Haapsalu sall Ristimäe kirjaga

Ristimäe kiri on 2013.aasta kevadel ilmunud ajakirjas Käsitöö. Muster intrigeerib oma nupurohkusega ja võib-olla seepärast ei ole paljud seda ka kududa võtnud. Selle mustri põhimotiiv- rist, on küll kasutusel religioosse sümbolina, kuid mitte ainult. Hoiab ja kaitseb, arvasid juba me esivanemad.

Mul oli hea meel, kui nägin suvel, et siiski üks julge on seda mustrit kudunud. Katariina oma Katariina Kudugurmee blogis oli see julge. Ilus sall tuli tal välja, kas pole?

Katariina kootud Ristimäe mustriga sall

Nii nagu Katariinale silma jäi, on muster väga konkreetse geomeetriaga ja kindla taktiga. Üldse ei vaidle vastu, et seda mustrit kududes tuleb arvestada paberile vaatamisega- see ei jää pähe. Minu mustrid ongi enamuses sellised.

Mustri, mida võid lahkesti kududa, kui nupud Sind ei peluta, leiad klõpsates SIIA. Selle kirja inspireeris, vähemasti selle kirja nime kohe kindlasti, Hiiumaal asuv Ristimäe või Ristimägi.

Selle kohaga kaasas käivate legendide hulgast meeldib mulle endale enim lugu ägedast taplusest pulmarongide kohtumisel. Lõppeks olla elama jäänud ühe pruutpaari pruut ja teise peig ning need olla abiellunud ning elanud edasi õnnelikult. Vähesed korrad, mis ma Hiiumaal käinud, olen ikka püüdnud Ristimäelt läbi põigata, sest olgu, mis oli (ja kas üldse oli), on kohal praegu mingi eriline aura minu jaoks. Isegi kui legendi ei loe. Ju need ristikujutised suures koguses tekitavad siis mingi fluidumi. Eriti on meelde jäänud üks suvi, mil Ristimäe lähistele teepervele õitsevate kukeharjade, kollaka samblikuga kaetud kivide ja kruusa vahele oli eriti suur süda pulgaga pinnasesse kraabitud, sees nimed ja siis ka kohustuslik ristikujutis. Olgugi, et kaduv kunst esimese vihmaga, on see minu silme ees siiani. Lihtsalt ilus. Loodetavasti ka see paar elab õnnelikult.

Jõulupühad on selleks korraks möödas. Oli huvitav aeg, sest esimest korda võõrustasin ma lähedasi enda pool. Olen ju vanaema ja miks mitte koguneda vanaema laua taha :-) Kuna oli ka täiskuu, siis ei sa keegi pahaks panna, et selle-aastased jõulukaardid joonistasin ma pisut kreisis võtmes.

Hoidke ja armastage üksteist ja iseennast. Kes viitsib palju nuppe kududa, võib kaitsta end ka Ristimäe salli kirjaga. Head aastalõppu! Järgmises postis peaks vist taas aasta kokku võtma. Aasta oli nagu kiirrong ja mina nagu hiireke tunneli keskel...

Haapsalu sall Victoria kirjaga- soojem osa IndrekBatiste kollektsioonist

Tänase salliuudise eellugu on vanem kui aasta. Tõesti, jah, juba aasta! Seda teadmist, et Victoria sall on olemas ja seda salli on maailma tulemas rohkem, on olnud seni vaja endale pidada. Nüüd võin seda ka jagada.

Selle salli mustri loomiseni ja kudumiseni jõudsin ma tänu toredatele kokkusattumustele. Indrek Kainguga kohtusime me kunagi isegi nagu juhuse tahtel- tema proua oli kord minult lõnga ostnud ja nii ma käsitööinimesena tema orbiidile sattusin.

Eelmise aasta sügisel olid mul kiired ajad ja mõte, mille Indrek välja käis, oli pöörane. Kohe-kohe oli ukse ees Rootsi kroonprintsess Victoria Eesti visiit ja Indreku plaan kinkida talle midagi väga ehedat ja eestimaist, ent samas peent ja kuninglikku, pani mu fantaasia tööle. Olles näinud tulevasi mudeleid IndrekBatiste kollektsioonis, oli mul nii palju mõtteid ja nii pööraselt vähe aega, et otsustada, milline neist on parim. Täiesti tavapärane olukord, et mind käima saada, eksole!

Printsessi salli mustri tegemiseks ja kudumiseks oli mul aega täpselt neli päeva. Kui päris aus olla, siis mind ajendas seda spurti ette võtma justnimelt tahe. Mulle meeldib teha asju tunde pärast! Selle salli kudumine oli just üks neist pöörastest hetkedest, kus mõte ütleb "ei", aga süda "jaa!". Teadmine, et minu tehtud sall saab üle antud nii säravale inimesele, pani isegi käed natuke värisema. Kaheksa esimest rida, ma mäletan, tulid nagu oleksingi taas sallivõistluse laua taga! Ja nii ma kudusin, ise väga häid ja natuke nagu juubeldavaidki mõtteid veeretades. Kui muidu olen kiire kuduja, siis nüüd tuli ka ennast ületada. Mitte iga kuduja ei saa sellist asja ette võtta, ja see mõte meeldis mulle väga. Isegi kui printsess seda salli kunagi karbist välja ei võta, on see hea tunne ikka minuga. Et kudusin. Ja mõtlesin temale.

Selle salli muster tuli kuidagi sujuvalt. Olin just hiljuti näinud saadet kuninglikest juveelidest ning mõeldes Victoria kaunile välimusele joonistusid ritta rikkalikud rombid ja nende vahele nupud nagu kalliskivid. Mustri algne idee oli mul varasemast võtta, kuid see sai oluliselt täiendust. Muster võinuks ju tulla ka hõredam ja klaarim, sest batistkollektsioon, millest mu mõte samuti lähtus, oli hõrk ja õrn, aga printsessi eluterve välimus ja soov natuke soojust batisti õrnusele lisada, lõid just sellise mustripildi nagu Victoria sallile sai. Rikkalik ja lopsakas. Oma tavapärase suht suurte geomeetriatega mustrikäekirja timmisin pigem tihedaks ja kordusterohkeks nagu Haapsalu sallidele kohane.

Eraldi tähtis selle salli mustri juures, ma usun, et kudujatele jääb kohe silma, on äärepits, milles võib palju ära tunda Silvia kirja! See on meelega nõnda kokku pandud ja ma loodan, et Silvia kirja looja ei ole vastu kui kuningannale pühendatud mustrist tuletatud kiri on nüüd kingina saanud kroonprintsessi salli raamima. Nii rikkalik keskosa võinuks küll eeldada lihtsamat äärepitsi, aga nagu ma ütlesin, tihti on tunne see, mis juhib ja mulle näis, et äärepits peaks olema just selline. Paljud imetlevad Silvia kirja ja paljud koovad seda teadmata, et tegelikult ei ole tegemist mitte ajahõlmast tulnud tundmatu, kuid popi mustriga, vaid ka sellel kirjal on olemas autor. Aasa Jõelaid on väärikas Haapsalu sallimeister ning eeskuju paljudele, ka minule. Julgus Silvia kirjas äärepitsile mõelda on tegelikult minu jaoks toetatud mõte. Mulle meeldis lühike, aga tore koostöö mõne aasta eest Olga Jamovidovaga, kui me kirjutasime New Lace Old Traditions blogis. Õigemini tema mõtted said minu kaasabil vormi ja esmakordselt sellist mustrite kasutamist ma nägin just tema töödes. Seega-Victoria sallil, võib öelda, on veel teisigi ristivanemaid. Aitäh, Aasa ja aitäh, Olga, inspireerimast!

Selline on selle salli saamise lugu. Täis rõõmu ja ärevust. Salli edasine elu on Indek Kaingu käes. Victoria on osa rõivakollektsioonist, mis värskelt välja tulnud. Paari päeva sees olen ma googeldades vaadanud kollektsiooni käekäiku ja kui aus olla, siis natukene olen ka üllatunud. Uudisepealkirjad räägivad, kuidas on seksikat ööpesu meiemailt kroonitud peale kingitud ja kudujate ringkonnas on arutletud pigemini salli lõpphinna kui muu üle. See käib asja juurde, arusaadav, aga asja sisu?!?

Nüüd, kus ma olen natuke emotsionaalselt selle salli tulemist taas meenutanud, näete ehk hinnast enamat. See sall on olnud mulle rõõm! Rahvusvahelise, butiikides müüdava brändi puhul ei saa öelda, et salli hind oleks liig. See ei koosne vaid kuduja tasust, mõelge, mis sinna sisse kõik mahtuma peab! Ja kui mõelda ei viitsi, ärge mõelge, minge lihtsalt ja vaadake neid suurepäraseid mudeleid IndrekBatiste lehel! Nende hõrk olemine on muidugi tänu disainile, aga ka kasutatud kangas on väärt eraldi aplausi! Kui paljud meist tänapäeval on kokku puutunud üldse batisti, selle ehtsa batistiga? Selle kollektsiooni juures on tegemist lausa orgaanilisest puuvillast batistiga. Ja kujuta nüüd ette kanga kaalu- kolm kleiti on kokku peaaegu sama raskusega kui üks tahvel šokolaadi! Päriselt. Paari aasta eest otsisin ma tikutulega mööda kangapoode taga beebikleidile siidiga pooleks puuvillabatisti ja väga valus oli. Jah, lõpuks ikkagi leidsin ja olin õnnes. Tänapäeval enam ei ole poes sellised kangaid! Selle kollektsiooni materjal on küll väärtus omaette ja tasub rõhutamist. Seda enam oli mul rõõm kududa rikkaliku mustriga sall kollektsioonile, mis on ajatu ja materjali poolest väärikas, särades ise omas lihtsuses. Kui sulle pakub edaspidi ka huvi, kuidas kollektsioonil läheb, siis ole aga lahke: https://www.facebook.com/IndrekBatiste

Järgnevad fotod on kollekstiooni esmaesitluselt Butterfly Lounges. Detsember 2015. Rõõmsat jõulu teile, kallid sõbrad! Minule on nad Victoria võrra rõõmsamad! :-)

 

Haapsalu salli koolitus Olustveres

Kes tahab sallikudumist õppida inspireerivas kohas, on teretulnud jaanuari lõpul kahel järjestikusel pühapäeval Olustvere käsitöömajja. Ole registreerimisega nobe, sest kohti on kümnele! Ja selle kursuse lõpetanud saavad kena, ametliku tunnistuse ka Olustvere MTK poolt. Kiri ikka mulle postkasti liina.rees@gmail.com

Detsember Olustveres

Huvitav ilm sel aastal jõulukuus. Margareetad õitsesid igatahes isukalt murus, kui koolis käisin. Homse talve alguse puhul tervitused!

Varased jõulukingid

 Jõulude varane saabumine jõudis mulle kohale ja oli loogiline kui enne Mardilaata ilmus Mulgi rahvarõivaste raamat. Ei pidanud ma pikalt piinlema, vaid tegin enesele ise kalli jõulukingi. Otsekohe ja silma pilgutamata. Kui see raamat oleks enne jaanipäeva ilmunud, siis tõenäolikult oleksin selle nimetanud hiliseks jõulukingiks ja ikka ostnud.

Tundub, et kui Meite Muhu Mustreid ostes oli veel mingi mõõdutunne ja südametunnistus säilinud, siis tänaseks on viimasedki riismed sellest lahkunud. Näidake mulle väärt käsitööraamatut ja minuga on korras. Enne raamatu ilmumist oli meil Olustvere koolikaaslastega just väga lahe pärastlõuna Viljandi muuseumis, kus saime vanasid mulgi rätikute peamaale vaadelda ja imetleda. Imetlusväärne aeg ja vaev, mida naised käsitöösse panid!!  Võimalik, et selle raamatu järgi tekitasid isu vihjed ja jutukatked, mida koolis kuulsin. Võimalik, et nii suur, massiivne ja heade piltidega köide oli lihtsalt kõvaks plussiks. Mulle kohe meeldivad suured asjad!

Mulgi punased mustrid on mind enne ka hullutanud. Paari aasta eest kui Käsitööga Tööle 2 koolitusel käisin, olime me päevakese Heimtali muuseumis. Seal sain ma erilise elamuse muidugi peenetest heegel- ja muudest pitsidest, aga eriti jäi meeltesse kripeldama mulgimaiste pearäti maalikirjade tikkimise tihedus, särav punane värv ja kaunid tahulised helmed. Tundus, et punaseid kirju tehes ei olnud neil naistel kiiret. Tänapäevasest käsitööst on teinekord kiire-kiire välja paista. Tuleb tunnistada, et eks ole ka ise neid kiiremat sorti "projekte" tehtud. Aga kokkupuutumine nende peakatetega kõigutas mind tõsiselt.

tarvastu tanu lühikese sabaga, VM VM 1173 E 284, Viljandi Muuseum, http://muis.ee/museaalview/927321

Minule ei andnud need punased kirjad seejärel üldse rahu! Eesti Tikandi raamatust sirvisin mustrilehti ja Muis.ee lehel käisin vaatamas ja nii ta läks, et ühe Paistu kirja pidin mina kohe pitsisse pandud saama! Nüüd värskelt, kahe Tartu koolituse järel, kui selle salli mustrit küsiti tundub, et sallimustrisse panek on hästi välja tulnud küll. Kui meeldib, ei saa kehv olla. Ma astusin selle salliga Olustvere kooli sisse ja Gildipäevadel käis ta minuga Pärnu õhku nuusutamas ja paaril korral on ka nö selga pandud. Pildile jäi ta ühe kohaliku fotokoolituse käigus, seega antagu andeks, et ei ole mitte paraadfoto.

Kuna Olustveres teeme ja proovime me kõiki olulisemaid tehnikaid, siis otse loomulikult Mulgi pealinikute maalide tikkimise proov ei saa tegemata jääda! Kes kooli käsitööletti külastanud, olgu siis Mardilaadal või kooli käsitöömajas, siis Mulgi tanumaaliga ehete hulk ja mitmekesisus on täiesti head ja olemas. Nüüd sain teada ka, miks. Üheks kooliülesandeks on meil kavandada ehete komplekt või ehted seda peent tikkimistehnikat kasutades ning teiseks ülesandeks on see kavand ka ellu viia. Minule teeb see ülesanne küll vaid suurt rõõmu. Seni olen ma jõudnud esimese nõelaharjutuseni ja mõtteni mida ning kuidas teha. Kavandamine on mu üks nõrgemaid külgi, aga püüdlikkus see-eest arvestatav :-)

Minu esimene tööproov Mulgi tanumaali ainelisele tikandile

Kavand käevõru ja sõrmuse tikkimiseks

Et Mulgi Rahvarõivaste raamatus on palju ihaldatud ja tehtud ja isegi üle ekspluateeritud arhailist tikandit ja ka seda oleme koolis tööproovidena teinud, siis kunagi tahan ma ka neid proove blogis näidata. Selleks korraks pöördun tagasi oma varase jõulukingi manu ja püüan kiirelt jälle tõbise tite kõrval koolitöid teha. Ja minugipoolest võib see Jõul ka tulla kui tahab...

tarvastu tanu lühikese sabaga, VM VM 326 E 3, Viljandi Muuseum, http://muis.ee/museaalview/920978