Tööproovidest pitsi kudumisel

Midagi olen ma Olustvere koolis ikka õppinud ka, tuleb teise aasta teises pooles tunnistada. Üks oluline asi, millele varem niipalju tähelepanu ei pööranud, on korraliku tööproovi kudumine. Mis tast ikka kududa, mõtlesin  varasemalt. Käekiri ja lõng ju teada või noh, umbkaudu võib tulemust ennustada... Nii ma mõtlesin.  Aga lisaks koolile on seda teemat tähtsaks pidama õpetanud ka mitu untsuläinud pitsitööd kui ma alles kuduma hakkasin. Pitsikoolitusi tehes olen tööproovide vajalikkuses veelgi veendunum. Järgnevalt selgitan miks. Ehk on sellest teistele pitsikudujatelegi abi.

Mõtle korraks oma tuksiläinud pitskudumile. Millal said aru, et asi kisub kraavi? Kardetavasti alles siis, kui olid mitukümmend tundi tööd ära teinud ja jõudsid viimistlemiseni. Kui sul ei ole ükski pits ära käkitud, siis palju õnne! Oled üks väheseid õnnelikke või siis lihtsalt väga korralik inimene (kel suur tööproovide varamu kindlasti kapis). Mina julgen tunnistada, et pitsikudumise alguses oli neid koledaid töid küll ja veel.

Aga asja kallale. Miks kududa tööproovi? Siin on sulle neli head põhjust. Mõtle neile.

• Tööproovilt saad teada, kas lõng, vardanumber ja sinu kudumiskäekiri kõlavad kokku. Kui midagi vajab kohendamist, saad seda kohe teha ja kududa uue proovi. Kui lõng on uus või milleski natukenegi kahtled, on see alati hea mõte!
• Tööproov annab sulle vajalikke numbreid- saad arvestada töö pikkuse, laiuse ja muud mõõdud, isegi lõngakulu. Viimane olgu mis on, lõng hapuks ei lähe ja seda võib ka varuga osta, aga esimesed nimetatud on üliolulised. Eriti kui kood seljariideid. Ära kunagi usalda juhendites kirja pandud numbreid! Niipalju kui on kudujaid, on ka erinevaid kudumiskäekirju ja number kusagil ajakirjas ei ole sinu käega kootud töölt. Nagu ka numbrid lõngavööl- need on ikka väga "keskmised". 
• Tööproov näitab, kas peaksid arvestama mõne erisusega. Näiteks on lõng nii peenike või sile, et seitsmekordne nupp tuleks liiga lahja- seda on hea märgata enne salli keskkohani jõudmist, usu mind. Või selgub, et lõngal on midagi viga- venib ebaloomulikult palju, on liiga lauge korrutusega või siis vastupidi- liiga "vindine". Või ei taha valitud materjalist varras lõngaga koostööd teha (pitsi kududes ei soovita kellelegi, ka vilunud kudujale mitte metallvardaid). Enamus lõngasid muutub peale märjaks saamist pehmemaks, aga on ka neid, mis on karedad edasi. 
• Ainult enda käega läbi kootud proovilt näed, kas muster sulle tegelikult meeldib või kas on ikka jõukohane. 

Kui siia midagi lisada tahad, ole lahke! Kommentaarium ootab ja sellest võib teistele kudujatele abi olla.

Milline see tööproov siis olema peaks, et ta head abi pakuks?

• Koo vähemasti mustrikordus või paar. Ära koonerda. 
• Tööproovi valmimisel viimistle see, nagu teeksid valmis kudumiga. Pese, kasuta sama pesuvahendit, mis valmis pitsi pestes ja venita pits vormi. Lase korralikult kuivada. Numbrid pesemata tööproovilt ja viimistletult võivad kardinaalselt erineda, eriti vetruva lõnga puhul. Peale venituselt tulekut lase pitsil natuke rahuneda st kiul omapäi toimetada.
• Kui venitad pitsist tööproovi, ära kasuta nööpnõelu, vaid aja servasilmused varrastele ja pinguta nõnda ühtlaselt. Nööpnõeltega venitad mustrit paigast ära ega saa selget pilti.
• Tööproovilt ära võta mõõte servast servani, vaid pigem keskkohast. Servade silmused ei pruugi olla suuruselt samad, mis mustris ning kui oled näiteks nööpnõelu kasutanud, siis saad sootuks ebatõesed tulemused.

Enda kõige kibedama õppetunni olen saanud kududes pitsiks villast lõnga, mis lõi mind värviga pahviks, oli lihtsalt nii ilus ja märkamata jäi, et korrutus on ülitihe. Kui lõng kududes krussitas, siis võtsin seda kui lihtsalt mööduvat ebameeldivust, osa protsessist. Valmis saanuna ja viimistletuna selgus, et vint keerab salli samuti "propellerisse" ehk et sall ei ole ristkülik, vaid on rööpkülik. Seda võib juhtuda ühekordsest lõngast kududes, kui keerd on liiga tugev, aga kuigi minul oli käsil kahekordne lõng, vussis see ikkagi salli ära. 

Minu esimene Haapsalu sall oli suur rõõm, kui valmis sai. Praegu pildilt vaadates on see ikka liiga lai, tuleb tunnistada. Sall ei peaks nii pikalt istumise alla ulatuma :-) Usaldasin Haapsalu salli raamatut- aga kuna minu kudumiskäekiri on pehme, pidanuks ikkagi proovi kuduma, mitte minema mugavalt täismustrikorduste peale laiuses. 

Väga konkreetne näide inimeste kudumiskäekirja erinevusest on Haapsalu salli kudumise võistluse tööd- muster sama, lõng sama, aga kätepaarid erinevad. Leia pildilt suurim ja väikseim töö. Nüüd saad aru, mida ma mõtlen, eksole! Ja kõik, kes on mu kootud kleitide tööjuhiseid küsinud, ei ole just sellel põhjusel neid saanud. Me koome erinevalt ja ma ei julge võtta kanda pahameelt, mis võib tekkida, kui tulemus ei ole see, mis oodatud.

Muster loeb palju. Kui mustris on palju õhksilmuseid, on töö sama silmuste arvuga ilmselgesti suurem sellest, mis on kootud tavaliste parempidiste silmustega või kui on kasutatud palmikuvõtteid või silmuste kokkukudumisi- tulemus on teine. Või näiteks rips- see venib alati põiki. Kui sa allolevat pilti vaatad, siis siin on mustris tihedalt koos keerud, kus seitse silmust on kootud kokku ja neist välja seitse. Mõttes aseta selle töö kõrvale sama silmuste arvuga, aga ripsis kootud tööproov. Varasemalt ma hindasin mõttes... mmm, 120 silmust ja 2/28 lõng ja minu käekiri teeb umbes nii-ja-nii suure töö. Selle näite peale mõeldes pean aga täna paremaks ikkagi leida aega ja proov kududa.

Kui nüüd tulla tagasi esimese lause juurde, siis kõigepealt olen ma õppinud, et ei ole olemas proovilappe. On tööproovid. Nagu selgus, see ei ole mitte lihtsalt filosoofiline küsimus, et kuidas seda tükikest plaanitavast tööst nimetada, vaid selgus lausa, et euronõuetele vastavas kõnepruugis ei ole tükike tööd kindlasti mitte proovilapp. Pole olemaski sellist sõna! Värskelt mööda saanud emakeele päeva valguses olen ma siis täpne ja püüan asju nimetada ikka nende viisakamate ja õigemate nimedega (kuigi teema kallal itsitamine, kas lapp või mitte lapp mul mõttes ei lakka ja antagu see töllakus mulle andeks).