saadaval nii Etsys (kohe allalaaditavana), Ravelrys kui mu blogi mustrite lehel.

Mosaiigikiri

See sall on nuppude all nii lookas, et otsustasin ta enesele jätta ja mitte müüa. Ei saa öelda, et kingsepp muidu päris paljajalu oleks, aga no salli, millel teistest peaaegu 20 grammi jagu rohkem nupuraskust sees, vat ei raatsi ära anda. Kes tahab, et ma talle sellise salli koon, siis saab ikka. Vaja vaid mulle kirjutada ja ajavaruga arvestada!

Kudujad, algamas on august. Pitsipäevani Haapsalus on jäänud seega 21 päeva!

Üks viltvaip

Üks viltvaip, viisteist tegijat. Burberry vandus alla Olustverele. Väga segane lugu, eksole?

Valmis vaip värvilisemalt küljelt+kolm vaiba poega

Kunagi esimese kursuse sees õpetati meile viltimist. Muu hulgas tegime meriinovillast lapikesed ja nagu selgus 20X20cm täpselt silmas pidada ja teha ei olegi nii kerge kui arvata võiks. Lapikeste peal katsetasime mitme värviga villa kokkuviltimist ja siis hiljem seotuna potis värvimist. See viimane oli päris põnev tegelikult. Lapikesed, meie kõigi 15 poolt tehtud, said endale koha viltvaibas, mis jääb meie kursusest Olustvere koolis mõnd seina kaunistama.

Minu ülesandeks, kuna suure vaiba viltimist mu käed ei kannata ja see tehnika ei ole mulle mitte esmakordne teha, jäi viltlapikeste kunstipärane kokkupanemine. Et mis seal ikka nii erilist, eksole? Aga eriliseks tegi ülesande see, et vaip pidi olema presenteeritav kahelt poolt ja seepärast nägema ka kena välja nii üht kui teistpidi. Mul päris andis nuputada ja neid tükke kokku panna, enne kui asja kallale asuda sai. Ütleme nii, et püüdsin tõsiselt.

Nõeltega kinnitatud ribad, et teist külge vajandusel kohendada

Kui te seda vaipa kunagi nägema juhtute, siis teadke, et lisaks meie naiste iluarmastusele on selles ka osa moekunstist. Üks Burberry mantel pidi jätma oma maise teekonna, et olla raamistikuks neile tükkidele. Videos 1,30-1,35 vahel vilksatav blond noormees kannab sarnast, aga mul oli tükeldada pikem versioon. Ma ikka kahtlesin, olles välja uurinud mis säärased seljariided ka maksavad, aga kuna maainimesel ei ole poodi  minna sugugi lihtne, siis läks töösse see, mis kappi kusagilt sekkarist jõudnud oli. Jah, ilus mantel oli, tuleb tunnistada...

Vahel ma isegi mõõdan, kui õmblen...

Ja nii ta valmis. Natuke vaba käega peaaegu sirgeid jutte vahetükkide ühele poolele tikkida ja justkui jaapanipärane seinakate olemas. Mul on viimastel päevadel nostalgia kallal, sest kahju küll, aga selle seltskonnaga koolitee hakkab lõpule jõudma. Kuigi praegu on kiire aeg teha veel viimaseid hindamisele minevaid asju, võtsin enesele selle väikese meenutamisehetke.

Valmis viltvaip ühelt, sellelt jaapanipärasemalt küljelt

Vähemasti vooder jäi mulle alles+ nööbid :-P

Tõstamaa-ainelised roositud sõrmikud valmis

Päris oma mustriga, esimesed roositud sõrmikud said valmis!

Tegelikult on õigem ikka öelda, et teised roositud sõrmikud, sest esimestega poole peal olles avastasin, et mitu tähtsat asja oli jäänud kahe silma vahele. Meie koolis antud ülesanne kõlas nõnda, et Tõstamaa roositud sõrmikute ainetel joonistame mustri, teeme koekirjad ja arvutused ja koome võimalikult tõstamaised sõrmikud. Minu esimese paari puhul läks meelest, et allservas peaks olema narmaste rida ja pöidlale jookseb alates randme lõppemisest roositud mustri rivi. Niisiis, esimene paar on ja hetkel ka jääb poole peale.

Nonii, siin nad siis kõrvu ongi. Parempoolne paar on kootud Hea lõngast 2/10 ja värvidena kasutusel nii mu oma košenilliroosad kui koolis esmakursuslase poolt värvitud lõngad. Kuna Hea lõng on  valge ja mu teise paari jaoks valitud lõng on vanaaegne ja kergelt kollakas, siis tekkis mõte kuduma hakates, et värvipaletti peaks natukene muutma. Punase asemele sai roosa ja roosa asemele veel roosam. Korra tekkis kerge hirm ka, et läheb ikka üle mõistuse roosaks, aga ma vaatan, et mulle päris meeldib nii, isegi kui nüüd on roosat üle vindi läinud.

Selle kergelt kollaka vana lõngaga on seotud üks huvitav lugu, kuidas see minu kätte sai. Lõng on umbes sama vana kui ma ise ja pärit Jõgeva vabrikust. Mõõdult pea sama, mis Hea lõng, aga ebaühtlasem ja minu silmis selle võrra plussidega- et nagu olekski vanad kindad või nii... Lõngaga seotud stoori kokkuvõtlikult- kunagi kusagil ühed vargad vehkisid sisse suure hulga talumehe alumiiniumist piimanõusid, et need kokkuostu viia. Piimanõusid oli ikka omajagu palju. Minu tubli abikaas, kes oli politseinik, sai varastele kandadele ja tõi talumehe piimanõud metallikokkuostust tagasi. Talumees, kes polnud mitte võõras, vaid mehe lapsepõlvest tuttav rääkis muu seas, et näe piimanõudest oleks olnud tuline kahju, aga sees puha kadunud memme lõngad, mis midagi ei tähenda ja pidid nüüd tühja teisi raskeid vedama. Kuulnud sõna "lõng" läks mu mees ilmselgelt näost teistsuguseks ja talumees siis ütles, et kui teie peres oleks selle lõngaga miskit peale hakata, võta aga kaasa, sest mutt, kes muidu kudus, on mulla all ja uus mutt ei koo mitte. Polnud niisiis korruptsioonijuhtum vaid sõbramehekink, mis mulle kangesti sobis. Sain kaks suurt kartulikotitäit lõngu, kus nii kinnaste jaoks peenet kui sokkidele paksemat. Ja ikka sellist õrnalt kollakat, ajahõngulist. Puhas rõõm!

Kudumine võttis omajagu aega. Roosimine hakkas päris meeldima ja on kindel, et kunagi ma roosin kindlasti veel. Aga mis aega võtsid- need narmad! Algul sai neid ikka südamest kirutud, aga teise paari puhul juba polnud hullu. Tõstamaised narmad on head kududa töö pahemalt poolelt. Nende kohta õpetuse leiab Saara kirjastuse kudumise raamatu esimesest väljaandest ja õpetus, mida veel kasutada, pidi olema ka Claire Halliku raamatus. Sääl küll paremalt poolelt kootuna siis. Sain õpetaja jutust nõnda aru, et kuna need narmad on tehnoloogiliselt nii erilised, siis paljud õpetused nende kohta, mis ilmunud, pole kahjuks õiged. Ühe kinda käeosa tegemiseks kulus enam kui kaheksa tundi ja iga sõrm natuke alla tunni lisaks. Ei taha praeguse kiire elutempo sees mitte kokku rehkendadagi, mis need paarid aega võtsid...

Värvid: kosenilliroosa, veel heledam košenilliroosa, indigosinine ja poevärvidest punakas, mille värvisin üle teega ning ainsa värvina koolikaaslase värvitud komplektist jäi töösse mereroheline.

Raamat Vändra kihelkonna rahvarõivad ja hea õpetaja Inna Raud

Mul oli rõõm eile osa võtta Kurgjal C.R.Jakobsoni talumuuseumis aset leidnud raamatuesitlusest. See oli nii oma sisu kui õhustiku tõttu väga eriline sündmus.

Linnutajad ja Inna raamatuesitluse algul

Minu jaoks tegi sündmuse eriliseks raamatu autor Inna Raud ja see, et raamatu sisuga oli meie Olustvere käsitöörahva kursus saanud tutvuda juba varem. Kõik see tarkus ja kaunidus, mis on nüüd kaante vahele saanud, oli 2015 suve alul näitusena üleval Kappide majamuuseumis Suure-Jaanis ja meil oli privileeg saada täpne ja sisukas ülevaade kõikide tekstiilide sünnilugudest, päritolust, erilisusest  ja muust. Meie toonane kokkusaamine oli lõbus ja ma arvan, et milleks seda ümber jutustada, las mõned pildid hoopis, mille võtsin, kirjeldavad seda sisu ja rikkust ja tegemise hoolt. Aitäh, Inna!

Me teame nüüd, kuidas sündisid või tulid töösse kangad, kuidas nööbid, paelad ja muu- kõik on käsitsi valminud. Me saime teada, mitme tubli kätepaari abi on vaja, et selline suurepärane kollektsioon valmistada ja kui keerukas võib olla algupärandi leidmine ja sellega töötamine. Ütleme nii, et kõik see kokku tekitab minus suurt aukartust ja lugupidamist nii toonaste kui tänaste käsitöötegijate vastu. Ja tore raamat on sündinud, kes tahab, läheb Saara kirjastuse lehele ostlema! :-)

Tõstamaa-ainelised roositud sõrmikud

Peened piinad Tõstamaa ainetel.

Paar nr 1 on töös. Vigade ümbertegemiseks, nagu näha, on varrastel ka paar nr 2. Need loodan nii viksilt kududa, et kõlbaks ka koolitööna esitada.

Lõpp ei ole ju kaugel, kuu veel väga intensiivset rabelemist. Ja siis lõputöö.