Ma olen varasemalt mitte just häid sõnu kostnud meriinolõngast pitsikudumise kohta. Olen ikka öelnud, et meriino muutub villasega võrreldes pitssallina kandes luruks st ei hoia piisavalt hästi vormi kandmisel oma pehmuse tõttu. Kui palju on "piisavalt", see on tõesti väga subjektiivne hinnang. Haapsalu naised, muide, teevad ka vahet villasel ja meriinovillasel. Võimalik, et see on meiemaine traditsioonidest tulenev eripära.
Esimene kogemus pitsi kududes oli mul kunagi ammu BBB meriinoga ja kui ma tagantjärele mõtlen, siis oli see tõeliselt kurb kogemus. Edaspidi olin ma meriinode suhtes väga ettevaatlik lausa mitu aastat, aga nagu aja jooksul selgus- meriino on hinnatud ja armastatud ja kõige levinum pitsikudumise materjal maailmas! Ja meriinost pitsilõngadel on vahe vahel. Olenevalt mitmekordne on peen lõng ning olenevalt kiu säbarusest ja pikkusest ja peenusest võib meriinolõng pitsis käituda erinevalt. Proovitud väide. Nagu hiljuti selgus, siis loeb ka hilisem töötlus tegelikult, nii värvimine kui näiteks vanumiskindlaks töötlemine. Ühesõnaga, peenete pitsilõngade otsingutel lasin ma vabrikutest saata erinevaid näidiseid ja sellest meriinost, millest täna jutt, sellest kududes ei vallanud mind samad emotsioonid nagu kunagi ammu BBB meriinot kasutades. See lõng tundus kuidagi "ümaram" ja täiesti suurepärase korrutusega, minu arvates. Sestap julgen seda ka kudujatele pakkuda. Soe soovitus, kui poodi satute, võtke jupike meriinot sõrmede vahele ja vaadake, palju see vetrub ning kui tihe on korrutus. See katse annab palju infot tulevase kudumi käitumise kohta (olgugi, et pestes ja venitades tuleb alles õige lõnga iseloom välja).
Mõtlesin nüüd et kui on keegi veel, kes tahaks proovida, lihtsalt proovida pisut meriinot, mida ma pakun, siis miks mitte. Saab seda ju saata ka väikeste tokikestena, millest esmaseks tööprooviks ja hinnangu kujundamiseks piisav peaks olema. Või kes usaldab mu maitset, siis miks mitte ka sallijagu lausa või enamgi. Väikese proovi saan saata soodsalt tavapostiga ümbrikus (enne, kui EP jälle oma regulaarseks saanud hinnakergitamist aasta vahetumisel teeb).
Me Olustvere koolis tikime praegu Mulgi tanumaalide tikandit selle lõngaga (ojaa, otsisime koos õpetajaga väga õiget punast tooni ja rõõm, et leidsime ka) ja tuleb tunnistada, et tikkida on see lõng väga hää. Villane kuluks karvendama iga vähe pikema nõelatäiega, aga see meriino peab vastu. Ja tikkimislõngade värvimisel olen seda samuti hinnanud- ta ei vanu värvipotis ja võtab tooni palju paremini kui peenvillane lõng (mis tähendab, et on ikkagi töödeldud omajagu).
Pika kiidulaulu peale oleks paslik nüüd tutvustada uusi toone. Olge lahked! (ei jää need tõenäolikult mitte viimasteks seda sorti meriinodeks. Värvikaardil on, mida juurde tellida ja see vabrik ei ole vähemasti siiani hindu kergitanud, kuigi meriinode hinnad on viimase aasta jooksul kõikjal tõusnud). Rohekad ja muud toonid on väljas ka lõngaostulehel mu blogi päises.
Et jutt nüüd lauskiiduks käte ei läheks, siis ütlen lõpetuseks ikkagi, et kui kõrvuti on villane ja meriinovillane, valin mina isiklikult esimese. Ainult et... selliseid värve pole väikeste kogustena võimalust tellida.
Kel huvi, võib anda meriinosoovist teada nagu ikka aadressile liina.rees@gmail.com
Posts
.JPG)
5 comments:
Vetruvast meriinolõngast on sobilik teha pitsilisi riideesemeid. Näiteks topi jaoks on meriino vetruvus just plussiks....
Ma siin ikka oma igavese lauluga, et meriino on lammas nagu lammas ikkagi ja seega on iga meriino ikkagi villane. Lihtsalt kõik villased pole meriinod, aga ma olen üsnaväga kindel, et kõik pitsilõngad on kedratud mõnest peenvillast ja kui see pole just meriino, siis on see meriino veresusega lammas.
Täitsa nõus, Kata, üldse ei vaidle :-) Meriino on villane. Oli villane ja jääb villaseks. Tuleb lamba seljast ja on hinnatud. Ainult et käsitsi pitsi kuduja teeb vahet ja minusugune lausa pirtsutab teinekord. Mind näiteks häirib, kui tootekataloogis on kirjas lihtsalt wool, mitte merino wool+ mikronid. Tootekaarti teinekord ei saadeta. Arvel on wool ja siis kasutades selgub, et on meriino.
Miks ma erutun? Ikka sellepärast, et käsitsi kootud sall võiks olla hooldamist ja kandmist silmas pidades mittestretšiv, mitte pärast iga niiskemat õhtupoolikut uuesti raamil venitamist vajav. Kuna Haapsalu sallid kootakse suhteliselt hõredad, siis liiga ludu lõnga puhul on isegi oht, et vähe suurem varras töös annab vildaka nö laialivalguva mustri. Umbes nagu võtad tordi külmkapist- nämma- aga peale kolme tundi päikese käes olemist... mitte nii nämma... Tihedalt Haapsalu salli aga ei koo ju! See, mida tublid tootjad plussiks peavad (sile, libe, peenete mikronitega mõõdetav, kammvillast õrn peenike lõng) võib minule teinekord miinus tunduda, sest olgem ausad- kui villane lõng on natuke karvendav st on kraasvillane ja võib-olla natuke "iseloomuga" st mitte uduõrn, siis hoiab ta vormi sada korda paremini, kui on Haapsalu salliks kootud. Sellise salli paned seina peale rippu ja ta ei muutu soolikaks. Sellise salli keerad rulli ja surud kohvrisse ning viie päeva pärast lahti raputades korra hõõrud käte vahel ja asetad õlgadele- nagu värske- suurus säilinud, ei ole kortse jne! Kes on nt viite erinevat pitsilõnga kudunud, saab aru, miks ma nii palju neil vahet teen. Ja miks ma teinekord liiga pehme, lauge korrutusega meriino puhul tahan selja keerata. Ja siis võrdlen meriinot ja meriinot, kuigi kõik kodanike lammaste seljast tulnud :-P
Imelised värvid..ja oh kui hea on õhata, et mul on neid juba kodus omajagu! Aitäh, et viitsid ja jaksad ja tahad!!
Ma olen niiiiii Reesi paadis meriinode suhtes. Aga kõige kiuste koon ka sellest kuna inimesed tahavad pehmemaid salle/rätte. Reeglina koon küll meriinost rohkem rätte kui salle ja seda just selle enda pirtsakuse pärast. Lihtsalt kipub mind kiusama mõte kui pettunud võib see algselt õnnelik salli omanik olla kui meriino oma iseloomu näitab. Ja paraku võib see mõjutada ka arvamust tegijast.
Anneli
Post a Comment