Paberist (jõulu)kaunistused

Vana arm ei roosteta ja nii ei saa ma kunagi külmalt mööda minna, kui näen paberi nutikaid taaskasutusvõimalusi. 

Foto: http://www.allthingspaper.net/2012/11/artichoke-lantern-centerpieces.html

http://www.zipper8lighting.com/product-catalog.html

Kiirreportaaž Sulu külast

Esimene Wäega Wärgi korraldatud Pärimuse Päevade laagripäev õhtul ja võib öelda, et tiba targemana kodus tagasi. Palju rõõmsamana igal juhul, sest läksin sinna tõsise sooviga end maha laadida. Oleks küll olnud võimalust jääda ööbima, saunatada, trallida lõõtsapilli saatel ja minna kell viis hommikul näiteks kalale, aga seekord jäi see minust tegemata. Kohustused kodus, mis muud, aga homme lähen taas.

Tänane päev algas peale tutvusmisringi kohe hooga pihta. Kes tikandimaterjale valima ja kavandama, kes Etnoehte Merlini (ja abilise) korraldatud õpituppa. Pildil on Merlin vasemal- tubli naine, kes ei peljanud Tartust kohale tulla ja toetava sõnaga algajaid innustada. Kui ma ausalt ütlen, siis ega mul haamriga toimetamine väga hästi välja ei kukkunud, aga tulemuse üle ka ei nurise. Esimese korra kohta punslit hoida polegi tulemus väga paha, eriti kuna ma pidin kogu aeg mõtlema, et mitte sõrmedesse lüüa- need ju mu leivateenijad. Defektid muutsime ühisel nõul efektideks :-)

Sulu Külamaja on üks päris põnev ja kaunis maja. Ausalt öeldes ma midagi erilist ei osanud oodata, keset põlde ja vaikuses, aga eurorahad teevad imet, ma ütlen! Kenaks kõpitsetud maja, vahva läbipaistva katusega kõrvalruumiga ja täiesti tip-top köögiga oli meile toredaks tööpaigaks. Kui ühes ruumis hakkas pisut hämar, tuli lihtsalt teise ruumi kolida ja ruumipuuduse üle ei pidanud kurtma.
Tikkimisega me veel lõpule ei jõudnud. Paljud võtsid suure ja põneva töö ette. Minu pisikene kortskotikene, mida alustasin ja mida tehes kirusin, et sellesse mu silmad jäävad, kuram küll, ei ole veel eriliselt ilmekas. Ehk homme on juba midagi näidata. Pildil on kõik päris töökad, kas pole? Ja seda päeva lõpus...

Vaikse ja pisut uinutava tikkimismaratoni lõi elevaks teade, et aitab tikkimisest, titetegemise aeg on nüüd käes! Ja ei mingit pimedas ja teki all varianti, ikka kohe ja kõik koos! Tegelikult oli see osa päevast mu lemmik- kui tohutult kiire ja nutikas lahendus väikese koguse kangaste ja vaid linase niidi ning tupsu vatiini abil! Titetegemise teooria Eve Burmeisteri poolt ettenäidatud, läks meisterdamiseks lahti. Pildil on Eve see, kel roheline rätik ja keda kõik kuulamas.

Tited ise olid Vepsa päritolu kaitsemaagias kasutatavad nukud, mida tehes võiks tähele panna, me naistega isekeskis arutasime, et pea oleks ikka suurem kui rinnad. Ei nõela, ei õmblusi, mässi vaid ja rõõmusta tulemuse üle. Pildil Eve tehtud nukud, keskmine siis lõpetet- kenasti rätt peas ja puha. Mina kinkisin enda nuku oma mehele ja huvitav-huvitav, ta ei lükanud seda mitte tagasi.

Homne algab vaseliste meisterdamisega ja tõotab tulla ka põnev ja tegus päev. Näete siis- käsitööline puhkab stressi välja... käsitööga ja on jube õnnelik.

Jälle taaskasutus

Uskumatu, nii lihtne ja geniaalne- samast materjalist lilled, varrukad lihtsalt lühemaks...
Nipp, mis tasub meelde jätta on pärit Hanna blogist! Tal on teisigi häid ideid, viska pilk peale :-) Ja tal on ka kena pood Etsys.

Foto: http://hapaeco.blogspot.com/

Taaskasutus teeb meeled ärevaks

TuuniKa rõivad Solarises moedemmil

Alustuseks pean ütlema, et ma ei ole väga romantilise meelelaadiga ja väikeste tüdrukute kleidikesi vaatan tavaliselt vaid kui kehakatteid, ilma milleta meie kliimas lihtsalt ei saa. Aga... ja nüüd tuleb AGA...

Minu meel muutus eelmisel aastal koos Iraga kursustel käies ja ärge nüüd naerge, aga mul oli lõpunäitust üles pannes tuline kahju, et ma ei ole kolmkümmend aastat noorem ja viiskümmend kilo kergem. Vastasel juhul oleksin ostnud tema tehtud komplektikese ja selle kohapeal selga pannud. Kuna ma olen aga vana ja paks, siis ma ostsin midagi eakohasemat- Ira teeb ka lahedaid suuri kotte. Mugavaid. Funktsionaalseid. Ilusaid kah veel. Minu kott on nii suur näiteks, et ma võin sinna rahus pere söögikraami ära panna ja ta ei näe välja nagu oomaigaad. Ja õlal istub hästi.

Ira Sergejeva on TuuniKa nime taga toimetav usin naine, kes loob lastele riideid juba kasutatud tekstiilidest. Võiks arvata, et ei midagi uut päikese all, aga tema tehtud asjad on väga hea maitse ja silmaga kokku pandud ning tehniliselt laitmatud. Iral ei ole küll kodulehte, kuid mul on hea meel, et tema Facebooki kontole on tekkinud pilte ja kel huvi, et pisipiiga või noormees käiks riides põnevalt, šikilt ja mis peamine- eriliselt, siis leidke tee Irani. Soe soovitus :-)

Ja teine soe soovitus, õigemini küll päris palav kohe on visata pilk peale Kristi Jõeste värskele blogipostile, kus kaks kaunist kotti silma rõõmustavad. Ma olin kommentaari jättes täiesti siiras, sest minu õmblemisepisik sai jälle kord üles turgutatud ja nähes nii häid ideid tuli palju-palju-palju mõtteid, mida tahan juba ammu teha. Mul on varutud linaseid ribasid otse vabrikust, mul on varutud kauneid siidsarisid (pärissiidist ikka) ja saride ribasid ning mul on ligi 35 kampsunit karbi sees lõikumise ootel... Mmm, mõnus, milline sodiladu! Aga ma ei saa praegu endale õmblemise luksust lubada, sest koon pöörase kiiruga salle.

Olgu, lähen rahunen nüüd ja püüan unustada, millisesse kappi on õmblusmasin pakitud. Alustatud sai paari tunni eest suure rätiga ja olen ammu juba mõelnud, et milline blogimühakas ma olen- ei pilte, ei kuduseiklusi, ei midagi. Oleks tõesti aeg end parandada, eksole? Või siis ikkagi tööle panna see neljapäevane nipinurk, millest üksvahe siin mõlgutasin? Tasub mõtlemist.

Ütle mulle, kes sa olid eelmises elus?

Või siis piltidele vaadates võib küsida hoopis: "Ütle mulle, mis sa olid eelmises elus?". Abraca-tabra ja kampsunitest said kindad. Õigemini nagu ma neid hellitavalt nimetan, kindavarred.

(Vasakult teine paar müüdud)

 Nende tegemisega olen end juba mõnda aega lõbustanud ja tulemused muutuvad järjest paremaks. Igavesti põnevad varred on- töötasin välja lõike, timmisin seda mitmes versioonis, et saaks ikka korralikult kumer ja käe järgi pöidlaosa. Ise õmblesin, ise äärestasin, ise heegeldasin, enne seda veel vanutasin. Ise panin peale pildid- kas siis endatehtud siidimaalitükid või töödeldud ja kangale prinditud ilupildikesed. Ja ega need ilupildikesed pole mingid niisama pildikesed! Siin on eelmise sajandi alguse moejooniseid, näiteks aastast 1922. Harrodsi kaubamaja reklaamkataloogi kaas kolmekümnendatest (Vogue 1922 on mul veel riiulis tagavaraks), postkaardid romantiliste mandoliinimängijatega eelmise sajandi algusest ja tuleb tunnistada pattu, ka ühe sigaretipakipildi toppisin jälle sisse ;-) Ja sodist käevõrude pildi kah.

(Parempoolne paar müüdud)

Et fantaasia vahel ülepea lööb, siis võtsin kohati ka rahulikumalt ja jätsin mõned kindad lihtsalt kaunilt niisama. Sest kui sul eelmises elus oli ikka hoole ja armastusega tehtud muster seljas, siis miks mitte sama kaunina sündida uude ellu? Materjalid on hoolsalt valitud, selle eest tuleb tänada maakoha kaltsukat. Meie küla Välja-tänava-kaubamaja, nagu ma hellitavalt nimetan. Linnas, ma kardan, sellist teenindust ja hinda ei saa. Kinnaste hulka on sattunud siis poolangoorakampsuneid, tutikaid meriinokampsuneid ja muudki mõnusat. Osad paarid on paksud ja soojad, osad puhta peened, edevad ja kergelt karvased.

Ilm on varsti selline, et kannatab kindavartega käia küll. Mul olid detsembrini poolkindad käes ja autoga sõites ning poes käies eelistan praegu ka sõrmedeta kinnast. Lihtsalt käigud tuleb nii plaanida, et külm ei jõuaks hakata :-) Vanaema tarkus, et ilu nõuab ohvreid pole päris minu rida... (tema rääkis seda alates sellest ajast, kui vene ajal keemilist lokki tehes pooled juuksed olid ühel külanaisel peas ära kõrbenud)

(Parempoolne paar müüdud)

Nagu arvata võib, ei kavatse ma neid 30+ paari kindaid ise ära kanda. Teen neid pigem juurde, sest see on nii lõbus. Et on siis saadaval ja kui mõte tekkis, mõõda ära oma käelaba laius pöidla juurest ja kirjuta soovist liina.rees@gmail.com. Kõrval, Etsy poes on nad ka, aga ära sealt hindu vaata, otse küsides saab pildiga kinda 12 ja pildita kinda 7 euroga, Kui sul näiteks on mõni pilt, mida kindale tahaksid, siis ka see võib võimalik olla. Arutamise koht. Tegelikult neid peab ise nägema, nad on ikka palju püssimad, kui pildil paistavad...
Ja kui juba reklaamimiseks läks, siis sel nädalavahetusel on Raplas Haapsalu salli kursus, kus kohti veel jagub.

Tikitud kindad

Otsisin tikkimisgeeniust endas. Ei leidnud. Aga järele ka ei andnud. Väga tabavalt võttis mu pingutuse kokku Shalla  kommentaar, kes ütles, et harjutamine on see, mis meistriks teeb. Täitsa tõsi! Edasi harjutan järgmisel korral, kui oma mõtteuiule järgi taas annan. Sel korral on tulemuseks auk sõrme otsas, tegelikult väga õnnestunud kindavarred ning hea tuju. Aga nüüd on kohustusi st edasi pean vaid kuduma...

Eelmise posti pildil on tikandi ja kinda vahel üks valge riie, nagu oleks paber. Kuna see idee oli minu jaoks nii põnev, siis jagan seda meeleldi. Ma tikkisin kogu töö läbi vees lahustuva kanga! Tumedate pindade ja peenete mustritega on alati see häda, et kuna ma ei leia piisavalt kiiret ja lihtsat viisi oma kärsitu loomuse järgi, et kujund aluskangale kanda ja et ta ka sinna kena ja peenena näha jääks, siis on nii mõnigi tikand tegemata jäänud. Seekord tuli mulle abiks too põnev kangas, mis pärast kraani all sulas kiiresti ja lihtsalt. India rahvakunstist pärit tikand jäi just selline, nagu ma lootnud olin.

Läbi kopeeri kandsin  mustri lahustuvale kangale ja tikkides kannatasin ära selle, et pind oli õige pisut jäik. Samas see jäikus tuli ka kasuks, sest tikkisin venivale kudumile. Vahvad kindavarred on nüüd valmis ja kindel see, et kasutan toda lahustuvat sõpra veelgi. Kes huvi tunnevad, siis ostsin selle Hestia Kojast. Saadeti postiga koju ja teenindus oli kiire ning sõbralik.

Kallis naispere, ärge siis täna peljake mehi kodutöödele kupatada! Rahvakalender lubab ja ärgu nad vaielgu midagi :-) Ise rüübake maitsvat punast jooki ja nautige päikest. Päev on juba märgatavalt pikenenud ja hoolimata sellest käredast külmast on minul küll tunne, et enam ei ole kaugel aeg, kus ka selliste kindavartega annab õue minna.

P.S. Ülehomme olen Tallinnas Käsitööjaamas ja räägin Haapsalu sallist. Kes soovib kohtuda pitsmustrite looja Olga Jasnovidovaga, siis ärge laske võimalust mööda.  Ta esineb vaid ühel koolitusel :-) Registreerib Käsitööjaam

Plaaniväline õhtupoolik, kuid seda vahvam

Päris ootamatu, eksole? Tikin. Tõsisemalt võetav viimane tikkimistöö jäi poole elu taha, keska lõppu. Nüüd on aga minu teele sattunud mitmeid väga inspireerivaid nähtusi ja nagu mu isiklik vanasõna ütleb, et alati on lihtsam järele anda, siis nii ma tegingi.

Esiteks- vasemalt ja paremalt hakkas blogimaailma hiilima salapärane sõnaühend TAST. Mis see siis on? Täht-tähelt Take a Stich Tuesday. See on vahva projekt, mis mõne aasta eest näputöölisi ärgitas ja nüüd taas elus on. Igal nädalal uus nipp ja kõik tikivad, kuis tahavad. Tore, mu´meelest. Kaege ise järele, inspiratsiooni et vähe pole. Isetegija.net pere on samuti TASTist kinni hakanud.

Teiseks nähtuseks, kui nii võib öelda, on mu tore koolikaaslane Mareli Rannap. Tuli klassi ette ja rääkis silmade särades, et võta aga see ja see materjal, lõngad on parimad need ja need ja nii sünnivadki asjad. Imelised asjad, muide. Eks ma püüdsin esimesed kaks tundi oma tikkimisproovi juures olla ka rõõmus ja lennukas, aga pärast seda kui parema käe sõrme otsa tuli suur auk, kahanes mu entusiasm oluliselt. Ja lugupidamine Mareli vastu samas tempos muudkui kasvas. See, mis pildil, on juba teine proovitöö, esimene kuivab vannitoas nööril. Kui neid veel paar oleks, siis jätaksin vist küll pooleli.

Kolmandaks- ikka seesama nett, mida ma vahel ajaraiskajana maapõhja sajatan, aga ilma milleta ei saa, kui tuhande võimaluse maa! Toksi sisse Ottoman embroidery või Indian embroidery ja mitu tundi kallist kudumisaega saab lendu lastud :-)

Ja sellepärast ma siis otsustasin oma mõtteuiule järgi anda ja pisut aega raisata tegemaks kindlaks, kas ma olen äkki oma varjatud tikkimisgeeniust julmalt kalevi all hoidnud. Preaguse seisuga võin öelda, et kahtlused olid alusetud, tikkimisgeeniust ei paista kusagilt, geeniusepoegagi mitte, aga lõbus oli mõned pisted teha ikkagi. Sellest vahvast paberist, millest ma läbi tikkisin ja valmis saanud tööst juba järgmisel korral.

Taaskasutus üllatab

Foto:  Fairytea poest Etsys

Vaadates Etsys asju taaskasutuse nurga alt tabas mind hetkeks hämming. Nii palju naljakaid triibumantleid džempritest, kõigil torujad kapuutsid küljes... Müüakse ja ka ostetakse. Suure raha eest ja hästi, tundub isegi.
Huvitav, kas ma olen maha maganud mõne multika või filmi või muu teema, kust selline asi on popiks saanud? Või on siis tegemist ühe edulise müüja plagieerimisega, kes kunagi essa oli? Ehk on jalgratta leiutanud korraga ja igaüks omaette kolme aasta vältel terve seltskond tublisid õmblejaid? (Sel juhul on huvitav, kuidas küll korraga kargab pähe kõigile säärane kapuuts). Või on siin midagi sarnast nagu eestlasi tabanud "satsisallifenomen"? (Ausalt, pole ühtegi tein´d ja ei tee kah)
Igatahes vahva värvipillerkaar pea neljasaja mantli näol tegi tuju heaks. Olgu, kõiki küll ei viitsinud üle vaadata, pärast viiendat lehekülge oli mul suu kõrvuni ja tekkisidki need küsimused. Sest taevake küll, millised mantlid ja millised kapuutsid!!??

Taaskasutuslaupäevak Pärnus

Ma arvan, et enne jõulusagina algust on paras korraks aega maha võtta ja pisut mängida. Mängida... miks mitte ka omakasu silmas pidades. Võluda kasututest kangajuppidest kauneid lilli ja paberipahnast käevõrusid. Ja nendega end siis ehtida või neid kingina jõuluvana kotti poetada.

See mõistukõne tähendab nüüd seda, et laupäeval 26.11 kell 14.00 olen ma Pärnus Lõngastuudio poes (Akadeemia 9) ja räägin ära kõik kasulikud nipid, mida pean silmas kangast lillede ja paberijääkidest käevõrude tegemisel. Tulla võivad kõik, olenemata vanusest ja soost, täpsema info ja koha lauataga kinnitab Lõngastuudio perenaine. Registreeri end telefonil 56563248 või longastuudio@gmail.com. Kui tahad, võid võtta kaasa lemmikkangast, aga võid tulla ka kaks kätt taskus. Kohapeal on kõik vajalik olemas! Kui tahad, meisterda kaasa, kui ei, no siis veereta niisama pöidlaid ;-)

Allpooltoodud pildid on näiteks teemadele, millest räägime. Lisaks sellele näitan ma vähemalt kolmel eri moel kangast õite tegemist ja ükski neist ei ole nö tavaline organza kärsatamine! Neilt kursustelt saad ikka midagi enamat.

 

Plastlilled Pärnus!

Registreeru Lõngastuudios! 
56563248 
Kohtume laupäeval kell kaks :-) Akadeemia 9, Pärnu linn

Ehteaasta tähtsaim päev

Homme, 22.oktoobril on tänavuse Ehteaasta tähtsaim päev, sest koos meisterdatakse üle Eesti. Tohutult mõnus on mõelda, et usinaid inimesi on igas keskuses ja külakeses ilu loomas, suurtest linnadest rääkimata.
Minuni on muude üleskutsete hulgas jõudnud info Raplas toimuva kohta ja tuleb tunnistada, vist saab põnev olema, kuigi osa võtta ma ei saa. Mõelda, värske leiva tegemine ja parima leiva valimine ning ehted.... Mmmm!
Minge teie kohale, mina küll viilin, aga tegin juba ette mõne ehte...

Taaskasutuskangast kõrvarõngad /Earrings from recycled textiles

Ajalehega kaetud käevõrud/ Bracelets from old newspapers

Kaltsukanööbiga sõrmus/ Ring with vintage button

 

 

 

Minu esimene näitus!

Mõista-mõista- mis on pildil?

Kes nüüd ehmatas, et oh, milline esimene lumi! siis rahunege. Ei ole esimene lumi, küll on aga esimene mu päris oma näitus ja pilt on klaasvitriinist võetud suunaga alt üles :-) Vaat kus ninanips, eksole!

Ehted, mille tegemisel kasutasin rämpsu, ehitusmaterjale ja muud kummalist on esitletud kolmes vitriinis Kehtna raamatukogus. Ruum on küll väike, aga ikkagi. Ehted, muide, ei ole uued. Need on alates 2009.aastast ja valitud välja just need "erilisemad". Kes soovib, võib kuu aja jooksul näituselt läbi astuda. Raamatukogu on avatud kell 11-19

Kui nüüd ikka see esimene pilt hingerahu ei anna, siis selgituseks olgu öeldud, et oli pisut keerukas panna ehteid välja ruumi, kus ei ole looduslikku valgust ning vitriinid on klaasid säravas alumiinraamis. Mina, kes ma pole kunagi varem midagi välja pannud, otsustasin olla julge ja keerata vinti siis juba korralikult üle. Kui klaas ja alumiinium, siis tuleks ometigi inimese pilku sellest ära kangutada!

Väljapanek on asetet "kaunitele" kassiliivakristallidest saartele ning olulist rolli mängib hoopis üllatusmoment ja selgitavad sildid. Kokkuvõttes ei kukkunud üldse paha välja ning mõte magedast linasest kangast väljapaneku all, mis olnuks teine valik, ajab judisema. Pildid ei anna kahjuks seda kihilisust edasi, sest kunstvalguses ei ole ma eriti osav piltnik.

Olen rõõmus, et nii juhtus. Reedel sain kõne korraldajalt ning ei suutnud vastu panna mõttele ehteid näidata. Selline ta sai, see mu esimene väljapanek. Olete teretulnud kaema!

Teretulnud olete ka laupäevasele kursusele Vuhti Galeriis Pärnus ning pühapäevasele koosmeisterdamisele Tallinnas Käsitööjaamas.

Kohtume pühapäeval õppevagunis!

Kursused Tallinnas 16.10.2011

Kui sa tahad teha plastpudelitest vahvaid lilli, siis  räägin meelsasti sulle nippidest, mida kasutada. Võta kaasa oma pudel ja tule! Kõik muu ootab sind kohapeal.
Registreerimine Käsitööjaama kaudu (ole nobe, sest kohti on piiratult). Täpsema kursuse kirjelduse leiad klõpsates õppevaguni infolehel.
Rõõmsa kohtumiseni!

Prügikastielu...

Leidsin Tisain Ongi Ökodisain blogist üle ülimalt südamliku loo, kuidas elu prügikastis võib nimetada lausa kvaliteeteluks. Mulle, kes ma ikka ja jälle tulen tagasi prügi juurde, oli see väga südantsoojendav (viska pilk mu Etsy-poodi, sealt peale rämpsu palju ei leiagi). Kui mul ükskord neljandal korrusel elamisest üle viskab, siis kaalun alternatiivi...
Vaadake ise, missugune võib üks prügikastielu olla :-)

Headest uudistest räägi ruttu!

Eks ta tõsi ole, et häid uudiseid tuleb ruttu rääkida. Kuulake siis!

Esiteks- ma tean, et Ahtil Sujuri OÜst on valmis ports salliraame. Mine linki mööda FBsse ja pildialbumi keskosast näed neid- kasutusala nii ristküliku kui ka kolmnurgakujuliselt. Kui tahad endale ka, võta kohe ühendust sujur@sujur.ee , sest kuniks häid asju ikka on...

Teiseks- nüüd on kokku lepitud töötubade toimumised Pärnus. Läheb aega enam kui kuu, aga küll ma siis uuesti seda kui head uudist räägin, et koos minuga saab teha plastpudelitest lilli, kangajääkidest õisi/prosse ning mu "kole-ehete" sarnaseid tugevaid paberist käevõrusid. Ikka ühekaupa, igale tegevusele oma laupäev plaanis. Kes kohe kindlasti maha magada ei taha, siis saatke mulle meil, panen teile õigel ajal meeldetuletuse teele või poetage soov siia kommentaariumisse.

Ja kolmandaks- Tartus Tuleloo kirjutab, kuidas sealmaal saab end harida autoriõiguste vallas. Korralikult ja põhjalikult. Tähelepanu registreerumise viimasele kuupäevale! See kohevarsti käes.

Teeme rämpsust ehteid!

Brokaatkangast helmes (kanga päritolu: kaltsupood) kaelakeena

Suured  tervitused kursuslastele, kes täna Midrimaa lasteaeda kogunesid ja kellega veetsime koos kaks tundi pudeliroose meisterdades. Tublid olite, aitäh!

Nagu lubasin, mõned lingid:

• Pudeliehete tegemine Craftwerki lehel
• Kole-ehted ehk minu sõnumiga käevõrud Craftwerki lehel 
• Suurepärane plastikunstnik GULNUR OZDAGLAR

Söö pitsat, siis tulevad head mõtted!

Pakipitsa on tegelikult üks rämpstoit, eksole, aga vahel väga kiiretel perioodidel õhtu päästja. Tuleb tunnistada, et meie peres vajavad päästmist vähemalt paar õhtut kuus ja nii koguneb paberijäätmete kasti pitsakarpe. Ühel päeval käis taas kõll ja saabus idee...

Pitsapakist lõigatud ringid said katteks vanast kampsunist harutatud lõnga ja kaltsupoenööbi. Nipet-näpet ja siidimaalivärvi lisaks. Abiks tuli veel mikrolaineahi ja ehetetarvikute karp, kus varud on juba kahtlaselt kaua tolmu kogunud.

Tulemus ei ole paha, kandmisetesti on minu enda sõrmus kenasti läbinud. Teda küll sellel pildil pole, aga küllap ta mõnele tulevasele fotole ka jõuab. Ja neid tuleb veel, nagu mulle kombeks on.

Tagused püüdlikult korrektsed...

Gülnur, kes teeb plastpudelitest ehteid

Selle postiga tervitan ma kõiki, kes Tartumaalt viitsisid pika sõidu ette võtta ja kellega 16ndal töötoas kohtusime!

Autor: Gülnur Özdağlar

Tol päeval ei osanud ma öelda selle ehtekunstniku nime, kellest ma inspiratsiooni saanud olen. Kui te nüüd seda lugema juhtute, siis saate ehk aru, et nime  Gülnur Özdağlar ei ole lihtne meelde jätta ;-)
Vaadake tema blogi ja kodulehte! Eks ole, see naine on vapustav oma tegemistega!?

Autor: Gülnur Özdağlar

Reesi käsitööd leiab nüüd ka Kristiine Keskusest...

Tõesti-tõesti, mina , kes ma tavaliselt oma töid ise müün ja kiivalt muidu kodus hoian, usaldasin asju ühele uuele käsitööpoele müügiks. Kristiine Keskuses avas oma uksed Meribeli Käsitöösalong. See on sümpaatne ja armas nurgake, kust saab osta kodumaiste meistrite töid igale maitsele.

Poes leidsid oma koha heegeldatud sõrmused ja pabermassist keed, lisaks mõni lihtne pross. Kes ees, see mees ja nagu minu puhul ikka, tiražeerimist ei toimu st kes endale sealt ehte leiab, see samasugust tänaval ei kohta! Kes läheb sinna barette otsima, siis teadmiseks, et kümnest kaasavõetud baretist jõudis poodi neli. Juhtus nii, et nende lihtsus osutus väga popiks ja päeva jooksul osteti otse käest kuus ära :-) Pole hullu, neid tuleb juurde. Ja muide, paar kole-ehete sarja käevõru on ka letil.

Reklaam missugune! Minu asju leiad sellise sildi järgi