Haapsalu pitsipäeva muljete jagamise lõppu olen jätnud selle kõige tähtsama, mille pärast Haapsallu minnakse. Pitsi. Tegelikult võib arutleda, et ehk on inimesed, kes selle pitsi ümber minu jaoks tähtsamadki juba, aga nö tavainimesele on kohalemeelitajaks ikka pits.
Päev algas paljutõotavalt, kui käsitööpoes kohtasin sallisildil kuduja nime kohal meesterahva nime. Päris põnev, eksole? Elmari kootud sall just parima pitsi auhinnale ei pretendeerinud, aga ma arvan, et selle salli juures on hitiks ja ostuargumendiks ikkagi see, et tegu on meesterahva kootud salliga.
Teemaarendus jätkus tegelikult kodus meie pere meespoolega. Näitasin sedasama pilti ja küsisin, miks ei võiks tema kududa? Küll ma teda siis müüks, eksole... Nali naljaks, aga suure itsitamise lõpuks olime me käed löönud, et kui mina õpin mängima lõõtsapilli, mida ta parasjagu ehitab, siis tema õpib ka pitsi kuduma. Mööndusena siis nii, et mina ei pea valima raskemaid palasid ja tema kudujakarjäär võib alata lõngaga mis ei ole 2/28. Kokkulepe on meil olemas, õnneks läheb lõõtsa valmimiseni ikka omajagu aega veel :-)
Esimene sihtkoht Haapsalus on mul juba harjumuspäraselt sallituba. Ikka tuleb ju minna ja vaadata, kas midagi uut on. Oli küll, mitu asja oli. Esimeseks pilgumagnetiks kohe mõned uued kleidid, mis Haapsalu Kutsehariduskeskuse tüdrukute lõputöödena valminud. Tundub, et selle aasta lõpetanute hulgas oli kleidikallak tugev, kui ma ei eksi siis neja lõpetanu kleidid olid presenteeritud. Valgete ja pitsiliste hulka jõudis sallituppa niisiis ka kaks tumedat ja jõulist kleiti. Üldmuljelt jõulist, sest kootud ikka peenest ja veel peenemast. Eks ole maitseasi, kas varras peaks sellist pitsi kududes olema paar numbrit suurem või väiksem, viimistlus nii- või naasugune, aga meelde jäid nad küll. Tüdrukud on ära teinud suure töö ja müts nende ees maha.
Sallituppa, lae alla, on jõudnud korrektsed pitsinäidised, mida on topelt rohkem kui mu praegusel pildil. Selliselt läbikootuna annavad nad kindlasti algajale pitsikudujale hea ettekujutuse, millise skeemi järgi millist pitsi saab teha. Tunnete mustrid ära, eksole? Vausaba, pajulehekiri, kuubikukiri ja liblikakiri. Tõlge siis neile, kes kiruvad, kui kehva pildi ma olen suutnud teha. Sallitoa valgusega olen ma pildistades alati hädas olnud, sorry. Tegelikult oli riiulisse tekkinud ka mustrikollektsioon või näidiste kogu, ei teagi, kuidas nimetada, kus kõik salliraamatu mustrid läbikootutena reaalis olemas. Ei, mitte needsamad pitsitükid ei ole, mis nelja aasta eest Läänemaa Muuseumile kingiti, täitsa uued eksemplarid hoopis.
Kõigile neile, kes sallitoa väiksusest üllatuvad, soovitan ma see kõik, mis toas olemas, hoolsalt läbi uurida. Siin pildil on ka näha klaasitud stendid, kus ajalugu ja suuremad staarid mainitud. Kunagi päris alguses, kui sallituba sündis, oli Läänemaa Muuseumi meeskond abiks sellele nö aluspõhja panemisel. Seintelt leiate sallide "loo", kus muudki kirjas kui see, mis Haapsalu salli raamatusse jõudnud.
Selle pildi vasakpoolne kleit viidi Kuursaali just siis, kui ma sallitoas olin. Imeilus ja mainin eraldi, et väga kõrge kvaliteediga töö. Parempoolne kleit aga võlus mind ja teisi, kellega Kuursaali laval olevaid kleite imetlema sättisime sellega, kui hästi selles komplektis oli pits, kangas, lõige, tegumood jms kokku sobitatud. Ütleme nii, et täiuslik tasakaal, kas pole. Tippnorija ainuke tähelepanek oli see, et kui vooderkleidi allserv juba paistma jätta, siis õmblus sellel ei peaks küll nii näha olema. No ausalt, kõlab nagu juuksekarva viilutamine, aga see kleit oli täiuslik. Ja nende aluskleitide servade nähajäämisega on mul oma isiklik kamm, antagu andeks :-)
Selle kleidi autor on
Kristina Viirpalu. Kes Eesti moekunstnike töödega kursis, peaks teda teadma. Mina näiteks oma esimest kleiti kududes veel ei teadnud, aga üsna ruttu viisin end kurssi. Erilised mudelid, lennukas teostus- nii võiks öelda küll. Tallinnas saab astuda läbi Suur-Karja 2
tema stuudiost.
Miks minu kleiti püünel näha polnud? Väga armas oli see, et Käsitööseltsilt sain kutse küll ja oleks koos mannekeeni ja kleidiga tulnud ka, aga ma ei olnud kuni Pitsipäevani üldse väga kindel ja ettevalmistunud, et igal juhul Haapsallu sõidan. Ja teiseks olin ma puhta jalamees seekord, head inimesed aitasid transpordiga.
Ja lõppeks- minu jaoks päevakangelased- kootud võistlustööd reas
Tegelikult oli neid veel enamgi, ma sattusin pildistama sel hetkel, kui üks stend vee polnud juurde asetatud. Sel aastal siis teistmoodi- servad korrektselt vardakesele aetud ja tööd ka niisutatult viimistletud. Vot selline asi mulle meeldib! Tegelikult alles viimistlemine toob pitsi õige näo välja. Kes kursustel käinud, need teavad, kui palju ma seda toonitan.
Kui juba kursused jutuks tulid, siis järgmisel korral neist. Sel aastal päris teistmoodi, aga samas headuses ja intensiivsuses. On ikka veel neid, kes tahavad Haapsalu salli õppida või on kõigil juba käpp sees?
Posts
