Hõissa, pulmad!

Eelmisest postist, kus ma teatasin enda vana nime lahkumisest ja elumuutusest on nüüd aega möödas. Ei tahtnud enne tähtsast sündmusest pajatama hakata, kui pulmapildid käes. Nüüd on nad kohal ja saan pidulikult teatada, et oma ühes ja ainsas pulmas sai mu nimeks Liina Langi!

Me ei ole Priiduga mitte värske paar. Teame teineteist juba 12 aastat ja koos elada jookseb seitsmes aasta. Seega- rahulikult ja armsalt tahtsime seda päeva tähistada ja lähimate sugulaste ringis meie abiellumine Pärnus ka aset leidis. Miks Pärnus kui ise Rapla mailt? Sest Pärnu on lihtsalt nii ilus ja armas koht! Ma tahtsin oma vana nime uputada vallikraavi ja seda ma sain, olgugi, et päeva ainus ja tugevam vihmavaling just sellele hetkele sattus.

Siin olen ma sidunud vana nime koos kahe sümboolset tähendust omava kiviga hõbekotikesse ja minuti pärast lendab too vette. Kivid korjasime maja vundamendilt, kus me esimest korda kohtusime. Väga proosaline kohtumine oli- mina olin just asunud tööle kui ka Priit samasse asutusse tuli.

Päev oli nii eriline, et mis sest ümber pajatada. Ei saagi ju sõnadesse valada seda rõõmu ja tunnet, et kõik on väga õige. Räägin hoopis neist detailidest, mis mulle pulmade puhul väga olulised olid.

Ma arvasin, et ei ole üldse minulik uppuda valgesse tüllipilve ja pruutkleite otsides ja uurides olin ka natuke pettunud. Polüestrivirna eest, millel lõige, mis juba peale vaadates ennustab ülimat ebamugavust ei olnud ma nõus mitusada eurot välja käima. Seega- kleit tuli ise teha. 48 tundi enne pulmi ei olnud mul isegi lõige veel lõpuni konstrueeritud, aga tulin kenasti toime ja mingit viimasel ööl nõelavälgutamist ei teinud. Minu puhul saavutus omaette :-) Kangas on kvaliteetne ja stiilne, pärit taaskord mu ühest lemmikkangapoest Solveig Tekstiilid. Ehted ja salli tegin ka ise. Punane, juba ammustest aegadest kaitsev ja jõustav värv oli meie riietuses oluline. Ilma müüja asjatundliku abita ei oleks ma halli jakiga sobivat punast kangast leida suutnudki. Õigete kingade ja särkide leidmise peale kulus ka palju mototunde ja jalameetreid, aga kui üks ja ainus kord on plaanis, siis tasus aega otsida.

Mulle oli väga oluline, et juuksed, mida enam nii palju pole, kui päris noorena, saaksid stiilset püsti aetud. No ikkagi mina ju! Selles aitas mind Elle Sirel, Märjamaa absoluutselt parim juuksur. Ja oluline oli ka, et pruudikimp oleks minulik- ei mingit kulda-karda-uduebemekesi. Ikka korralik ja kena priske tükk nagu ka pruut ise. Lilled Port Artur2 Riketsi lillepoest, eraldi värvi järgi Hollandist tellitud. Sellel pildil on muide pruudikimbu uus omanik taustal näha. Peo lõpus kui kimbu viskamine oli, sai selle mu õeraas. Loodan, et vihjet mehele minna võetakse sõbraliku käsuna, sest ka temal on kooselu kaaslasega pea sama pikk kui meil.

Koht, kus otsustasime külalistele torti ja vahuveini pakkuda oli meie jaoks ka tähtis. Suured kõledad ruumid ei tulnud kõne allagi ja me tahtsime vaid pisikest paaritunnist vastuvõttu. Absoluutselt parim selleks oli Piccadilly vinoteek, mille teenindust ja suhtlemist ma saan ainult ja ainult kiita. Ja seal oli parim vahuvein, mida viimasel ajal proovinud olen.

Selline tore päev oli. 7.september 2012. Minu pulmad, loodetavasti ühed ja ainsad. Väga suured tänud Kadri Kalamehele, kelleta minu tänane post poleks üleüldse sündinud. Tema oli meie peo fotograaf ja ma jäin väga rahule! Eks töö ole tellija materjalist ja sellised me olemegi :-)