Pakipitsa on tegelikult üks rämpstoit, eksole, aga vahel väga kiiretel perioodidel õhtu päästja. Tuleb tunnistada, et meie peres vajavad päästmist vähemalt paar õhtut kuus ja nii koguneb paberijäätmete kasti pitsakarpe. Ühel päeval käis taas kõll ja saabus idee...
Pitsapakist lõigatud ringid said katteks vanast kampsunist harutatud lõnga ja kaltsupoenööbi. Nipet-näpet ja siidimaalivärvi lisaks. Abiks tuli veel mikrolaineahi ja ehetetarvikute karp, kus varud on juba kahtlaselt kaua tolmu kogunud.
Tulemus ei ole paha, kandmisetesti on minu enda sõrmus kenasti läbinud. Teda küll sellel pildil pole, aga küllap ta mõnele tulevasele fotole ka jõuab. Ja neid tuleb veel, nagu mulle kombeks on.
Tagused püüdlikult korrektsed...
Monday, November 29, 2010
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
6 comments:
Äärmiselt lahedad!
Väga armsad!
Mõnusalt pehmekesed!
Lahedad!
Tõesti nii rmsad, lahedad, mõnsalt pehmekesed.... ja stiilsed:)
omapärane ,hea mõte
Post a Comment