Juba käivad...

... need jõuluvanad, ma mõtlen. Päkadest rääkimata. Päev enne Jakobi haigeksjäämist oli ka meil vahva jõulupidu koos näidendi ja jõuluvanaga. Eks me natuke püüdsime laulu välja meelitada ka, aga üllatusmoment oli mehikesele nii suur, et sellest olekski emme soolo kujunenud. Jõuluvanal õnneks pärast aastatepikkust karastumist ja kogemusi, ei olnud tahtmistki pinnima hakata. Jakob pidi muidu lasteaias väga vali laulumees olema. Kohe nii vali, et vahel vaja keelata. Muidu ei pidavat teisi üldse kuulda olema. Võtab ikka issi lemmiku Tätte ette ja paneb täiest kõrist "Nüüüüd on minu korrrd teha torrrni sinu südames!". Seleta siis, kui tahad, et tormi... Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Jõulu juurde tagasi. Lasteaias sai kaasa osta vahvaid meisterdisi. Neid oli üsna palju ja erinevaid, ma sain olla ka esimene ostleja ja seega oli veel valikut. Hoolekogu ja mõned lapsevanemad nägid vaeva, letid said väga vahvad ja laud, millele fotokaga ligi ei pääsenud, oli paksult-paksult piparkooke täis. Ikka neid "õigeid".

Tegemist oli jällekord lasteaiapoolse ettevõtmisega, millele lapsevanemad reageerisid leigelt. Varasemalt ma siin kurvastasin, et pabermasshelmeid ei taheta teha, kuid kolmele käsitööõhtule lasteaias oli lisaks õpetanutele ja hoolekogule jõudnud vaid kaks lapsevanemat. Jah, õigesti lugesite, vaid KAKS leidsid aega. Kursusi oli kolm ja tegelikult kolmanda osalusest ma ei teagi. Võib-olla nöögin siin teenimatult... aga vaevalt küll. Ise olin tööl, kuid panustasin pabermammude müügi abil 301.- krooniga. Südametunnistus ei kripelda ja võin hammast teritada küll. Jõuluetendus oli vahva. Lapsed olid vahvad. Mulle tegelikult väga meeldivad mudilaste peod, ükskõik kuidas nad ka ei kulgeks. Kõik on nii ehtne, vahetu ja armas. Emmesid-issisid vaadata on ka vahva, sest kõik naeratavad terve see tund või poolteist malbelt ning hoiavad silmadega oma pisikestest kinni. Nii nunnu. Ah jaa, meie lasteaia etendused on ülikõvad! Eriti just kostüümid ja näitlejameisterlikkus. /On olnud au piiluda ka väiksesse garderoobi, kus kostüüme hoitakse. Ruutmeetrite järgi vaadates on neid seal kosmiliselt palju/. Siin nad siis on- aktsioonis- kasvataja Liina ja kasvataja Mai, üks vahvam kui teine ja täiesti armsalt ebapedagoogilised:

Et mitte nüüd puhtalt lasteaiakroonikuks hakata, seon teema sujuvalt ühe salliga. Mul nimelt oli jõulupeol õlgadel "Vindine roheline" st Haapsalu sall, mis on ülearu tugevasti korrutatud rohelisest lõngast. Kuigi algul oli mul hing selle salli peale tema taltsutamatu loomu pärast ikka päris täis, siis paari kandmise järel olen ma peaaegu sulanud. Saab andeks. Olgu siis vindine edasi, kui tahab...

Pildil aitan parasjagu lauluhäält otsida, Jakob too halli peakattega hiireke tagapool, sõrm suus:

Laulumehel ei olnud täna palavik üle 37,8*C. Arst käis ka külas. Kuna määrati antibiootikumid, siis võib arvata, et gripp selle jubeda haiguse nimi pole, mis meid kimbutab. Ma tõesti loodan, et need tapjad antibiotsid pisikutega oma töö teeksid. Erinevalt paljudest pooldan ma keemiat, kui haigustest jutt on, eriti rasketest haigustest. Täna õhtul oli Jakobil selline köhahoog, mis sundis noormeest kuuma veeauru hingama viima (pisikese astmaga piibupoiss muidu ka), selliseid hoogusid on vaid korra-paar varem olnud ja need ei meeldi mulle mitte üks põrm. Homne peab parem tulema, ja siis ülehomne ja nii edasi...