Beebikleit

 Mitte keegi ei usu enam, et ma koon ja teen. Aga ma teen ja teen hästi :-) Täna sain aru, et Facebook on muutunud nii mõttetuks kloaagiks kõikide nende reklaamide ja eeldatavalt meeldida võivate postitustega, et sõrmedesse tekkis kohe kihelus kirjutada midagi siia seinale, kus on ainult minu kontrollitud sisu ja mis oleks päris. Kirjutan ühest toredast kudumist, mida eelmisel kuul tegin ja mis mu rõõmsaks muutis. 

Beebikleit. Alustuseks peab olema teadlik ja hea inimene, kes otsustab, et selles tarbimisele keskenduvas kiirelt pöörlevas maailmas peaks sündima midagi, mis on väärtuslik ja ajatu. Mis ei ole lihtsalt tarbimiseks, vaid mis jääb. Mul on hea meel, et on neid, kes oskavad hinnata naturaalsete luksuslike materjalide võlu ja headust. Nii leidis minuni tee Anne, kel lapselaps tulekul. 

Kõik saab kudumisel alguse plaanist. Pitsikudujale tähendab see seda, et tuleb teha tööproove ja neid siis hinnata. Mõelda ja kaaluda, millised mustrid omavahel sobituda võiksid. Mina olen kindlaks jäänud ühele pitsilõngade tootjale ja nii ma tegelikult juba tean, kuidas üks või teine lõng kudumis käituma hakkab. Aga ma koon alati ikka vähemasti ühe, teinekord ka mitu tööproovi, sest mustrid käituvad ka pitsis erinevalt. Sedapuhku siis kudusin kolm, sest algne plaan, kui selle joonistasin 1:1 lõikele polnud piisvalt hea. 

Kui ma kümmekond aastat tagasi pruutidele kleite kudusin, algas kõik samamoodi- suurele paberile pärismõõtudega lõige ja järgnes mustrite passitamine ja klapitamine. Väikese beebikleidiga tundub kõik lihtsam, aga tegelikult see nii pole, sest siin ei ole ruumi slikerdamiseks ja eksimusteks. Kõik peab panema klappima täpselt. Ja nii ma tegingi lillega piibelehekirjast detailid, piibelehemotiiv eraldi ja õiemotiiv eraldi ning nende vahele lisasin ka labases koes ridasid. Et kleit ikka kahar tuleks, pidi ära mõistatama selle, kuidas silmuseid vähendada nii, et see mustrit ei lõhuks ja oleks sujuv. Nii sai lisatud nupurohked triibukohad seelikuosasse, kus silmuste arvu korrigeerimine oli väga julge numbriga arvestatud. Plaan töötas hästi, võin lõpptulemuselt hinnata.

Kõige mõnusam osa, kudumine, möödub mul tavaliselt nii, et tuju peab olema hea ja midagi huvitavat peab olema silmanurgast ekraanilt vaadata. Telerit ma ei vaata, küll aga hindan kõrgelt seriaale, mis on hästi tehtud ja neid vaatan ma siis jaokaupa järjest, nagu hästi pikka filmi. Sellise vaatamise kohta oli kohe ka mingi eraldi väljend olemas, aga kes see nüüd praegu siis mäletab... Ka sellesse kleidikesse mahtus korralikku luurajatega krimivärki omajagu. Ainus mure oli, et samal ajal tuleb täpselt juhiseid ja märkmeid jälgida, ei tohi end päris unustada.

Lõngavalikuks oli villa-siidi-kašmiirisegune lõng, sest see tulevane beebi peab ju ometigi saama parimat. Ainus mõttekoht oli see, et lõng oli 2/48 mõõduga. Kes pitsi koob, siis teab, et see on ikka tõesti õrn ja juuspeene lõngamõõt. Keegi ei ole öelnud, et lõnga näiteks kolmekordsena võtta ei võiks. Vabalt võib! Kudumiskiirus sellega küll pisut väheneb, peab hoolas olema, et kõik kolm otsa saaksid ikka korraga igas silmuses ja nupus vardale. Leidsin nipi, kuidas jooksva aasakesega lõnga kogu aeg pikendada nii, et poolilt jookseb see katkematult, aga vardale saab kolm lõnga korraga võetuna. Nii tore oli avastada midagi uut, sest ma seni olin teinud kerimist mitmesse kerasse, kui vaja, nüüd olin aga enda arvates nutikas. Tuleb tunnistada, et ise välja ei mõelnud seda süsteemi, ikka see esimeses lõigus sajatatud sotsmeedia oli abiks.

Kleidikesele lisaks kudusin ka beebile mütsi. Sellise mõnusa, vanamoodsa lõikega. Mõõte võttes selgus, et ega tänapäeval poest sellist mütsikest ei leiagi, pigem pannakse praegu tittedele pähe peakatteid, mis ei ole paeltega. Jah, ma käisin poes luurel, sest tahtsin algul osta näidiseks ühe mütsi, et proportsioone paremini tajuda. Pole ju mõnda aega enam päris beebidega pistmist olnud. 

Kui pitskudum saab valmis, siis on see üks mõnus väike pehme pundar, ilu pole ollagi. Kõik servad heegeldasin veel toredasti pikoodega üle ka ja kui töö sai valmis, oli natuke kahjugi, ei hoog sees, aga tuleb lõpetada. Pitskudumi ilu saab välja tulla alles siis, kui töö pesta ja korralikult vormi venitada. Pildilt näeb, et selleks ma kerisin pea mõõtudega kera, jah 44cm ümbermõõduga, ja panin kera siis korralikult kilesse, et märg mütsike saaks nõeltega vormitud. Kleidikese puhul kasutasin vardaid, kus joon pidi sirge saama. Ja nööpnõelu, et pitsil ikka pinget oleks. Paberist lõige sai siis kleidi alla pandud, nii on kõige lihtsam. Nööpnõeltest jääva randi aurutasin hiljem ettevaatlikult välja. Koolis õpetaja olles pean ma oluliseks, et ka lapsed saaksid teada, mis on triikimine, mis pressimine ja mis aurutamine. Kuigi jah, tänapäeval on kodusid, kus triikrauda pole olemaski, aga kui ma sellist arhailist asja nagu kätega töötamine juba õpetan, siis õpetan ka seda. Ja lastel on tegelikult nii põnev näha, kuidas tehtud töö viimistledes oma nägu palju muudab. Ikka ja alati paremuse poole. 

Täitsa vanamoodsad asjad on ka nööbid, tuleb tunnistada. Sellele kleidikesele tegin ma need nullist ise ja need said pehmed. Ikkagi beebide värk ju, asjad peavad olema pehmed ja mõnusad. Pliiatsi otsale keerutasin 20 ringi sama lõnga ja siis heegeldasin üle  nii 40 kinnissilmusega või nii. Väga-väga tihedalt. Ette õmmeldes tegin nöpsudele isegi kanna, et asi paremini hoidma jääks. 

See oli üks väga tore kudumise töö. Kuigi ma sel suvel otsustasin südamest puhata ja mitte tähtaegu nõudvaid asju ette võtta, ei kahetse ma hetkekski, et kududa võtsin. Suvel palavaga on selline väike töö väga mõnus teha. 

Kleidi tegemine võttis aega natuke alla 30 tunni. Kui tööd venitasin, siis tulid meelde kõik need pruutkleidid, mida kunagi tehtud sai. Nostalgiahetk! Neid venitasin ju ka tasapinnale, põrandal olevale linaga kaetud vaibale. Korra isegi nii, et pidin end poolspagaati sättima, kuna endal oli beebi kohe-kohe tulemas ja kõht nii suur, et kägarasse ei andnud end sättida.

Elumõnu kiri

Elumõnu kiri jõuab tänasest kudujateni.  Kõige lihtsam ja mugavam viis on see endale kudumiseks osta longalangi.com poe mustrite lehelt. Ava link ja ole aga lahke!

Selle kirjaga salle sai tegelikult kootud juba varem ka, aga ikka juhtus nii, et kui sall sai valmis, leidus sellele ostja enne, kui ma fotoklõpsu ära teha jõudsin. Ilma fotota aga mustrit vormistada ei  saa. Olgu, saab, aga uuele kudujale tühipaljas skeem ei anna piisavalt infot. Ikka tahaks ju pilti ka näha! Nii ta läks, aga nüüd on olemas nii sall kui ka koekiri.

Elumõnu kiri on minu mustrite kaustikus tegelikult üks varasemate hulgast. Kaustik sai alguse aastal 2012 ja see kiri on seal numbriga 21. Tol ajal kirjutasin ma mustreid kohati palavikuliselt ja ikka mitu tükki järjepanu. Ei hakanud isegi märkima, aga mõttes jäi meelde, et mõnest kirjas saab mitu versiooni hiljem teha. Puhtana arvutis neid ümber tippima pole ma kunagi nii tubli olnud. Kahjuks küll... Aga aasta 2017 viimase kirjana ta vormistatud saab.

Selle pitsikirja tegin ma Ärma Roosi raamatu Elumõnu mustriteosas silma jäänud sukakirja nr 12 ainetel. Enne olin ma hulgaliselt vaadanud kindakirju ja nende najalt pitsimustreid teinud, see aga sai sukakirja eeskujul oma vormi. On mingi sarnasus, eksole?

Nii suurt kirja sallile paigutada ei olnud lihtne. Sain aru, et motiiv võiks joosta mitte lihtsalt kõrvuti laotuna, vaid pigemini poole mustrikorra kaupa ning natuke diagonaalis. Midagi ei ole parata, selline toimetamine teeb kirjakorra suureks. Aga sall saab väljendusrikas, eksole?! Elumõnu mis elumõnu!

Laupäeval Haapsalu Pitsikeskuses

Minu sallinäitus Haapsalus on nüüd lõppenud. Laupäeval oli ka pisike jututund ja see oli minule endale väga oluline ettevõtmine. Kui koolis kaitsesin selle näitusega oma lõpuhinnet, siis olla Haapsalu meistrite ees ja neile ka kõneleda- see tundus veelgi olulisem kui eksam.

Tänan kõiki, kes leidsid aega tulla! Allpool väike pildimeenutus kroonikana. Piltide eest tänan Merle Saulepit.

Istudes on tore, sest põlvede värin ei paista nõnda välja

Kõige suurem tööproov. Astra sall. Tulevikus saadaval ka kõikidele kudujatele

Kõik, ka head-halvad tööproovid omas naturaalsuses, said meistrite palge ette toodud :-)

Tänasin Linda Elgast inspiratsiooni eest. Oli suur rõõm ja au!

Näitus on tänaseks tulnud koju puhkama. Haapsalus ei olnud üleval mitte kõik sallid, mõned olid kodus värskendamisel ja mõned uued said just enne kohtumist äärepitsi külge. Edaspidi võite läbi astuda veidi värskenenud näituselt- järgmisena üleval aprillis Märjamaa Raamatukogus kenade punaste seintega toas.

Haapsalu sall Lossiaiakirjaga

Uus sall on valminud uue koekirjaga. Nimeks Lossiaiakiri. Ranged jooned ja lopsakus mustris on nagu mõni range, üliküps, stiilselt kujundatud ja hooldatud aed. Et uhkem oleks, siis ikka Lossiaed. Nime pakkus abikaasa. Eks sarnasus aedadega ole vaataja silmis.

Haapsalu sall Lossiaiakirjaga

See sall käis täna minuga Rapla kursustel kaasas. Muidu otsib ta uut kodu. Harva, kui mul salle üle on :-)

Sallinäitus Haapsalu Pitsikeskuses

Eilsest saab mu sallinäituse pisut vähendatud versiooni näha Haapsalu Pitsikeskuse ruumes. Kuna tegemist on siiski mitte lihtsalt sallide, vaid uute koekirjade presenteerimisega, siis 28ndal jaanuaril, mil on näituse viimane päev, olen ise kohal ja võtan uusi mustreid ka paberil kaasa. Sel päeval ei ole näitus lihtsalt üleval ja natuke nagu anonüümne, vaid ma võin rõõmsasti ka juttu rääkida ja mistahes küsimustele vastata. Olete kõik teretulnud!

Ülespanemise käigus selgus, et Olustvere Viinaköögi saalis tekkinud mõte "Kas täidab ikka ruumi ära?" asendus siin mõttega "Midagi peaks ikka vähemaks võtma, sest tuba juba täis!". Ruumide suuruse vahe, ma arvan, on kolmekordne. See on minu esimene näitusekogemus ja ma õpin. Olustveres, kuhu algselt selle näituse mõtlesin, toetasid mustad laetalad, paksud kreemjad kiviseinad ja kaarjad aknad seda mõtet, et sallid peaksid olema pandud jõulisele mustale taustale ja sümmeetria on võtmesõna. Haapsalus seevastu, kus palju helgust, valgust ja pitsihõngu majas, tundusid mustad konkreetsed taustad kuidagi ülepingutatuna. Pole hullu, mul on veel mitu kohta käia ja areneda.

Haapsalu Pitsikeskuses, minu tubli abimeeskond ülespanekul

Esimese kootud kleidi nostalgiahetked

Täiesti juhuslikult jäin täna kinni oma ühte vanasse pildipilve ja leidsin sealt mõned fotod sellest, kuidas sündis minu esimene Haapsalu pitsidega kootud kleit. Palju katsetamist ja ebakindlust, väga suur ajasurve ja põnevustunne- need on märksõnad, mis jäävad seda kleiti meenutama.

2011.aastal- algus on tehtud

Tänaseks on tal selja taga võiks öelda, et isegi väärikas karjäär näitustel käimisega, Mardilaadaga, korra ajalehte sattumisega ja sattumisega ka kursuste ülevaateraamtusse + üks lõpuks korralik, armas pulmapidu. Rahumeeles on ta taas tagasi pugenud kappi, et oodata uusi helgemaid hetki. Neid võiks ju ometigi tulla!?

mai 2011, esitüki valmimise rõõmud

8 päeva hiljem, mai 2011, passitan kleidile voodrikangaid

Valmis! Esimene etteaste Pärnu Gildimajas Käsitööga Tööle 2 lõpunäitusel 2011

Pärnu Postimehes 2011

Foto saamise nimel pingutab ema käsul tulevane pruutkleidi kandja, toona siis 15-aastane

Mardilaadal 2011, kleit letil meie selja taga

Veebruar 2012, Eesti Käsitöö Majas ülevaatenäitusel

Tütre Ingel-Briti pulmas, 2016

2016, pruudil on käsil ülesanne kududa...

Pitsikiri, mis sai inspiratsiooni punasest Mulgimaa tikandist

Aasta tagasi, detsembris, kui ilmus Mulgi rahvarõivaste raamat, ei suutnud ma end tagasi hoida ja mitmeks pikaks õhtuks oli lugemist ja vaatamist. Kohe väga mitmeks ja väga pikaks õhtuks.

Mulgi punaste tikanditega puutusin kokku  koolis ja Viljandi muuseumis neid vaatlemas käies ning tundus nagu eriti loomulik, et mina, kes ma tikkimist armastan peaaegu sama palju kui kudumist, olin igatepidi äratehtud ja maha müüdud neile punastele tihedatele tanumaalitikanditele. Tegelikult, seda on raske sõnadesse panna, on nendes midagi minu jaoks keerukat, nagu mõni äraarvamatu kood, vaikne mõistukõne või selgitamatu sõnum. Võimalik, et lilltikandi armastajana mu ajus aktiveeruvad neid tikandusi vaadates mingid keskused lihtsalt teistmoodi... Mis sellest eelmise aasta tööproovist ja kavandist muidu sai? Sai käevõru. Suure, tugeva naise tihedasti tikitud ja silmatorkavalt lai käevõru. Ma loodan, et uus kandja on selle endale juba kooli müügiletilt leidnud.

Täna ei tahtnud ma mitte Mulgi tikandist eraldi ja oma emotsioonidest rääkida, aga tegelikult uuest pitsikirjast. Ma vaatasin toona raamatusse ja muuseumi pidikogudesse nii pikalt, et tekkis tahtmine midagi pitsilist sama takti järgi kirja panna. Ikka nii, et jooksevad rombid ja ruudud ja natuke rõhutatult edevaid kohti on ka. Sellesse perioodi jäi mul Mulgi-inspiratsiooniga pitsikirju kohe mitu.

Olen mustrite mustandite vihikusse märkinud, et selle pitsikirja idee tuli mul lühikese sabaga tarvastu tanu vaadates. VM 351 E12 koodiga andmebaasis, lisaks rahvariiete raamatule. Uskuge või mitte, täna uuesti raamatut kätte võttes ei saanud mina ise ka esimese hooga aru, kas tõesti olin ma nii oimetuks end vaadanud või... kust see inspiratsioon ikkagi tuli? Aga ju ta tuli, kui must-valgelt kirja on pandud. Eks üldmuljet ja "takti" vaadates siiski aru ole saada, et juhuslikult ma seda viidet sinna lehele kirja pannud ei ole.

tarvastu tanu lühikese sabaga, VM VM 351 E 12, Viljandi Muuseum, http://muis.ee/museaalview/921468 

Pitsikiri sai nimeks Holstre kiri. Kes ei tea, kuidas muster tuli, las siis nuputab pealegi :-) Haapsalu sall ja sellise nimega muster.

Kõige lihtsam pitsikirja kirjutades on tekitada õhksilmustest ja kokkuvõtmistest diagonaalseid triipe. Edasi tundub lihtne olevat paigutada mustridetaile diagonaalidena jooksma. Me kõik oskame kududa õhksilmuseid, kokkuvõtmisi ja tublimad ka nuppe. Niisiis- ei midagi erilist. Pane aga mõte koekirjana paberile ja tulista. Aga... siinkohal tulevad mängu aga´d. Tegelikult palju agasid.

Muster võiks olla vaatajale ja kudujale huvitav, lihtsate triipudega välja ei mängi, eksole. Kudujale võiks muster ka mugav olla st iga rida ei peaks pingsalt paberilt vaatama, loogika võiks abiks tulla. Või siis see, et iga järgmine rida mustris nö kontrollib eelmist ja aitab järjel püsida.

Minule isiklikult meeldib mustri sisse pista mingeid  kujundeid, mis ei ole päris puhas geomeetria. Nuppudest mustrisse moodustuvad ristid, neist ma ei pääse kunagi (olgu, see ON geomeetria), nuppudest moodustuvad kaared või ringid (ojaa, neid ei ole üldse tegelikult lihtne koekirja sobitada) ja on veel väikeseid asju, mis kudujale mustri huvitavaks teeksid. Kui Holstre kirja vaadata, siis siin olen nuppudest rombidega natuke mänginud- ei ole lihtne ruut külili lükatud, natuke väljavenitamist tippudes annab asjale teise jume, ma leian. Ja üks nupp küljelt ära naksata- jälle midagi nagu juures!  Kuna venitatud rombid ja diagonaalidena jooksvad õhksilmustest moodustunud detailid on vaheliti, siis peab leidma tasakaalu- et ei oleks liiga tihedalt ega ka liiga hõredalt. Ja viimane aga- see kõik peaks kirja saama nii, et sallisse mahuks mitu mustrikordust, aga muster ei tunduks liiga kribu. Olen püüdnud alati mõelda mustrit kirjutades nagu kootaks sellest just Haapsalu salli- mustrit laiusse võiks olla nii 110-130 silmust. Mis veel? Mulle meeldivad pigem sellised jõulised väljendused. Suured koekirjad, palju nuppe ja natuke liiga rikkalikult  täis kompositsioon. Kokkuvõtlikult- olgu see siis minu käekiri.

Selles sallimustris jooksevad asjad kuidagi väga mõnusasti ja loogiliselt, ma leian. Just lõpetasin ühe Holstre kirjaga salli ja oli parem kududa näiteks kui Õpetaja kirja, kus südamed ja diagonaalid vaheldumisi jooksevad. Selle viimase mustri juures muidugi on oht, et nupud tapavad inimese lihtsalt ära. Kes need aga ei karda, olge ootel! Millalgi saab ka Õpetaja kirjaga salli kududa. Holstre koekirjaga on nõnda, et homne päev, aasta viimane siis, on see, mil muster saab avaldatud.

Võimalus osta Victoria kirjaga sall

Mul on väga eriline teade! Aasta tagasi jagasin rõõmu, et minu kootud sallimuster Victoria on tee leidnud laia maailma osana rõivakollektsioonist. Tänasel päeval on piiratud arv salle selle mustriga saadaval Janika Printsmanni käest! See oleks heaks võimaluseks soetada väga erilise looga sall kas endale või miks mitte ka eksklusiivseks jõulukingiks.

Kui oled huvitatud, võta kontakti otse Janikaga (ta peaks olema väljas toimuval Tallinna Käsitöömessil lauluväljakul). Janika leiab Facebookis Pipieri-nimelise lehega ning tema meiliaadress on janika.printsmann@gmail.com

Victoria kiri oli väljas ka mu näitusel, mis Olustverest möödunud nädalal maha sai võetud ning mida taas näha saab uue aasta algul Haapsalu pitsikeskuses. 

Kuidas Olustveres näitus üles ja minul kool lõpetatud sai

Ma kibelesin oma esimesest näitusest ja kooli lõpust rääkima juba pikalt enne, kui asjaks läks. Hoidsin end  tõsiselt tagasi, et mitte lõpetada nii, et kaagutad küll, aga mune ei kusagil. Nädal, mis oli koolilõpu eel, tormas sellise kiirusega minust üle, et ei oleks enam mitte kraaksatadagi jõudnud. Teate ju küll, alati jääb ajast mõni päev puudu, või siis vähemasti mõni tund ikka.

Täna saan öelda, et tehtud see sai! Kooli lõpueksam sai hindeks viie, näitus on kenasti üleval ja mina võin öelda, et kutseoskuste 5. taseme kaitsmine sai tehtud. Nüüd on hinges selline tühjus ja selline vaakum, et... Jah, ma tunnen kahjutunnet, et kogu see lõpuralli läbi on saanud!

Enne lõpukaitsmist. Foto: Pille Marrandi

Kahe aasta eest ma astusin Olustvere kooli sisse enda mustreid tutvustades. Tundusin enesele siis väga tark, asjalik ja usin käsitööline. Tänaseks olen ma Olustvere koolist välja astunud samamoodi, mustreid esitledes. Väikese vihikukese asemel on mul neid palju-palju ja lisaks suur mapp kootud tööproove. Hmm, enam ei tundu endale tark ja kõigeteadja. Küll jätkuvalt usin, seda ma ei salga, aga juba mõõdukamalt. Sama teemaga sisse ja välja astumine võib muigama panna küll- et mida siis õpiti? Milleks see kaks aastat? Ma võin kinnitada, et need on olnud kõige kasulikumad kaks aastat, kui käsitöist arengut silmas pidada. Ei oleks saanud teha paremat valikut, kui Olustvere ja tekstiilkäsitöö! Mul olid tõeliselt lahedad ja andekad koolikaaslased, tõeliselt säravad ja ülitöökad õpetajad. Nagu ma lõpukõnes mainisin, mulle ei ole tähtis eesmärkide saavutamine iseenesest, olulisem on teelolek. Ja see teelolek, raske, kuid nauditav, on nüüd sellel moel lõppenud...

Ei plaaninud kurvaks minna. Hoopis paari hetke näituse-eelsest ajast rääkida. Näitust ennast ju ei saa näidata, muidu keegi ei viitsiks kohale minna :-P Ma valmistusin 12 salli, ühe suure räti ja seelikuga ülesastumiseks pikalt. Mitu kuud askeldamist uute mustrite kallal ja häirivat otsustamatust. Lõpus ei suutnud kuidagi end kokku võtta, et valida välja, millised sallid näituse tarbeks valmis peavad saama või palju neid peaks üleüldse olema. Kõhklused ja kahtlused lõpetas halastamatu kalendri ja kella tiksumine. Sallid said valmis tänu suurepärastele kudujatele, kes mul abiks olid- Lea Uuk ja Aet Abel- südamest tänan ja kiidan teid kohe valju häälega!!! 

Kolmandal päeval enne näituse avamist kinnitasin rätti aluskangale kahe plaanitud tunni asemel seitsme tunni jooksul. Kirusin. Hirm oli, et kas järgmisel päeval üldse saan näituse üles kui juba esimese asjaga nii pikalt läheb... Õhtul olin ma peaaegu pisarais ja nii väsinud, et kojusõitmine oli eluohtlik. Teise päeva lõpul enne näituse avamist olin ma õhinas, optimistlik ja päris õnnelik, et läbimõeldud halvad stsenaariumid olemata jäid ja sallid olid seintele ja lakke tõmmatud saanud. Üks päev enne lõpetamist olin ma taas pisarais, sest lõpukõne ei tulnud kohe mitte kuidagi paberile, ülim pingutus andis väsimusena tunda ja näis, et miljon asja on veel teha. Ja siis juhtus veelgi- kooli lõpetamise päeval olin ma muidu igati rahulik, aga sõites ajahädas. Umbes 15 kilomeetrit ja 20 minutit enne lõpueksami algust oli teele langenud hiigelpuu, mida kraanade ja traktoritega tükeldati ja seisin ei-tea-mitmenda autona ootejärjekorras suurel maanteel teadmata, kas ja millal tee lahti saab. Sel hetkel, kui õpetajale helistasin, jõudsin veel mõelda, et huvitav, mis märk see nüüd siis on?! Ju ta oluline märk ei olnud, sest puu sai teelt, mina tegin (piinlik küll!) võimete piiril liikluseeskirju eirates sõitu ja astusin saali just siis, kui meie grupi lõpueksam alanud oli. 

Ootame komisjoni. Foto: Pille Marrandi

Tollest päevast jäävad meelde head hetked. Oli natuke jube ja natuke lõbus. Nagu lõpetamistel ikka. Naersin, et koolis olen käinud omajagu, aga 22 aasta tagant on tore ka midagi päris lõpuni käia. Kohe päris lõpuni. 

Olge siis lahked, astuge läbi uusi sallimustreid ja salle vaatama! Novembris on näitus Olustvere Mõisa viinaköögis, jaanuaris liigub ta Haapsalu Pitsikeskusse ja märtsis on Märjamaa raamatukogus kodulootoas kena punase telliskiviseina taustal. Kindlasti ei jää need ainsateks kohtadeks. 

Lõpetuseks pilt kolmandast päevast enne näitust. Vapralt kooli käsitöömajas kaasas olnud homne juubilar (hmmm,  Jakob ongi 10?!) aitas salle tärgeldada. Selleks hetkeks olid minu sõrmed nii tuimad, et jaks lõppes enne kui sprei pudelist. Ja abikaasa Priit oli järgmisel päeval see, kes redeliga sada korda näitusesaalis lae alla saadetud sai. Kannatlikud mehed! On põhjust tänulik olla. 

Sall mosaiigikirjaga

Suur sall mosaiigikirjaga

Viimasest pitsilisest postitusest on nüüd pikalt aega möödas. Vaatasin, et lausa kaks kuud. Kuigi sall, mida täna näitan, ei ole mitte värske, pidasin ikkagi vajalikuks muu villase ja tikkimistööde vahele ka pitsi poetada.

Sallimustri nimetamisel olin taas raskustes. Ühtepidi olin mustrit luues kangesti kinni neis vabadusesammast meenutavates topeltristi motiivides, samas nende vahele rikkalikult erinevaid pitsimotiive poetades. Nii juhtuski, et kui tuli aeg mõelda nimi, ei saanud mõte kuidagi mitte ristidest kaugemale. Päriselt meenutab see kiri mulle aga islami mošeede tihedat laotud värvilist mosaiiki. Seal on samuti rikkalikkus, ent samas range geomeetria ilutegijaks. Sai siis mustri nimeks mosaiigikiri, et mitte segi minna mu kaustas kõikide teiste risti- ja tuulikukirjadega. 

Selle salli keskosa aitas mul kududa Aet. Aitäh, Aet! Minu sallid käivadki esiotsa mu enda varrastel ja siis testkuduja varrastel. Nagu selgus, ei ole sellest küllalt ja näiteks Muhu Suve sallist on leitud ka peale mitut aastat oma elu elamist, ajakirjas avaldamist ning mitmete poolt kudumist ikkagi üks näpuviga. Ja ega keski mulle siis varem seda öelnud pole! Selle parandamisega tegelen õigepea ning annan ka teada, mitmendast reast kala otsida.

Mosaiigikirjaga salli juurde tagasi tulles- see on sall, mis on lausa raske nuppude koorma all. Kes päris algaja kuduja, sellele võib üle jõugi käia, ma kardan. Samas, kannatlikkus on jälle see, mida pitsi kududes õpib. Seega olge lahked, kes end proovile panna soovivad, muster on saadaval nii Etsys (kohe allalaaditavana), Ravelrys kui mu blogi mustrite lehel.

Mosaiigikiri

See sall on nuppude all nii lookas, et otsustasin ta enesele jätta ja mitte müüa. Ei saa öelda, et kingsepp muidu päris paljajalu oleks, aga no salli, millel teistest peaaegu 20 grammi jagu rohkem nupuraskust sees, vat ei raatsi ära anda. Kes tahab, et ma talle sellise salli koon, siis saab ikka. Vaja vaid mulle kirjutada ja ajavaruga arvestada!

Kudujad, algamas on august. Pitsipäevani Haapsalus on jäänud seega 21 päeva!

Lumemarja muster ootab kudujaid!

Lumemarja muster on nüüd laiale ilmale kudumiseks lahkesti valmis. Odavaima viisi selle soetamiseks leiad mustrite lehelt. Ka sall ise on mõeldud müügiks.

Selle mustri kirjutasin ma tegelikult juba mitu aastat tagasi. Vaatan, et kaustikus on ta sattunud väga tihedate ja raskepäraste mustrite vahele, ju siis oli hetkeks vaja midagi õhulisemat mõelda.

Esimese versiooni kudusin ise läbi, edasi aitasid kaks nobenäppu ja kuna meie kõigi kootuna oli see okei, siis leidsin, et hea küll. Nagu varasematest postidest selgub, oli muster ise hea, aga nime leidmine oli raske. Nüüd olen kindel, et see Lumemarja nimi on sobilik ja hää. Aitäh ristiemadele!

Enne mustri vormistamist lasksin silmad korra internetitarkusest üle, sest nime kaks versiooni tekitasid minule küsimusi. Selguski, et botaaniliselt on see vahva põõsas lumimari, rahvasuus ja laulusalmis aga lumemari. Heal lapsel olgu pealegi siis mitu nime. Võtan voli öelda tema kohta nii, nagu meiekandis kombeks. Lumemari.

Mulle endale seostub lumemari lapsepõlvega. Kuna olen alevilaps, siis eelkõige kodualevi hekkidega. Mingil hetkel aastas näitavad põõsad omi tagasihoidlikke õisi, kuid põnevaks muutuvad nad siis, kui juba mammud otsas. Mürgised, muide. Ja lapsena käid, rehitsed sõrmedega põõsaid, ise samas piidled, et keegi ei näeks ja pihkujäänud marjad lased ükshaaval jalge ette kukkuda, et rõõmsaid prõksatusi siis poolpidulikult isiklike saavutuste hulka lugeda. Vahva, eksole?! Meil alevis on rahvamaja kõrval kollane madal maja, mille hekist omal ajal ikka pidevalt koolist tulles sai matti võetud ja see hekk on olemas ka täna. Nüüd käin sealt mööda ja vaatan põõsaid hoopis teise pilguga, prõksutavad teised.

Rõõmsat elu sellele mustrile kudujate varrastel! See oli minu kümnes muster avalikustada. Kolmteist korda samapalju on veel tulekul, vähemasti. Küll pensionipõlveks saab tehtud, ma luban. Nüüd tuleb aga mõneks ajaks pühenduda rangelt vaid koolitöödele, sest lõpukiirenduse stardipauk on antud ja terve suvi saab täis olema unetuid öid.

Mustri nimi- Lumemari

Ma tänan kõiki, kes aitasid sellele mustrile nime leida! Olgugi, et paljudele kangastus tähistaevas, siis muster sai nimeks Lumemari. Tore, kas pole? Tähetee ja Põhjatäht on tegelikult juba salajases mustriraamatus olemas, seega hajali rõõmsad nupud mustris hakkasid õigepea mulle tunduma vägagi ja ainult lumemarjalikud. Ma olen kõikidele abilistele tänulik, sest nimedelaviin aitas mul aru saada, et see töö ei olegi nii raske, vaja vaid sõprade abi paluda, et mõte kännu tagant liikuma saada. Juta ja Tiina, homme saadan teile tänuga peotäie mustreid, Mummumimmu- palun Sinu aadressi, et ka Sind kostitada. Huvitav, kas ka teinekord võiksin veel abile loota? Uskuge, seda läheb vaja... Kes nüüd Lumemarja kohe kududa tahab, siis palun veel pisukest kannatust. Ta tuleb. Rõõmsad tervitused kõigile nimetalgulistele!

Aita anda sallimustrile nimi!

Nüüd ongi lugu selline, et eile peale Mandala avaldamist küsis Ivika, et kuidas need mustrite nimed tulevad. Pidin taas tunnistama, et tulevad väga raskesti, kui just algul kohe olemas pole või mingit kindlat mõtet endas ei kanna. Ma olen küll kõva kuduja, aga pildistamise ja nimepanemise koha pealt tunnistan end keskmiseks või kehvemaks.

Läbikudumise proovini jõudmisel panen ma mustrile tingliku nime ehk siis nö töönime, et nad arvutis ja märkmikus segi ei läheks. Selle mustri töönimi oli nii kole, et selliseks ta jääda ei või! Ja ma ei saa mustrit lõplikult ju kokku panna, kui nimegi veel pole! Ei taha mitte töönime väljagi öelda, kuigi muster oli muhe kududa ja ka välja ei näe kehv, või mis? Palun abi, tule sallile ristiemaks!

Ole lahke, kui see pitsikiri sulle midagi meenutab või mingeid mõtteid tekitab, siis ütle, kuidas ma teda edaspidi kutsuma peaksin?! Fantaasia, mida mulle vanajumal ülemäära ei ole andnud, võid lahkesti lendu lasta. Keegi ei keela nimesid kasvõi mitu pakkuda. Olen tänulik!

Esmaspäeval võiks tibud üle lugeda ja kõige lahedama nime panijale pakun lahkesti kõiki oma mustreid ja miks mitte ka edaspidi nimepanemise rasket tööd :-)

Haapsalu sall Mandala

Üle pika aja, tuleb tunnistada, jõuan ma ka mustrite lõpliku vormistamiseni. Lugesin neil päevil üle, et minu kapis ootab kokku 19 salli-poolikut salli-viimistlemata salli ja see on isegi minusuguse laisktegelase jaoks liig. Suur suvi on ees ja sellisel aastaajal oleks väga paslik kududa käpikute ja kapukate vahele pitsilisi salle. Nii ma nüüd püüangi end kokku võtta ja mõned mustrikirjad paberile panna. Kes tahab, kirjutab mulle postkasti ja muster saab soovijale kudumiseks teele pandud.

Sall sai nimeks Mandala. Algatuseks kritseldasin paberile nuppudest koosnevaid kimbukesi ja kõik tundus olevat nii ümmargune ja turvaline, et lausa igav. Siis aga tekkis mõte, et ei tule siit ühtlaselt kaetud salli midagi, tahaks hoopis suurema mustri kirja panna, kus takti ja ka muud sees! Ei hakka kirjeldama, kui mitu päeva see kiri mul peas ketras ja kui mitu paberipoognat prügikasti lendas, aga lõpptulemusega ma jäin rahule. Mulle nii meeldisid need kolm suurt lilledest kobarat! Ja sümmeetrias siia-sinna rombe ja jutte ja täpikesi vahele- lõppeks oligi tunne, et teeks nagu mandalat.

Kuna ma olen siin korranud, et tööproov on vajalik, siis ma kudusin ausalt ja korralikult mustri läbi ka. Ühe mustrikorduse mõõtudeks tuli 53X50cm ehk siis tükk nagu kolmandik salli!  Ja et ma olen vanamoodsal moel mustrite kirjapanija- pliiats suunurgas ja ruudupaber ees, siis alles ponnistamise lõppjärgus, kui arvutisse puhast versiooni tippisin, tuli pähe, et nüüd ma teen küll kurja! Muster on nii suur, et külili A4 lehel on ta silmale ikkagi kaunis väike vaadata. Ma ikka väga loodan, et see kedagi ei heiduta ja soovitan soojasti kas PDFis suumimist, koopiamasinal suurendusega kasvõi mitmest lehest kokkupanemist või muud meelepärast viisi. Mulle enesele ei valmistanud raskusi kududa peenes kirjas ruudustikult, sest ma armastan KnitPro magnettahvliga järjehoidjat ja see teeb elu lihtsaks. Muster on tugeva loogikaga ja see aitab samuti.

Vabandused edasi antud, jään ma lootma, et ta leiab uut ilusat elu kudujate varrastel. Tänan tähelepanu eest!

Tööproovidest pitsi kudumisel

Midagi olen ma Olustvere koolis ikka õppinud ka, tuleb teise aasta teises pooles tunnistada. Üks oluline asi, millele varem niipalju tähelepanu ei pööranud, on korraliku tööproovi kudumine. Mis tast ikka kududa, mõtlesin  varasemalt. Käekiri ja lõng ju teada või noh, umbkaudu võib tulemust ennustada... Nii ma mõtlesin.  Aga lisaks koolile on seda teemat tähtsaks pidama õpetanud ka mitu untsuläinud pitsitööd kui ma alles kuduma hakkasin. Pitsikoolitusi tehes olen tööproovide vajalikkuses veelgi veendunum. Järgnevalt selgitan miks. Ehk on sellest teistele pitsikudujatelegi abi.

Mõtle korraks oma tuksiläinud pitskudumile. Millal said aru, et asi kisub kraavi? Kardetavasti alles siis, kui olid mitukümmend tundi tööd ära teinud ja jõudsid viimistlemiseni. Kui sul ei ole ükski pits ära käkitud, siis palju õnne! Oled üks väheseid õnnelikke või siis lihtsalt väga korralik inimene (kel suur tööproovide varamu kindlasti kapis). Mina julgen tunnistada, et pitsikudumise alguses oli neid koledaid töid küll ja veel.

Aga asja kallale. Miks kududa tööproovi? Siin on sulle neli head põhjust. Mõtle neile.

• Tööproovilt saad teada, kas lõng, vardanumber ja sinu kudumiskäekiri kõlavad kokku. Kui midagi vajab kohendamist, saad seda kohe teha ja kududa uue proovi. Kui lõng on uus või milleski natukenegi kahtled, on see alati hea mõte!
• Tööproov annab sulle vajalikke numbreid- saad arvestada töö pikkuse, laiuse ja muud mõõdud, isegi lõngakulu. Viimane olgu mis on, lõng hapuks ei lähe ja seda võib ka varuga osta, aga esimesed nimetatud on üliolulised. Eriti kui kood seljariideid. Ära kunagi usalda juhendites kirja pandud numbreid! Niipalju kui on kudujaid, on ka erinevaid kudumiskäekirju ja number kusagil ajakirjas ei ole sinu käega kootud töölt. Nagu ka numbrid lõngavööl- need on ikka väga "keskmised". 
• Tööproov näitab, kas peaksid arvestama mõne erisusega. Näiteks on lõng nii peenike või sile, et seitsmekordne nupp tuleks liiga lahja- seda on hea märgata enne salli keskkohani jõudmist, usu mind. Või selgub, et lõngal on midagi viga- venib ebaloomulikult palju, on liiga lauge korrutusega või siis vastupidi- liiga "vindine". Või ei taha valitud materjalist varras lõngaga koostööd teha (pitsi kududes ei soovita kellelegi, ka vilunud kudujale mitte metallvardaid). Enamus lõngasid muutub peale märjaks saamist pehmemaks, aga on ka neid, mis on karedad edasi. 
• Ainult enda käega läbi kootud proovilt näed, kas muster sulle tegelikult meeldib või kas on ikka jõukohane. 

Kui siia midagi lisada tahad, ole lahke! Kommentaarium ootab ja sellest võib teistele kudujatele abi olla.

Milline see tööproov siis olema peaks, et ta head abi pakuks?

• Koo vähemasti mustrikordus või paar. Ära koonerda. 
• Tööproovi valmimisel viimistle see, nagu teeksid valmis kudumiga. Pese, kasuta sama pesuvahendit, mis valmis pitsi pestes ja venita pits vormi. Lase korralikult kuivada. Numbrid pesemata tööproovilt ja viimistletult võivad kardinaalselt erineda, eriti vetruva lõnga puhul. Peale venituselt tulekut lase pitsil natuke rahuneda st kiul omapäi toimetada.
• Kui venitad pitsist tööproovi, ära kasuta nööpnõelu, vaid aja servasilmused varrastele ja pinguta nõnda ühtlaselt. Nööpnõeltega venitad mustrit paigast ära ega saa selget pilti.
• Tööproovilt ära võta mõõte servast servani, vaid pigem keskkohast. Servade silmused ei pruugi olla suuruselt samad, mis mustris ning kui oled näiteks nööpnõelu kasutanud, siis saad sootuks ebatõesed tulemused.

Enda kõige kibedama õppetunni olen saanud kududes pitsiks villast lõnga, mis lõi mind värviga pahviks, oli lihtsalt nii ilus ja märkamata jäi, et korrutus on ülitihe. Kui lõng kududes krussitas, siis võtsin seda kui lihtsalt mööduvat ebameeldivust, osa protsessist. Valmis saanuna ja viimistletuna selgus, et vint keerab salli samuti "propellerisse" ehk et sall ei ole ristkülik, vaid on rööpkülik. Seda võib juhtuda ühekordsest lõngast kududes, kui keerd on liiga tugev, aga kuigi minul oli käsil kahekordne lõng, vussis see ikkagi salli ära. 

Minu esimene Haapsalu sall oli suur rõõm, kui valmis sai. Praegu pildilt vaadates on see ikka liiga lai, tuleb tunnistada. Sall ei peaks nii pikalt istumise alla ulatuma :-) Usaldasin Haapsalu salli raamatut- aga kuna minu kudumiskäekiri on pehme, pidanuks ikkagi proovi kuduma, mitte minema mugavalt täismustrikorduste peale laiuses. 

Väga konkreetne näide inimeste kudumiskäekirja erinevusest on Haapsalu salli kudumise võistluse tööd- muster sama, lõng sama, aga kätepaarid erinevad. Leia pildilt suurim ja väikseim töö. Nüüd saad aru, mida ma mõtlen, eksole! Ja kõik, kes on mu kootud kleitide tööjuhiseid küsinud, ei ole just sellel põhjusel neid saanud. Me koome erinevalt ja ma ei julge võtta kanda pahameelt, mis võib tekkida, kui tulemus ei ole see, mis oodatud.

Muster loeb palju. Kui mustris on palju õhksilmuseid, on töö sama silmuste arvuga ilmselgesti suurem sellest, mis on kootud tavaliste parempidiste silmustega või kui on kasutatud palmikuvõtteid või silmuste kokkukudumisi- tulemus on teine. Või näiteks rips- see venib alati põiki. Kui sa allolevat pilti vaatad, siis siin on mustris tihedalt koos keerud, kus seitse silmust on kootud kokku ja neist välja seitse. Mõttes aseta selle töö kõrvale sama silmuste arvuga, aga ripsis kootud tööproov. Varasemalt ma hindasin mõttes... mmm, 120 silmust ja 2/28 lõng ja minu käekiri teeb umbes nii-ja-nii suure töö. Selle näite peale mõeldes pean aga täna paremaks ikkagi leida aega ja proov kududa.

Kui nüüd tulla tagasi esimese lause juurde, siis kõigepealt olen ma õppinud, et ei ole olemas proovilappe. On tööproovid. Nagu selgus, see ei ole mitte lihtsalt filosoofiline küsimus, et kuidas seda tükikest plaanitavast tööst nimetada, vaid selgus lausa, et euronõuetele vastavas kõnepruugis ei ole tükike tööd kindlasti mitte proovilapp. Pole olemaski sellist sõna! Värskelt mööda saanud emakeele päeva valguses olen ma siis täpne ja püüan asju nimetada ikka nende viisakamate ja õigemate nimedega (kuigi teema kallal itsitamine, kas lapp või mitte lapp mul mõttes ei lakka ja antagu see töllakus mulle andeks).