Paigast ära...

Tundub kuidagi, et mu blogi taust on ebakohaselt optimistlikku tooni... Viimased ajad on möödunud nagu hallis udus. Poolteist nädalat põdeva titega nelja seina vahel, kaaslaseks järjekordne nohu. Tema on minust tüdinud, vist natuke ka vastupidi. Kolmene. Proovib täiest jõust piire... Väga ebaloominguline seis, võite ette kujutada.

Ootan juba esimest külma ja lund, sest oktoobripimedus on minu jaoks alati aasta raskeim aeg. Optimistina püüan end lohutada, et see saab ju ometigi nii ruttu otsa, vaat, et ei jõua teist mitte märgatagi! Vahel isegi töötab.

Ah jaa, kui keegi plaanis 29.10 väljakuulutatud pabermasshelmeste kursusele tulla, siis palun ärge seda tehke. Ärge tulge! Tänane päev algaski uudisega, et eelregistreerimisel lasteaias oli vaid üks nimi kirja pandud. Kujutage ette, üksainuke lapsevanem võttis plaani kahe tunni jagu aega enda lapse heaolu nimel ohverdada! (Lapsi kokku vist 70 ringis). Juhataja helistas ja arvas, et jätaks ehk ära... Olgu, jätamegi. Ja novembri lõpus korraldame siis taas. Seekord vist viimase õpitoa, sest lasteaiapoolsete entusiastide toetus on kuidagi kaduma läinud ja üksi olla särasilmne õpetaja-organiseerija-turundaja on väga raske. Lihtsam on teiste lapsevanemate kombel käekesed põlle peale risti panna ja kurta, et oh-kui-raske ja vallal-pole-ka-üldse-raha. Nõnda kurtmas te mind ei kuule, aga põhimõte jääb samaks...

Täna värvitud helmed said ka kuidagi "hooajalist" värvi, sekka lootuse-helesinist. Et mitte kurvalt edasi joriseda, teen lõpu peale. Jutule muidugi, ärge midagi hullemat oodake...