Kokkuvõte Helve Poska ja teiste Rootsi väliseestlaste intervjuudest

Jätkan eilset rida. Tänane postitus on kokkuvõte Haapsalu Käsitööseltsini jõudnud materjalidest, kus mitu põneva sisuga üleskirjutust intervjuudest, mis tehtud Rootsis väliseestlaste käsitöökogukonnas. Helve Poska, kelle nimi korduvalt mu tekstidest läbi jookseb, on väärikas eas vanaproua ja mõttes soovin talle hääd tervist! Sellega mu ajalooliste kirjatükkide osa selleks korraks lõpeb.

Helve Poskat intervjueeris Stockholmi Eesti Majas Anneli Sirmais-Jõõger ning üleskirjutus sellest 2013.aasta vestlusest on jõudnud tänaseks Haapsalu Käsitööseltsi valdusse. Samas on intervjueeritud ka Mai Raud-Pähni ja Loora Kurbat ning kokkuvõtlikult neist kolmest vestlusest koorub välja killuke Haapsalu pitsikudumise traditsiooni näost ja ajaloost võõrsil. Alljärgnev võiks olla kokkuvõte nende kolme naise jutuajamistest. Tänaseks on Loora Kurba lahkunud, kuid H.Poska (s. 26.03.1925) ja M.Raud-Pähn (s. 02.11.1920) on eakad, neist viimane olnud pikalt väga aktiivne eesti kultuuri hoidja Rootsis.

Helve Poska 1980.a Shelli peamajas korraldatud Haapsalu rättide/sallide näitusel

Helve Poska on pärit Haapsalust. Tema vaarema Liisa Kaustel (s. 10.04.1835) õppinud pitsikudumise ära Kärbla mõisas lapsena teenija olles. Sealne pitsikudumisega tegelenud ja end sellega elatanud saksik preili polevat tahtnud lapsele kudumist õpetadagi, kuid too oli teraselt vaadates kõik võtted rättide pealt järgi teinud. Too saksa preili olevat kudunud pitsi tsaari perele, kuid mitte meie tänapäevases mõistes Haapsalu räti reeglite järgi. Helve Poska sõnutsi kooti juba tol ajal Haapsalus peenest villasest lõngast ja teenistuse eesmärgil rätte, mis sõrmusest läbi tõmmata sai. 1874.aastal sündis Liisal tütar Ida Louvisa, kes oli H.Poska vanaema ning tema olnud samuti andekas kuduja. Kümneaastaselt andnud sama mõõdu välja, mis päriskudujad.

Foto: A.Sirmais Helve Poska intervjueerimise päeval Stockholmis

Oma kudumisoskused sai H.Poska vanaemalt, kuigi suurem huvi pitsi vastu tekkis alles peale vanaema surma 1941.aastal. Tollal okupatsioonitingimustes oli tema ainukene soov raskete elamistingimuste tõttu saada peale gümnaasiumi Tallinna Kodumajanduskooli. Kodumajanduskoolis sai ta õpet kangakudumise, õmblemise ja brodeerimise (tikkimise) kohta, kuid Haapsalu salli kohta jäi teadmiste omandamine siiski paikkondlikuks st pitsiteadmisi anti Haapsalus sõbrannalt sõbrannale või järeltulevale põlvkonnale. Kodumajanduskoolis ei olnud pitsikudumisest juttu. Tema ema oli küll lapsena samuti sallikudumist oma emalt õppinud, kuid viieaastasena nuppe kududa oli talle siiski liig ning temast vilunud pitsikudujat ei saanud. Nagu hiljem selgub, oli tema emal annet hoopis milleksi muuks. Vera Poska oli muu aktiivse ühiskondliku tegevuse kõrval ajakirja Triinu asutajaliige ja väljaandja.

1944.aastal Rootsi emigreerudes oli Helve Poskal kaasas kaks rätikut. Kogu materjal, mille ta kirjutas arvukatesse mustritesse ja mille abil korraldas kursuseid ning avaldas kirjasõnas, on kirjutatud maha nähtud sallidelt ja teiste naiste rätikutelt. Palju aitas kaasa tihe suhtlus inimestega Tööametis ametniku palgal olles ning põgenikega suheldes. Algselt olid ka temal mustrid tööproovidena, paberile hakkas ta neid kirjutama alles paari aasta pärast, mil korraldas juba Malmös kursuseid. Oli tavapärane, et tol ajal teadis kuduja peast mustrist tulevat silmuste arvu mingi kindla räti mõõtude tarbeks. Nii räägib H.Poska, et suurtel rätikutel olnud oma kindel silmuste arv, väiksematel e titerätikutel teine. Koos õpetusega liikus meistrilt õpilasele ka nimetatud räti mõõt.

Põhimustreid, mida omavahel kombineeriti või millest midagi uut tuletati, olnud tema sõnul kudujate hulgas käibel kümne ringis. Kindlasti kooti juba väga ammu hagakirja, mille algupära üle ta ei taha täpsemalt spekuleerida, kuid mida ütleb tulnud olevat välismaalt. Maikellukesemustreid oli kootud juba tema ema lapsepõlves ja ka rahakiri on üks vanemaid, mille muster näeb välja kui ümmargune raha.

Suured rätid olnud laia poordiosaga ning narmastega. Pisut väiksema mõõduga rätid ehk siis meie praeguses mõistes Haapsalu rätid olnud kindlalt kolme kompositsiooni osaga- keskosa, poordiosa ning külgeõmmeldav eraldi kootud äärepits. Tavamõõtmetes tehtud sellise räti loomiseks umbkaudu 153 silmust vardale. Niinimetatud titerätid olnud saja silmusega kootud.

Kolmnurksete rättide kohta mainib Poska, et need tekkinud umbes sel ajal, kui tema oli kümneaastane ehk siis 1930ndate aastate alguses. Nende kujunemisloost arvab ta, et kuna kooti nõudluse järgi- vaja oli nii suuremaid kui väiksemaid, siis kudujad kasutasid oma fantaasiat ning mingil hetkel kujunenud välja sobilik suurus ja mustrite kasutamine.  

Kroonprintsi kirja motiiviga räti koekiri käsikirjaliselt avaldamiseks Triinus

Eraldi peab Helve Poska oluliseks kudumistraditsioonis mainida Kroonprintsi kirja, mis telliti Rootsi kroonitud pea külaskäiguks 1932.aastal kuduja Valdmannilt ja mille mustri pani kirja tema tütar M.Möll. Selle algse veriooni ümbertegemisest ja kenamaks kohendamisest olevat saanud kudujatele selle ilust hoolimata nagu eesmärk omaette. Ka tema ise oli pannud Kroonprintsi kirjasse rohkem nuppe ning tema koostatud muster sai avaldatud ajakirjas Triinu ning ka ameeriklaste poolt (täpsustamata, millises ajakirjas või raamatus, kuid tõenäoliselt pidas ta silmas N.Bushi Knitted Lace of Estonia raamatut). Kroonprintsi kirjas olnud 2010 nuppu, kuid tema koostatud kirjal, mida Loora Kurba kudunud, oli 2244 nuppu. Linda Pahk-Rõõmusmägi ja Helve Poska vaielnud pidevalt Kroonsprintsi räti originaali võimalike nuppude arvu üle, H.Poska tunnistanud küll lõpuks teise õigust, kuid teema olnud korduvalt arutlusel ikkagi. Kroonprintsi kirja originaali otsides jõudnud H.Poska sinnani, et mustri originaal asub Haapsalus muuseumis, kuid teisi teid pidi uuris Mai Raud-Pähn välja, mis võis saada kingitud rätist endast.

http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=475392

Foto rätist, millesarnane kooti kroonprintsi külaskäiguks

Keskel H.Poska

Kudumiskoolitustest rääkides Helve Poska avaldas kahetsust, et mida aeg edasi, seda vähem on inimestel aega. Teinekord võib takistuseks saada ka eneseusu puudumine, kuid eesmärgikindlaid õpilasi ta kiidab. 1946.aastaal korraldatud Malmö kursustel olid olnud väga usinad naised. Ka kiidab ta oma tütre kunagist usinat kudumist, mis küll soiku jäi. Mai Raud-Pähn oli pikalt tegutsev etnograafina ning Eesti hõbedakunsti uurijana, lõpetades sel alal ka Rootsis kõrgkooli. Tema oli abiks H.Poskale koolituste korraldamisel ja osales seltsitegevuses aktiivselt, kuigi sallikudujat temast ei saanud.

Haapsalu pitsi traditsiooni alguse kohta, nagu arvata oligi, ei ole kellelgi kõnelenutest kindlat versiooni. Helve Poska mainib, et „kudumise algus tuli kuskilt välismaalt“ ning Mai Raud-Pähn kirjeldab oma ema lapsepõlve, mil saksa tütarlaste koolis käies tuli kududa nii mustrilisi koekirju kui ka pitsilisi. Kuna salle-rätte kootud toona nii ühte- kui teistmoodi, siis usub ta, et pitsitraditsioonile pani siiski alguse piirkonda suvitama sõitnud turistide nõudlus ning kontakt maailmaga. Peenest lõngast „saksaprouade“ kudumistraditsioon olnud Haapsalus igatahes olemas kõrvuti kohalike tegijatega. Loora Kurba sõnul, kes emigreerus alles 1966.aastal, kudunud ta Eestis 1950ndatel peamiselt ikkagi paksemaid salle, mis mõeldud sooja saamiseks. Peene pitsi võlusse nakatus ta peale 1980ndal aalstal kursustel osalemist, kuid pitsi kudus ta Eestis ARSile kampsunitena. Tema kootud arvukaid salle sai edaspidi näha väliseesti näitustel ning ta müüs neid soovijatele

Foto. Kuulsate Haapsalu villaste rätikute tootmine ja turustamine. Haapsalu sall. 1933 aug. Fotogr. J. F. Luikmil., HM F 110:3 Ff, Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA, http://muis.ee/museaalview/1055131

Lõpetuseks taas kokkuvõtlik plakat, mille koostasin (klõpsates pildil saad taas suuremõõdulise versiooni juurde):

Haapsalu pitsitraditsiooni hoidmisest välis-eestlaste hulgas ja ajakirjast Triinu

Pitsipäevaga lõppeva nädala puhul oleks paslik blogis välja tulla paari pikema kirjutisega, mõtlesin oma koolipraktika aruannet sel nädalal teele saates. Osa minu koolipraktikast oli koostöö Haapsalu Käsitööseltsiga ja mul on hea meel, et Mirje Sims usaldas mulle läbitöötamiseks vanu Rootsist Pitsikeskusse jõudnud materjale. Mitu kärbest ühe hoobiga- mina sain uudishimu rahuldatud ja praktikatöö tehtud (see tõesti meeldis mulle!) ning loodan, et kes viitsib pikalt lugeda, nopib alljärgnevast välja ka enesele kasulikku. 

Stockholmi Eesti Maja käsitööseltsi poolt Haapsalu Käsitööseltsile üle antud Haapsalu pitsitraditsiooni puudutavad materjalid mahuvad ära küll kolme hästi organiseeritud kausta, kuid nende sisu avab uue, laiema vaatepildi Haapsalu pitsi kudumise traditsioonile, seda just väliseestluse võtmes.

Haapsalu Käsitööseltsile üle antud materjalidest ühe osa moodustavad 1972.aastal avaldatud raamatu Haapsalu rätik (välja antud New Yorkis, autorid H.Poska, M.Loosme, L.Pahk-Rõõmusmägi ja F.Kasper) koostamisel kasutatud originaalmaterjalid: käsikirjaliselt märgitud koekirjad ja läbikootud tööproovid. Väärtuslikuks saab pidada ka väliseesti ajakirjale Triinu tehtud pitsilisi kaastöid- kogutud on avaldatud mustrid, koekirjad ja tööproovid, ka väljalõiked avaldatud artiklitest Haapsalu pitsi kohta. Väiksema, kuid mitte vähem tähtsa osana on materjalide juures 1980 aastal Rootsis aset leidnud Haapsalu pitside näituse fotod ja intervjuud Helve Poskaga, Loora Kurbaga ning Mai Raud-Pähniga.

Ajakiri Triinu

Väliseesti ajakiri Triinu ilmus algselt naisteajakirjana, kuid hiljem juba pereajakirjana aastail 1952-1995 kvartaalselt. Ajakirja asutajaks on Vera Poska-Grünthal, kes on Helve Poska ema. Nende naiste tähtsust Eesti käsitöötraditsiooni säilitajana võõrsil on raske üle hinnata.

Ajakirja käsitöise osa sisu koostati kollektiivselt ning see hõlmas mustreid, mille autorid olid nii Austraalias, Rootsis, USAs, kui ka mujal eksiilis olevad käsitööoskusega Eesti juurtega naised. Haapsalu pitsi kohta ilmus koekirju ja kudumisõpetusi mitmes Triinus. Ajakirja toimetused asusid neljal maal: Rootsis, Kanadas, USAs ja Austraalias.

Triinu nime hakkas kandma ka Rootsi väliseestlaste käsitöökogukond, mille täpsemaks nimeks sai Ajakirja Triinu Eesti Etnograafiline Huviring 1980ndatel ja hiljem nimetati end Eesti rahva kunsti huviringiks Triinu olles tegevad sama nime all ka tänapäeval. Uue hoo tegemistele andsid 1980 ESTO päevade raames koondatud jõud ja aset leidnud suur käsitöödemonstratsioon, kus muu hulgas oli näha ka Haapsalu salli kudumist.

1980ndast aastast korraldati Rootsis plaanipäraselt Haapsalu salli kudumise koolitusi, kus Helve Poska, olles pitsikudumises hea, andis oma teadmisi edasi soovijatele. Muidu õpiti pitsikudumist väliseestlaste hulgas nö meistri-selli tasemel, oskajate käest individuaalselt. Väiksematele seltskondadele korraldas H.Poska kursuseid ka varem. Kursused 1980ndatel leidsid aset kolmel korral, olles kümnetunnilised ning nagu selgub M.Raud-Pähni intervjuust, ei olnud viimasel kursusel huvitujaid enam palju, vaid neli. Nende kursuste käigus omandas pitsikudumise oskuse ka Loora Kurba, kes jäi viljakaks pitsikudujaks ka edaspidi osaledes oma pitsidega mitmetel näitustel.

Helve Poska korraldas kursuseid juba aastast 1946, kaks aastat peale emigreerumist, sõites selleks Malmösse. Sealsed vabrikus töötavad naised olid huvitatud rätikudumist õppima ja seetõttu olid ka innustunud ja kiired õpilased. Õpilaste hulgas olid küll vaid eestlased, kuid õpetust on ta jaganud ka soovijatele muus keeles. Käsitöö õpetamine ei olnud tema jaoks võõras tegevus. Kaks aastat oli ta töötanud verinoore õpetajana peale Tallinna Kodumajanduskooli lõpetamist Haapsalu Käsitöökoolis, kus õpilased olid temast mõne aasta jagu vanemad.

Sallikursuseid toimus Rootsis veelgi, kahjuks nende kohta Haapsalu Käsitööseltsile üleantud materjalides palju infot ei leidu. Ajakirja Triinu 1981.aasta kevadnumbris on foto 1953. aasta kursustest, kus vedajana on märgitud Linda Pahk-Rõõmusmägi ning osalejateks kaheksa naist, kuid foto kvaliteet jätab presenteerimiseks trükitehnilistel põhjustel liialt soovida

Haapsalu salli kursused Stockholmis 1980.aastal

1980 aasta kursustest on säilinud foto, kus osalejatest (istuvad vasakult) Saima Tubin, Vanda Siim,
Mai Raud-Pähn, Emilie Randfeld ja Helve Poska, (seisavad) Dea Raud, Erna Klemmer ja Salme
Vasur.

Kursuste kava 1980.aastal 

Kursuste kava esimese punktina kirjas olnud mustrimärkide lugemise õpetus pälvib tänapäeval ka eraldi tähelepanu, kuna koekirju on aja jooksul üles märgitud mitmeti. Ajakirjas Triinu on koekirjade ülestähendamist vähemalt kahel eri moel. Ilmunud Haapsalu Rätiku raamatus (1972) on koekirjad aga lahti kirjutatud rida-realt ja sõnaliselt.

Ajakirjas Triinu ilmus 1990. aastal Ülle  Slameri kirjapanduna artikkel, mis jutustas ka Sydneys kohaliku E S Kunsti ja Käsitööringi poolt 1989. aastal aset leidnud Haapsalu räti kudumise kursustest ja selle põhjal koostatud näitusest. Ühe seni mittetuntud mustri pani kirja Helle-Mall Risti ning see jõudis ajakirja Triinu järgmiste tingmärkidega ja lihtsal moel kirja panduna.

Sallimuster 1990.aasta Triinust

Ülalmainitud mustri järgi kootud sall Sydneyst, Triinu 1990.a 

Koekirja kohal on ajakirjas märkus, et tagasiread kududa pahempidiselt, mustri all aga märkus, et parempidiselt. Helve Poska märkmetes on kirjeldatud, et varasemalt, vanemas pitsitraditsioonis kooti paarisarvulised ehk tagasiread läbi parempidiselt, moodustades nii ripsilise pitsipinna. Osadel käsitööseltsi Triinu poolt üleantud tööproovidel on samuti tagasiread kootud läbi parempidi.

Tingmärgid

Helve Poska on oma intervjuus öelnud, et emigreerumisel ei olnud naistel kaasas salle ega mustreid. Kui, siis vaid mõned üksikud sallid ning varasemast ei olnud ka koekirjade ülesmärkimise traditsiooni, kooti suuresti tööproovidelt. Skeemide märkimisel, tuleb materjalide originaalidest välja, kasutati Triinus peamiselt järgmisi tingmärke:

Triinus ilmunud pitsikirjad on kootud peamiselt valmismudelitena, millel kaasas ka silmuste arv ja kaunis täpsed juhendid. Haapsalu räti raamatus (1972) on valdavalt aga koekirjad koos pildiga, valmismudeleid on vaid kaks. Ühe salli mustri autoriks on Helve Poska, nimetades seda oma intervjuus. Triinus leiab ka salle, mille koekirja päritoluna on märgitud raamat Pitsilised Koekirjad.

Läbi aegade on Rootsis paguluses olevad eestlased kootud pitsi näidanud käsitöö väljapanekutel. Kahe kolmnurkse räti mustreid püüti müütada ka eraldi lehtedel rootsikeelsete selgitustega, kuid seda ettevõtmist ei olevat eriti suur edu saatnud. Rätid olid küll kohalikele kudujatele meeldinud, kuid oskusteabest jäi puudu ja tegemist oli tegelikult kaunis keerukate koekirjadega. Ühel mustriks nupuga lehekiri ja teisel maikellukesekiri.  

Lehekirjaga rätt, mille muster tõlgiti Rootsi keelde

1980.aasta ESTO raames toimunud käsitöö õpitubades avaldasid rootslased suurt huvi Haapsalu räti kudumise vastu, kus õpetajaks oli Linda Pahk-Rõõmusmägi. Teda võiks nimetada teiseks tugevaks eestvedajaks Helve Poska kõrval väliseestlaste käsitöötraditsiooni elushoidmisel ja ta oli ka viljakas pitsikuduja, põlvnedes perest, kus pitsi on kootud mitme põlvkonna vältel.

Helve Poska poolt 1980 aasta talvises Triinu numbris avaldatud mustririba, kus peal kümme pitsilist mustrit, sai aastal 2012 avaldatud Nancy Bushi poolt toimetatuna ajakirjas Piecework ning sellekohase info leiab tänagi Ravelry käsitööfoorumist. Mustririba pealt leiab järgmisi kudujatele tuttavaid kirju: vausabakiri, ühe- ja kahekordne maikellukesekiri, ühe- ja kahekordne hagakiri, viislehekiri, sirelilehekiri, saarelehekiri, poollehekiri ja kaselehekiri nupuga. Kõiki neid võib lugeda Haapsalu salli traditsiooni raudvara hulka kuuluvaiks.  

Ajakirjas Triinu, hiljem Nancy Bushi kaasabil ajakirjas Piecework avaldatud mustririba koekirjad

Ajakirjas Triinu avaldati nii kolmnurksete rättide, ruudukudukujuliste rättide kui traditsiooniliste ristkülikukujuliste sallide mustreid. Vilunud kudujana võib hinnanguliselt öelda, et rõhuti rikkalikule ja üsnagi keerulisele valikule.

Väga armastatud piibelehekirjaline rätt oli üks neist, mis sai rootsikeelse tõlke ja mille erinevaid tööversioone leiab Stockholmi Eesti Maja käsitöö kaustast mitu. Kodumaised kudujad teavad seda kui Haapsalu räti raamatus S.Reimanni ja A.Edasi poolt avaldatuna. Triinus nägi see ilmavalgust 1983.aasta suvenumbris.

Kolmnurkse räti piibelehekirjaga leiab 1983.aasta Triinu lõikelehelt

Stockholmi Eesti Maja käsitööseltsi materjalide hulgast leiab ka väikese ajaleheväljalõike, kus hoolas silm on tabanud mitu apsakat ja kriitiline käsi need siis punase pliiatsiga ära märkinud.

  Suurema osa Haapsalu Käsitööseltsile jõudnud materjalidest võtavad enda alla korrektselt üles märgitud koekirjad, mis meile on tuttavad suures osas kohalikust pitsikirjandusest. On väga eriline hoida käes mustrikaarte, mille väljatöötamine on olnud nende tegijatele tähtis ja mis on aidanud hoida pitsikudumise traditsiooni elusana ka võõrsil ning mille najal on välja antud raamat ning mida kasutatud käsitööajakirjas.

Salme Puusi kolmnurkräti muster

Kroonikiri kootud tööproovide hulgast

Viimasel fotol on osalised 1982.aastal toimunud käsitöönäitusel. Seisjate reas parempoolne on Helve Poska, kellest on põhjust eraldi kirjutada juba pikemalt. Ja pikemalt on põhjust kirjutada ka täna mainimata jäänud Kroonprintsi kirjaga sallist, mille muster on kudujate seas lausa kirgi kütnud, olnud imetletud ja mida on korduvalt eri versioonidena nii meil kui võõrsil avaldatud.

Käsitöönäitus 1982.a

Tänase postituse lõpuks kokkuvõtlik plakat, mille koostamisel ma nägin küll vaeva, kuid millega jäin lõpuks ikkagi rahule. Pildil klõpsates saad ülisuure formaadi juurde, et koekirju ja tekste paremini näha:

Hetkeseis...

Peavad ootama. Maikuust saadik pole virn vähenenud. Vaja servad viimistleda ja mustrid vormistada. Ootamise lõpp varsti paistab.