Haapsalu I Pitsipäev

Mida sa teed augusti esimesel pühapäeval? Kindel see, et mina olen Haapsalus.
Nüüd on see siis välja hõigatud- tulemas on Haapsalu I Pitsipäev!

Üks etapp läbi...

Foto: Helen Vaher

Kevad on viimastel aastatel tulnud nii kiiresti, et ei jõua märgatagi. Ka sel aastal.

Mis ma siis torman? Väikesed suured asjad võtavad tähelepanu. Pildil on üks viimase aja tegemistest- Haapsalu sall mustriga, mille ise lõin. Kümnete kootud sallide kõrval väike ühik, aga oma mõtte poolest minu jaoks suur ja oluline. Ütleme nii, et jõudmine uuele levelile mõnes mõttes.

Kuigi algul plaanisin näitusel osaleda kootud suure voodikattega, siis sall sellel voodil tundus nii hästi sobivat, et ei hakka tekki välja panemagi, las jääb vaid sall.
 Voodi on pärit ByHandist, autor Annika Toomla. Soovitan soojalt kõigile, kes otsivad kvaliteetset käsitsitehtud mööblit sellest salongist läbi astuda. Nemad mõtlevad palju lastele, kes näitusele läheb, näeb imearmsaid mängumaju ja ka teised lastetooted on neil armsad ja tasemel. Tehtud ausalt ja hoolega :-)

Kursustest ka, kuna jäänud on vaid viimased korrad enne suure suve tulekut. Tartus koome Haapsalu salli suurte pühade aegu, 7.-8.aprillil ja Tallinnas, Käsitööjaamas sel nädalavahetusel. Tallinna kursustele oli viimati üle küsides paar vaba kohta, Tartusse ootan ka veel huvilisi. Info kellaaegadest, hindadest ja registreerumisest kursuste lehel.

Kutse näitusele

Kolmteist Kanget Naist! Kolmteist isiksust! Kolmteist tegijat! Meil on, mida näidata!

Tulge näitust vaatama, avame homme kella viiest ja jääb lahti kaheks nädalaks. 

Pilti saad vaadata ka päris suurelt, sellelt leiab lisaks tegija käejoontele ka meie kange kolmeteistmiku kontakte  :-)

Haapsalu sall tuliuue mustriga ja uudis viimasest kursusest Tallinnas

Koon uut salli ja olen hädas, et mustrit peab jälgima igal real. Ei mingit bussis kudumist või ühe silmaga telekavaatamist! Kiruda pole aga kedagi, sest mustri tegin ise. Kui sall valmis, siis saab see muster kindlasti ka avalikuks ja kõigile soovijatele kootavaks. Praegu on pildil näha viimistlemata nö tööversioon, sest sall pole veel poole pealgi. Mustri kirjutan kenasti ümber ja kui aeg käes, annan teada, kust seda leida võib.

Kust see muster siis tuli? Nagu mulle meeldib, tõlgin mitmevärvilise koekirja pitsi keelde. Kui sa nüüd hoolega vaatad mõlemaid pilte, siis näed, et ruudukujulised mustrisektsioonid on ikka kaunis sarnase sisuga. Eks natuke tuli kohendada, et oleks hea ja ilus kududa, aga inspiratsioon on äratuntav, kas pole?

Tänase posti pealkirja teine pool ütleb aga seda, et kevad on käes ja hakkan otsi kokku tõmbama. Tallinnas saab veel ühel ja ainsal korral, 4ndal aprillil kuulata kursust algajatele pitsikudujatele. Ei, mis kuulata, kaasa teha ikka, sest kolmetunnise koolituse teine osa on üks väga aktiivne kudumine. Muide, väikese vihjena, sellelt teise kursusepoole  kudumiselt saad sa teadmise, kuidas luua ja maha kududa Haapsalu salli ning millised peavad olema ühe tip-top pitskudumi servad ja miks just sellised. Registreerumine läbi Tallinna Rahvaülikooli.

Käsitööga Tööle 2 näitus, jaanuarikuine

Kevad on käes ja minul jälle kord ees kooli lõpetamine. Nii armas on öelda kooli lõpetamine, kuigi tegelikult on tegemist kursustega. Eelmisel aastal kestis koolitusperiood üheksa ja sel aastal seitse kuud. See on piisavalt lühike aeg, et mitte tüdineda ja samas ka piisavalt pikk, et midagi kahe kõrva vahele koguda.

Käsitööga Tööle 2 kursustel oleme me õppinud nö kahes moodulis. Ärikoolitus ja loomekoolitus e. tootearendus. Esimese lõpuks peab olema valmis äriplaan, mis ka vett peab ja teise osa lõpuks kogunevad kursustel osalenute lõputööd näitusele. Minu äriplaan, mis eelmisel aastal sai kaitstud, ütles, et ma peaksin töötama nagu loom kui tahta end ja peret normaalselt ära elatada. Ausaltöelda ei olnud see teab, mis vahva väljavaade, kuid siin ma olen- elus ja terve, pere söönud ja tuju ka veel hea... Plaan oli hea ja vajalik asjade läbimõtlemiseks, kuid oli selge, et loomaks ma muutuda ei taha. Leidsin kuldse kesktee nö tootmise ja muude põnevate ettevõtmiste vahel. Põhiline oli, et saaks enda peremeheks ja palgatöölt minema :-)

Aga näitustest, nagu lubatud. Selle aasta näitus on ukse ees, kuid ma avastasin, et ei ole teiega jaganud veel jaanuarikuiseid muljeidki. Häbi mulle, eksole. Jaanuaris olid Eesti Käsitöö Majas üleval varasemate aastate lõpetanute parimad tööd. Üldkokkuvõtteks on mul vaid kaks sõna- rahulik ja väärikas. Just selline ta oli, see Best of KT2.

Väike pildiülevaade, niipalju kui fotoaparaadi akust krõbeda külmaga välja andis pigistada:

Haapsalu salli lõng, uus kogus jagamisel

Kes eelmisel korral ilma jäid, neile teadmiseks, et uus kogus lõnga jõudis kohale ja jagan seda laiali. Soov saada liina.rees@gmail.com

Lõng on ühtlane, 100%peenvillane, loodusvalge. Ütleme, et kergelt koorekarva varjundiga valge. Lõnga mõõt on 2/28 st ta on igati sobilik Haapsalu sallide kudumiseks.

Kilohind on 40 eurot.
Kui sa tellid kaks kerimata pooli korraga (2X1,5kg) või enam, siis pakun lõnga kilohinnaga 30 eurot. Muidu kerin just nii suurteks tokkideks kui vaja. Seda suurema koguse tellimist on juba kasutanud näiteks ühe käsitööringi rahvas. Kui leiad sõpruskonnas teisi kudumissõpru, siis miks mitte suuremalt ja odavamalt osta :-)

Tavaliselt saadan ma lõngad soovijatele Eesti Posti tähtmaksikirjaga või Smartpostiga. Kaalu järgi hinnatabelit vaadates lisa enda soovitud kogusele umbes 40 grammi pakendikaalu. Tallinnas ja Märjamaal on lõnga võimalik ka käest-kätte saada.

Tasuta asjad on ka head!

Foto: www.looveesti.ee

Vahel on tasuta asjad lausa väga head. Tänane näide on Anu-Mall Naaritsa veetud koolitus loome-ettevõtjatele teemal, kuidas end müüa. Esiteks oli päeva vedaja suurepärane, teiseks oli päeva külaline Jaanioja talu perenaine Janika suurepärane esineja ja kolmandaks on hea meel, et leidsin ka mõtteivasid, mida üles korjata.Mmm, neid oli palju, aga näiteks arva ära, mitu aastat tuleb räigelt tööd teha, et mingitki märgatavat-mõõdetavat tuntust saavutada? Mina oleksin pakkunud, et kaks, aga õige oleks, et vähemasti viis. Et siis kõik, kes tahavad alustada, peaksid selleks rängaks teekonnaks valmis olema :-) Mina sain aga kinnitust, et lisaks valmisolekule tuleb ka tegutseda. Ja asju läbi mõelda.

Tegelikult olen ma sel nädalal noppinud ka teisi tarkuseivasid. Nädala kaks esimest päeva olid minu selle-aastase Käsitööga Tööle2 koolituse viimased. Ja üleüldse selle projekti viimased, sest mis läbi, see läbi. Eurorahade kraan kinni ja mitte üks törts rohkem. Jääb üle vaid tunnistada, et olid huvitavad ja rikkad kaks aastat, mil ma õppisin palju. Esimesel aastal ragistasin loomingulises mõttes tohutult, teine aasta oli paikaloksumise ja inimeste-aasta. Ehk kirjutan mõne aja pärast enam, praegu on emotsioon veel liiga värske ja väsimus kontides.

Kooli lõpuga seoses saan ma aga lubada väikese saladuse reetmise. Aasta algul kudusin ma siin suurt salaprojekti. See salaprojekt saab välja pandud meie grupi lõpunäitusel Eesti Käsitöö Majas, Pikk 22, Tln. Alates 27ndast oleme me kolmeteistkümnekesi seal ilmarahvale vaadata ja hinnata. Et kas saaid ikka head ideed ja teostused pärast seitset kuud haudumist. Ma arvan, aga pole kindel, et minu töö mõõtmed on vast suurimad (kui keegi kallitest kaasõppuritest üllatab suure tööga, siis vabandust).

Tänase postituse pilt on poolvalmis sallist, mille lõng on toosama värskelt saabunud ja laialijagatud peenvillane. Kaunis, koorekarva ja siidine sallilõng. Valmis sall ei lase end ka kaua oodata, sest ammused ootel tellimustööd on vaja ette võtta. Ja kaua ei lase oodata ka uus ports lõnga, mida ma loodan juba homme siia jõudvat. Lõngahoolikutel, ma loodan, läks nüüd punane tuluke põlema :-) Kohe kui on uudiseid, ma neid ka hõikan, sest ega head kraami saa ainult endale hoida.

Mõtteid Tartust

Foto: www.lmk.ee

On ikka vahva, et tänapäeval värsked mõtted ja kaunid pildid läbi õhu ja juhtmete otse minuni jõuavad. Lehitsege Lehtrit, imetlege Lehtrit!Teinekord on väga hea näha kaugemale, kui omaenese ninaots...

Mina sean suuna Tartusse kuu aja pärast. Kevades hakkame Haapsalu salli tarkusi tudeerima. Kes tahab, lööge kampa!

Haapsalu salli kursused kevadperioodil

Viimased kokkulepped veel koolitusteks enne suve tõid nimekirja paar toimumiskohta juurde. Õige pea lisandub üks veel- Saue. Kursuste kirjelduse leiad lehte allapoole kerides.

Tallinnas saab õppida Haapsalu salli Käsitööjaamas 30.märtsil ja 1.aprillil toimuval kursusel ja Tartusse tulen pühadeaegu aprillis, 7.-8. kuupäeval siis.

Esimesele neist registreerib kohti Käsitööjaam ja Tartus kursusele soovijad, kirjutage otse mulle liina.rees@gmail.com. Kohti on kümnele.

Lõngahoolikute rõõmuks...

Pilt ei anna edasi seda ruumilist efekti... Aga näha on, et 24,4 kilo on kenasti kohale saanud. Kahe päeva jooksul plaanin selle laiali jagada. Kes tellisid, saavad kohe mult kirja...
Ilus lõng, ühtlane ja värvi iseloomustamiseks võiks öelda, et peaaegu koorevalge. Vardad hakkasid sügelema, kui kasti lahti tegin.

Jääda või mitte jääda?

Irina kootud sall

 Alustuseks üks tore uudis. Kõrvaloleval pildil olev Silvia ei ole minu kootud! Heh, uudis või asi mõtlete, aga tähelepanuväärne on see just sellepärast, et salli  kudus Irina, kes käis mu kursustelt ja nagu näha, sai sealt korraliku pitsipisiku külge. Kuna ma pesen ja raamin salle ka kõigile soovijatele, siis oli vahva tema Silviat raamile tõmmata. Loodan, et ka teised naised koovad, mis mühiseb.

Ma vaatan, et blogipostitused on viimasel  aastal kuivanud täiesti kokku. Ükspäev hakkasin mõtlema, et miks küll ja põhjuseid on mitu.
Esimene on kindlasti see, et lipates nagu orav rattas, pole võimalik kirjutada. Aeg-ajalt tuleb aga aeg maha võtta ja siis on mul peas mitmed-mitmed teemad, aga need kas kaovad kusagile või pole näiteks kaunist pildimaterjali lisada. Vahel tahaks ka niisama juttu ajada, aga ma pole kindel, kas see on just see, mida teised lugeda tahavad. Tegelikult, kes virisemise vastu on allergiline, ei peaks ka mu tänast posti edasi lugema, täna ma olen otsustanud seda niisama-juttu teha. Okei, lausa vinguda, kui lubate.

Ma ostsin eelmisel nädalal endale pisikesed kõrvaklapid, tublid sellised. Pole nagu midagi erilist, aga põhjus miks ma nad ostsin oli see, et mu vaim on väsinud ja vanast ajast on meelde jäänud, et esimene ja parim rohi on hea muusika. Nüüd ma siis "ravin" end ja kodustel on ka vahel hea meel, pilt on aga häält ei ole- ei riidle ma lapsukestega ja ei tüüta meest oma jutuvadaga. Istun, kuulan muusikat ja koon nohinal. Aga vaim on väsinud mul seetõttu, et ma olen suhtes, mis mind ei rahulda. Muude suhetega on kõik korras, aga ei ole ma enam õnnelik suhte üle Eesti riigiga! Ma panin kevadisi koolitusi paika ja mõlgutasin mõtteid suve ning sügise üle ning arutlesin, kas sügisest koolitusperioodi üldse tulebki. Me mehega oleme arutlenud selle üle, et kuigi me tublisti oleme endast riigile kõik andnud, ei ole see, mis vastu saame mitte vääriline. Ja kui inimene pole õnnelik, ei tunne end väärikana/väärtuslikuna vaid rünnatuna, siis ta kas võitleb või põgeneb.

Mulle meeldivad inimesed, kes seda esimest teevad ja samas ma saan aru ka neist, kes valivad teise tee.  Kohe-kohe algavat streigilainet toetan ma igati ning mulle meeldiks, kui räägitaks probleemidest veelgi valjemal häälel, et see jõuaks ka nende kõrvu, kes seda kuulma peaksid. Siiri Sisask näiteks julgeb lausa vägagi otse öelda ja tal on igati selleks õigus, kas pole? Elu on näidanud, et kuulama need inimesed ei ole väga harjunud, küll aga suud pruukima. Poliitikute lahmimise, ülbitsemise ja lausa ropendamise peale hakkab mul paha. Mina neid ei valinud! Tänu Eesti valimissüsteemile ei ole kahel viimasel valmisel minu hääle saanud südametunnistusega naisinimesed sinna saali pääsenud. Taevas küll, ma maksan neile palka, aga nemad ei suuda oma närvikava taltsutada ja töö, mida teevad, ei ole seda palka väärt. Kuhu ja kuidas mu maksuraha läheb... ma parem ei mõtle, muidu vererõhk tõuseks liialt. Aga jah, neilt tulevad seadused mis ei tööta või töötavad siis valesti (nt teovõimetute eestkostjatele mõeldud seadus, millest palju räägitud, ajab mind lausa judisema). Ametkonnad ruulivad ja inimestest lihtsalt sõidetakse üle.

Kui palgast juba juttu tuli, siis meie peres on lood nii, et me elame suhteliselt tagasihoidlikult. Kaks last ja kass ning kaks leivateenijat. Eriti ei vingu, aga ometi ei leia meie pere raha näiteks meelelahutusele ja reisimisele, ka riietele. Jätkub vaid põhivajadusteks. Kui ma veel aasta eest politseimajast palka sain, siis iga halva uudise kohta, mis eelarve pihta käis ma vaid muigasin, sest teadsin- minu palka ei saa kärpida palju, miinimum tuleb alt lihtsalt vastu. Nüüd on aga lood nii, et mees, kes politseinikuna tegelikult iga päev teenib sedasama riiki (hästi teenib, kusjuures) ja paneb ka enda elu kaalule, kui vaja, saab raha vähem kui mina käsitöölisena ning tema sissetulekut kärbitakse veelgi. Mõtlete, et totud, muud tööd siis ei mõista teha või, miks mujale ei lähe? Miks ei mõista, mees on õppinud põllumees (lisaks politseiharidusele) ning lõpetanud ärikorralduse bakalaureuse ning finantsjuhtimise magistri. Aga kui sa oled valinud elu maal, siis tuleb vaida ka töö, mis oleks kohapeal teha. Kui käid linna, sõidad maha ikkagi kogu võimaliku palgalisa praegusega võrreldes... Muidugi võiks ka nii, et perest saab tüüpiline vildaka rollimudeliga Eesti maapere- emme kasvatab nagu üksikema vapralt siin tulevasi maksumaksjaid ja issi töötab Soomes. Kui kokku saavad, siis rõõmustavad, käivad korra magamistoas, tülitsevad ja lähevad taas ruttu laiali. Meile see ei meeldiks ja minuarvates tehakse sellise elukorralduse kasuks otsustades valik, olles sundseisus. Ja selle põhjustab riik, suretades elu maal välja igal võimalikul moel. Kui minna, siis kõik koos ja võttes kaasa ka tulevased maksumaksjad :-) Kassi jätame vanaemale...

Olen nüüd pikalt nurisenud siin, aga räägin natuke tragikoomikat ka veel lõppeks. Mina, kes ma siin riigi kallal nurisen, olen tegelikult vanapatune ja peaks moka üldse maas hoidma. Veebruari algul tulusid deklareerima hakates, selgus, et ma olen räme maksuvõlglane. Mul oli detsembrist jäänud 0,05euri intressivõlga. Ma unustasin tookord tähtajaks sotsmaksu maksta, maksin selle nende lehe kaudu paar päeva hiljem tagantjärele ära koos intressiga, nullisin saldo ära. Huvitaval kombel oli sinna aga tekkinud nüüd intressivõla number ja sellega olen ma automaatselt Maksuameti silmis vanapatune, ning ei vääri mingit tulude kiiret tagastamist. Viis eurosenti võlga maksin ma muidugi nüüd ära, tasudes sellega pangale lisaks ülekandetasu 0,16 eurot, aga ega see mind rehabiliteeri. Riik hoiab mu raha enda käes ja selline trotsi ja pahameele tekitamine on nendemeelest distsiplineeriv vahend. Kahjuks sattusin ma lugema enda deklaratsiooni edasilükkamise otsust ja artiklit Äripäevas riigi suurima võlglaste kohta samal päeval, ning seda enam tekitas see minus haput meelt. Võiks ju pühenduda nende tõeliste pättide peetimisele, mitte minusugustele viie-sendi-kurjategijatele. Seda enam, et ma plaanisin osa tagastatud summast panna investeeringuna lõngade alla ja sellega taas riigile tulu toota.

Ehh, pikaks on see nurin läinud. Kokkuvõttes võiks öelda, et ma ei ole siin riigis enam õnnelik. Riigis, millele ma kinkisin pea viisteist aastat oma tööinimese-aega riigiteenistuses, tasuta vabatahtlikuna töötamist pea kümme aastat ja kui see viiesendine maksuvõlg välja arvata, siis iga-aastaselt ausalt kogu nõutud osa tulust. Eks näis, kaua kõrvaklappidest kuulatav muusika mind lohutab. Ma tean, et ei ole mujalgi pudrumägesid ja piimajõgesid, aga potentsiaaliga, mis meil mehega kahepeale on, saaksime kindlasti hakkama seades end sisse mujal, kus ühiskonnaliikmeid ei loeta vaid kui ühikuid ja maksumaksjaid.

Haapsalu sallil on ka Ameerikas lööki

Foto: Jaak Treimann, Lääne Elu

Nancy Bushi abiga kogub Eesti pits maailmas tuntust. Seda tegelikult juba pikki aastaid.

Kuni veebruarini oli avatud näitus Californias San Francisco lahe ääres Berkeleys pitsi– ja tekstiilimuuseumis.

Vaata pikka ja rikast  slaidšõud Haapsalu pitsist ja muudest peenetest pitsidest SIIA KLÕPSATES.