Saturday, September 26, 2009

Õhtuselt...

Heh, sõbrad, elu on lill! Räägitagu, mida tahes. Sellele järeldusele jõudsin tänase päeva lõpuks kui töö juures oli nii mõndagi juhtunud. Algas kõik kenasti- väike hommikune kohv, uudiste vahetamine, natuke asjalikku sabistamist paberites. Ja siis see juhtus... Fuajee uksest tuli sisse meesterahvas, suur, kole ja purjakil. Kolleeg, kellele see suur ja kole oli juba vana "tuttav" küsis, et kas härra tuli sooviga puuri minna või (kes veel ei tea, siis töötan klienditeenindajana ühes väikelinna politseimajas). Et kui hästi küsida, siis ikka saab. Seepeale küsiti särasilmi vastu, et mida peaks tegema kui leiad mürsu? Mina ütlesin, et tuleb helistada 112 ja kolleeg päris, et kus see mürsk sul siis on? Purjakil härra surus käe küünarnukini taskusse, tõmbaski sealt välja mürsu ja pani selle, kõpsti!, minu nina ette letile, lausudes, et siin see on! Kolm korda võite arvata, mis ma siis tundsin ja järgmise pooleteise tunni jooksul ka kui maja teise tiiba läinutena demineerijaid ootasime... 37mm, Saksa lennukitõrjemürsk, täitsapäris, natuke katki kangutatud, kohati rooste alt läikima kriibitud... Päeva jooksul juhtus veel nii mõndagi, aga midagi, mis sellega konkureeriks, küll mitte. Viimaseid nädalaid pensionieeli töötav kolleeg kostis ka, et midagi sellist tema oma 30 tööaasta sees veel pole näinud. Nii et elu ongi lill, kuna ma siin klahve klõbistan ja kohvi rüüpan. Täna ma käsitööjuttu ei aja. Pakun hoopis kõigile seebisõpradele äratundmisrõõmu. Kes vaatab nagu mina Vapraid ja Ilusaid korra kuus, siis et vahepealsega ikka kursis olla, laske silmad üle Delfi aruandest

8 comments:

stella said...

oi, see oli ikka õudne lugu... aga vähemalt õnneliku lõpuga. Pärast sellist vahejuhumit on elu tõesti lill.

KülliKaisa said...

jeerum jeerum küll inimesed võivad ikka rumalad olla. nagu poleks vähe meedias sellest räägitud, et ära puutu pommi, kui selle leidnud oled. aga hea, et asi õnnelikult lõppes ja et selliseid olukordi enam ei tekiks! ja vaprate ja ilusate kohta - täielik jura aga millegipärast kanalit ka ei vaheta, kui juhuslikult peale satun. vaatasin kohe ühte videot ka ja Karmo ronis teki alt välja, et mu käest küsida, kas ma olen peast sooda, kuna öösel kah juba seebikat vahin :P
ok ole tubli ja varsti näeme,
Külli

Diana Tammann said...

Issver- sussver! Võis ikka hirmus jube olla! Loomaaed on ikka suuur, õigust räägitakse. :)
Õnn, et olite hoitud teie ja see purjakil rumaluke.

Anonymous said...

Sellise seiga peale ei oska kohe midagi kosta!Kõike juhtub.Ja siis paneb mõtlema,et mikms just meiega?-külli nurgake-

Anonymous said...

Ohjuudas, mürsk lauale! Ma ei kujuta ette, mis tunded võiksid siis tulla... Jube! Elu on tõesti lill :D.
Kindlasti suur õnn, et kõik hästi lõppes.
Hõbevaas.

Anonymous said...

Sellisest kogemusest on juba kõhedusttekitav lugeda, rääkimata kogemisest. Õnn et kõik hästi lõppes.-Siilipopp-

Anonymous said...

hirmus kogemus see mürsuga

aga loo lõpp oli huvitav- ma esmalt lugedes arvasin et sa tegid ise seepi ;)

-Merrukas-

Anonymous said...

Olgu tänatud need väed, kes lasksid sel hirmutaval lool sedaviisi lõppeda, et oled klahve klõbistamas, vardaid veeretamas ja tundmas ning tõdemas, et elu on ilus kingitus !
Sant.

Related Posts with Thumbnails