Minu Ruby sai valmis!

Nagu näete, valmis ta on. Täna ajasin veel nööbid ette ja homme on ta juba uue perenaise seljas. Pildid said mitte päris õiget tooni punased, aga lambivalguses ei olnud ma kahjuks paremaks suuteline...

Selle kampsuni lugu on iseenesest täis vimkasid. Esiteks juba see, et klient leidis oma soovitud mudeli mitte kümnest Vogue Knittingust, mida talle lehitseda andsin, vaid ühes neist avaldatud imepisikeselt reklaamilt. Sellele vahvale seigale järgnes mudeli kirjelduse tellimine ja materjali otsingud, mis ei olnud sugugi mitte lihtsad. Materjal oli plaanitud osta originaal, mis seal otsida, aga katsu sa seda Euroopast mõistlike hindadega leida!

Kui Monika kurtis, et kudumine ei läinud lihtsalt, siis mina saan jälle  vastupidist väita. Üks neist vähestest kampsidest, mille kudumisel ei olnud mul ühtegi tõrget ja võisin edenemisest vaid rõõmu tunda. Tegelikult kudusin selle valmis kiiresti, isegi nii kiiresti, et kätele hakkas. Pisidetailide kallal nokitsemine ja viimistlemine võtsid põhilise aja. Mulle väga meeldisid need kurvid, mis puusale ja õlale moodustusid! Meeldisid isegi siis juba, kui kampsunitükid nõelte all venituses olid. Kokkuõmmelduna aga veelgi enam.

Nupu vahetasin pärast proovilappi kohe Haapsalu salli nupu vastu. Vaarikamoodi nupp oli küll efektne, aga ma kujutasin ette, kuidas nad kandmise käigus lipendama võivad hakata, sest lõng, millest kamps on, ei anna väga pingul kududa. Jäme on lihtsalt. Küünarnukil või seljal saavad nupud ju omajagu vatti.  Mähitud nupp on selles mõttes igal juhul lollikindlam. See on muidugi vaid minu arvamus, võib-olla ei ole ma vaarikanuppe piisavalt treeninud.

Kui nüüd neist vimkadest rääkida, siis algas see jada juba lõnga tellimisel. Rinnaka uue omanikuga arvestasime, et materjali läheks vaja kõige suurema numbri jagu e siis kilo. Nii igaks juhuks lisasin ma veel ühe sajagrammise toki, sest pole hullemat asja kui tips enne lõppu otsa saav lõng. Asja iva seisab nüüd selles, et materjali kulus sellele suurele suurusele POOL kogusest. Mina ei saa aru, kuidas see võimalik on!? Aga jah, mul on nüüd teise Ruby jagu lõnga taas kapis oma aega ootamas... Kes tahab, vabalt koon, sest minu enda stiil see ei ole.

Jamad ootasid mind ka enne lõppu. Nööpide ja paelte korralik valik, et te teaks, on maainimesele väga suur haruldus ja raske leida! Raplas on ainult üks kobedam käsitöötarvete pood ja seal oli ilusaid musti nööpe valikus küll. Selliseid mõistlikuma suurusega, kui selle kampsi ees. Lausa säravaid ja mustrilisi oli! Ja igas nööbituutus oli 3-5 nööpi...  No mida kurja ma teen kolme nööbiga, kui ma vajan kümmet ühesugust!? Mitmel teie riideesemel on ees kolm kostüüminööpi? Seal leti ees kügeledes jõudsin ma päris närvi kohe minna. Nagu näete, siis midagi ma ikka leidsin, kuigi oleks eelistanud väiksemaid (aga kuna kandja on ka suurem naine, siis ei ole proportsioon kuidagi väga paigast ära).

Ja päris närvi läksin ma siis, kui selgus, et vajaliku laiusega musta atlasspaela ei ole ei Raplas, ega ka Märjamaal üheski lillepoes ega käsitöövidinate poes ega üleüldse mitte kusagil! See, mida pildil näete, on atlasskant. Ilusasti ja hoolega põimituna ei saagi keegi aru, et see pole pael. Ainult omanik teab, et seespool jookseb väike liitekoht. Ja leidsin ma selle kohast, kus kõige vähem oleks oodanud- kaltsukast, kus müüakse ka (uusi) õmblusvahendeid. Peaaegu kogemata, kui olin juba meelt heitmas...

Mõnus kudumine oli! Kiitsin just lähedastele, et esimene kampsun, mille nööbiliistud on ideaalselt väljakukkunud :-))