 |
| Foto: Monika Plaser, pildil ajaloolised esemed Ulve Kangro stuudiosRäpinas |
Tegelikult on töökoja järgi lausa vajadus, sest poolikud käsitööd ja kaubavarud kahetoalises korteris võtavad omajagu ruumi ning on tülikad. Olgu, see on praktiline pool, aga helesinine unistus on veel peale selle.
Viimase aasta jooksul olen ma näinud nii palju šeffe stuudioid ja müügikohti, et tahad või mitte, aga fantaasia hakkab perutama. Viimatise elamuse sain muidugi Setode juures ja Mooste taastatud kompleksis, aga enne seda oli üheks eredamaks kogemuseks Kalamajas Cocode salongi külastus. Tegijad end vist ei reklaami, aga kes teab, see teab :-) Ja Emma Leppermann ning Meistrite Hoov kogu oma hiilguses või siis jällegi et lihtsuses... mmm, lahe!
Kui taas maa peale tulla, siis tegelikult olen ma siin oma väikeses alevikeses selle pilguga ringi vaadanud küll, et kuhu pesa teha. Tuleb tunnistada, et valikut pole. Korralikud, remonditud ja vuntsitud pinnad on kas kallid või liig suured ja sellise armsa, olgu või remontimata ubriku leidmine, kus end sisse seada lõpeb ikka jälle sellega, et ubrik on peatänavast kaugel ja seal teadupoolest ei liigu kedagi. Kui mõelda aga, et see armas ubrik oleks kas Tallinnas või Pärnus, siis sõidukulud ja sõidu peale minev aeg tõmbavad ideele kolinal vee peale.
Kuidas küll lõpetada unistamine? Kas üldse lõpetada?
Imeline oleks homme hommikul tõusta ja minna oma stuudiosse, kus valgetel seintel ripuvad tumedale kangale kinnitatud kootud sallid, nurgas tervitab pooleliolevas kleidis mannekeen ja laual oleks ootel töö, mis enne just nõnda laokile jäi. Kilode viisi lõnga ja käsitööraamatuid riiulites, paberhelmeid ja värvitopse... Ei kassi, kes vägivallatseb mu peenvillaste keradega, ei lapsi, kes kääride ja viltpliiatsitega ringi kimavad... Keedaks tassi kohvi, istuks oma suurde tugitooli, hakkaks kuduma ja ootaks külastajaid läbi astuma.
No nii raske on mitte edasi unistada :-) Tundke mulle kaasa!
Posts
.JPG)
16 comments:
Võin oma kogemusetest öelda, et mida tahad, seda ka saad. Tuleb ainult täpselt teada, mida tahta. Nagu minu armas onutütar Anakonda ütleb - kuni detailideni. Ja kuna Sina näikse seda teadvat (ma loodan, et oled ka mõelnud, mis värvi ja kuju on hommikukohvikruus;)), siis ei ole küsimustki - Sa saad oma pesa. Küll see Sinu juurde jõuab! Jõudu jätkuvateks ilusateks tegudeks!
Tahad ma räägin sulle oma unistusest - viimase eestlase muuseumist :)
Peenvillasied erivärvi lõngu riiulitel laeni! Ja laed on kõrged :) Salongikese ühes nurgakeses on kohvik, kus saab vanaemaaegseid küpsiseid.
Aknad on maani ja igas aknaorvas on kiiktool, kus sõbrad näputöömeistrid saavad neile sobivail hetkedel koha sisse võtta.
Ja tagatoas on viimase eestlase lapsesaamismuuseum - ikka see uhkete vankrite ja peenikeste näputööriietega.
Mul on koht ka välja valitud :)
Unistama kohe päris PEAB. Ja unistama peab alati suurelt. Nii et .. küll ta tuleb. Aga nagu eespoolgi öeldud - unistada tuleb ka "täpselt". Siis teab õige unistus ühele hetkel just sinu manu tulla.
Ojaa... eks isegi kogetud, et kui vajad, tahad ja manad, siis asjad juhtuvad...
Ja tass, millest selles poes-töötoas kohvi juua on eelmisest aastast olemas :-)
"All dreams come true!" lauldakse ühes inglisekeelses laulus. Kindlasti kõik unistused täituvad, mida detailsemalt nendest mõelda, seda kiiremini ja uhkemad on täitumised :)
See on ilus unistus. Kui alles kooliplika olin ja õppisin, kuidas raamatuid teha, unistasin sellest, et tahaks päris oma – algusest lõpuni. Aega võttis, aga unistusest on saanud tõelisus ja eile ilmus juba kaheksas. Kuus neist on küll heade sõpradega kahasse, aga ikkagi.
Nii et anna aga oma unistusele iga päev kütet lisaks ja küll siis kõik täpselt nii lähebki! JÕUDU!
Hooh, tean täpselt, mida Sa tunned:)
Võid ennast lohutada sellega, et vähemalt võid Sa käsitööga igapäevaselt tegeleda, mitte vaid siis, kui muudest asjadest aega üle jääb..
oma töökoda oleks tore. saaks rohkem ruumi, kus salle vormida ja ei peaks asju üksteise peal virnas hoidma. ma võin sind ainult lohutada, et mul on sama unistus. praegu on kudumid magamistoas virnas ja salli vormimiseks pean vahel peadpidi voodi alla pugema ja akrobaadile väärilisi poose võtma-)
vbla oleks mõte sul kellegagi koos pind üürida, siis kulud kohe poole madalamad.
Annaks siis jumal mu teele selle inimese, kes mind välja kannatada suudaks ja kes samamoodi käsitööd armastaks :-))
Ehh, ka kompanjon võiks tegelikult olla osa mu unistusest, sest on näha, et koostöös peitub vahest vägev jõud. Ja tal võiks olla pea pilvedes, sest mina olen vägagi maine mutt
Ja Kristi kommentaari all võiks olla Like-nupp. Küll ma seda alles muljuks...
:-)
kui kahe peale üürida töökoda tallinnas, kas see jääks kaugeks sõita? ma enne nelja- viite kuud ei üüri, aga kui kõik läheb plaanide järgi, siis ehk järgmise aasta jooksul oleks otstarbekas üüripind leida.
ma traditsioonilisi haapsalu salle ei tee, seega otsest konkurentsi poleks. iseloomult olen äärmiselt rahulik, sõbralik ja tasakaalukas. teistele probleeme ei tekita ja eeldan, et ka teine pool muresid juurde ei loo.
Aga kes sa oled, kallis kommenteerija? Et kui suhelda tahaks...
kuna ma midagi otseselt lubada ega kokku leppida ei saa, siis pigem jätan selle idee praegu meelde.
Ma arvan ka, et unistama peab. Ja kui midagi v-ä-g-a tahta, siis see sinuni tee leiab :)
Kahe või rohkema peale sellist asja ette võtta on ka hea idee. Ning kui kokku tuua mitu erinevat ja teineteist täiendavat valdkonda (kudumid, õmblustööd jne ning pood ja kursused), siis ehk on asjal rohkem võimalusi vee peal püsimiseks.
Aga ma tunnen sulle kaasa ning unistan omi unistusi samamoodi :)
Ma ei tea küll kui suurelt sa unistad aga ma olen netis näinud geniaalseid ided nn päevakontor-kapp tüüpi lahendustest / seina sisse ehitatud töönurkadest jne. Inimesed on nii andekad, netis kolades jääb vahel õudselt põnevaid asju ette. Muidugi ei ole see just see, mida sa siin kirjeldad aga vähemalt äkki mingi ideepoeg, kuidas ajutised ajad üle elada.
Ma küll ei igatse ateljeed kui sellist aga oma käsitöönurka tahaks küll. Praegu on lõngakastid riidekapis, töövahendid imeväikse pesukummuti viimases sahtlis ja poolikud tööd sohval laiali (sest neid on palju ja korvi enam ei mahu). Kirjandus riiulis koos teiste raamatutega ja see pole päris see, mida ma igatseks:P.
Mul on isegi tühi nurk olemas aga no see on maja kõige külmem nurk! Mul ei hakka seal mingi mõte tööle, rääkimata sellest et ma tahaks seal olla kauem kui hädapärast tarvis.
Unistada aga tuleb ja ma teen seda nii hullusti, et imelik hakkab. Mitte ainult käsitööalaselt.
Post a Comment