Kuigi muusika on vaikseks keeratud, pole pidu veel läbi...

Jaa, sõbrad! Ma olen täiesti elus. See, mis pealkiri ütleb, on puhas tõde. Ma olen oma sotsiaalmeediale kulutatud aja piiranud väikeseks, täpselt nii väikeseks, et sellest aitab vaid Facebookile. Miks nii? Sest inimesed on Facebookis.

Facebook on tore asi küll, aga ta on justnagu kiirtoit- hästi rammus, hästi intensiivne, aga toitaineid ei saa mitte muhvigi. FB on nagu kiire päevik- kaks lauset ja pilt, lopsti!, tehtud! Küllap seda oligi mulle viimastel aastatel vaja. Nüüd on aga selline tunne, et hinge peale on kogunenud nii palju asju, mis nõuaksid pikemalt kirjutamist, ja ma ei saa neid enam endale hoida. On natuke asju mis kratsivad hinge ja mida tahaks välja öelda, et kuulda teiste arvamusi ja siis muidugi on mustreid, mida peaks korralikult vormistatuna kudujatele pakkuma ning millega käivad kaasas lood.

Viimaseks ajendiks, et tuleks end käsile võtta oli üks väga tore kohtumine pühapäeval Haapsalus, kui leidis aset Pitsipäev. Sel aastal olin ma esimest korda seal LõngaLangi letiga ja pika meenutamisega ei suutnudki välja mõelda, mis aastal ma üldse viimati laadal müüjana osalesin. Minuga tuli pühapäeval vestlema säravate silmadega noor naine, kui sain õigesti aru, siis ukrainlanna, kes on abiellunud Eestisse. Maria rääkis väga rõõmsana, et ta on lugenud mu blogi tõlkeprogrammi kaasates vaat et aegade alguseni tagasi. See hetk jäi mulle sügavalt meelde- teadmine, et olen kedagi suutnud inspireerida ning ta on võtnud vaevaks kulutada palju oma ajast, et piiluda minu (käsitöö)maailma. Keegi veel mäletab, et ma tegin kunagi taaskasutusehteid ja töötlesin kirglikult ümber prügi? Haaa, sellest on varsti vaat et kümme aastat, kui mitte rohkemat! Tema mäletas ja mul oli tõesti tore Mariaga vestelda. Kui Sa praegu, Maria, seda lugema juhtud, siis ma lehvitan Sulle mõttes ja ütlen tänusõnad! Vaat nii, kuna peale tema oli veel teisigi, kes leti ääres kelmikalt ütlesid "aa, ma teid vist tean teie blogi kaudu", siis neile pidin ma häbiga tunnistama, et see blogi, vaenelaps, on pikalt juba varjusurmas olnud. Liigagi pikalt.

Ma ei ole kunagi matnud maha mõtet, et las blogi nüüd hääbub, ma rohkem ei kirjuta. Tegelikkuses on asjalood  nii, et olen märganud, et hoian end hoopis tagasi. Palju teemasid on viimasetel aastatel minu jaoks muutnud aktuaalseks ja ma tahaksin teinekord mõne koha peal lausa valju häälega nuriseda. Lootuses, et ehk nurisemise lugejad mõtlevad asjadele kaasa või arutlevad koos minuga, miks mitte ka vaidlevad vastu või kannavad sõna edasi. Kogu aeg on takistanud see, et peab olema usin töömesilane ja ööpevas on 24 tundi. Ei jõua kirjutamiseni, lihtsam on juua kaks tassi rahustavat teed ja teha omi asju. No näiteks tahaks aeg-ajalt nuriseda käsitööliste üle, kes autorikaitse kohta küll teavad, kuid seda millekski ei pea. Või siis isehakanud fotograafide üle, kes kirjutavad oma nime taha rammusate tähtedega "Photography" ja panevad näiteks üles üritusest 150 pilti, mis on must materjal- töötlemata, viletsa kompositsiooniga haltuurapildid. Ja muidugi käsitöö hinnast ja väärtusest- sellest võiks arutleda jätkuvalt, pikalt ja palju. Kui aus olla, siis ma põdesin käsitöölisena siin mõnda aega ka suurt madalseisu. Ka selliseid asju tuleb ette, sellest tavaliselt ei räägita. Toredatest ja eputamisväärsetest asjadest küllap juba tead kui oled minu või LõngaLangi Facebooki sõber. Edevus ei ole mind üldsegi mitte maha jätnud, olgu ajad, millised tahes. No ja toredatest asjadest võiks ometigi ju pikemalt kirjutada kui see "lopsti!, pilt juurde ja tehtud!" stiil annab.

Et mitte esimesel korral nüüd end väga leili rääkida, lõpetan. Loodan, et see väike jäetud elumärk ei jää viimaseks. Et pidu jätkub, muusika tuleb lihtsalt taas valjemaks keerata.

Foto: Merle Saulep, www.haapsalusall.ee lehelt