Nutulaul

Advendiaeg on kohe läbi...

Tegelikult on puhkus ka läbi...

Samas tervis on mul ja Jussul täitsa läbi...

Ja raha on absoluutselt läbi, ei taha mitte rääkidagi...

Kuna järjekordne päev on läbi ja ma ikka pole veel voodisse saanud, siis on närvid ka läbi...

Fotokal ja arvutil on kogu aeg akud läbi, sellepärast te siit blogist salle täna ei saa...

Kroonist on kahju, teine ju  kohe läbi...

Ja üks kehvavõitu aasta saab varsti läbi...

Mmm, see viimane on nüüd liiga positiivne noot mu tänases nutujorus.
Lõpetan!



Öelge palun, et ma pole ainus, kes enne jõule end poolsurnuks kududa üritab...

Meite Muhu mustrid...

Täiesti fenomenaalne raamat on ilmunud! Meite Muhu mustrid...

Selle uudisega ma ei üllata vist enam kedagi, aga mu enda emotsioonid on jätkuvalt laes, kuigi raamat seisab riiulis juba mitu nädalat. Iga lehekülg on enamat väärt, kui rahanumber tagakaanel ütleb.

Lk 25, seelikuvärve tutvustava kirjutise juures olev foto

Lk 51, sukkade sektsioonis tikkimispisteid tutvustava teksti juures olev foto

Tegelikult oli selle raamatu ostmisega üks häda ja viletsus. Mardilaadalt ma meelega ei otsinud võimalust seda isegi mitte lehitseda, aga ühel külmal pärastlõunal Pärnus aega parajaks tehes ma siiski raamatupoodi sattusin.

Otse loomulikult pärast läbilappamist olin ma kui hüpnoosis. Kartes halvimat (loe: otsekohe äraostmist) lonkisin tänavale ja püüdsin taas kaineks saada. Helistasin veel mehele ja lootsin, et ta mind mõistusele kutsub, aga kus sa sellega! Torust kostus kurval toonil, et "Oh, kui sa muudmoodi ei saa..." Meie pere keeles tähendab see, et eks sa siis osta, luba antud! Sellega oli pere kuueelarve lõhkiaetud ja mina maruõnnelik...


Selles raamatus on kogu sisu ülivõrdes iseloomustatav. Kõige kirevamad pildid, kõige vahvam teemadena liigendatus ja humoorikad vahepalad, kõige armsamad ülevaated ajaloost ja kõige sümaaptsemad tutvustused nii tänapäeva kui varasema aja meistrite kohta. Seda raamatut naudivad kindlasti nii kudujad, tikkijad kui ka kõlavöötajad ja heegeldajad. Täiuslik kingitus käsitööarmastajale!

Kui Eesti naised on vägevad ja kanged, siis Muhu raamatu loonud naised on seda ruudus. Ei, kuubis hoopis!

Ma lehitsesin raamatut linnas kohvikus ja teel koju bussis ja kodus veel tunde-tunde! Esimeses fluidumis paistis  kinda- ja kampsunimustreid vaadates mulle igast teisest sallimuster. Fluidum on peaaegu hajunud, aga mõni mõte siiski jäänud... Kuidas see võimalik on? Vat just nii nagu allolevalt pildilt näeb. Sukamustri tõlkisin aukude ja nuppude keelde ning kudusin sellest proovilapi...

Aitäh raamatu kokkupanijatele ja meistritele Muhus, kes seda ilu elus hoiavad!

Üks väga õhku täis sall

Mõtlesin, et mis siis saaks, kui kooks ühe väga suure õhksilmuste arvuga salli. Paneks sisse ikka mõned nupud ka.

Tulemus siis selline, nagu ta pildil näha on.

Läks Etsy-poodi müügile, jõulude puhul ilma postiraha nõudmata.



This is probably the thinnest shawl I have ever knit. Some Estonian nupps and so much yarn over.

Available in my Etsy shop and in Christmas time without shipping fees!

Minu Ruby sai valmis!

Nagu näete, valmis ta on. Täna ajasin veel nööbid ette ja homme on ta juba uue perenaise seljas. Pildid said mitte päris õiget tooni punased, aga lambivalguses ei olnud ma kahjuks paremaks suuteline...

Selle kampsuni lugu on iseenesest täis vimkasid. Esiteks juba see, et klient leidis oma soovitud mudeli mitte kümnest Vogue Knittingust, mida talle lehitseda andsin, vaid ühes neist avaldatud imepisikeselt reklaamilt. Sellele vahvale seigale järgnes mudeli kirjelduse tellimine ja materjali otsingud, mis ei olnud sugugi mitte lihtsad. Materjal oli plaanitud osta originaal, mis seal otsida, aga katsu sa seda Euroopast mõistlike hindadega leida!

Kui Monika kurtis, et kudumine ei läinud lihtsalt, siis mina saan jälle  vastupidist väita. Üks neist vähestest kampsidest, mille kudumisel ei olnud mul ühtegi tõrget ja võisin edenemisest vaid rõõmu tunda. Tegelikult kudusin selle valmis kiiresti, isegi nii kiiresti, et kätele hakkas. Pisidetailide kallal nokitsemine ja viimistlemine võtsid põhilise aja. Mulle väga meeldisid need kurvid, mis puusale ja õlale moodustusid! Meeldisid isegi siis juba, kui kampsunitükid nõelte all venituses olid. Kokkuõmmelduna aga veelgi enam.

Nupu vahetasin pärast proovilappi kohe Haapsalu salli nupu vastu. Vaarikamoodi nupp oli küll efektne, aga ma kujutasin ette, kuidas nad kandmise käigus lipendama võivad hakata, sest lõng, millest kamps on, ei anna väga pingul kududa. Jäme on lihtsalt. Küünarnukil või seljal saavad nupud ju omajagu vatti.  Mähitud nupp on selles mõttes igal juhul lollikindlam. See on muidugi vaid minu arvamus, võib-olla ei ole ma vaarikanuppe piisavalt treeninud.

Kui nüüd neist vimkadest rääkida, siis algas see jada juba lõnga tellimisel. Rinnaka uue omanikuga arvestasime, et materjali läheks vaja kõige suurema numbri jagu e siis kilo. Nii igaks juhuks lisasin ma veel ühe sajagrammise toki, sest pole hullemat asja kui tips enne lõppu otsa saav lõng. Asja iva seisab nüüd selles, et materjali kulus sellele suurele suurusele POOL kogusest. Mina ei saa aru, kuidas see võimalik on!? Aga jah, mul on nüüd teise Ruby jagu lõnga taas kapis oma aega ootamas... Kes tahab, vabalt koon, sest minu enda stiil see ei ole.

Jamad ootasid mind ka enne lõppu. Nööpide ja paelte korralik valik, et te teaks, on maainimesele väga suur haruldus ja raske leida! Raplas on ainult üks kobedam käsitöötarvete pood ja seal oli ilusaid musti nööpe valikus küll. Selliseid mõistlikuma suurusega, kui selle kampsi ees. Lausa säravaid ja mustrilisi oli! Ja igas nööbituutus oli 3-5 nööpi...  No mida kurja ma teen kolme nööbiga, kui ma vajan kümmet ühesugust!? Mitmel teie riideesemel on ees kolm kostüüminööpi? Seal leti ees kügeledes jõudsin ma päris närvi kohe minna. Nagu näete, siis midagi ma ikka leidsin, kuigi oleks eelistanud väiksemaid (aga kuna kandja on ka suurem naine, siis ei ole proportsioon kuidagi väga paigast ära).

Ja päris närvi läksin ma siis, kui selgus, et vajaliku laiusega musta atlasspaela ei ole ei Raplas, ega ka Märjamaal üheski lillepoes ega käsitöövidinate poes ega üleüldse mitte kusagil! See, mida pildil näete, on atlasskant. Ilusasti ja hoolega põimituna ei saagi keegi aru, et see pole pael. Ainult omanik teab, et seespool jookseb väike liitekoht. Ja leidsin ma selle kohast, kus kõige vähem oleks oodanud- kaltsukast, kus müüakse ka (uusi) õmblusvahendeid. Peaaegu kogemata, kui olin juba meelt heitmas...

Mõnus kudumine oli! Kiitsin just lähedastele, et esimene kampsun, mille nööbiliistud on ideaalselt väljakukkunud :-))

Haapsalu sall uue, kohendatud mustriga

 English text below...

Kindlasti neil, kes palju koovad, on tekkinud ka selline hetk, kus mustreid riiulis on ootamas kümneid, aga "seda õiget" ei leia ja jääbki kudumata! Tavaliselt on mul pärast salli lõpetamist peas selline tühjus ja samas sõrmedes rahutus, et imelik hakkab. Ja kuna ükski raamatust võetud muster ei tundu olevat piisavalt väljakutsuv, siis vahel käin paar päeva ringi oskamata kuidagi olla.

Selle salli mustri avastasin ma pisut teisel kujul Pitsilistest Koekirjadest. Kuna silm ja mõte jäid sellesse kinni, siis polnud üht salli lõpetades probleemi, et mida järgmiseks ette võtta. Samas, nii nagu ta raamatus oli, tundus ta jälle kuidagi hõre ja lage ent huvitavate motiividega.

Abiks tulid jälle kord öises vahetuses oldud tühjad tunnid. Raamat ette, exceli tabel ka ja tippima. Mis ma siis tegin? Tõstsin motiivid oluliselt üksteisele lähemale, muud midagi (Excelis on hea kordusi copy-pastega paigutada).

Siin ta siis on, Inglismaisest peenvillasest, nuppude ja külgeõmmeldud pitsiga. Päris Haapsalu sall, ühesõnaga. Vardad 2,75, lõng 2/28  ja suurust sallil 200X60cm. Kuna pühad on ukse ees, siis pidasin vajalikuks ka Etsy-poodi üles panna. Oleks ju imeilus kink!

Nupul ja nupul on vahe! Sellest materjalist kududes käis nupu tegemine kiirelt ja läbikudumine mugavalt. Tulemuseks kenad pringid nupud, mis pärast pesu kaunilt ühtlase ilme said. Võib öelda, et olen rahul. Materjal pärit Fibrecrafts.com lehelt.

Kui te nüüd viimast pilti vaatate, siis tabab teid loodetavasti sama mõte, mis mind. Näete, sellisel viisil võiks ühe väga piduliku mantli kududa, kas pole?!

Often I find myself embarrassed- one shawl is finished, but there is no extra good pattern to start a new shawl. 

This time I resolved situation creatively. I have very good estonian pattern book Pitsilised Koekirjad and there was a pattern which seemed to be  interesting enough. But there was too much open space between the motifs. I wrote an Excel spreadsheet with motifs and cut redundant area. The result was excellent as you can see.

This shawl I made using Traub woollen yarn 2/28 and needles 2.75. I think this yarn is best for Estonian nupps- they all looks same way and beautiful. Yarn I bought from Fibrecrafts.com. 

Shawl measures are large, 200X60cm. And edge is sewn on, like the real Haapsalu shawl requires. 

This shawl I made for sale, you can find it in my Etsy-shop.  I think this is really majestic and beautiful Christmas present. By the way, there is no shipping costs in December for this shawl!   




 

Pitsilised sõrmikud lapsepõlvesõbrannale

Elus on nii, et mõned inimesed tulevad ja lähevad, sa ei mäletagi neid mõne aja pärast, teised on püsivalt ja kolmandad võivad "ära käia" aastaid, ilma et tunneksid, et palju on muutunud.

Tänased kindad on minu sõbrannale, kelle võib nimetada sinna kolmandasse osasse. Kui me selle aasta sees taas suhtlema hakkasime (tänan sind, Facebook!), siis sügisel kohtudes oli tunne, et kus see enam kui kümme aastat siis on, mis mööda läinud?! Heli on ikka sama nägu ja naerutujuline. Minu vanuses hakkab naisterahvas juba natuke õelaks muutuma ja hoolsal vaatlusel ei suutnud ma isegi kortse tema silmanurgas tuvastada :-)) Jutu sees muidugi selgus, et mitu lastki juba ilmale toodud, aga tegu oli ikka minu "vana hea Heliga". Nii armas!

Vanasti olid moes sellised vahvad tegelased nagu kirjasõbrad. Aadresse nimede ja hobigeda võis leida nii Tähekesest, Pioneerist kui Meie Meelest (mäletate, olid seoksed vahvad üllitised?). Pole õrna aimugi, kuidas meie teineteisele kirjutama hakkasime, aga seda jätkus ikka aastateks. Ühised hobid olid vist ka määravad- mina kogusin ajalehtedest-ajakirjadest väljalõigatud lauljate pilte ja laulutekste ning arvasin, et olen igavesti kõva tegija. Kui ma Helile külla minnes aga avastasin, et temal õega oli minu paarile kaustikule vastu panna lausa kilode kaupa täiskleebitud ja -kirjutatud kaustikke, siis... no siis polnud midagi muud, kui lihtsalt lehitseda, imetleda ja kadeduseuss alla neelata.

Tegelikult oli see kirjasõpruse-asi puberteetikule põnev küll. Mina elasin Märjamaal, tema Räpinast veel kilomeetreid edasi. Teises Eestimaa otsas, ühesõnaga. Kuna sõpruse juurde kuuluvad ka igasuvised külaskäigud, siis tegelikult oli see natuke nagu iseseisvuse proov, see küllaminek. Sõit algas hommikul kell 7 ja kohale jõudsin vist kolme bussiga ja tont seda teab, mis kell õhtul. Paikselt elava tegelase jaoks ettevõtmine missugune! Mina nägin esimest korda elus kuppelmaastikke, kuulsin Eesti keelt (sealset murret), millest mukitki aru ei saanud ja Heli viisin  tema elus vist esimest korda Tallinnasse. Oli nii, jah? Tunde lõkerdamist ja niisama tšillimist... Isver, kui vahva aeg ikka oli!?! Iga ettevõtmine tundus nii tähtis ja põnev...

Ühel ajahetkel olime me aga juba suured ja kohtusime Tallinnas. Mina käisin koolis ja küllap temagi. Siis tulid Saksamaine lapsehoidmine, poisid ja pere ja kolimine... ja nii me teineteist silmist kaotasime. Kui me FBs lobisesime, siis ei julgenud mina küll kokku arvutada, palju aastaid me näinud pole.

Heli, kanna naid kindaid mõnuga, sest ma kudusin need sulle mõnuga! Südamesoojus saagu sõrmedele soojuseks!

Hoidke oma sõpru ja otsige üles vanu, maailm on ju otsekui kandikul kätte toodud! Küllap on teist paljudki seda mõtet klahve klõbistades mõelnud. Õigus, eksole?!

Söö pitsat, siis tulevad head mõtted!

Pakipitsa on tegelikult üks rämpstoit, eksole, aga vahel väga kiiretel perioodidel õhtu päästja. Tuleb tunnistada, et meie peres vajavad päästmist vähemalt paar õhtut kuus ja nii koguneb paberijäätmete kasti pitsakarpe. Ühel päeval käis taas kõll ja saabus idee...

Pitsapakist lõigatud ringid said katteks vanast kampsunist harutatud lõnga ja kaltsupoenööbi. Nipet-näpet ja siidimaalivärvi lisaks. Abiks tuli veel mikrolaineahi ja ehetetarvikute karp, kus varud on juba kahtlaselt kaua tolmu kogunud.

Tulemus ei ole paha, kandmisetesti on minu enda sõrmus kenasti läbinud. Teda küll sellel pildil pole, aga küllap ta mõnele tulevasele fotole ka jõuab. Ja neid tuleb veel, nagu mulle kombeks on.

Tagused püüdlikult korrektsed...

Why my sqare shawl is not a real Haapsalu Shawl

I´m glad, that some people are so interested about my Haapsalu shawl... And I know- Goolge translator is a funny thing. Estonian is not a easy language and translator does not satisfy the needs of real curious knitter. Greetings to Nordwolke :-))

The question was simple- why is this shawl not a real Haapsalu shawl? The answer is simple too- one of important part is missing. I made this shawl for fun, took a part of pattern, modified it a little  and made it to repeat. I knit only center and edging. The missing part is border.

Usually Haapsalu square shawl has  three pattern- one for center (simple and small), another for border (rich and large) and third for edging. My shawl pattern is big and rich, in original it was a border pattern. Actually I made it as sample, but I loved this pattern and knit it to real big sample :-))  I added edging and... if you please- shawl is ready!

In 2008 I knitted square shawl with three parts. I wear it even today!

Tulekul on Ruby...

Üks väga kaunis ja samas intrigeeriv kudutükk on mu varrastelt maha saamas. Ääred veel teha ja siis uuele omanikule selga passitada...
Millest käib jutt? Rubyst, kallis sõber, Rubyst...

White Lies Design, Ruby

Ööistung...

Väga armas! Värskemad külajutud räägivad meile, et Maret Maripuu kudus ööistungil Haapsalu salli!

Foto: E.Vaitmaa

Meenutusi Mardilaadalt

Kui mina koolirahvaga Mardilaadale jõudsin, oli laat juba ammu alanud...

Sama päeva õhtul vandusin ma tulist kurja, et üldse laadale läksin. Tuikusin jalalt jalale ja kirusin, mis kole! Ma nimelt ei suutnud õhtul magama jääda. Ei-ei, laadamuljed mind ei seganud, ma olin nimelt üleväsimusest puhta segi. Reisida laadale pärast seda, kui öövahetuse jooksul on magatud vaid poolteist tundi ja viibida melu keskel siis ajavahemikus 11-17!! Se-ga-ne! Aga ellu jäin!

Raha võtsin targu kaasa hästi mõistlikus koguses ja otseloomulikult kulus see ära. Ma ostsin selle eest  endale muuhulgas kaks puust vidinat, mida olen ammu ihanud- kaaruspaelahargi ja kedervarre. Kedervarrele sain kaasa väga kena algõpetuse ning palju sooja südamega räägitud juttu. Hiljem, üleval tribüünil kehakinnitust võttes avastasin, et olen just sealsamas Lahemaalammaste boksi kohal ning hea oli näha, et ka teised kliendid said sama sõbraliku vastuvõtu osaliseks.

Sellest päevast jäid meelde väga soojad naeratused ja palju põnevat kaupa ning inimesi. Juhtus nii, et oli selline Mardilaat, kus ma iga X arvu  boksi tagant pidasin kinni ja rääkisin törtsukese juttu. Küll tunti mind ära ja küll tundsin mina ära virtuaalmaailmast juba tuttavaid inimesi. Uskuge, see kuus tundi kulus ära nii ruttu, et oleks olnud lisagi vaja!

Tegelikult oli  sel aastal laadalkäimine ka osa ettevõtmistest Käsitööga Tööle projekti raames. Ma kirjutasin oma pöörasest päevast pärast veel analüüsi kah. Kuna ma väsimuse tõttu fakte kui selliseid kõiki täpselt ei mäletanud, siis rõhusin aga huumorile :-)

Erinevalt oma tavalisest  anonüümsusest võtsin aeg-ajalt julguse kokku ja kõnetasin ka neid, keda ma ei tunne. Mul on hea meel, et sain öelda Ulve Kangrole kuiväga tema tegemised mulle meeldivad (eeskujuks on ta ka oma käsitööettevõtjaks kujunemisega).
Ja ma sobitasin tutvust ühe lambakasvatajaga rääkides, kuidas ma tahaks lambaid katsuda ;-)))) Kevadel võib-olla lähengi lammastele külla...

Otse loomulikult ei saanud ma mööda minna Haapsalu Käsitööseltsi naiste lauast ilma, et ma jälle poleks kinnitanud oma plaani neil külas käima hakata. Päeva lõpuks oli pea imelisi mõtteid täis ja taskus nii mõnedki visiitkaardid, mis mitte äraviskamisele ei kuulu, vaid tuleb panna eriti tähtsate paberite lahtrisse oma rahakotis.

No näete, siin ma siis istun, kell ammu üle südaöö. Väikesed muljed said kirja. Kes teab, äkki muljetan järgmisel aastal hoopis elust leti taga :-)


Tervitan kõiki, kellega sel vahval päeval trehvatud sai!

Räti lugu jätkub...

Mul on väga hea meel, et eilne post tõi nii palju asjalikke märkusi ja nii palju õigeid tähelepanekuid.

Mis te arvate, kes esimesena õige vastuse pakkus? Tõsi, algul kohe õiget ei tulnud, aga hilisemates kommentaarides oli suur rõõm näha, et lausa raamat oli lahti tehtud ja tsiteeritud ;-)))

Silpsolpsul surun käppa, tema kui esimene on nüüd sallilõnga omanik! Kulub ära, eksole?!

Täiusliku vastuse andis aga Diana- mõlemad detailid, ka see teine ja pisem erinevus, olid ära märgitud. Kuna ma pidasin silmas aga kompositsiooni kui sellist, siis annaksin sallilõnga ikkagi Silpsolpsule...

Aga jah, see rätt koosnebki üleni tegelikult siis tollest mainitud "rikkalikust äärekirjast". Linda Elgase räti poort oli nii meeldejääv! Kasutasin ka äärepitsi sealt, aga nagu paljude mustrite juures seal 2001 aasta raamatus, tuli natuke mustrit ümber timmida, sest kas trükkal või meister on nalja heitnud ja vigu sisse poetanud. Mitte ainult ühe mustri juures.

Äärte varrastele ajamine ja puffimine on mulle vastumeelt, ei tea isegi miks. Meistritel on selkohal luba mind materdada... Ainult mõne salliga olen seda teed läinud. Terav sakk on palju efektsem, seda enam, et mu kootud sallid on tõesti alati kaunis hõredad.

Aitäh veelkord kõigile kommenteerijatele! On hea näha, et palju usinaid kudujaid, kes mu blogisse satuvad, teavad sellest traditsioonilisest käsitööliigist ikka enam kui tavaline vardakeerutaja.

Lemmikkommentaariks loen aga Urri read oma õhku visatud küsimustega. Selliste "nii peab olema"-reeglite juures tekib alati minus trots, et kes kurat ütles, et nii peab olema?! Ja ega ma ju ei pea tegema nii, kui see  vastumeelt on. Kui kõiki uuendusi maha materdada, siis ma arvan, et niidaksime kõik ikka veel ise oma lambad ja tahuksime reieluudest  nõeltehnika jaoks nõela ja Haapsalu salli polekski kunagi  sündinud... 

Eh, tegelikult on mul siiras rõõm, et traditsioonilise Haapsalu salli kudumine on saanud uue hingamise ja on neid, kes meelsasti iga detaili arvesse võtavad. Mina, nagu näete, olen meelsamini loomingulise lähenemisega ;-)

Ühe Haapsalu räti mustri lugu

Küllap on neid, kes arvavad, et ma viimasel ajal enam käsitööd ei teegi. Et näitan siin odava populaarsuse saamiseks Peeter Oja ja suuri kunstnikke maailmast ;-) Ehh, eksite, ikka teen käsitööd, kuidas siis muidu!

Täna räägin ma kahe sõnaga Haapsalu rätikust ja sellest, miks too pildil olev iludus ei ole Haapsalu rätik. A mis ma ikka räägin, tegelikult võiks teha hoopis väikese viktoriini... Esimene, kes kommentaariumidesse õige vastuse saadab-miks see rätik EI OLE Haapsalu rätik?- saab minu poolt sallitäie peenikest Ogret 2/28 postiga koju  kätte! Lihtsalt niisama, selle blogi sajaesimese postituse puhul ;-)

Aga jah, see mida ma täna näitan, on lõpuks rätt mulle endale. Enam-vähem meeter korda meeter suur ja sellepärast väga armas, et tema tegemise lugu oli pikk.

Algatuseks jäi mulle südamesse too kaheksakand, kui kudusin suure räti, mis Polkovnikuproua enesele sai. Kui midagi meelde tiksuma jääb, siis tahes-tahtmata hakkad seda motiivi ka edaspidi oma töödesse tooma. Algselt on see muster pärit Linda Elgase "Haapsalu räti" raamatust, aga samasugusena kirjas ka Nancy Bushi "Knitted lace of Estonias". Tegelikult sealt esimesest kudusin ma motiivi veel ühele linikule, aga see projekt on salastatud kuni ühe teatud raamatu ilmumiseni, kus ta kenasti pildis ja õpetusega sees saab olema.

Olgu, nüüd sellest rätist siis. Võtsin mina raamatust kaheksakanna koos rombiga, lisasin sellele omaltpoolt ühe nupu sisse ja kirjutasin mustri exceli abil korduma. Kudusin tegelikult algselt proovilapi mõttega paar kordust. Kuna proovilapid ja niisama pudi-padi ei ole minu rida, siis nähes, et ikka lõpp-ilus on, jätkasin. Ruut valmis, tundus ta suhteliselt väike olema. Hea, et esialgset plaani lihtsalt venitada ja seinale raami panna teoks ei teinud... Tegin hoopis äärepitsi paar juppi ja nõelasin külge, sest selleks hetkeks oli mul kange rätiisu peale tulnud. Jah, mina, kes ma alati pigem lihtsama vastupanu teed lähen ja pitsi külge koon, võtsin seekord nõuks lausa proovilapile külgeõmmeldud äärepitsi teha ;-)))

Ja pärast seda, kui venituses oli see rätt ära käinud, krimpsikust suureks ilududeks saanud, olin ma juba kindel, et minu mis minu! Hakkan kandma ja puha. Laialilaotatuna siis selline:

Aga nüüd, sõbrad, ruttu kommenteerima! Küsimus oli- miks see rätt ei ole Haapsalu rätt? Üks spetspoint on puudu... Mõõtudeks 1X1m, äärepits eraldi kootud, lõng 2/28 Ogre, varras 2,75.

On, mida oodata...

Viimasel ajal veereb aeg nii kiiresti ja asjatoimetused kuhjuvad meetrikõrguseks hunnikuks ootele. Pimedate ilmade süü, et midagi ei edene. Õigus, eksole!? Ikka on ju lihtsam, kui  keegi teine on süüdi, mitte ise.

Tegelikult on järgmised paar nädalat täis põnevaid väikeseid ootusi. Esiteks käivad mul läbirääkimised ühe  värskeltloodud firmaga, kes toob maale peeneid ja veel peenemaid sallilõngu. Järgmise nädala sees peaksin kätte saama mõned materjaliproovid ja kui on väärt kraam, siis jagan kontakte teistelegi. Ma tegelikult ootan juba ammu mingit impulssi, et sallikudumine jälle uue hingamise saaks. Kaks salli olen küll valmis kudunud, aga isegi raamimine tundub nii tüütuna, et... seisavad.

Teiseks- mõnus mõelda, et mul on veel 35 päeva puhkust ees! Kahe nädala pärast. Oh seda varraste klõbinat! Ning see kuu on meie peres ka suur sünnipäevadekuu. Lapsed saavad 4 ja 14, lisaks sellele lähiringis veel kolm sünnipäevalast. Rahakotile see küll rõõmu ei too, aga kuidagi on kujunenud nii, et ega muidu lähiringi sugulasi koos ja korraga ei näegi. Ikka ainult sünnipäevadel.

Oodata on ka veel ühte väga erilist üllatuskinki. Ma olin meelitatud ja rõõmus, kui selgus, et Tsirkusemoori blogis toimunud loosimisel sain imevahva sõrmuse omanikuks. Tol päeval, kui see uudis minuni jõudis, olin järjekordselt väga räbalas meeleolus ja uudis lõi silma küll särama. Ma ei ole väga tihe ehete ostja ja kandja ning sellised erilised asjad on need, mida ma hindan. Käsitsitehtud ja inimese poolt, kelle tegemisi jälgides kujutad teda juba nagu natuke tuttavana. Nii armas, eksole!

Aga teie minge poodi! Minge Kristiinesse ja ostke Meribeli Käsitöösalongist endale barett! Viisin neid sinna enam kui kümme.

Gülnur, kes teeb plastpudelitest ehteid

Selle postiga tervitan ma kõiki, kes Tartumaalt viitsisid pika sõidu ette võtta ja kellega 16ndal töötoas kohtusime!

Autor: Gülnur Özdağlar

Tol päeval ei osanud ma öelda selle ehtekunstniku nime, kellest ma inspiratsiooni saanud olen. Kui te nüüd seda lugema juhtute, siis saate ehk aru, et nime  Gülnur Özdağlar ei ole lihtne meelde jätta ;-)
Vaadake tema blogi ja kodulehte! Eks ole, see naine on vapustav oma tegemistega!?

Autor: Gülnur Özdağlar

Peeter Oja, õlu ja... kudumine ;-)))

Reesi käsitööd leiab nüüd ka Kristiine Keskusest...

Tõesti-tõesti, mina , kes ma tavaliselt oma töid ise müün ja kiivalt muidu kodus hoian, usaldasin asju ühele uuele käsitööpoele müügiks. Kristiine Keskuses avas oma uksed Meribeli Käsitöösalong. See on sümpaatne ja armas nurgake, kust saab osta kodumaiste meistrite töid igale maitsele.

Poes leidsid oma koha heegeldatud sõrmused ja pabermassist keed, lisaks mõni lihtne pross. Kes ees, see mees ja nagu minu puhul ikka, tiražeerimist ei toimu st kes endale sealt ehte leiab, see samasugust tänaval ei kohta! Kes läheb sinna barette otsima, siis teadmiseks, et kümnest kaasavõetud baretist jõudis poodi neli. Juhtus nii, et nende lihtsus osutus väga popiks ja päeva jooksul osteti otse käest kuus ära :-) Pole hullu, neid tuleb juurde. Ja muide, paar kole-ehete sarja käevõru on ka letil.

Reklaam missugune! Minu asju leiad sellise sildi järgi

Kokkuvõte sallimaratonist ja muud ka

Minu blogis on viimasel ajal päris vaikseks jäänud. Põhjusi on mitu, kaks neist lausa olulised.

Number üks...
Teate, ma ütlen teile kõigile otse ja valju häälega- hoolitsege ome tervise eest ja pange ennast tähele! Valju häälega tuleb öelda selleks, et ma ise ka ikka kuuleks. Suvi otsa oli kiire-kiire, siis tuli vanaema matuste järgne väga kurb periood ja lõpetasin puhkuse, keel vesti peal ja väsinum kui eales varem. Nüüd olen ennast lõpuks arstidel uurida lasknud ja selgub see, et olen kuu aega südamelihasepõletikuga ringi käinud (eriarstide järjekorrad... brr, ainult eriliselt vapratele inimestele. Päris haige kooleb selle ooteajaga maha). Nii et kui tunne on, et kõik on vale ja paha ja neljandale korrusele ronides ähid nagu lõpurase, siis olnuks vaja juba varem ennast arstijärjekorda sättida. Nüüd paistab tunneli lõpus juba valgus ja hakkan terveks saama.

Number kaks põhjus- kõlab hirmus naljakalt, aga mul on loomekriis ;-))) Tavalisel nokitsejal ei peaks sellist asja mitte olema, kõrgeid kunstilisi ambitsioone ju ei oma. Aga tõepoolest, nädal olin nagu sütel- teha tahaks, aga kõik tundub mõttetu. Ma siis ei teinudki põhimõtteliselt midagi.
Salle koon pisitasa muidugi edasi, aga siin väga loomingulisust ei rakenda. Töös on neid mitu.

Hää on see, et selle nihelemisega mõtlesin omale välja nö bussisõiduprojekti- pisikesed baretikesed, mida poolikuna hea kotis kanda ja kustahes kududa. Proovitöö järgnes proovitööle ja alates seitsmendast baretist võin disainiga rahule jääda.

Kui poes näete juuresoleva sildiga peakatteid, siis need ongi mu "mobiilsed" tööd. Tulemas on pehme rullservaga ja üsna napid baretid. Praegu mõtlen, milliseid kaunistusi lihtsatele peakatetele lisada. Või kas neid üldse lisada.



Pealkiri tuletab meelde, et räägiks asjast ka. Sallimaraton. Kes ei mäleta või pole kursis, siis ma suve hakul sättisin endale eesmärgi kududa üheksa nädalaga üheksa pitsilist salli/Haapsalu salli. Eesmärk sai täidetud väikese erandiga- nädal jäi perekondlike kurbade sündmuste tõttu vahele.

Mis ma kokkuvõtteks ütlen? Hakkama sain, tubli olin, aga üle poole aasta sellist tempot vist ei hoiaks. Ära tüdinemine, mida ma tegelikult kartsin, ei jõudnudki õieti peale tulla. Küll oli päevi, kus ma lasin vabalt ja rivitult, sest suvel ennast selliselt "aheldada" oli ikka narr küll. Lõppkokkuvõttes ei jäänud küll midagi tegemata, aga paras kannatlikkuse proov oli viimaste sallide juures küll. Siis ma tegelikult teadsin juba, et  olen oma eesmärgi täitnud- vaadanud, kuidas mu keha sellele tempole vastu peab. Pidas peaaegu hästi.
Valmis kaheksa salli. Üheksas edenes küll kah, aga on siiani poolik ja arvesse ei lähe.

Neile, kes arvasid, et ega ma pärast maratoni ei taha sõna "kudumine" mitte kuuldagi, siis... pooleli on kampsun, mille alustasin põhimõtteliselt kohe viimase salli järel ja taaskasutusbaretikesi olen teinud 11 praeguseks.

Tehnilist poolt ei ole vist mõtet pikalt seletama hakata, lisan vaid kroonika mõttes pildid.  

Kahjuks ei ole mul pajulehekirjaga sallist vist üldvaadet, vähemalt ei suutnud ma seda leida. Sall sai ühele kolleegile ja põhimõtteliselt kohe pärast valmimist läks kingiks. See ehk vabandab, et ei saa täies suuruses seda näiteks uuesti pildistada.