Söö pitsat, siis tulevad head mõtted!

Pakipitsa on tegelikult üks rämpstoit, eksole, aga vahel väga kiiretel perioodidel õhtu päästja. Tuleb tunnistada, et meie peres vajavad päästmist vähemalt paar õhtut kuus ja nii koguneb paberijäätmete kasti pitsakarpe. Ühel päeval käis taas kõll ja saabus idee...

Pitsapakist lõigatud ringid said katteks vanast kampsunist harutatud lõnga ja kaltsupoenööbi. Nipet-näpet ja siidimaalivärvi lisaks. Abiks tuli veel mikrolaineahi ja ehetetarvikute karp, kus varud on juba kahtlaselt kaua tolmu kogunud.

Tulemus ei ole paha, kandmisetesti on minu enda sõrmus kenasti läbinud. Teda küll sellel pildil pole, aga küllap ta mõnele tulevasele fotole ka jõuab. Ja neid tuleb veel, nagu mulle kombeks on.

Tagused püüdlikult korrektsed...

Why my sqare shawl is not a real Haapsalu Shawl

I´m glad, that some people are so interested about my Haapsalu shawl... And I know- Goolge translator is a funny thing. Estonian is not a easy language and translator does not satisfy the needs of real curious knitter. Greetings to Nordwolke :-))

The question was simple- why is this shawl not a real Haapsalu shawl? The answer is simple too- one of important part is missing. I made this shawl for fun, took a part of pattern, modified it a little  and made it to repeat. I knit only center and edging. The missing part is border.

Usually Haapsalu square shawl has  three pattern- one for center (simple and small), another for border (rich and large) and third for edging. My shawl pattern is big and rich, in original it was a border pattern. Actually I made it as sample, but I loved this pattern and knit it to real big sample :-))  I added edging and... if you please- shawl is ready!

In 2008 I knitted square shawl with three parts. I wear it even today!

Tulekul on Ruby...

Üks väga kaunis ja samas intrigeeriv kudutükk on mu varrastelt maha saamas. Ääred veel teha ja siis uuele omanikule selga passitada...
Millest käib jutt? Rubyst, kallis sõber, Rubyst...

White Lies Design, Ruby

Ööistung...

Väga armas! Värskemad külajutud räägivad meile, et Maret Maripuu kudus ööistungil Haapsalu salli!

Foto: E.Vaitmaa

Meenutusi Mardilaadalt

Kui mina koolirahvaga Mardilaadale jõudsin, oli laat juba ammu alanud...

Sama päeva õhtul vandusin ma tulist kurja, et üldse laadale läksin. Tuikusin jalalt jalale ja kirusin, mis kole! Ma nimelt ei suutnud õhtul magama jääda. Ei-ei, laadamuljed mind ei seganud, ma olin nimelt üleväsimusest puhta segi. Reisida laadale pärast seda, kui öövahetuse jooksul on magatud vaid poolteist tundi ja viibida melu keskel siis ajavahemikus 11-17!! Se-ga-ne! Aga ellu jäin!

Raha võtsin targu kaasa hästi mõistlikus koguses ja otseloomulikult kulus see ära. Ma ostsin selle eest  endale muuhulgas kaks puust vidinat, mida olen ammu ihanud- kaaruspaelahargi ja kedervarre. Kedervarrele sain kaasa väga kena algõpetuse ning palju sooja südamega räägitud juttu. Hiljem, üleval tribüünil kehakinnitust võttes avastasin, et olen just sealsamas Lahemaalammaste boksi kohal ning hea oli näha, et ka teised kliendid said sama sõbraliku vastuvõtu osaliseks.

Sellest päevast jäid meelde väga soojad naeratused ja palju põnevat kaupa ning inimesi. Juhtus nii, et oli selline Mardilaat, kus ma iga X arvu  boksi tagant pidasin kinni ja rääkisin törtsukese juttu. Küll tunti mind ära ja küll tundsin mina ära virtuaalmaailmast juba tuttavaid inimesi. Uskuge, see kuus tundi kulus ära nii ruttu, et oleks olnud lisagi vaja!

Tegelikult oli  sel aastal laadalkäimine ka osa ettevõtmistest Käsitööga Tööle projekti raames. Ma kirjutasin oma pöörasest päevast pärast veel analüüsi kah. Kuna ma väsimuse tõttu fakte kui selliseid kõiki täpselt ei mäletanud, siis rõhusin aga huumorile :-)

Erinevalt oma tavalisest  anonüümsusest võtsin aeg-ajalt julguse kokku ja kõnetasin ka neid, keda ma ei tunne. Mul on hea meel, et sain öelda Ulve Kangrole kuiväga tema tegemised mulle meeldivad (eeskujuks on ta ka oma käsitööettevõtjaks kujunemisega).
Ja ma sobitasin tutvust ühe lambakasvatajaga rääkides, kuidas ma tahaks lambaid katsuda ;-)))) Kevadel võib-olla lähengi lammastele külla...

Otse loomulikult ei saanud ma mööda minna Haapsalu Käsitööseltsi naiste lauast ilma, et ma jälle poleks kinnitanud oma plaani neil külas käima hakata. Päeva lõpuks oli pea imelisi mõtteid täis ja taskus nii mõnedki visiitkaardid, mis mitte äraviskamisele ei kuulu, vaid tuleb panna eriti tähtsate paberite lahtrisse oma rahakotis.

No näete, siin ma siis istun, kell ammu üle südaöö. Väikesed muljed said kirja. Kes teab, äkki muljetan järgmisel aastal hoopis elust leti taga :-)


Tervitan kõiki, kellega sel vahval päeval trehvatud sai!

Räti lugu jätkub...

Mul on väga hea meel, et eilne post tõi nii palju asjalikke märkusi ja nii palju õigeid tähelepanekuid.

Mis te arvate, kes esimesena õige vastuse pakkus? Tõsi, algul kohe õiget ei tulnud, aga hilisemates kommentaarides oli suur rõõm näha, et lausa raamat oli lahti tehtud ja tsiteeritud ;-)))

Silpsolpsul surun käppa, tema kui esimene on nüüd sallilõnga omanik! Kulub ära, eksole?!

Täiusliku vastuse andis aga Diana- mõlemad detailid, ka see teine ja pisem erinevus, olid ära märgitud. Kuna ma pidasin silmas aga kompositsiooni kui sellist, siis annaksin sallilõnga ikkagi Silpsolpsule...

Aga jah, see rätt koosnebki üleni tegelikult siis tollest mainitud "rikkalikust äärekirjast". Linda Elgase räti poort oli nii meeldejääv! Kasutasin ka äärepitsi sealt, aga nagu paljude mustrite juures seal 2001 aasta raamatus, tuli natuke mustrit ümber timmida, sest kas trükkal või meister on nalja heitnud ja vigu sisse poetanud. Mitte ainult ühe mustri juures.

Äärte varrastele ajamine ja puffimine on mulle vastumeelt, ei tea isegi miks. Meistritel on selkohal luba mind materdada... Ainult mõne salliga olen seda teed läinud. Terav sakk on palju efektsem, seda enam, et mu kootud sallid on tõesti alati kaunis hõredad.

Aitäh veelkord kõigile kommenteerijatele! On hea näha, et palju usinaid kudujaid, kes mu blogisse satuvad, teavad sellest traditsioonilisest käsitööliigist ikka enam kui tavaline vardakeerutaja.

Lemmikkommentaariks loen aga Urri read oma õhku visatud küsimustega. Selliste "nii peab olema"-reeglite juures tekib alati minus trots, et kes kurat ütles, et nii peab olema?! Ja ega ma ju ei pea tegema nii, kui see  vastumeelt on. Kui kõiki uuendusi maha materdada, siis ma arvan, et niidaksime kõik ikka veel ise oma lambad ja tahuksime reieluudest  nõeltehnika jaoks nõela ja Haapsalu salli polekski kunagi  sündinud... 

Eh, tegelikult on mul siiras rõõm, et traditsioonilise Haapsalu salli kudumine on saanud uue hingamise ja on neid, kes meelsasti iga detaili arvesse võtavad. Mina, nagu näete, olen meelsamini loomingulise lähenemisega ;-)

Ühe Haapsalu räti mustri lugu

Küllap on neid, kes arvavad, et ma viimasel ajal enam käsitööd ei teegi. Et näitan siin odava populaarsuse saamiseks Peeter Oja ja suuri kunstnikke maailmast ;-) Ehh, eksite, ikka teen käsitööd, kuidas siis muidu!

Täna räägin ma kahe sõnaga Haapsalu rätikust ja sellest, miks too pildil olev iludus ei ole Haapsalu rätik. A mis ma ikka räägin, tegelikult võiks teha hoopis väikese viktoriini... Esimene, kes kommentaariumidesse õige vastuse saadab-miks see rätik EI OLE Haapsalu rätik?- saab minu poolt sallitäie peenikest Ogret 2/28 postiga koju  kätte! Lihtsalt niisama, selle blogi sajaesimese postituse puhul ;-)

Aga jah, see mida ma täna näitan, on lõpuks rätt mulle endale. Enam-vähem meeter korda meeter suur ja sellepärast väga armas, et tema tegemise lugu oli pikk.

Algatuseks jäi mulle südamesse too kaheksakand, kui kudusin suure räti, mis Polkovnikuproua enesele sai. Kui midagi meelde tiksuma jääb, siis tahes-tahtmata hakkad seda motiivi ka edaspidi oma töödesse tooma. Algselt on see muster pärit Linda Elgase "Haapsalu räti" raamatust, aga samasugusena kirjas ka Nancy Bushi "Knitted lace of Estonias". Tegelikult sealt esimesest kudusin ma motiivi veel ühele linikule, aga see projekt on salastatud kuni ühe teatud raamatu ilmumiseni, kus ta kenasti pildis ja õpetusega sees saab olema.

Olgu, nüüd sellest rätist siis. Võtsin mina raamatust kaheksakanna koos rombiga, lisasin sellele omaltpoolt ühe nupu sisse ja kirjutasin mustri exceli abil korduma. Kudusin tegelikult algselt proovilapi mõttega paar kordust. Kuna proovilapid ja niisama pudi-padi ei ole minu rida, siis nähes, et ikka lõpp-ilus on, jätkasin. Ruut valmis, tundus ta suhteliselt väike olema. Hea, et esialgset plaani lihtsalt venitada ja seinale raami panna teoks ei teinud... Tegin hoopis äärepitsi paar juppi ja nõelasin külge, sest selleks hetkeks oli mul kange rätiisu peale tulnud. Jah, mina, kes ma alati pigem lihtsama vastupanu teed lähen ja pitsi külge koon, võtsin seekord nõuks lausa proovilapile külgeõmmeldud äärepitsi teha ;-)))

Ja pärast seda, kui venituses oli see rätt ära käinud, krimpsikust suureks ilududeks saanud, olin ma juba kindel, et minu mis minu! Hakkan kandma ja puha. Laialilaotatuna siis selline:

Aga nüüd, sõbrad, ruttu kommenteerima! Küsimus oli- miks see rätt ei ole Haapsalu rätt? Üks spetspoint on puudu... Mõõtudeks 1X1m, äärepits eraldi kootud, lõng 2/28 Ogre, varras 2,75.