Milline oleks parim puhkus e vaba õhtupooliku veetmise viis?

Mhh, küsimus on retooriline, sest vastus on: andke mulle aega ja pudi-padi, mida näppida. Kinno pole vaja, külla ka mitte!
Võlusõna: taaskasutus!!! Vesi minu veskile ja parim viis puhata ning fantaasial lennata lasta.

See lilleke on osa minu vanast jopest. Jope oli vahva, kahtepidikantav ja õhuke, kuid seljariideks ei saanudki, sest ostes tundus paras, aga tegelikkuses oli suur. Ühelt poolt hõbedaselt hall, teiselt poolt must. Kuidas sa siis viskad lihtsalt riiet minema?! Ei viska ju! Mina tükeldasin ta ära ja tegin lilledeks, osa materjali veel ootamaski. Jope must pool siis näha järgmisel pildil:

Tegelikult peaks selle musta lille puhul hitt olema hoopis nööbikene südamikus. Beež pits muidugi ka. Pitsiriba on pärit sõrmusepadja tegemise ajast. Kokkuhoidliku inimesena ei raatsi ma tihtipeale ribasid ja väiksemaid jääke ära visata, eriti kui on näha, et neist miskit saaks ja need mind inspireerivad. Pits oli kallis ja ilus, nüüd on näha, et ka kasutamiskõlbulik.Täinahku veel ei korja, aga tundub, et seegi aeg vist kaugel pole.

Nööp... ah nende nööpidega on mul viimase paari aasta sees tekkinud mingi eriline suhe. Ei saa ise aru ka miks ja mis suhe selline. Aga no vaadake ise, kas pole kena!?! Klõpsake suureks ja armuge sellesse lihtsasse vasekarva pöörisesse ;-))

Järgmise lillekese nööp on täpselt niisama armastusväärne kui eelmisel. Need muide on kaltsupoenööbid! Kuna olen seal selline helde käega käija, siis sain paar peotäit nöpse lausa tasuta. Harva ma käin, aga siis ka šoppan rõõmuga ja põhjalikult. Kangas, too punane, on pärit voodikatte servast, mida natuke lühendama pidin.

Ja lõpuks tükk šampanjakarva pidulikust pluusist, millele kunagi ammu triikrauaga augu sisse lasin. Ära visata ei raatsinud ja nüüd hakkab ta elama siis uut elu. Südamikus viimase pontšo tegemisest jäänud lõngakribal: