Hansalaadalt Pärnus saab peent Haapsalu salli lõnga

Lood on sellised, et lõngad lähevad laadale. Ma ise küll seekord ei osale, aga mul on tore tuttav, kes lõngad letile laob ja ostjatele müüb. LapiButiik, kes lauda pakub, on kohal kõigil päevadel ja ma arvan, et sellelt laualt leiab igaüks midagi põnevat! Tekstiilid, lapitööd ja originaalsed DIY komplektid (DIY on "tee-ise" eestikeeli), kindlasti veel palju muud põnevat. Lõnga ja tekstiili saab siis laualt nr 32.

 Airi õmmeldud vardapesad kratsivad mul igatahes mõnda aega juba hinge, pildiloleval on küll juba omanik olemas, aga kas pole kaunis!?  Lapibutiigi leiab ka Facebookist.

Foto: Lapibutiik

Kui nüüd lõngast veel, siis tegemist ikka sellesama hea loodusvalge villasega, mida ma pakun ja mille on kudujad heaks kiitnud. Mõõt 2/28 ütleb meile seda, et sellest kootud salli saab sõrmusest läbi tõmmata ja ühest sajagrammisest tokist tavaliselt salliks piisab. Minge silitage, laadal saate katsuda, kui mõnus ja pehme võib üks villane olla.

Milline oli aasta 2011?

Käsitööblogijate aastakokkuvõtteid lugeda on olnud väga põnev. Inimesed on ilusad ja head, tegemised usinad! Kuna see aasta oli minu elus tegelikult üks olulisemaid ja pöördelisemaid, siis otsustasin ka ise pilgu möödunule visata. Abiks blogi ja nüüd juba vana märkmik.

Jaanuar- aasta algas kannatuse proovilepanekuga. Mandliteoperatsioon, mis oli vajalik ja läks imehästi, kuid jäi meelde vaid halva küljega ning usin sõidueksamiks harjutamine meetriste hangede vahel ning libedate teeoludega. Aga hakkama sain! Märkmik on kirju: töövahetused, kool... Käsitöise poole pealt kudusin usinalt proovilappe uue blogi tarvis, mis Olga Jasnovidovaga sai avatud kuu lõpul. www.newlace.blogspot.com, mäletate, eksole :-) Et ootajate aeg pikk poleks, avaldasin ka ühe mustri, mis varasemast tagavaraks oli. Leivarätt, see haapsalumaiguline. Jaanuari jäid ka Muhu Täht ja Muhu Südamed.

Veebruar- teisel katsel sain ARKi eksami sooritatud ja minust sai täieõiguslik roolikeeraja. Saladuskatte all ütlen, et linnasid kardan ma ikka kui tuld. Korra Pärnus olen sõitnud, aga... no ei ole linnad minu jaoks.
Usinalt sai kootud, valmis järjekordne Ruby-kampsun. Koolitööks tegin gobelääni, mida sai viimati proovitud pool elu tagasi. Kes tahab aega kulutada või midagi täielikult unustada, tehke kindlasti gobelääntehnikas midagi. Veebruar oli ka see aeg, kui ma julgesin esimest korda valju häälega välja öelda, et ma jätan palgatöö ja pühendungi käsitööle. Palju mul toetajaid polnud ja jänes oli ka püksis, aga see oli parim otsus aastal 2011!




 
Märts- taas kimbutasid mind terviseprobleemid. Kui muidu terve inimene satub järsku kiirabisse, siis on see halb märk. Süda tegi muret ning tagantjärele olen ma endale aru andnud, et pinget oli liiga palju. Ma tahtsin tubli olla nii palgatööl kui koolis ja ka käsitöisel rindel.
Hästi tore oli, et kudumiskoolitust puudutavale küsimustikule sain hulga toredaid ja asjalikke vastuseid ning see andis julgust selle mõttega edasi minna.  Pille, kes blogimaailmas on ka Sallihulluna tuntud, kudus mu Muhu Tähe ning jällekord mu süda sulas :-) Kuu lõppes ERMi konkursile esitatud salliprojektiga. Posti pealkirjaks panin "1976/1981/2011", kusjuures see esimene number on ka mu enda väljalaskeaasta.

Aprill- oli vahva ja põnev kuu, mille parim osa oli mitmepäevane käsitööreis Saaremaale. Aasta esimese laadana märkisin Vabaõhumuuseumi laada, mis ei olnud ärilises mõttes küll väga väärt, aga kust sain mõned toredad kontaktid.
Kooli lõpuni ja lõpunäituseni oli jäänud vähem kui kuu, kui ma end kätte võtsin ja julgelt kuulutasin, et saab ka üle varju hüpatud, kui vaja. Saab tehtud pitskleit ideest kuni viimase lihvini. Kahekümne päevaga!

Mai- pöörane kuu, pöörane kuu! Alates viiendast maist jätsin jumalaga oma seniste töökaaslastega  ja sammusin edasi oma rada. Käsitööga Tööle 2 sai lõpetatud, äriplaan kaitstud ning ka kleit jõudis lõpunäituseks valmis. Terve kuu oligi üks pöörane kihutamine selle nimel, et kaitsta oma kuduja-au, ise ju lugesite ning olite tunnistajaks :-) Kleit sai valmis, on jätkuvalt popp ja  läheb ka selle kuu lõpus taas näitusele.

Juuni- sellest kuust alates leiab nii Vabaõhumuuseumi kui ERMi poest minu salle müügist. Minu jaoks on auasi, et saan oma salle sellistes kohtades näidata ja müüa. Kuu keskpaigas sai kohtutud toredate kudujatega, kes Carla ja Hillyga Eestisse reisisid. Ühe inglise härrasmehe käel on sellest ajast ka minu salli järgi tehtud tätoveering (hirmus naljakas mõelda...). Juunis kudusin ka ära oma 50.nda salli, mida pean omaette murdepunktiks. Arvasin, et ega enne seda mul pole teistele küll midagi rääkida, pärast seda numbrit võib öelda, et olen nagu natuke midagi juba teinud ning kogemusi korjanud ning võin ka teistele kudumisest rääkida. Praktiku seisukohalt, sest õpetajaharidust mul pole ja ei tule :-)
Heegeldasin valmis kauni kleidi ja ma olen väga rõõmus, et tänu sellele kleidile kohtusin ühe toredama kliendiga, kes sel aastal on mul olnud. 

Juuli- kuu, mis oli kirev kui pühademuna. Sai külastatud vabaõhukontserte, taibatud järsku, et pisitütrest on saanud noor preili ja avardatud oma silmapiiri mitmelgi muul moel. Algas see kuu põrgukuumuse ja Hansapäevadega Pärnus. Oli põnev aeg. Lauraga leidsime tee Pärnus Vuhti Galeriisse, mis on üks äraütlemata põnev koht.  Kudusin suure kuuma kiuste valmis peene ristimiskleidi ja alustasin pruudikleidi kudumist Margitile. Kuigi ma ei ole eraldi ära märkinud siin salle, siis need valmisid järjekindlalt ja näiteks Silvia kirja on nüüd kootud juba enam, kui kümne salli jagu. Aga jah, nii peenet kleiti kui oli Tristan-Thori ristimiskleit, pole rohkem teinudki...

August- see kuu on minu jaoks oluline vähemasti viimastel aastatel ühe päeva poolest. Pole kolme korda vaja arvata, et Haapsalu Salli Päevast käib jutt. Seekord, oli see siis saatuse sõrm või tont teab mis, ma Haapsallu ei saanud. Suure palava kiuste sai palju sõidetud ja reisitud ning alustasin kudumiskursustega. Veel meisterdasime usinate naistega pudelililli ja muidugi ma kudusin, kudusin ja kudusin. Lõppkokkuvõttes kudusin ka sel kuul kleidi, isegi kaks. Väike Laura Itaalias sai ristimiskleidi ning Margit abiellus minu kootud kleidis.

September- uus kooliaasta tõi mind taas koolipinki. Käsitööga Tööle2, viimast aastat. Seitse kuud on sobilik aeg, ei jõua ära tüdineda :-) Taas logises mu tervis pisut ning vajas kõpitsemist, aga ei midagi hullu. Kõigest kuduja kaelakangus. Algajate värk, ei oska veel oma keha "lugeda" ja pingutan kohati üle. Kuu märksõnadeks oli veel Etsy-poe kohendamine ja taas käimalükkamine ning taaskasutusehete tegemine. Ja suhtlemine Haapsalu-rahvaga. Üldse oli üks segane ja närviline kuu, tagantjärele oskan süüdistada vaid kehva tähtedeseisu ja liigset südamesse võtmist teemade puhul, mis mulle korda lähevad.

Oktoober- oli reise siia ja sinna, mitmeid koolitusi. Neid kudumise omi. Jäin väga rahule, sest minu kursustele satuvad alati väga motiveeritud ja usinad kudujad. Aitäh, kes te käisite! Haapsalus oli sallitoa hooaja lõpetamine, kus sain rääkida neist asjust, mis interneti-inimesena südamel kannan. Ja muidugi eraldi märk oli Haapsalu räti raamatu ilmumine, väga oluline sündmus minu jaoks. Kuu keskel panin üle oma esimese, päris-ainult-minu näituse. See oli eksprompt pakkumine ja kahepäevase ettevalmistusega ettevõtmine, aga lõppkokkuvõttes väga eduline ja vahva. Külastasin Setomaad, selle parimaid käsitööpaiku ja Lindora laata. See viimane oli ikka päris äge.

November- kui aasta alguses ei julgenud unistada, siis aasta lõpus olin juba julgem ja mõtlesin, et võiks ju olla ka oma käsitööpesa. Koju ei mahu lihtsalt varsti käsitööelu enam ära. Mardilaat, millel osalesin,  oli aasta üks olulisemaid sündmusi, kuigi ilma erilise ärieduta. Ma väga ei muretse, et laadal meeletult ei müü, sest kasu tuleb hoopis teisel moel- suhted, kontaktid, enda näitamine. Ka see on vajalik. Laadajärgse eufooria ja rõõmu tõmbas maha üks Maalehe ajakirjanik, kellele ma tema lollust ei suuda siiani andestada. Ma saan aru, et vähese kooliharidusega või vanadusest "ümaralt" mõtlevad inimesed ajavad sellist juttu, aga...ohhhh, vabandust, jälle läksin leili! Ei olnud plaanis. Samasse kuusse jäi ka täpselt vastupidine kogemus ajakirjandusega- kohaliku maakonnalehe ajakirjanik tegi minu käsitöölise teest ja eluvalikutest loo, mis Nädalise terve tagumise lehe hõivas ja oli väga armas. Ikka selle poolest, kuidas oli kirjutatud, persooni armastan ma nagunii :-) Kudusin terve kuu hoolega, jälle kord pidi tulema üks kleit, aga sellele ei olnud määratud valmis saada. Ootab.

Detsember- lõputu lumeootus, aga abi ei miskit. Läbi vihma sai käidud siin ja seal kursuseid pidamas. Taaralinn oli tore, tervitused kudujatele! Ja Paidest sai alguse Haapsalu salli koolituste tuur. Ma olen alanud aasta plaaninud paljuski koolitustele, eks järgmises jaanuaris vaatab, kas oli tore ja kas jätkata. Jõuluaja veetsin plaanitult rahulikult, iga-aastase käsitööliste meeletu jõulupaanikaga sel aastal ei ühinenud. Meelega.
Ja kogu kuu oli käsil üks salajane projekt, millest räägin siis, kui ta sündinud on ja ühe kirjastuse abil ilmavalgust näeb. Ootusaega jäi igatahes viis tokki maavillast ja ligi 70 tundi kudumist (arvestus on küll umbkaudne praegu, aga suurusjärk peaks olema sinnakanti). 

Kokkuvõttes ma võin öelda, et oli rikas ja tore aasta. Kirev. Kohati isegi liiga kirev mu aeglase loomuse kohta. Põhiline on aga, et ma kohtasin palju uusi inimesi ja palju tohutult toredaid käsitööinimesi! Maailm avardus, et ragin taga. Ja patsutan endale õlale, et selle julge sammu ette võtsin ning end nüüd käsitööliste ridadesse lugeda võin. Ma ei tea, kas peaks lisama hoiatuse ka, et ärge seda kodus järgi tehke või pigem mitte...?

HEAD UUT AASTAT, KALLID SÕBRAD!  TULGU SEE EDUKAS JA SOOVIDE TÄITUMISE AASTA! ÕNNE JA RAHU JA RÕÕMU TEILE!

Mõned muljed Mardilaadalt

Vahva üritus see Mardilaat, ega teda asjata Käsitööliste Laulupeoks nimetata. Kohal olid parimad ja parimatest parimad. Sekka ka mõned keskpärased tegijad, aga suures melus ei saa öelda, et nad esinduslikku üldmuljet lahjendanud oleks. Täna ei tule minu poolt ühtegi kriitikanoolt, luban!

Foto: Ene Põllupüü

Tuleb tunnistada, et elevust isiklikus plaanis jätkus neisse päevadesse kuhjaga. Kui ma eelmisel aastal ei julgenud veel unistadagi, et juba sel aastal enda väljapanekuga esinen, siis... uskumatu küll, aga ka viimase hetke unistused võivad tõeks saada!

Aga ega ma siis üksi! Seltsis ikka segasem ja selle pildil ongi meie Käsitööga Tööle2 vahva seltskond, kes me need kolm päeva boksi jagasime näidates kui kõva tase võib ühel lühiprojektil olla. Julgen arvata, et üheksa kuud projekti tuge meid selliseks ongi voolinud, nagu me seal olime.

Kui ettevalmistuste käigus oli murenoot kerge tekkima, et kuidas sa kuus tublit käsitööinimest ikka 2X3m pinnale mahutad, siis rõõm oli, et kohapeal toimus kõik sõbralikult ja keegi ei jäänud tahaplaanile.  Eraldi tuleb tänada Margitit, kes tõmbas oma mehegi püha ürituse nimel käima, et stendid muretseda.

Kes siin pildil siis naeratavad? Margit oli kohal täiesti värske ja ainulaadse tootega- tema teeb helkurkätiseid. Laura on korsetimeister. Lola sõrmede vahelt tulevad peenelt heegeldatud mänguasjad ja suveniirid. Kai armastab keraamikat. Ja Ene, kelle kaamerasilma läbi me siia jõudsime, punub korve ning pakub seentega värvitud kindaid-sokke. Liina... nojah, kui sa juba siia sattusid, siis küllap tead, mille järgi teda tunneb :-) Sellel pildil me oleme nii naerusuised, sest mina potsatasin kohe istuma kui tuli jutuks pildistamine (rahvariideseelikus näeb üks kohev tütarlaps teadupoolest veelgi kohevam välja...). Naerame siis, et näe kus, Liina oma viie usina tütrega...

Kõik need, kes lootsid minuga kohtuda, aga kel see ei õnnestunud, võite julgesti kirjutada! Kuna meid oli kuus, siis ei oleks kohe kuidagi kogu aeg kõikseemees letis olla saanud.

Ja kõiki, kes lahkusid mu visiitkaardiga, tervitan samuti! Loodan, et saan kasulik olla :-) Soojad sõnad, mis paluti edasi öelda, sain tüdrukute abiga ka kätte! Eriti uhke tunne oli, kui kuulsin, et võrreldes Haapsalu prouade letiga, oli minu väljapanekul ka olulisi plusse... Aitäh märkamast!

Minu ekstratänud Monikale, kes oskab rohkem vastata kui sada lolli küsida (kontrollitud, muide!). Ja tänud ka Maele, kes eelviimasel tunnil võttis vaevaks mu nimekaarte kujundada. Aitäh!

Õnnestumised ja ebaõnnestumised

Eks need pealkirjas nimetatud asjad käivad ikka käesikäes. Muidu poleks elu ju põnev. Või mis?

Viimase poole aasta suurimaks õnnestumiseks on see, et ma osutusin valituks Mardilaadale. Käsitööga Tööle2 eelmise aasta lõpetanute seast sai igast rühmast üks osaline selle võimaluse ja kui ausalt öelda, siis eelmisel aastal samal ajal poleks ma mitte unistadagi osanud. Nüüd on see käes- kohtate mind Mardilaadal!

Samas jälle Mardilaadale saamisega käib kaasas ka suurim pettumine endas. Mina, kes ma alles hiljuti hõiskasin, et 25nda tunni inimese elul pole häda miskit, söön nüüd sõnu. Ega häda polegi, aga seekord ma ei suutnud omaenese varjust üle hüpata. Kudusin laada tarvis uut kleiti ning arvestasin umbkaudu kolme nädalaga. Turbokudumine, teate ju küll. Lõige ja arvutuskäigud samad, mis augustikuisel kleidil. Aga ma, rumaluke, ei arvestanud sellega, et muster võtab palju enam aega kui lehepaanid tollel suvisel kleidil!! Ja et vahele tulevad paar kiiremat muud tööd ning reis... Nii ma siis eelmise nädala lõpus veel ausalt ja püüdlikult pingutasin, kuid eilseks oli selge- see kleit ei pea mitte Mardilaadaks valmis saama. Nii kahju, kui ka pole. Või kui, siis higi, pisarate ja magamata ööde hinnaga. No need viimased võivad ju kõrge kunsti juurde käia, aga seekord ma tõesti loobusin :-) Las jääb. Kootud sai rinde alla välja ja küll ma ta rahulikus tempos siis lõpetan, kui suur kiire möödas. Mardilaadale tuleb kaasa mu kevadine kleit.

Tänane sallipilt on uuest Haapsalu räti raamatust pärit mustriga sallist, mis juba kodunt lahkunud. Oli juhuste kokkulangevus, et kiiresti tahtsin teha eriliselt šefi mustriga salli ja raamat, mida nii väga ootasin, ilmus. Raamatuesitlusel olid mul vardad kotis. Ausõna! Järgmisel päeval Seto-ringreisile sõites ootasin bussis kannatamatult, millal juba valgeks läheb, et saaks kuduma hakata. Mööda Lõuna-Eesti teid kolades valmis kolmandik sallist ja koju jõudes läks ülejäänu juba imekiiresti. Lihtsalt nii mõnus muster oli! Jupike sallist sai kootud ka sünnipäevalauas- nii et positiivseid emotsioone selles sallis on kuhjaga. Lihtne kududa ja ilus vaadata, eksole. Loodetavasti ka väärikas Eesti pitsikudumistraditsiooni esindama jõululaadal sääl kaugel, Portugalis.

Hoiame vaimu virgena- Käsitööga Tööle 2

Siin kõrval on näha üks foto (pildi tegi Erle), kus peal väga asjalike nägudega inimesed väga asjaliku tegevuse juures. Need on mõned mu kursusekaaslastest Pärnu Käsitööga Tööle 2 grupist eelmisel aastal, esiplaanil õpetaja Mae. Kevadel panime me nõnda oma näitust üles...
/Tervitused kõigile!!/

Et aga mitte siin hommikul vara lihtsalt nostalgitseda, siis mul on tegelikult hoopis kaks teadaannet. Esiteks: meie grupi rahva ja nende põnevate töödega on võimalik kohtuda Pärnus Gildi Päevade laadal juba sel reedel ja laupäeval. Kui teid huvitab, mis on vaselised ja kuidas nendega saaks end kauniks teha, siis otsige meid üles. Laualt leiab veel ehteid, maale ja (kodu)tekstiili. Kangesti tahaks ka öelda, et tulge, mul on lauale panna kümme Haapsalu salli, aga kahjuks oleks see vale- ma olen hetkel lausa tühjaks ostetud ja minu poolt on letil samuti ehteid. Ikka neid taaskasutuse omi. Erilisi. Üksikeksemplare :-)

Ja teine teadaanne oleks selline, et kes on tõsisemad käsitööarmastajad ja tunnevad, et mingi tõuge või särtsusaamise koht on puudu, et palgatöö on sada aastat ära tüüdanud või siis hoopis töötuna kodusistumine- Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia võtab taas vastu uue Käsitööga Tööle grupi. Uuri asja!

Hansapäevad taas tulemas...

Kuigi mulle mitte üks põrm ei sobi praegune kuum aeg, leiab mind siiski homme ja ülehomme Pärnust Hansalaadalt.

Pealava kõrvale saab üles pandud Isetegija.net foorumlaste telk, kus plaanis lisaks kauplemisele ka öökudumine.

Kõik, kes tahavad näiteks sallijuttu puhuda või küsida tulevaste kursuste kohta, asuge ligi ja võtke mul nööbist. Selle pildi järgi peaksin olema tuvastatav küll, kuigi homme seda salli mu õlgadel ei kohta. Sall on müügis Pärnus Vuhti Galeriis, mis on nii lahe koht, et tasuks eraldi kirjutamist ja tutvustamist kohe. Minge vaatama, asub muide Ringi 40, laada-ala kõrval peaaegu.

Selle pildi tegemise au on Isetegija.net-is okkalise nime taga leiduval toredal naisel, kelle pärisnime leiab pildi allservast. Tal on ka blogi, kus juba teemade pealkirjad on vahvad, jutust rääkimata- Guntsi&Tizaini blogi! Käsitöö hindade üle pea vaevajatel palun hoolega lugeda matemaatika-eri rubriiki tema blogis. Nii lihtne, eksole!

Kui teil on vajadus hea foto järgi, siis julgen teda küll soovitada pildistama, sest kes teaks paremini kui ma ise, milline tol päeval tegelikult välja nägin ja kui raske oli selga sirgena hoida... Tervitan sind, Helen! :-)

N.B. Kes tahab sallilõnga osta, siis otsige mind kindlasti üles! Võtan kaasa mõne kera väga kvaliteetset peenvillast ja annan selle rõõmuga kudujatele ära.

Vabaõhumuuseum on vahva paik

Keset Tallinna linna, põigata mere äärde, võib leida end täiesti teisest maailmast. Rahu ja vaikus, vanad talumajad, teistmoodi inimesed... Mina näiteks ei olnud Vabaõhumuuseumis varem kordagi käinud ja seda vahvam mul pühapäeval oli.

Eile siis oli seal laadapäev. Muude pereüritustega koos ja päris soolase sissesaamistasuga. Võib-olla oli see ka üks põhjustest, miks laadarahulolu müügi koha pealt väheseks jäi- inimesed tulid pigem meelt lahutama. Vaatasin just Isetegija.net keskkonna blogisid ja leidsin, et Must Kitty arvas sama, et muidu armas, aga müügilt niru päev. Kohtas seal teisigi isetegijaid-usinaid käsitöölisi. Noh, ütleme siis nii, et peale jäi ikkagi positiivne noot- aasta esimese laada kohta ilm oli väga ilus (kuigi pisut jahe) ja inimesed toredad. Polnud väga vigagi mitmeid tunde leti taga salli kududa.

Loodan, et õige pea saan teile rääkida juba oma Käsitööga Tööle2 projekti lõputööst. Kuigi lõpunäituseni on jäänud vähem kui kuu, olen ma omadega alles ideede tasandil ja ei ole veel vardaid kerasse löönud. Natuke teeb see rahutuks, aga küllap ma jõuan. Plaanid on nii suured, et ei julge mitte kõssatagi enne, kui midagi käegakatsutavat olemas on. Sõnun veel muidu ära :-)

Nautige kevadet! Lõpuks on ta käes! Ja lehvitan laadalkäijatele!

Meenutusi Mardilaadalt

Kui mina koolirahvaga Mardilaadale jõudsin, oli laat juba ammu alanud...

Sama päeva õhtul vandusin ma tulist kurja, et üldse laadale läksin. Tuikusin jalalt jalale ja kirusin, mis kole! Ma nimelt ei suutnud õhtul magama jääda. Ei-ei, laadamuljed mind ei seganud, ma olin nimelt üleväsimusest puhta segi. Reisida laadale pärast seda, kui öövahetuse jooksul on magatud vaid poolteist tundi ja viibida melu keskel siis ajavahemikus 11-17!! Se-ga-ne! Aga ellu jäin!

Raha võtsin targu kaasa hästi mõistlikus koguses ja otseloomulikult kulus see ära. Ma ostsin selle eest  endale muuhulgas kaks puust vidinat, mida olen ammu ihanud- kaaruspaelahargi ja kedervarre. Kedervarrele sain kaasa väga kena algõpetuse ning palju sooja südamega räägitud juttu. Hiljem, üleval tribüünil kehakinnitust võttes avastasin, et olen just sealsamas Lahemaalammaste boksi kohal ning hea oli näha, et ka teised kliendid said sama sõbraliku vastuvõtu osaliseks.

Sellest päevast jäid meelde väga soojad naeratused ja palju põnevat kaupa ning inimesi. Juhtus nii, et oli selline Mardilaat, kus ma iga X arvu  boksi tagant pidasin kinni ja rääkisin törtsukese juttu. Küll tunti mind ära ja küll tundsin mina ära virtuaalmaailmast juba tuttavaid inimesi. Uskuge, see kuus tundi kulus ära nii ruttu, et oleks olnud lisagi vaja!

Tegelikult oli  sel aastal laadalkäimine ka osa ettevõtmistest Käsitööga Tööle projekti raames. Ma kirjutasin oma pöörasest päevast pärast veel analüüsi kah. Kuna ma väsimuse tõttu fakte kui selliseid kõiki täpselt ei mäletanud, siis rõhusin aga huumorile :-)

Erinevalt oma tavalisest  anonüümsusest võtsin aeg-ajalt julguse kokku ja kõnetasin ka neid, keda ma ei tunne. Mul on hea meel, et sain öelda Ulve Kangrole kuiväga tema tegemised mulle meeldivad (eeskujuks on ta ka oma käsitööettevõtjaks kujunemisega).
Ja ma sobitasin tutvust ühe lambakasvatajaga rääkides, kuidas ma tahaks lambaid katsuda ;-)))) Kevadel võib-olla lähengi lammastele külla...

Otse loomulikult ei saanud ma mööda minna Haapsalu Käsitööseltsi naiste lauast ilma, et ma jälle poleks kinnitanud oma plaani neil külas käima hakata. Päeva lõpuks oli pea imelisi mõtteid täis ja taskus nii mõnedki visiitkaardid, mis mitte äraviskamisele ei kuulu, vaid tuleb panna eriti tähtsate paberite lahtrisse oma rahakotis.

No näete, siin ma siis istun, kell ammu üle südaöö. Väikesed muljed said kirja. Kes teab, äkki muljetan järgmisel aastal hoopis elust leti taga :-)


Tervitan kõiki, kellega sel vahval päeval trehvatud sai!

Tõrvatilkadega Hansa...

 Läbi need pool aasat oodatud päevad, Hansapäevad Pärnus. Esimesed emotsioonid ka juba jahtunud. Väikese ülestähenduse teeks siiski.

Nagu kiuste, hakkasid mu hansaplaanid kohe algul kiiva kiskuma. Viimase nädalani ei teadnud ma, kas saan need päevad töölt ikka vabaks. Õnneks sain. Närvilised kiired ettevalmistused vaheldusid juba ette käegalöömisega, aga ometigi olin ma esimese laadapäeva hommikul platsis kui viis kopikat. Ah jah, kui pealkiri viitab tõrvatilkadele meepotis, siis kes kiunu ei viitsi lugeda, ärgu parem jätkakugi.

Mulje Hansapäevadest oli tegelikult vägev. Teisel päeval linnas kolades tekkis hetkeks isegi tunne, et ooo, palun mitte enam rohekem vilditud prosse! Mina, kes ma käsitööd armastan, mõtlesin hetkeks sihukest patust mõtet! Häbi mulle!

Aga tagasi siis nende tõrvatilkade juurde. Esiteks- kolme nädala jooksul laadakorraldajatele saadetud meilidele ei saanud ma ühtegi vastust. Ei krii-mu-gi! Mitte ühtegi telefoninumbrit ei avaldatud ka enne, kui laadanädal algas. Siis aga lülitati helistades telefon lihtsalt kinni või jäigi see kutsuma :-S Kuni laadapäeva hommikuni ei teadnud ma, millise ja kui suure laua taha mind paigutatakse. Tore lugu küll! Kohal olevad korraldajad olid küll väga lahked ja vastutulelikud, aga...

Kohalejõudes selgus, et minu laua asukoht oli täiesti igavas kohas. Selles ei saa muidugi süüdistada kedagi peale iseenda, sest nagu ma Isetegijate foorumist kajasid loen, oli näiteks nende telgis ruumi küllalt. Nojah, ma ei saanud seda ju ka teada, sest esimesel päeval neid kohal polnud.

 Foto: Hansapäevade kodulehelt


Kauplemisel oli hoog sees kuni neljani, siis tuli totaalne pidur. Tuli ja jäigi. Naaberlaua prouaga me isegi natuke imestasime selle üle, et kuhu need ostjad küll kulgesid!? Meie lauad asusid sündmuste keskpunktist muidugi ka ilmatuma kaugel, vaata et Vikingi hotelli ees lausa. Olgu selle kauplemisega kuidas on, igatahes selle esimese päevaga sain hirmkalli kolme päeva kohatasu tagasi, natuke veel peale kah ja õhtul asju pakkides otsustasin, et sellega mu kaupmehepõli ka Hansapäevadel piirdub.Olime läbinisti kangeks külmetanud ja kõik mu sallid olid külmast meretuulest märjaks imbunud! Kaup rikutud, sest kokkupakituna ei oleks nad järgmisel päeval üldsegi seksikad välja paistnud. Muide, laua katteks olnud linane kangas ei kuivanud tuppa laotatuna isegi järgmise päeva hommikuks mitte ära. Paarsada meetrit linna poole- niiskust ei kuskil!?! Inimestel silmad säravad ja külg külje kõrval rõõmsalt müümas... Aga mina olin järgmisel päeval sellistes peavaludes, et vähe pole! Maaroti värk, korteris selliste tuultega end ju ei treeni.

Laadakorraldajate kapsaaeda heidan tegelikult ühe väga piraka kivi küll, selle kohta just, et kõik see müüjameeskond ja kaup ei olnud mitte ehtne ja lihtne ja "hansa". Näiteks minu seljataga müüs teksatagis noormees läpaka abil vanade Eesti reklaamidega plaate. "Kana-kana-kana-hakkliha!", teate ju küll! Ja CDde ning hiina mänguasjade müüjad olid vaid silmaulatuse kaugusel. Kuna õhtuks oli sellest pidevast kanahakkliha korrutamisest täiesti siiber, tundus, et teistel ka, siis kella poole seitsme paiku kaks lauda vasakul müünud Aleksandes Sünter, see Oorti-mees, võttis lõõtsa ja kukkus lõõtsama. Lugu loo järel oli kui palsam me kõrvadele. See oli tegelikult päeva parim osa ja müüjad plaksutasid talle, et jätkaks. Olen nii mõneski blogis silmanud, et ma pole ainus, keda see rahvasuus öeldud "poola laadakaup" häiris. Olgu see minu heidetud kivi sinna linnavalitsuse kapsaaeda ikka suur ja raske, sest enamus ju nägi vaeva, et natukegi ajastusse kuuluda.

Aga jah, teise päeva veetsin linnas lihtsa külalisena. Väga mõnus oli, kusjuures. Ei mingeid süümekaid kauplemisest loobumise kohta. Hommikul kell üksteist Gildi aias Olavi Kõrre keltimuusika bändi esituses üks Iiri ballaad võttis isegi silma märjaks, uskumatu lugu! /Näiteks meeskoori kuulates lähevad mul alati esimeste lugude juures silmad märjaks, muusika on ikka nii võimas asi, kui südamesse läheb.../ Jalutasime linnas, silmitsesime kaupa. Jäime kõige nähtuga ikka väga rahule. Mulle meeldisid Gildi aias olijad omas ehtsuses väga, aga tütrel tundus, et hakkab lausa igav juba. Nii palju ilu korraga... Käisime Punases Tornis Märjamaa kangete naiste käsitööd vaatamas ja saime sealt hästi positiivse laengu. Olgu peale, et omakandi rahvas, aga no oli ikka broo küll see näitus! Oli ju, kes nägid?

Oma sallid tõin kõik koju tagasi, maha ei müünud ühtegi, kuigi peaaegu oleks üks sakslanna ostma hakanud. Huvi tunti palju, isegi väga palju. Enamus tõsiselt huvitujaid ei rääkinud mõistagei  eesti keelt. Kaks vanemat venelannat näiteks lahkusid sõnadega, et "Ma arvasin, et minu kapis on viimane selline sall. Uskumatu, et veel noored koovad..."  Nii armas oli kohe!

Sallid venitasin järjepanu uuesti raamil ilusaiks ja panin Etsy-poodi üles. Kes neid nüüd kaema läheb, siis olgu öeldud, et omamaistele ostjatele saab soodsama hinnaga ka anda, kui sääl kirjas. Vaja vaid mulle kirjutada.
Sallihinnaga sai laadal nalja ka. Üks selline tüüpiline eesti mutt (andke andeks, nii räige väljend, aga kõige täpsem) tuli ligi ja ei suutnud ära imestada, kui algul kuulis salli hinnaks 200 ja ma siis teda parandasin, et ikka 1200 krooni. Oh seda kätega vehkimist ja põlastamist siis. Hirmus naljakaid reaktsioone näiteks 1350.- hinnale nägime veelgi. Tütar, kes kaasas oli, lasi algul neil südamesse minna, aga mina soovitasin ikka huumoriga võtta, muidu võib õhtuks lausa haigeks jääda. Ma tean, et need sallid ON väärt ja miks ma peaks neid tasuta jagama!?

Selle salli siin pildil muide kudusin ma viie päevaga just enne laata. Ma teadsin, et tahan laadalauale kindlasti viiendat peenikest salli lisaks ja nii ma muude tegemiste kõrvalt võtsin end ikka väga kokku ja kudusin-kudusin-kudusin. Silme ees vahepeal virvendas ka natuke, aga eesmärk tahtis täitmist. Ilus tuli! Lihtne ja ilus. Mustris on väike palmikuvõte asja huvitavamaks muutmas, vaadake lähemalt, ehk hakkab silma. Tegelikult oli mul laadal hea meel selle üle, et sain sallidest ka niisama rääkida. Anda nõu, kust parimat materjali leida võib jne.

Lõpuks viskan siia ühe vahva lingi. Kuna enda fotoka jätsin Hansale minnes maha, siis ennist siin blogipostile pildimaterjali otsides komistasin ühe väga laheda fotoalbumi otsa, kust pakun teile oma lemmikpilti. Andres Adamson autoriks. Vaadake- vahvad kostüümid neiudel, eksole.

Laadale!

Kuigi minu laadakogemused ei ole teab mis suured, tahaksin siiski julgustada neid, kes päris algajad.
Readerisse jooksvast uudisest noppisin ühe lingi ja sattusin just sellele, mida iga algaja laadaline vajab. Väikesed nõuanded, loe läbi ja pane kõrvataha!

Foto: Märjamaa Folgi kodulehelt

Vahva oli nimekiri asjadest, mis peavad kaasas olema :-) Minu nimekirjas ei ole kunagi  kuutkümmet punkti, aga midagi siiski.

*Kaup, pakendid ja lett- see kõige olulisem.
Kole, katmata laud on kõige hullem, mis olla saab. Koledalt kaetud laud ka. Pappkastid ümberringi... veel hullem, eksole! Selliselt, nagu ma oma esimestel laatadel esinesin, ei julgeks ma praegu peale makstes ka mitte välja tulla...
Tasub läbi mõelda, kuidas su väljapanek ka vabas õhus olla kannatab. Korra, kui müüsin kõrvarõngaid postamendilt, kus nad rippusid grilltikkudele aetuna, ei saanudki muud kui tuules pudenevaid ehteid korjata ja lahkete naaberlaua prouade korjatuid tagasi panna.  Algul pakkus nalja küll, aga pärast kolme tundi tekkis tahtmine kõik kokku pakkida ja see küürutamise-ralli lõpetada. Lõpetasingi, sest lisaks ilmastikuoludele oli tegu vist ka ülimat kitsidust soodustava kuuseisuga :-P

Pakendid on olulised. Esimest korda tabasin end sellelt mõttelt, ostes Mardilaadalt ühe lihtsa õmmeldud koti. Kuigi ütlesin, et pole vaja pakkida, hakkas müüja kibekiiresti suurt paberkotti otsima ja olgem  ausad- andis kaubale ikka väärtust juurde küll. Kotile olid trükitud tema kontaktid ning paar tänusõna. Kontaktide kaasaandmine oma kaubaga töötab alati kui garantii. Seda teades olen ka mina alati pannud kasvõi blogiaadressi asjaga kaasa.

Talvel presenteerisin oma blogis kauneid tapeete ja nende põnevaid tekstuure. Tegelikult ei olnud need mitte niisama, ma olin just lõpetanud suure portsu väikeste karbikeste valmistamise. Ehteasi, pisike nagu ta on, karbikesse pistetuna on poole armsam kui lihtsalt peost pihku libistades. Annab jällegi tehingule väärikust juurde. Korra väikesel asutusemüügil juhtus aga nii, et nähes lahedaid karbikesi, äratasid hoopis need tähelepanu ja nii mõnigi juuksenõel ja pross sai ostetud, kuna karbisaamissoov aitas sellele kaasa. Uskumatu, aga tõsi!

Kauba valiku ja letile ladumise koha pealt olen ma praegu veel algaja. "Praegu" on kestmas viiendat aastat... Valik on see, millega olen viimase aasta jagu oma pead vaevanud. Kas on kõike ja korraga mõtet teha ja letile laduda? Vist mitte, eksole! Sama kehtib kas asjade kohta, mida nagunii kõik teised teevad. Sajad sarnased kõrvarõngad või lihtsalt lükitud helmekeed ei too sulle suurt edu, usu mind! Tee parem kümme väga erilist keed ja esitle neid uhkusega.
Kindel on see, et tuleb läbi mõelda, mida ja kuhu asetada. Väikeste tüdrukute silmade kõrgusele paneks odavad ja värvikad kõrvarõngad, emade silmade kõrgusele sellise kauba, mis nende huvi pälviks. Kallimat kaupa presenteeriks ka soliidsemal moel, odavama paneks taustaks. Hooajaliselt mitte just minevaim kaup võib ka niisama kaasas olla. Keset suurt suve olen leti kõrvale maha punutud karbi kaanele "tuulduma toodud" kinnastest nii mõnegi paari maha müünud. Tegelt ka!

*Abivahendid nagu nöör, käärid, teip, prügikotid... Peegel- väga-väga tähtis asi! Ilma selleta ei saa. Kui sinu laualt proovitud asju käiakse naabri laua peeglist vaatamas, siis ei ole kõverpilke pikalt oodata. Naaber, otse loomulikult, tahaks ju oma laualt ostjale midagi külge riputada :-))
Visiitkaardid ja reklaammaterjalid on olulised, seda kogesin eelmisel aastal, kui mul neid veel ei olnud. Sel aastal on olemas!

*Abiline. Kuidas muidu saad sa sööma või muid looduse poolt antud vajadusi rahuldama? Ei pruugi sulle sattuda toredaid lauanaabreid, kes sind ringi käima lasevad ja ega liiga palju usaldada ka ei ole hea. Oma jope on ikka oma jope, ei vehi su letilt pisiasju sisse, vaid aitab hoopis naeratada.  Alati on seltsis segasem.

Ühel kodukohas toimunud laadal tekitas sõbranna saabumine mulle meeldiva rahavoo, kui nii võib öelda. Koos minuga leti ääres seistes selgus, et tema tunneb umbes kolm korda rohkem inimesi, kui mina. Umbes kolm korda jutukamaks osutus ta ka :-) Tervitused ameti poolest poemüüjale ja muidu toredale Küllile!

*Hea tuju, ka kõige nirumal päeval! Leti taha tulid ju omast vabast tahtest, vaba tahe võib sind ka koju saata, kui tunned end väsinud või kurnatuna. Minu kõige lühem laadapäev on olnud kahetunnine. Teenisin, kusjuures, päris kenasti, aga tunne ei olnud õige.
Hea tuju loomise koha pealt üks juhtum eelmisest aastast, kus olin laadal ostmas. Müüja kõkutas ülemeelikult leti juurde saabunud sõbrannaga ja flirtis, nii et maa must. Hää rahulik oli muidugi omaette kaupa silmistseda (mulle väga pealetükkivad müüjad ei meeldigi), aga kui ma ostma tahtsin hakata, siis lõi müüjaga rääkima minnes ninna selline õllepahvakas, et oo mai gaad! Eks ma ostu tegin ära, aga jube tunne ei lähe meelest siiani. Soliidsus ja kliendile sobiv müümisstiil- jälle oluline asi, mida mitte koju ei peaks unustama. Mina ise pean vast julgust õppima, pakkumine ja tähelepanu äratamine reklaamides ei tule mul mitte hästi välja.

*Vahetusraha. Mina olen selline kangekaelne mutt, et kui teenindajal ei ole mulle tagasi anda või hakkab ta aktiivselt pisemat raha lunima, siis mina lihtsalt ei osta seda kaupa! Korra on saiapoes mind üritatud saata tänavale putkasse sajakroonist lahti vahetama... Ütlesin viisakalt aitäh pakkumast, aga ei lähe. Minge ise. Teenindaja peab muretsema, et ostmise protsess oleks muretu ja mõnus.  Õigus? Viie-, kümne- ja kahekrooniseid võtan laadale kaasa kohe peoga.

*Isiklikuks heaoluks vajalik. Minu puhul siis kindlasti telefon, natuke süüa-juua, kindlasti päikeseprillid ja pabersalvrätid, huulepulk ja muu "naistevärk", võib-olla ka valuvaigistid. Pastapliiats. Küüneviil. Tool, jumala eest, kindlasti tool ka! Soojad/jahedama ilma riided jne jne...

Olgu, lugege parem posti alguses mainitud blogi. Vahva on.
Ja kõigile laadalistele sadamiljon rikast klienti! Jah, ma tean, et MaSu on, aga ikkagi hääd soovid minu poolt!