Tugev kui raudnööp...

... tuleb mul nüüd olla, sest suure heegeldustöö lõpuni on jäänud kaks nädalat ja paar päeva ning valmis on veel vaja heegeldada. kaks kardinat st 32 tundi usinat konksutamist.Üle 80 tunni on juba tehtud. Randmed ragisevad. Kaelakont ka. Aga ma pean ellu jääma!

Ellu peab jääma jah, sest nii palju põnevat ootab ees, kui see suur töö seljataha saab! Vihjeks: ma tükeldan plastpudeleid ja olen lausa kommipabereid hakanud koguma, et neist ehteid meisterdada. Lollakas? Mmhm, võib-olla. Vahet pole... Aga oodake, ma teile varsti näitan kuidas tapeet läheb käevõruks ja pudel lilleks! Ja õllepurgi paneme koos villaga vanuma ja... vot rohkem ei luba.

Sest lubamistega läks kord jälle nii, et aasta alguses endale lubatud kangelastegu- elu ilma tubakata- kestis 21 päeva. Teisalt vaadates- asi ju seegi, kõige raskema aja elasin ilma suurema valuta üle. Ärge nüüd küsige, mis juhtus, et uuesti konksu otsa lendasin. Midagi ei juhtunud, lihtsalt kehv kangelane olen :-) Iseendale tõestan ära ja vajun siis lössi. Ja eelmise aasta lubadus saada kauniks lõppes vaid paari mahavõetud kilo ja uue soenguga... Bööö, luuser missugune! Vahel vannitoas vaatab Willendorfi veenus peeglist vastu. Seda muidugi umbes sama kehva tujuga päevadel kui täna...

Vabandust, et vingusin! Tegelikult tahtsin öelda, et kel käed paigal ei seisa ja kes paberit armastavad, leiavad väga vahvaid ideid lehelt nimega Folding Trees Täna öösel tööl olles nikerdasin nagu väike laps. Aeg läks ruttu ja üks asi viis muudkui teiseni. Pildid selle lehe Flickri-showlt:


Ja teiseks tahtsin öelda seda, et nööbipildil on pross, mille tegemisel ma esimest korda kasutasin vilti viimistledes žiletitera. Lihtsalt raseerisin pikad lendlevad karvad ära, sest kunagi ammu ostetud Jõgeva-villa ports jääb alati ilgelt karvane. Naljakas tegevus oli see villapalli karvutustamine. Kes veel nippi ei teadnud, siis nüüd teate.

Ja kolmandaks: eelmise posti sõrmused panin  oma veebipoodi üles. Kes tahab, palun, olge lahked! Teisi samasuguseid ei ole ega tule nagu ma öelda armastan. Üldse tegin seal natuke ümberkorraldusi ja osa korralduslikke töid on veel pooleli. Inventuur käib ja tegelikult oleks suur osa asju vaja ümber pildistada või siis üleüldse üles riputada. Karbid ju head-paremat kapis täis...Kallid sõbrad- alati kui olen palunud, olen ka head nõu saanud- seekord palun teiepoolset konstruktiivset kriitikat!! Kuidas pood selles vormis üldse kõrvaltvaataja ja potensiaalse ostja pilgule on? Mida julgemini tagasi kajate, seda tänulikum ma olen. Kui arvad, et kommentaarium ei ole sobilik koht, siis ootan väga ka märkusi meilile. Eriliselt väärt nõuandjale panen äkki ka väikese meelehea välja...

Milline oleks parim puhkus e vaba õhtupooliku veetmise viis?

Mhh, küsimus on retooriline, sest vastus on: andke mulle aega ja pudi-padi, mida näppida. Kinno pole vaja, külla ka mitte!
Võlusõna: taaskasutus!!! Vesi minu veskile ja parim viis puhata ning fantaasial lennata lasta.

See lilleke on osa minu vanast jopest. Jope oli vahva, kahtepidikantav ja õhuke, kuid seljariideks ei saanudki, sest ostes tundus paras, aga tegelikkuses oli suur. Ühelt poolt hõbedaselt hall, teiselt poolt must. Kuidas sa siis viskad lihtsalt riiet minema?! Ei viska ju! Mina tükeldasin ta ära ja tegin lilledeks, osa materjali veel ootamaski. Jope must pool siis näha järgmisel pildil:

Tegelikult peaks selle musta lille puhul hitt olema hoopis nööbikene südamikus. Beež pits muidugi ka. Pitsiriba on pärit sõrmusepadja tegemise ajast. Kokkuhoidliku inimesena ei raatsi ma tihtipeale ribasid ja väiksemaid jääke ära visata, eriti kui on näha, et neist miskit saaks ja need mind inspireerivad. Pits oli kallis ja ilus, nüüd on näha, et ka kasutamiskõlbulik.Täinahku veel ei korja, aga tundub, et seegi aeg vist kaugel pole.

Nööp... ah nende nööpidega on mul viimase paari aasta sees tekkinud mingi eriline suhe. Ei saa ise aru ka miks ja mis suhe selline. Aga no vaadake ise, kas pole kena!?! Klõpsake suureks ja armuge sellesse lihtsasse vasekarva pöörisesse ;-))

Järgmise lillekese nööp on täpselt niisama armastusväärne kui eelmisel. Need muide on kaltsupoenööbid! Kuna olen seal selline helde käega käija, siis sain paar peotäit nöpse lausa tasuta. Harva ma käin, aga siis ka šoppan rõõmuga ja põhjalikult. Kangas, too punane, on pärit voodikatte servast, mida natuke lühendama pidin.

Ja lõpuks tükk šampanjakarva pidulikust pluusist, millele kunagi ammu triikrauaga augu sisse lasin. Ära visata ei raatsinud ja nüüd hakkab ta elama siis uut elu. Südamikus viimase pontšo tegemisest jäänud lõngakribal:

Jätkakski sõrmustega...

Lisaks heegeldatud lillesõrmustele olen ma siin vahepeal valmis nokitsenud igasuguseid muid sõrmuseid ka.
Kiireima sõrmuse au võib omistada ühele kangast sõrmusele, kus mõte teha oli valmis juba paar päeva, aga vormistamine jäi piduliku ürituse eel viimasesse pooltundi. Täpselt minu moodi, eksole. Kümme minutit umbes kulus, et murda tooriku kausikese serval olevad kinnitused sissepoole, pista nõelaga kokku sari servast lõigatud ja juba litreid täis kangaring ning paari helme lisamise järel see sõrmusetooriku kausikesse liimida. Ehe ilus ja aus, samas ka lihtne ja naljakas. Sobis täitsa suurepäraselt kohe mu sädeleva ja kummalist tooni õlasalli ning lilla pehme sviitriga.

 

 Natuke keerulisema kokkupanemisega sai sellise pruuni sõrmuse:

Südamikus leopardimustriline jaspis ja natuke seemne- ning vaskseid helmeid, vahetükiks kokkukrousitud kardinasiil ja aluseks suuuur õis, mille tellisin Etsyst. No lihtsalt ei saanud enam muudmoodi, eestimaised helmepoed on pettumuse valmistanud ja pärast seda kui suu paar korda ekraani ees istudes lahti vajunud on, tellin parem kusagilt mujalt. Suu vajub nimelt lahti kas hinnaröögatusi nähes või avastades järjekordselt, et kaup on pärast saabumist paari päeva jooksul läbi müüdud.

 Lõppeks aga mu lemmiknööp sõrmusena. Lemmiknööp nr 2, sest nr 1 sai tehtud enesele ja türkiisikilluga. Rohkem mul neid maruvahvaid suvel Tartust ostetud valgeid nööpe pole. Kahju. Jube kallid olid, muidu oleks kohe suurema varuga võtnud :-))

Nii, homsest algab jälle mu töötsükkel. Pean end enne kosutama ja täna varem magama minema, sest meie pere tabanud okseviirus on vist minuni jõudma hakanud. Tegelikult ei tea ka, sest tavaliselt sellised kõhu kaudu väljenduvad viirused mind ei taha. Aga natuke õõnes on olla küll... Tahtmata veeta oma ööd nii nagu seda tegid tütar ja mees, keetsin palju ingveriteed ja sõin juba ennetavalt mustika-tammekoore tablette. Nemad kaks viimast ööd hirmutasid muudkui WCpotti. Selle viiruse pärast lükkasin isegi oma sünnipäevapeo nädala võrra edasi, oleks olnud ju väga vastutustundetu kõik sugulased vetsupotihirmutamise-tõppe nakatada.

 

Aga olge teie kõik terved ja nautige talve! Juuksuriga arutasime, et viimati olla selline ilu väljas olnud 1957 aastal. Tema esimese klassi juntsuna seda isiklikult ei mäletanud ja minu emagi veel polnud sündinud,  ammugi siis mina, eksole. Aga vähemalt räägitakse, et siis olla sama pikalt sama kaunis lumeuputus olnud.

Ideed...

... võivad vahel pea lausa paksuks ajada. Aega ei ole, et neist lahti saada st et neid ellu kutsuda. Raske valik- kas mõistlik palgatöö või "heas korras" kuplialune? OK, see viimane oli muidugi nali, aga vahel on tunne küll, et peast boheem valmis, muudkui mõtlen lõngadest ja helmestest.Flickris sattusin ettevõtmise peale, mis mulle imehästi sobiks. Panin kõrvataha, et selline vahva asi toimub, aga kampa lööma ei kiirusta. Sest, teadagi, aega ei ole!

Ettevõtmise nimi on Ring a Day  Minge vaadake! Muidugi on oht pöördesse sattuda, aga sellest ma parem ei räägi... sest miks peaksin ma üksi ideederohkuse käes kannatama ;-)

Veel inspiratsiooniks siis suured asjad ning lennukad ideed  Eunsuk Huri lehelt
Pilt: ohjoy.blogs.com

Ohoo, ongi uus aasta?!

Nagu pealkirjast loete, on minu näol tegemist eriliselt pikkade juhtmetega persooniga... Alati on mul pärast aastavahetust ja enne enda sünnipäevamelusse sukeldumist selline ba-bahh! maa peale sadamise moment. Kiired asjad on möödas ja teised kiired ei ole veel käes, võib enesele pisukest laisklemistki lubada. Nii päevakese jagu. Täna siis ongi see maapeale sadamise päev. Aasta lõpul tahtsin ka laiselda, oli mõte seda lausa kahekesi meie pere meespoolega teha. Ei ole üldse süümekaid kui ütlen, et isegi lastest olin ma tol ajahetkel absoluutselt väsinud ja kangesti tahtsin omaette olla. Teate küll, see viimase piirini jõudmise jutt käib siia. Ehh, kui ma oleks teadnud, millised seda reisi saatvad tähtede seisud on, siis oleks parem koju jäänud. Aga sellest hiljem... Kuna ma olen väga kodune inimene ja reisimist suurt ei naudi, siis tundus, et pähekaranud idee minna keset talve Saaremaale ja lausa spaasse samavõrd pöörane kui ka põnev. Mõeldud-tehtud. "Mõeldud" tähendab siinkohal seda, et ühe pika päeva raiskasin ma arvuti taga otsides, mida Eestis üldse talvel ette võtta oleks kui sa ei ole ei snoob ega spordilemb, omad vaba aega esmaspäevasel ja teisipäevasel päeval ning rahakott ei ole puuga seljas. Kuna idee ja võimalus saada kaks päeva vabaks, tekkisid alles paar nädalat enne reisi, siis tuligi leppida sellega, et... nagu ei olegi midagi erilist, mis võiks sobida. Järele jäi valik, kas minna autoreisile Lätti või siis ennast leotama kusagile spaasse. Kuna meie pere auto ei ole esimeses nooruses, siis millegipärast meeldis mulle see teine mõte ikka palju rohkem. Ettevalmistused ja pakkimine ning logistika kõik sujusid. Praam, nagu näha, täitsa sõitis ja algus oli väga paljulubav. Grand Rose SPA Kuressaares, kuhu plaanisime teha oma pesa üheks päevaks, oli väga hea valik. Mis meeldis? Võib-olla paadunud reisi- ja spaafännid nüüd muigavad, aga mulle, kes ma hotellis ööbinud vaid ühe käe sõrmedel loetavad korrad, meeldis, et täpselt see, mida reklaamiti, meid ka ees ootas. Tuba oligi täpselt nii rahustav ja nunnu (okei, natuke väsinud tekstiilidega, aga vahet pole), ühiskasutatavad ruumid olid just niisama soliidsed ja stiilsed kui piltidelt näha. Saunasid ja veeprotseduure oli enam, kui ma välja kannatada suutsin ;-) Tähendab see seda, et saunaisu tulebki mul umbes paaril korral aastas ja kuumus ei ole minu teema. Mõlemad mehega jäime igatepidi rahule. Saaremaal, muide, oli aasta viimastel päevadel maas umbes kolm korda rohkem lund kui siin, minu kodukandis. Vahva oli! Südalinnast saarlased lund ära ei viinud, seiklesime suurte-suurte vallide vahel ja arvestades praegusi ilmaolusid ma natuke täitsa murtsen. Et kas Kuressaare üldse on veel olemas või on lumi ta ühtlaselt katnud. Pole uudiseid ka väga hoolega jälginud ;-) Näete, ma täitsa häppi:

Nonii, aga õhtul, vat õhtul me läksime mehega riidu!! Sellest on kohe väga naljakas kirjutada, sest polnudki see ju miskine päris riid. Väga õpetlik juhtum aga selliegipoolest. Jalutasime linna, mõtlesime võtta poest natuke nosimist. Kõik oli kena, tee peale jäi ette kaubamaja moodi maja ja mul kargas kohe pähe, et kui nii suur maja, siis leidub siin ka lõnga. Täpselt tokk meriinot oleks vaja ja otsekohe! See väga pragmaatiline mõttekäik ja olukorra kasutamine oligi viga! Meesterahvaste puhul tuleb tunnetada ma ei tea, mitmenda meelega ja millise närviga, kas lõngapoodi minnes ja midagi sealt osta tahtes vastatud "Olgu!" on päriselt tõsi või nagu äikese kauge kumin, mis ennustab ilget jama. Algul tundus, et tegemist on selle esimese variandiga, aga poole tunni pärast, poest väljas, kui jalutades tabas täiseas meest mossitamise- ja jonnihoog, siis selgus, et ikkagi oli tegemist jama ideega. Ja nii ta siis marineeris mind tujutsemisega oma kolm tundi kindlasti. UHHH! Olge ettevaatlikud, väga karm õppetund, et meestel võib olla varjatud kujul lõngamürgitus. Ja kui mees ei juhtu olema temperamentne tegelane, kes siis pröökama või riidlema kukub ning sellega õhk jälle selgeks saab, siis... no siis ongi jama majas. Pärast, võttes abiks kõik teadmised igapäeva- ja suhtlemispsühholoogiast, klaarisin ma selle jama ära ja saime sõpradena sauna, sööma ja magama mindud, aga kole raske oli ;-))) Kuna neist moss-moss-tundidest on nii kohutavalt kahju, suur tõrvatilk meepotis ja raisatud aeg, siis luban pühalikult- misiganes reisile ma oma mehega ka ei satu, MITTE KUNAGI ei osta ma enam lõnga. Vähemalt mitte tema teadmisel ja nähes... Aga muidu võis puhkusega väga rahule jääda. Olgugi, et nagu mul kombeks, ei saanud ma võõras keskkonnas ennast välja magatud ja mandrile kulgesin samas kergelt letargilises olekus, kui saarele minnes. Lihtsalt võõrad hääled st lihtlabane ventilatsioon, ei lasknud mul hästi tududa. Panin küll padja kõrva peale st pea padja alla, aga... ahh, vahet pole. Reisi loen ikkagi kordaläinuks ja vaheldus oli ikka tõesti hädavajalik! Ma olen sellega harjunud, et väljaspool kodu ööbides on alati mingi kamm. Kõige hullem oli näiteks olukord siis, kui aastaid tagasi küll, aga meelest ei lähe see kunagi, magasime sõbranna tädi juures Pärnus rannapiirkonnas ja telgis. Noh, magamiseks on seda palju nimetada, kui ma paar tundi silma kinni sain. Suveööd, teadagi on lühikesed, kell neli hakkavad linnud kui pöörased laulma ja teha pole midagi. Lisa sinna siis veel merekohin ja männimets oma koosluses 24/7 häälitsemas. Teisel ööl kauplesin ennast koos lastega tubastesse tingimustesse. Kuna ma sellest ööst midagi ei mäleta, siis võib arvata, et see mu päästis.

Nii, käsitööst täna kahe sõnaga ka. Vana aasta sees sai valmis suur töö. Laps seda nähes, kilkas kõigepealt, et "Oi, tekk või!?". Tegelikult on see suur peleriin. Minu järjekordseks õnnetuseks on modelli rollis mööbel ja valgustus täiesti tubane...

Riidetükk sai pikkuseks 90cm ja allääre pikkuseks 190cm st et suurust on tal tõepoolest küll ja veel. Kuna tegemist oli kingituseks tehtud tellimustööga, siis tegelikult on ka võimalik, et uuele omanikule see suurus ei pruugi meele järele olla ja mul tuleb tulevikus pikkust näiteks vähendada. See muidugi oleks suur raiskamine, sest materjal on kallis ja hää. Lõpptulemus, aga raske ja vetruv. Töö käigus ma küsisin mitmel korral ikka üle, et kas tõesti sellised mõõdud? Aga kui jah, siis jah...

Peleriini tekiks muutumise kindlustas materjal, mis iseenesest muidu on väga super ja suurepärane lõng. Ise oleksin sellest teinud midagi sootuks muud, aga olgu peale. Soovitud ruuduline pind sai natukesegi põnevust nuppude ja suvaliselt tekitatud pahempidisilmustest triipudega allääres ning N.Epsteini äärtekudumiseraamatust saadud inspiratsioonil põikipidi kootud serva ja narmastega. Materjal, selline nõudlik, ei oleks lasknudki imepeeneid ja põnevaid mustreid siin aretada, sest kõik oleks kadunud karvasesse udupehmusse ;-) Katia Danubio siis, pisuke luksus:

Eelmisele aastale võlgu...

Head uut aastat, kallid sõbrad!!! Head pereõnne-, käsitöö- ja raha-aastat!!! Mingu täide kõik soovid ja jätkugu hingerahu ja rõõmu kõigile! .................................................................................................................................

Kuna süda ei anna rahu vaikselt ja nohinal töödega uude aastasse kolida ilma, et vanad pildid arvutist ära saaks, pean ma nad ikkagi üles riputama. Jõulu paiku oli kogu aeg nii vähe aega, et ei leidnud võimalust järjepanu pidudest rääkida. Kodune pidu toimus Priidu ema pool ja mind seal ei olnud, sest mina... ehh, mina olin pühad tööl. Küll aga oskas jõuluvana saata mulle paki, mis oli kui tabamus kümnesse: E.Lutsepp ja I.Tammis "Eesti mütsid" on mul nüüd riiulis. Vahva laste jõulupidu oli aga sel aastal meil tööjuures. Täiesti teisiti kui varem. Paari kolleegi ideed ja minu kogemused ning kokku otsitud põnevad töövahendid muutsid tavapärase pisut veniva ja igava eeskavaga ürituse igamehešõuks! Me nimelt meisterdasime!! Sissejuhatuses sõnasin, et tund on jõuluvanani aega ja puu puhta paljas- lapsed lööme kampa ja kaunistame puu ära ning siis see lahti läks...

Sagimist ja elevust oli palju. Tundus, et kõik jäid ka rahule, sest mõeldud oli nii suurtele kui pisikestele meistrimeestele. Emmed... ohh, mõned emmed jätkasid salvrätitehnika võlude ning purgikaunistamisnippide tundmaõppimist veel kaks tundi peale peo lõppugi ja mässasid edasi järgmiselgi päeval, kui tööpäev pühade tõttu lühem oli. Kokkuvõttes võin kosta, et üritus läks igati korda ja rõõmu oli kõigil.