Haapsalu Shawl- knitting course!!!

Dear English-speaking knitting friends,

As I had mentioned some time ago that it will be worth checking my blog every now and then; well, today is the day when I can announce excellent news – in August of 2010 we will arrange a knitting course of Haapsalu Shawl in collaboration with Kadri (The landlady of Green Luxury Mansion). The upcoming period will also be an adventurous vacation trip. The arranged visit will last all together a week and into the program we have gathered all kind of interesting activities for you.

So what do we have to offer?

For sightseeing we are blessed with pure Estonian nature, for accommodation we are able to offer cosy and peaceful guesthouses (Altmõisa, Green Luxury Mansion), for town sightseeing The Medieval City of Tallinn and last but not least – the marvellous handcraft shop Karnaluks.

The most significant news to you – we will arrange a 2-day Haapsalu Shawl knitting course, which will be led by two familiar persons to you – the authors of book “Haapsalu Shawl ” and diligent handcraft guru’s Aime Edasi and Siiri Reimann. Could there be a better opportunity of learning true Estonian handcraft from the masters as such? I would not dare to think so…

 

 
During the first days of the trip will also take place the famous and traditional Haapsalu Shawl knitting competition and The Annual Haapsalu Shawl Day. Both of those events are part of The Haapsalu White Lady’s Cultural Week (photos  from Arvo Tarmula, 2007)
In addition to these treats, you will have the opportunity to see how Estonian sheep is being raised, how yarn is made from the wool  in the local mill and finally how the yarn is being dyed with plants into tens of splendid colours. All these activities characterise just the overall spirit of the trip. More over, in addition to Aime’s and Siiri’s workshops are planned other jaunts and surprises. 

Certainly I am going to introduce the whole program more thoroughly quite soon. Today’s mailing was just a greeting to you and announcement to all interested parties because we have to take into account limited number of participants. Therefore, it would be worth giving your name up quickly. The visit is taking place on 22^st to 29^th of August 2010.

Additional information will be distributed through this blog in the near future, also provided by Ravelry and through Kadri’s e-mail if needed.

We welcome You to Estonia, to knit the magnificent Haapsalu Shawl.

Ajalugu...

Oli mahti ja lugesin ajalehti Lääne Elu aastatest 1935-1936. Pildid on suuremaks klõpsatavad. Esimene foto jäädvustatud eelmise aasta Haapsalu Salli Päeva.
Kõigile, kes mulle lõngapuuduses kaasa tundsid ja head nõu andsid, aitäh. Muidugi oli 1,3 kg Ogret vaid ühe telefonikõne kaugusel. Nüüd on ta Karnaluksist hakanud minu suunas liikuma.

Viljandi...

Ma reisin väga harva ja seda suurem sündmus see on. Tänast päeva alustasin rongisõidust, päeva veetsin Viljandis ja õhtul taas rongiga koju. Rongiga käimine tasub eraldi mainimist ära, sest mul on sellesse mingi eriline suhe. Ma arvan, et kusagilt kaugest lapsepõlvest (paar esimest eluaastat Raasikul) on jäänud meelde, et rongisõit on põnev ja hää. Täna oli ka põnev ja hää, rongis on ikka tunduvalt mugavam kududa kui bussis.  Keegi ei istu sul nö põlvede vahel ja vahekäigus mahub liikuma ka muudmoodi kui külg ees. Lisaks sellele on rongid muutunud puhtaks ja piletimüüja ütleb sulle ka üliviisakalt "Head reisi!" ning vaatab seejuures silma sisse. Mitte nagu stressis üle keskealine vuntsidega bussijuht, kes vaatab sulle alles siis silma sisse kui midagi väga viga on. Head reisi ei soovi neist ka keegi, kuigi mina teretan viisakalt ja tänan ka tehtud sõidu eest alati... Tartu-Haapsalu liinil on vähemasti üks vanahärra bussijuhiks, kes küsib alati nii armsalt "Kas sooduspilet?" ja ise muigab. Ma arvan, et pensionärina ma välja ei näe, järelikult meelitab alla 26seks pidamisega. Ja tema vaatab ka silma sisse. Ups, lõpetan kirumise...

Pommuudis nr 1: Viljandi KA raamatukogus ei ole MITTE ÜHTEGI Haapsalu salli, selle ajaloo või muu sarnase pihta tehtud kursusetööd ega lõputööd lugemiseks! Ma läksin sinna kohe ekstra selle eesmärgiga ja vaatasime koos raamatukogutöötajaga kataloogi vastava lahtri läbi. Mitte kriimugi!!! Ma olin rabatud ja natuke olen siiani! Tahtsin näha, kuidas teised on seda teemat uurinud. Tegelikult oli mul sellest ikka ülimalt kahju, sest olin enesele kolm tundi aega varunud ja vaimusilmas kujutasin ennast kirjatööde mägesid läbi tudeerimas...

Mis seal´s ikka, kolm tundi veetsin siis oma lemmiktegevusega- otsisin üles kaks käsitööpoodi ja Bonifatsiuse Gildi. Toredad inimesed igal pool, imelised näputööd... Pommuudis nr 2- peenvillane on mul otsas ja ei õnnestunud mul seda ka Viljandist saada. Väga kena naine muuseumi kõrval olevas poes andis veelkord teada, et Ogre on lõpetanud ja mina võiksin ka lootmise lõpetada. Meriino on samuti hea. Kui ma selle peale kostsin, et jah, aga ma tahan VILLAST, siis tehti mulle selgeks, et meriino ongi villane. Brrr, nagu ma ei teaks!?! Aga ma tahaks ikkagi seda mõnusat VILLAST, mitte MERIINOVILLAST. Meeleheitest tegin ma mõned päevad tagasi tellimuse poest  Fibercrafts ... Kui see kaup ükskord kohale peaks jõudma, siis selgub, kas kulutatud raha võib nö koolirahana maha kanda või oli ikka hää mõte. Tegelikult tellisin ma sealt värvipigmente ja sädeluspulbreid ja fimovoolimise vorme. See oli põhipoint, sest mõned asjad olid kas nii hää hinnaga pakkumises või niisama siis põnevad, ei saanud ostlemata jätta. Jälle kord!

Pommuudis nr 3- minu viimane sall, see jaapan-eesti uduloor, sai esimese asjana üles pandud  mu kosumis- ja arendamisjärgus /loe: uude ja veel täiesti tooresse/ Etsy poodi. Arvake ära, mitme päeva jooksul sall broneeriti? Nädala jooksul! Kuigi me ei ole veel saatmiseni-maksmiseni jõudnud, on see siiski nii põnev. Ajalugu näitab et tegu on usina ja usaldusväärse ostlejaga...  
Kõik tekstid seal poes klopsisin ise kokku ja väga raske oli!  Kui keegi keelt mõistev inimene näeb vigu, siis ma oleksin ülimalt tänulik, kui neid mulle nina alla torgataks. Ma ei ole koolis inglise keelt õppinud, täielik autodidakt. Ülikoolis, kus pidi inglise keelt aastakese võtma, muud valikut ei antud, jõudsin testi tulemusena isegi edasijõudnute gruppi, aga lihtne seal polnud...

Pika päeva mõtted on heietatud. Ah jaa, justnagu lohutuseks, et raamatukogust tühjade kätega pidin minema, leidsin väga laheda kaltsuka Viljandis Kauba tänavalt. See oli selline mitme ruumiga, eklektiline ja natuke räpane. Müüjad olid valjuhäälsed ja rõõmsad ja üle iga müügiruumi üürgas mustlas- ja juudimuusika. Täiesti pöörane ja lahe! Sattusin sinna õigel ajal, sest olla just värsket kraami toodud. Tühja käega ma ära ei läinud, isegi minu suurusnumbrit arvestades oli natuke valida...lõppeks sundisin end riiulisse tagasi panema üht jämedakoelist linast kostüümi, sest ma olin ju ikkagi jala st rongiga :-))) Lisaks sellele jäi müügisaalist mulle terveks päevaks kõrvu kummitama Hava Nagila, mille vastu on mul eriline nõrkus... Ju on sellise temperamentse muusika meeldimises süüdi tilk võõrast verd, mis ei lase mul kunagi vagusi püsida, kui midagi nii hääd kostab. Vähemalt kinganina peab kaasa kõpsuma! 

 kevadeootuses,

Kole-ehete võidukäik ja natuke klassikat ka...

Nagu eelmisest postitusest arvata võis, ei saa kole-ehetest üle ega ümber. Nad tahavad muudkui tulla ja mis mul saab selle vastu olla.

Tegelikult on vahva, et eelmise aasta heategevusprojektiga väljanuputatud peaaegu null-kroonise eelarvega ehetemeisterdamise trend jätkub. Eks ma ostan poest neid ilusaid kive ja metallosasid ka, aga hetkel koguvad nad küll karpides tolmu, sest käsil on hoopis muud asjad. Näiteks sellised:

 

Mul on meie töömaja koristajaga väike diil. Tema kogub minu jaoks kokku tualettpaberite rõngad ja mina lubasin talle selle eest näidata, mida ma neist teen. Muidugi sellise palve esitamise peale lõi ta kahte kätt kokku ja ütles jälle kuulsa lause, et "S... saia", aga see oli nagu vesi mu veskile!  

Nagu näete, ma saen neid vetsupaberirõngaid. Ja saen oma uue saega! //Selle ostmisega sai ka nalja. Küsiti, et noh, mis homme teed? Mina vastasin, et ohh, šoppama lähen! Küsiti vastu, et no mida osta plaanid? Mina vastasin, et saagi!  Selle peale enam ei küsitud midagi... Pilku ei saa sõnadesse panna//  Rõngad iseenesest on väärt kraam, nagu öeldud- toorikud null krooni eest. Võrreldes tavalise koduskasutatava paberi rõngastega on need ikka kümme korda tugevamad küll, käsitsi neid nii lihtsalt katki ei painuta.

 

Kui saagimised saetud, võtan ajalehepaberi ja PVA ning hakkan neid rõngakesi tugevdama. Ülemisel pildil ei ole naljakas piimatass, nagu esmapilgul võiks arvata, see on tegelikult käevõru. Õigemini küll veel ilma lakikihita toorik. Päris käevõruks loen ta ikkagi siis, kui ka lõplik viimistlus tehtud.

 

Ma olen varasemalt öelnud, et kui keegi minu blogist inspiratsiooni saab, on see vaid puhas rõõm. Tehke ka käevõrusid! See on lahe!  Kuidas nad siis valmivad? 

Papptoorik saab kõigepealt korralikult PVAga pintseldatud ja paberitükikestega kaetud. Tegelikult on hea seda vähemalt kaks-kolm korda korrata, siis ei ole kindlasti mingit murdumiseohtu. Rõngad on ühelt küljelt läbi saetud, muidu ei saaks täiskasvanud naine neid ümber käe ja lastele kole-ehteid pakkuda ka nagu ei tahaks. //Tegelikult mu 13aastane tütar läks neid nähes väga õhevile. Temaarvates on see viimase aja parim idee, mis mul koitnud on.//  

Nii, jäime siis sinnamaale, et tugevdatud rõngad saavad kattekihi... Ülemisel pildil peaksid eri kihid olema nähtavad. Number ühe all on ajaleht, mille katsin akrüülvärviga. Hoolsusele ja veatusele ei rõhunud, kole-ehted ikkagi ju! Number 2 tähistab ühte äratükeldatud salvrätikut, mis niimoodi kaootiliselt asetatuna oma koha leidis ja number 3 on viimane kiht- jälle kord akrüülvärv, aga peale kantud hooletult plätsides ja kasutades selleks pusassekeeratud ehitusvõrku. On selline rullis müüdav asi, pehme ja kleepkihiga, kasutatakse kipsisegu alla panemiseks. Pildil olev nool näitab, et võib ikka kohe mõnuga plätserdada, kui tahtmist on. Iga tööetapi vahel lasen võrul kuivada ja see teeb meisterdamise üsna ajamahukaks.

Olekski nagu käevõru, eksole, valmistatud eimillestki...

Teema lõpetuseks lepatriinu-võru minu tugeval, maatüdruku randmel. Pildistasin ise, seepärast ka natuke kohmakas...

Eelmise postituse sõnumiga ehe sündis tegelikult mu räpasest pahest. Juulike tabas meil ära ;-))

Istud rõdul, näpid suitsupakki ja järsku... torkab sulle silma, kuivõrd ilusti ja püüdlikult ja säravalt on paki kõigile neljale küljele maalitud sõna "Glamour". Suuremas ja väiksemas kirjas ja uhkete vinks-vonks šriftidega. Idee missugune! Rebisin siis kenasti küütlevad, aga ka hukutavad sõnad välja ja järgmise ringiga rõdule tulles, kõrvetasin tulemasinal servad kenasti "koledaks". See idee muide, et suitsupakist ka ehteid teha saaks, ei ole mul mitte internetist leitud! Minu enese /prügi suhtes nüüd juba selektiivse/ silmanägemise tulemus! Kuna pakil on ka muid sõnumeid, mis viitavad selle sisu võimalikule toimele, siis võtsin ka natuke neid... Sündisid siis suitsupaki-käevõrud, mida ma mõnel päikeselisel päeval veel fotoka ette sean et teile seda kaunimat, Glamuuri-poolt ka näidata.

***************************************************************************

Lubatud klassika on aga üks alustatud kampsun kõige lihtsamast valgest maavillasest! Tavaliselt ma püüan end kampsunite kudumisest kõrvale nihveldada, aga seekord jäin jänni, sest kui kaunis kenal järjel ja muidu ka meeldiv inimene tahab, et ma kooksin talle kolm kampsunit ja enne seda olen saanud just teate, et palka võib-olla kärbitakse veelgi, siis... no siis tuleb ju pakkumine vastu võtta, mis muud.

 

Tegelikult seda otsust ma ei kahetse mitte üks raas, sest kududa sellist materjali üle pika aja on puhas nauding. Pitsilõngale väga teretulnud vaheldus. 

Ja nii ta sünnib, see klassika:

Sõnumiga kole-ehted...

 

Ehmatasite, jah? Väga hea! 

Muidu ilusat naistepäeva kõigile!!!

Sõnumist ja sellest saest kirjutan täna öösel...

Kole-ehete tulemine...

Kui hoog hakkab peale tulema, siis on kergem kui sa sellele kohe järgi annad, ütleb moodsa aja Reesi vanasõna.

 

Ma pole laisa inimesena kunagi tundnud erilist tungi Isetegijate seltskonnas projekte ellu äratada, ammugi neid vedama hakata. Säälsed tegijad, vähemasti enamus neist on aga väga mõnus seltskond ja pärast Taaskasutusprojekti väljareklaamimist kui mul pettumusest alumine lõualuu vastu lauda käis, hakkas peas tiksuma mõte, et võiks kamba peale teha ka hoopis laiapinnalisemat taaskasutust. Olgu, õmblemine ka, miks  mitte, aga on miljon võimalust veel üle enda varju hüppamiseks ja prügist tarviliku tegemiseks. Naised, lööge kampa!

Nende kole-ehetega on nagu palju muuga- sajad on neid meisterdanud, viidata pole konkreetselt kellelegi, idee noppisin pildipankades tuulates. Iga tulem on omapärane ja tegijale kallis. Minule vähemasti küll! Ja need ehted on MINU NÄGU (ee, mitte et ma kole oleks, aga põhimõtteliselt, saate ju aru ;-)))

Käevõrude retsept: 90% PVC voolikut, 5% ajalehepaberit (antud juhul on tegemist eriti "peenete" käevõrudega, sest kasutatud on inglisekeelset kirjandusklassikat, mis leitud Rapla arestimaja prügikastist //haritud inimesed?!? Sealt olen varem korralikke käsikirjalisi luuletusigi leidnud//). Viie viimase protsendi sisse mahub PVA, värvipigmendid ja- pulbrid ning paks lakikiht. Ja aega, seda kõige kallimat ressurssi, kulub nende peale PALJU! Üllatavalt palju!