Pruutkleit Haapsalu salli mustritega

Umbes poole aasta eest otsis mind üles Margit  kindla sooviga, et kooksin talle suveks pulmakleidi. See ülesanne oli väga suur austusavaldus mulle kui kudujale, nii ma tundsin. Ja samas olin ka rõõmus :-)

Olgu tänane jutt pigem tehniline, ilupildid pulmast ja kaunist pruudist jõuavad ehk mõne aja pärast. Fotol on kleit esitatud ka ilma aluskleidita, just mustal taustal, et muster jms tuleks paremini esile. Kleidi omanik on pildil olevast mannekeenist ka paari suurusnumbri võrra saledam- seega pange töntsakus üldmuljes suunaga alt üles pildistamise ja ülesöönud mannekeeni arvele.

Haapsalu salli mustritega pruudikleit Margitile

Selle kleidi mustrite kokkupanemine oli põnev. Pakkusin välja lehemustrid ja lisaks veel muud ning minu rõõmuks see pruudile sobis. Eesmärk oli luua kleit, mis oleks pigem lihtne, kui ülepakutult pidulik ja pigem tagasihoidlik oma lõikelt,  et seda saaks erinevate aluskleitidega kanda ka edaspidi piduliku rõivana.

Lehemuster, mis jookseb piki kleiti, on mulle alati meeldinud. Vaatasin just ühest oma vanast mustrikaustikust järele, et esimest korda oli see mulle silma jäänud aastal 1994. Need olid ajad, kui ma käisin tihti Rahvusraamatukogus põnevaid mustreid otsimas. Tollal ei olnud nii rohkelt käsitööraamatuid müügil ja ega ma vaese tudengina poleks saanud ostagi :-)

Sellest ajast on mu ruudulises märkmikus ühest saksakeelsest raamatust (?)  mahakirjutatud muster, juures harilikuga kribatud pilt. Ma mäletan väga hästi, kuidas see muster mulle tol ajal meeldis ja mõjus, polnud ma seda varem kusagil kohanud. Võtsin siis vaevaks ja kirjutasin maha sõnasümbolitega kogu töökirjelduse, skeemi polnud antud. Ikka nii, et "5 M re; 3 M re zustr.; 5 M re; 1 Umshl." ja plaanisin seda kasutada kinnaste kudumisel, kuna mustrikordus oli piisavalt väheste silmustega. Kahjuks ei kirjutanud ma täpselt välja aga allikat, mida kasutasin. Nii on märkmiku serval vaid Roosilehemuster, 1957, Wien, Rieger.

Sama muster on olnud armastatud tundub, et maailma kõigi kudujate poolt. Haapsalu salli raamatus on tal nimeks väike pajulehekiri, muudes raamatutes olen kohanud  seda veelgi roosilehemustri nime all. Kõige suurem oli aga minu üllatus, kui Jaapanlaste pitsiraamatust mulle sama lehemuster vastu vaatas. Isegi mitmes variatsioonis.

Lisaks piki kleiti kulgevatele lehtedele kasutasin rombe ja Haapsalu salli äärepitsi kleidi allservas. Naistele kudumiskursustel rääkisin kleidi sünnilugu- et joonistasin pruunist paberist elusuuruse lõike, kuhu peale märkisin kogu töö käigu. Hea näide oli see just proovilappide juttu ilmestama. Põhimõttelsielt rida realt oli mul teada, kuidas kududa. See aga ei päästnud mind  ikkagi korra harutamisest (urrr, ei salli...). Nojah, oli vajalik, sest kleiti proovides selgus, et pihaosa olnuks muidu liiga lühike. Kuna ma tõesti tahtsin, et kõik oleks perfekto, siis kleidi keskosa sai kootud lausa kahel korral, kuna kahandused olid lehemustrite vahel jagatud ühtlasena ja tagasi võtta tuli ikka omajagu.

Kursuslastele oli mul kaasas ka proovilapp, millest kõik alguse sai. Proovilapi pealt oli hea näidata, et erineva mustriga moodustab sama silmuste arv erineva laiuse pitskoes.

Kasutasin peenvillast loodusvalget lõnga mõõdus 2/28 ja vardaid 2,75mm. Kleit on kootud ringselt, alustades allservast. Mõned nupud, jah just mõned, on sellesse kleiti ka sattunud. Kudumine võttis ümmarguselt öeldes kaks nädalat.

Augusti ilmadega on nii, et kunagi ei tea, mida tegelikult oodata on. Nii sai pruut kleidi peale ka jakikese. Jakikesega ma olin pisut jännis, sest ei tahtnud seda teha nö tavaliste varrukatena, mida peale visata, vaid ikka korrektse õlajoone ja hõlmadega riidetükina. Et jakil pihaosa polnud ollagi, siis ei jäänud ma lõpuni rahule kaenlaalustega, aga aega midagi muuta või veel uut jakikest kududa ei olnud. Kuna Margit ütles, et enesetunne jakki kandes on OK, siis leppisime sellega. Siit minu järjekordne õppetund- ära jäta asju 25ndale tunnile! Nüüd lähevad mu põsed piinlikkusest punaseks, sest ma tean juba ette, et seda tarkust nendin ma alati tagantjärele ja edasi läheb ikka... nagu läheb :-)

Mul oli hea meel seda kleiti kududa. Oskasin vältida neid vigu, mida oma esimest kleiti tehes ei osanud ette näha. Ja võib arvata, et see ei jää minu viimaseks kootud pitskleidiks :-)