Säärised Vigala sukkade ainetel

Ma koon endale haruharva ja tuleb tunnistada, et seda magusam see tegemine tundub. Pühade aegu kasutasin kolme päeva lõpuni hästi. Valmis said Vigala sukkade ainetel tehtud säärised.

Kudumistöö põhjusi on kaks. Esiteks on mu tööruumis õhk soojaks köetud, aga kuna maja on renoveeritud ilusaks ilma mõistust kasutamata, siis põrandatest ja seintest õhkub halvavat jahedust ja see ei ole mu tervisele meelepärane. Teiseks, no muidugi, kui "Eesti Silmuskudumine 2. Sukad ja sokid" on nii hästi kirjutatud raamat, et inspireerib ka mittekuduvaid inimesi, siis kuidas sa saad olla sealt midagi kudumata!? Vigala sukad jäid juba esimesel lehitsemisel hinge peale. Natukene närvidele käis ka Facebookis pöörane Muhu sukkade kudumise trall (millest end toore jõuga kõrvale hoidsin), ühesõnaga- motivaatorid töötasid korralikult. 

Nende sääriste eeskujuks olnud sukkade originaalid, mis 1908 on muuseumile annetatud, näevad välja sootuks teistsugused. Teadsin kohe, et pöiaosa ma kindlasti teha ei plaani ja kaheksakannad sääre allosas ei tundunud ka nii hädavajalikud. Järgi jäi sääreosa kiri. Lähenesin asjale julgelt ja rõõmsalt ja mustal taustal panin mängima kahte sorti punase ning kuldvitsaga värvitud kollase lõnga. Kaalusin ka lambapruuni lõngaga tegemist, aga kuna ma riietun pigem musta, siis olgu pealegi säärised ka mustad.

naiste sukad, AM _ 9323:1 E 56:1, Eesti Ajaloomuuseum, http://www.muis.ee/museaalview/1534067

Kudusin 8/2 lõngast ja kasutasin 1,5mm  vardaid. Sõrme kudusin korralikult villi ka, sest ega see ei ole mingi pehme käega pitsikudumine! Töö tuleb teha korralik ja tihe, et kestaks. Arvutusi tehes meenusid kogu aeg vanaema sõnad "Ega rikkus ei ole häbiasi!", neid tarvitses ta kasutada iroonianoodiga. Ei ole häbiasi jah, sääred on mul sellised, et paarsada aastat tagasi olnuks ma hinnas pruut, aga praegu tuli laiemat kohta kududes ringi peale 132 silmust luua ja mõttes tahtnuks ma olla poole õhem. Siis oleks kasutatud ajaga saanud näiteks kahed säärised teha.