Longalangi Instagram. Kaks nädalat...

Väike pilk eelmisse nädalasse. Päevikuna üles tähendada mulle meeldib, fotode tegemise rõõmu pole veel leidnud. 75 päeva on muidugi aega seda veel leida. Piltide pealt vaatad ja ei saa aru, kuhu kadus kaks nädalat!?!

Isiklik väljakutse Instagramis

Et kõik ausalt ära rääkida, sain esiteks aru, et blogimajanduse aeg on omal moel otsa saamas. Ei, mina ehk isegi viitsiks kirjutada, aga uuema aja mood on vaid pilte lapata, mitte lugemisega aega raisata. Seejärel jõudsin arusaamale, et kui ma ei proovi vooluga kaasa minna, ei saa ma kunagi teada, kas see mullegi meeldida võiks. Kolmandaks sain aru, et ma pean ennast kuidagi jõulisemalt distsiplineerima, kui tahan olla sotsiaalmeedias nähtav. Kõik kolm mõtet kokku viisid mind neljandale ja kõige hullemale- ma pean tegema konto Instagramis! 

Jõuline distsiplineerimine tähendab seda, et kolme kuu jooksul ma postitan iga päev ühe pildi oma käsitöölise-elust. Midaiganes ma sel päeval ka ette ei võta. Isiklikuks arenguprogrammiks olen võtnud, et kusagilt 70-ndast fotost võiks fotokäe ja -silma arenemine olla ka märgatav :-) Ma nimelt ei pea end piisavalt heaks pilditegijaks. Vaatab, kas treening mõjub.

Täna kestab inimkatse neljas päev ja ma pean ütlema, et mulle ei meeldi Instagram keskkonnana kui sellisena. Ütlen seda kasutusmugavust silmas pidades. Probleem on kindlasti ka selles, et ma ei kasuta Androidil jooksvaid seadmeid. Mul on Windowsi telefon, tahvel Windowsiga ning läpakas samuti. Tirides alla rakendusi, on mul kolme sorti ekraanivormidega Insta-elukas ja kuigi nuppe on seal vähe, satun ma ikka veel kimbatusse. Mismõttes ei saa pilti kusagilt kataloogist laadida?! Seadete paneeligi on lausa kahes variandis... Vanainimesele meeldiks hiirega ikoonile liikudes vihjamisi näha, mida ikoon endas peidab, mida teha plaanib. Olgu, nad on küll piltidena arusaadavad ja peaks olema ka intuitiivselt arusaadavad, aga võimalik, et probleem on hoopis mu aju ehituses. Ikkagi 1976. aasta väljalase. 

Kes tahab vaadata, kuidas katsed edenevad, siis minu konto Instagramis on longalangi nimega ja vähemasti neljanda päeva õhtuks annan veel lubaduse, et püsin reel. 86 suurepärast järgnevat päeva ootavad ju päevikuna ülestähendamist! 

Tänane pilt oli pikalt tehtud tööde korvis oodanud Silvia kirjaga sallile äärepitsi külgesilmamisest. Sall on 70%merseriseeritud villast, 30%kašmiirist ja seda ootab pikisilmi üks proua Ameerikas.

Kaks käsitööpoodi Märjamaal

Teinekord vajab mõte tuulutamist ja täna jalutasin Märjamaal mööda peatänavat ning külastasin kahte kohta, kus ehe kohalik käsitöö elab. Märjamaa on pigem väike ja vaikne alev, seepärast ei saa me kuidagi ülemäära kunsti-, käsitöö- ja muude sarnaste kultuursete kohtadega laiata. Võib-olla on Tallinn ja Pärnu liiga lähedal, võib-olla on inimesed liiga rahulikud?  Isegi kohvikuid on... vaid üksainumas, kui paari pubi mitte arvesse võtta. Kuhu siis Märjamaal kiigata, kui otsid kingitust, käsitöötarbeid või tahaksid osta kohalike meistrite töid?

Märjamaal on Airi Evestuse Lapibutiik. Lapibutiigil on leht ka FBs ja Pärnu mnt 67 majas võtab pood-töötuba terve teise korruse. Mul oli hea meel näha, et viimasest külaskäigust on sealne kaubavalik veelgi rikkalikumaks muutunud. Kui kohalik õmblusinimene vajab midagi, ei pea ta üldse kaugele sõitma, Lapibutiigist saab vajaliku kätte, ma usun. Lisaks on seal rikkalikult Airi tehtud lapitöid, meeneid ja muud, heegelnõelu ja vardaid ning pisut lõngu leiab ka. Airi on tubli õmbleja, tema käest saab erinevaid õmblemis- ja lapitöid tellida.

Alevi teises otsas, minu elukohast vaadatuna, on Märjamaa Käsitööpood. Sellesse poodi ma ei olnud varem jõudnud. Õigemini poe algusaegadel ei läinud meelega, sest pole kurvemat asja, kui pooltühi pood. Vahepeal lendas mööda lausa mitu aastat ja täna külastades olin rõõmus, et sisse astusin. Kauplus asub Pärnu mnt 87 ja ka sellel poel on oma lehekülg FBs. Kes kauplust otsib, siis tuleb kiigata selle hoone sisehoovi

Mulle jäi silma vägagi viisakas lõngalett ja käsitöövalik on suuremas osas pigem kohalikku päritolu. Kes otsib kohalikke kudumeid, kaltsuvaipu, puutööd või tikandeid, astuge kindlasti läbi. Vardaletis on peamiselt Pony tootemark, kuid sain ka tiba targemaks- Novita kasepuust sukavardad on väga priimade otstega, neid plaanin proovida pitsikudumiseks.

Kaupluse ühe seina võtavad enda alla lõngavarud, käsitöö jäi küll pildistajal peamiselt selja taha... Letilt leiab näiteks Vigalast pärit Ilona Pappe tehtud tikitud käe-ehteid ning prosse, mille kindel omanäoline käekiri ning värvilahendused mulle muljet avaldasid. Prossid kahjuks pildile ei saanud, aga need olid kenad. Arutlesime müüja Piretiga, et kogu lugupidamise juures Muhu tikandi vastu, on midagi muud tikitud ehetel väga värskendav näha. Ilona tööde juures kangastusid mulle pigem Mehhiko ja sealne värvirõõm.

Märjamaal leiab veel käsitööd Rahvamaja piletipunktis, kus kohaliku käsitööringi naised omi töid müüvad. Need on põhjaliku hoolikusega tehtud ja alati, kui ma kinno lähen ning piletit oodates riiuleid silmitsen, mõtlen, milline hool ja aeg on neisse asjadesse pandud! Väärikat kinki otsides tasub Rahvamajja sisse astuda, isegi olen sealt kindaid ostnud. Ei saa öelda, et ma kududa ei oskaks, aga on töid, mis minu tehtutest näevad välja kenamad ja mille kaunistused on nutikamad.

Miks ma siis täna jalutasin ja mõtteid mõlgutasin? Sellepärast, et olen aru saanud- ma ei mahu oma tegemistega ammu enam koju ära ja kena väike pitsituba on Märjamaal täpselt puudu. Jalutanud läbi terve Märjamaa pika peatänava, põiganud nii mitmessegi kohta sisse, et uurida ja pärida ning maad kuulata, sain ma aru, et üüripinna leidmine ei ole kerge. Kinnisvaraportaale ma külastan nagunii reeglipäraselt. Küll mulle meeldiks, kui head lahendused mind ise leiaks, aga hetkel on see vist väga lihtsameelne soovunelm.

Haapsalu salli servade viimistlemine

mittekorrektne ja korrektne äärepitsi lõplik viimistlus

Tänase postituse alustuseks leia kõrvaolevalt pildilt kaks erinevust! Leidsid? Kummagi salli äärepitsi välisserv on siinkohal tähelepanu all! Vasakpoolne on viimistlemata, parempoolne viimistletud sall.

Kõigepealt ma ütlen kaks asja, enne kui jutuga edasi lähen. Esiteks- äärepitsi lõplik viimistlemine on oluline! Haapsalu pitsikeskuse naised panevad seda alati nii mulle kui teistele kudujatele hinge peale.

Teiseks- ma ei ole sellest patust prii, et kõik minu sallid, alates esimesest, oleks laia maailma läinud just sellistena, nagu parempoolne sall pildil! Häbilugu, eksole. Ma ei pidanud aastaid tagasi seda üldse mitte nii oluliseks nüansiks, aga nagu näha, inimene õpib ja aastatega muutub ka ilumeel. Vasakspoolse salli serv ei tundu mulle praegusel hetkel üldse OK. Seega tunnistan enda arenemisvõimelisust, tunnen piinlikkust varasema mittekorrektse töö pärast ja võtan nüüd asjast otse rääkida.

Haapsalu salli viimistlemine toob esile pitsi ilu. Alles raamile või nõeltega venitusse pannes näeb tegelikult, kui suur on sall, kuidas mustri kudumine on õnnestunud ja kui ilus tegelikult on suur tehtud töö! Salli kuivamine käib tavaliselt kiiresti. Mõned tunnid ja tundub, et ongi kõik. Tegelikult võiks pitsil lasta siiski kuivada üleöö või vähemasti 6-7 tundi. Nupud ja paksemad kohad hoiavad niiskust kauem ja nii pikalt venituses olles saab villane korralikult käsutatud, kuidas ta edaspidi end hoidma peaks. Villasel on mälu, ta jääb end vormi hoidma. Teistsuguse loomuga materjalid, puuvillane, siid või sünteetika- neile venitamine nii põhjapanevalt ei mõju.

Peale salli raamilt mahavõtmist avaneb äärepitsi servast vaatepilt, mis on pildil vasemal. Olenevalt raamipulkade läbimõõdust on sakitippudes augud ja kahekordselt loodud serv on pika sirgena pinges. Tugevama venitamise korral on sakitipud nagu Eiffelid, Haapsalu naiste kõnepruugis nagu nisad teravad. Ühe kena ja suure töömahuga salli puhul ei peeta seda mitte heaks ja korrektseks.

Kuidas siis saada ümarate silmustega välisserv? Asja mõte on, et välimise serva silmused korjatakse ükshaaval vardale ja kergelt niiskust andes vormitakse taas ümarateks. Mina olen seda aja jooksul teinud kahel viisil.

Varem korjasin ma korraga ühele pikale kampsunivardale salli otsa ja serva silmused ning teisele vardale teise otsa ja serva. Tekkis paras pusandik, kus varrastel olevaid silmuseid kergelt sõrmeotstega kastsin ja lasin siis kuivada. Siis võtsin vardad välja ja ükshaaval kohendasin iga sakki. See ei olnud tegelikult teab, mis mugav viis ja tulemus ei jäänud ka alati maksimaalselt hea. Seega tuli leida uus, mugavam moodus.

Tänasel päeval on minu äärepitsi viimistlemise tööde järjekord selline:

• Ma võtan tavalise sukavarda, ajan sellele silmus-silmuse haaval umbes kuue saki jagu äärepitsi välimist serva. Iga saki silmuste vardale saades sakutan korraks neid ka ühepikkusteks. 
• Kõrval on kausike, milles paar supilusikatäit vett ja selles olev salvrätt. Salfakat katsudes saavad sõrmed just nii parasjagu märjaks, et oleks piisav, aga mitte liialt. 
• Niiskete sõrmeotstega tupsutan vardal olevaid silmuseid. Tupsutan iga saki vardalesaamisel sakkhaaval.
• Korraks mudin vardal olevaid silmuseid, aga mitte liialt palju, et viltida. Pigem ikka, et kergelt vormida. Silmuste piklikuks venitamise jäljed kaovad silmanähtavalt.
• Tõmban varda silmustest välja ja eraldi sakutan igat äärepitsi sakki kolmes suunas, et ta oleks nüüd täisnurkne ja kenasti ümara servaga.
• Jätkan sama järgmise sakigrupiga.

P.S. Salli venitades pista raami piid (või nööpnõelad, kui venitad tasapinnal) esimese ehk ülesloomise rea tagant, mitte läbi üksiku silmuse. Nii ei veni üks silmus ilmatuma pikaks ja pinge saab antud ikka kogu sakitipule.

P.P.S. Salli venitusse pannes vaata, et iga sakitipp jääks salli suhtes täisnurga all. Nii ei teki poolvildakaid sakke, mida hiljem jonksu saada on väga raske. Nurkade venitamisel on see teinekord keeruline.

Peale äärepitsi lõplikku viimistlemist vajab sall aega rahunemiseks. Kindlasti muutuvad tema mõõdud (kui ei usu, mõõda pinges salli raamil ja pingevaba salli paari päeva möödudes. Võid üllatuda!). Meistrite tarkus on lapata sall peale lõppviimistlust pikkupidi sakk-saki haaval kokku ning siis kokkuvoldituna panna padjavirna alla. See padjavirn on mulle alati mõttena kangesti nalja teinud, aga asi on tõenäoliselt selles, et kraasvillasest pitsipind saab nõnda käsu ennast fikseerida ja edaspidi hoida hästi vormi.

Loodan, et tänane postitus ei tundunud lihtsa targutamisena. Loodan, et noppisid endale siit iva. Äärepitsi ilu juurde tagasi tulles, viimistletud serv on ikka tükki ilusam, eksole? Ei ole enam seda pingutamise maiku asja juures. Olgu siis otseses või kaudses mõttes :-)