Tõstamaa-ainelised roositud sõrmikud valmis

Päris oma mustriga, esimesed roositud sõrmikud said valmis!

Tegelikult on õigem ikka öelda, et teised roositud sõrmikud, sest esimestega poole peal olles avastasin, et mitu tähtsat asja oli jäänud kahe silma vahele. Meie koolis antud ülesanne kõlas nõnda, et Tõstamaa roositud sõrmikute ainetel joonistame mustri, teeme koekirjad ja arvutused ja koome võimalikult tõstamaised sõrmikud. Minu esimese paari puhul läks meelest, et allservas peaks olema narmaste rida ja pöidlale jookseb alates randme lõppemisest roositud mustri rivi. Niisiis, esimene paar on ja hetkel ka jääb poole peale.

Nonii, siin nad siis kõrvu ongi. Parempoolne paar on kootud Hea lõngast 2/10 ja värvidena kasutusel nii mu oma košenilliroosad kui koolis esmakursuslase poolt värvitud lõngad. Kuna Hea lõng on  valge ja mu teise paari jaoks valitud lõng on vanaaegne ja kergelt kollakas, siis tekkis mõte kuduma hakates, et värvipaletti peaks natukene muutma. Punase asemele sai roosa ja roosa asemele veel roosam. Korra tekkis kerge hirm ka, et läheb ikka üle mõistuse roosaks, aga ma vaatan, et mulle päris meeldib nii, isegi kui nüüd on roosat üle vindi läinud.

Selle kergelt kollaka vana lõngaga on seotud üks huvitav lugu, kuidas see minu kätte sai. Lõng on umbes sama vana kui ma ise ja pärit Jõgeva vabrikust. Mõõdult pea sama, mis Hea lõng, aga ebaühtlasem ja minu silmis selle võrra plussidega- et nagu olekski vanad kindad või nii... Lõngaga seotud stoori kokkuvõtlikult- kunagi kusagil ühed vargad vehkisid sisse suure hulga talumehe alumiiniumist piimanõusid, et need kokkuostu viia. Piimanõusid oli ikka omajagu palju. Minu tubli abikaas, kes oli politseinik, sai varastele kandadele ja tõi talumehe piimanõud metallikokkuostust tagasi. Talumees, kes polnud mitte võõras, vaid mehe lapsepõlvest tuttav rääkis muu seas, et näe piimanõudest oleks olnud tuline kahju, aga sees puha kadunud memme lõngad, mis midagi ei tähenda ja pidid nüüd tühja teisi raskeid vedama. Kuulnud sõna "lõng" läks mu mees ilmselgelt näost teistsuguseks ja talumees siis ütles, et kui teie peres oleks selle lõngaga miskit peale hakata, võta aga kaasa, sest mutt, kes muidu kudus, on mulla all ja uus mutt ei koo mitte. Polnud niisiis korruptsioonijuhtum vaid sõbramehekink, mis mulle kangesti sobis. Sain kaks suurt kartulikotitäit lõngu, kus nii kinnaste jaoks peenet kui sokkidele paksemat. Ja ikka sellist õrnalt kollakat, ajahõngulist. Puhas rõõm!

Kudumine võttis omajagu aega. Roosimine hakkas päris meeldima ja on kindel, et kunagi ma roosin kindlasti veel. Aga mis aega võtsid- need narmad! Algul sai neid ikka südamest kirutud, aga teise paari puhul juba polnud hullu. Tõstamaised narmad on head kududa töö pahemalt poolelt. Nende kohta õpetuse leiab Saara kirjastuse kudumise raamatu esimesest väljaandest ja õpetus, mida veel kasutada, pidi olema ka Claire Halliku raamatus. Sääl küll paremalt poolelt kootuna siis. Sain õpetaja jutust nõnda aru, et kuna need narmad on tehnoloogiliselt nii erilised, siis paljud õpetused nende kohta, mis ilmunud, pole kahjuks õiged. Ühe kinda käeosa tegemiseks kulus enam kui kaheksa tundi ja iga sõrm natuke alla tunni lisaks. Ei taha praeguse kiire elutempo sees mitte kokku rehkendadagi, mis need paarid aega võtsid...

Värvid: kosenilliroosa, veel heledam košenilliroosa, indigosinine ja poevärvidest punakas, mille värvisin üle teega ning ainsa värvina koolikaaslase värvitud komplektist jäi töösse mereroheline.

Tõstamaa-ainelised roositud sõrmikud

Peened piinad Tõstamaa ainetel.

Paar nr 1 on töös. Vigade ümbertegemiseks, nagu näha, on varrastel ka paar nr 2. Need loodan nii viksilt kududa, et kõlbaks ka koolitööna esitada.

Lõpp ei ole ju kaugel, kuu veel väga intensiivset rabelemist. Ja siis lõputöö.

Läti kindad Talsi regioonist

Et vahepeal oma katkiseid sõrmi puhata, võtsin kududa ühed kindad ka jämedamate varrastega. Kootud 2mm vardaga.

Sõrmed sain katki õige peenete varrastega, need kindad ei ole hetkel veel ka lõpetatud. Kootud on teise kinda peopesa poolte sõrmedeni, aga praeguseks on nad ootele pandud. Varras 1,25 ei hirmutanud mind sugugi lõplikult ära, isu tekkis hoopis veelgi peenemate järgi ja nüüd olen võtnud plaaniks muretseda enda pehme kudujakäe jaoks 0,7mm vardad.

Neid kindaid tegema inspireeris mind lõng. Mul oli kapis paar kera angoorasegust lõnga ja ei suutnud vastu panna. Natuke karvane, seda on piltidelt ka näha ja imepehme. Mustri valis mees, kellele need kindad nüüd  kuuluvad. Ta ütles, et väga meeldivad just valgel põhjal kindad ja Maruta Grasmane raamatust Latvieša Cimdi leheküljelt 246 leidis just sellised kindad, mis meeldisid, ei pidanud värve muutmagi. Kuna nad ka mulle kenad tundusid, siis võtsin töösse ja oli väga mõnus kudumine. Algul ei olnud ma kindel, kas suurus klapib ja nii alustasin tööd kiirelt ja lihtsalt- jätsin ära esimeste ridade vitsad ja muud keerukad nipid, alustasin ikka häbematult lihtsalt. Nüüd isegi piinlik natuke, oleks ju võinud ikka "võimelda".

Vardad olid suuremad ja silmi vähem, kui muster ette nägi ja nii ma vähendasin servadelt silmuseid viie võrra. Kuna mingi sümmeetriataotlus või tont seda teab mis Monklus ei lase mul kududa kindaid nii, et käe servadel muster ei klapi, siis ma valisin peopessa hoopistükkis teise, kiire ja lihtsa mustri. Ma lihtsalt ei suuda kududa nii, et muster ei jookse ringiratast ümber käe ühtlaselt. Selline lahendus, pihu kudumine lihtsa mustriga, oli ka mu vanaema suur lemmiknipp. Tal olid vist pooled kindad üleni kirjatud, pooled käeseljalt. Enam ei ole, kellelt küsida, et miks nii. Kas põdes ka mustri-Monklust, vat ei tea...

Omanik on rahul, mina olen rahul. Kindad kudusin vasema käes nimetissõrme paranemiseks metallvardast, aga järgmised tulevad pea kuulikindlad. Ei pehmele lõngale, ei pehmele pitsikudujakäele!

Läti kindaraamat

Ma tänan kõiki, kes on küsimusi saatnud vastuseks eelmise postituse üleskutsele! Jätkake, kohe julgesti! Mida täpsemalt küsid, seda paremini ma pihta saan. Ja nagu ma alati toonitan, siis ainsad rumalad küsimused on küsimata jäänud küsimused 
Pühapäevase loosimiseni on veel tiba aega, et siis ootan heal meelel lisa!

Mul olid eile, nagu öelda armastan, segajad peal. Ennelõunal mõtlesin nipinurka esimese tera kirja panna, aga kui pakk saabus, läks mul kõik meelest ära. Ka õhtune söögitegemine, muide. Paki sees oli paks, üle neljasajaleheküljeline kindaraamat, mille eest ma pean tänama sõbranna Monikat. Tänu talle jõudsid Läti kindad minu riiulisse ja otse muidugi ka südamesse. Ma olen lätlaste kindaraamatuid varem ka mõelnud nillida, aga nagu heade asjadega juhtub, ei ole neid igavesti müügil. Siit võid vaadata Läti uudistest, kuidas autor tutvustab raamatut (0.40 pealt hakkavad kindapildid):

Täna olen kudunud kinnast nelja värviga ja vardaga nr 1,25. Uskuge, Haapsalu salli kudumine on nagu kirvetöö selle kõrval. Nagu lapsemäng. Pusimist ja harjumist on kõvasti. Kui õige tunde juba kätte sain, selgus, et kinnas tuleb ikkagi liiga suur ja ma pean nüüd materjalide osas võtma nuputamispausi. Muidu oli jõudlus nii 1-1,5 cm tunni kohta, aga tõenäoliselt tuleb minna kas peenema lõnga või peenema varda peale.

Kuldaväärt Kudumid

Tundub, et kõik räägivad ja tundub, et saab juba ka poest... Mul on hea meel, et ilmunud on raamat Kuldaväärt Kudumid.

Selles raamatus on koos mõnusate Eesti kudumisblogide autorid ja nende poolt väljamõeldud mudelid. Ütleme nii, et tõsised kudumismootorid ja nende mootoriga supervardad on mängus ;-) Ma usun, et pakutav innustab kõiki varrastele, sest mõtteid, mida kududa, leidub tõesti seinast seina selles raamatus.

No kust ma tean, kui nii värske asi alles? Eks ikka sedamööda, et olen näinud raamatust piilukaid ja pilte. Ja eks olen ka ise selle raamat kaante vahele sattunud. Tahate ka piilukaid? Aga palun, kirjastus täitsa pakub.

Kes nüüd pilgu peale viskas, märkas kindlasti, et selle raamatu suur trump on fotod. Stina Kase oli tööde fotograaf ja tema nimi oli üks väga suur argument, mis mind selles projektis osalema kannustas. Ma tahtsin näha, kuidas võiks olla kudum, mis minu käest tulnud, tema tõlgenduses ja ülespüütuna. No jäin rahule ja olin rõõmus, aaaga... enamuses piltidest, mis mu suurest tööst sai tehtud, on esil pahem pool vaataja poole. Võtan seda kui saatuse nööki ja ei saa tegijaile pahaks panna, sest pildistamispäeval ei saanud ma ise abiks olla. Okei, eks visuaali läheb valmistööst ikka kaduma ka, nuppude mõttes eriti, aga huumoriga võttes võib öelda, et ka pahem pool võib ühel kudumil päris ilmekas olla :-)

Sellesse raamatusse sattumise eest olen ma tänulik toimetaja Ingridile. Ingrid Selg oli see, kes kõiki meid leidis ja ühendas. Töötas läbi kõik mudelid ja kirjeldused ja tööjuhendid (brrr, ma võin vaid ette kujutada, et see ei olnud lihtne. Õigemini, ma ei kujuta tegelikult üldse ette, millise ühiku tööd see nõudis...). Kui ma mõtlen, palju kirju ja infot me omavahel vahetasime ja siis korrutan selle raamatus osalejate arvuga, tuleb summaks midagi sellist, millele minu hammas küll peale ei hakkaks.

Aga mida ma siis sellesse raamatusse pakkusin? Pakkusin kahte projekti, mis on täiesti eriilmelised. Just selle mõttega, et kududa oleks nii vilunud tegijale kui ka algajale. Minult said raamatusse pitsmustriga näpikud või miks mitte ka "sõrmitud", eestikeeli siis sõrmedeta kindad, millel käeselga kaunistamas Silvia kirjaga paneel. See oli minu kummardus Haapsalu pitsitraditsioonile ja katse taas pitsipisikut inimestele kallale ajada. Sellised sõrmikud on üsna kiired teha, kes salliga ei julge rinda pista, võtku kindad ette.

Foto: Stina Kase; Kuldaväärt Kudumid, kirjastus Pegasus 2012

Teine pakutud kudum on aga vastupidi neile vallatutele kinnastele kannatlikkust nõudev ja suur. See on üks täismõõdus päevatekk, millel valmimisel ja mustril on oma pikk eellugu. Loost saate lugeda raamatust ja see tekk oligi siis toosama, mis sai raamatusse enamusel piltidel pahem pool vaataja poole. Muide, eelmisel aastal umbes sellel ajal see tekk kootud sai, seega palju õnne talle sünnipäevaks! Ei ole avalikkusele teda näidanudki, aga mõte on leida talle uus omanik. Kel vaja, palun väga! Kes originaali ei taha, tõmmake aga varrastele hääled sisse, ostke raamat, kus muster sees ja kuduge samasugune :-) Raamatus on mitmeid lähipilte ja eri nüansse näha, siia vaid suurem ülesvõte

Foto: Stina Kase; Kuldaväärt Kudumid, kirjastus Pegasus 2012

Teine laagripäev Sulul

Teine laagripäev oli Sulul tegelikult see, mis mind kindlalt kodunt välja meelitas. Ma tahtsin nimelt teada saada, kuidas see vaseliste tegemine ikkagi käib. Käsitööga Tööle seltskonnas oli kahel aastal kaks koolitust, aga nagu saatus ikka vahel nöögib, võttis ta nöökida just mind ja just nii, et mõlemast koolitusest ma ilma jäin ja vaatasin siis kadedusega, kuidas grupikaaslastel põnevad ja vahvad metallvidinatega asjad valmima hakkasid. Eks ma omas põhjalikkuseihaluses ootasin ka sellest korrast enamat, aga nagu selgus, ei ole vaseliste tegemine mingi kõrgem kunst ja superpilotaaž. Lihtne ja vahva tegevus hoopis. Nende kasutamine käsitööde juures on hoopis see, mis kunstist kunsti teeb.

Pole midagi parata, saladuseks see vist jääbki, kust said vana aja meistrid oma traadi. No kujutad sa ette 11ndat sajandit ja tolleaegseid tehnoloogiaid- kuidas see peenike ühtlane traat tekitati ei osanud ka Maarja Jõevee pakkuda. Maarja rääkis teise teemana ka klaashelmekeedest ja nende tegemisest-kandmisest.

Õpetaja Maarja Jõevee ja usinad helmekeedemeisterdajad

Kuigi ma algul arvasin, et pigem koon ja vaatan teiste tegemist pealt, siis ei suutnud ma vastu panna ja tegin endale ka kauni helmekee. Ilusaid ehteid lihtsalt hakkas esimese seltskonna lõpetanute käte vahelt tulema ja edevus ei lasknud mul enam kududa. Päeva lõppedes oli nii armas vaadata, et enamusel olid lipsuga kaunid keed kaelas. Üldse oli teise päeva pärastlõuna väga töine. Ja töö teadagi kaunistab inimest. Nii me siis müttasime seal- usinad ja ilusad.

Õhtuks tuli poolikud asjad suurest saalist läbipaistva katusega tuppa kolida, sest tulemas oli kontsert. Valges toas sai kõigile külalistele vaatamiseks välja pandud mininäitusena meie käsitöid ja naersime ka, et näha saab elus käsitöötegijaid, mis mitte väga igapäevane vaatepilt enam pole.

Päeva lõpetas südamlik ja liigutav kontsert Kristiina Ehinilt ja Sofia Joonsilt. Vormsi perestroika. Võttis kohati ka silma veele ja mitte ainult minul. Oli väga mõnusa ja mitmekihilise tekstiga jutustus, kus põimusid lood inimestest, fantaasiad pillide hingeelust ning ajalugu. Kuna Kristiinal oli tol päeval ka sünnipäev, siis tundus, et üllatusena tuli talle suur lillekimp ja tee-kohvilaud koos koogiga kõigile kontserdil osalejatele. Mina hakkasin aga sel hetkel juba koduteed veerema, sest päevad paradiisis olid läbi ja kohustused kutsusid.

Ütle mulle, kes sa olid eelmises elus?

Või siis piltidele vaadates võib küsida hoopis: "Ütle mulle, mis sa olid eelmises elus?". Abraca-tabra ja kampsunitest said kindad. Õigemini nagu ma neid hellitavalt nimetan, kindavarred.

(Vasakult teine paar müüdud)

 Nende tegemisega olen end juba mõnda aega lõbustanud ja tulemused muutuvad järjest paremaks. Igavesti põnevad varred on- töötasin välja lõike, timmisin seda mitmes versioonis, et saaks ikka korralikult kumer ja käe järgi pöidlaosa. Ise õmblesin, ise äärestasin, ise heegeldasin, enne seda veel vanutasin. Ise panin peale pildid- kas siis endatehtud siidimaalitükid või töödeldud ja kangale prinditud ilupildikesed. Ja ega need ilupildikesed pole mingid niisama pildikesed! Siin on eelmise sajandi alguse moejooniseid, näiteks aastast 1922. Harrodsi kaubamaja reklaamkataloogi kaas kolmekümnendatest (Vogue 1922 on mul veel riiulis tagavaraks), postkaardid romantiliste mandoliinimängijatega eelmise sajandi algusest ja tuleb tunnistada pattu, ka ühe sigaretipakipildi toppisin jälle sisse ;-) Ja sodist käevõrude pildi kah.

(Parempoolne paar müüdud)

Et fantaasia vahel ülepea lööb, siis võtsin kohati ka rahulikumalt ja jätsin mõned kindad lihtsalt kaunilt niisama. Sest kui sul eelmises elus oli ikka hoole ja armastusega tehtud muster seljas, siis miks mitte sama kaunina sündida uude ellu? Materjalid on hoolsalt valitud, selle eest tuleb tänada maakoha kaltsukat. Meie küla Välja-tänava-kaubamaja, nagu ma hellitavalt nimetan. Linnas, ma kardan, sellist teenindust ja hinda ei saa. Kinnaste hulka on sattunud siis poolangoorakampsuneid, tutikaid meriinokampsuneid ja muudki mõnusat. Osad paarid on paksud ja soojad, osad puhta peened, edevad ja kergelt karvased.

Ilm on varsti selline, et kannatab kindavartega käia küll. Mul olid detsembrini poolkindad käes ja autoga sõites ning poes käies eelistan praegu ka sõrmedeta kinnast. Lihtsalt käigud tuleb nii plaanida, et külm ei jõuaks hakata :-) Vanaema tarkus, et ilu nõuab ohvreid pole päris minu rida... (tema rääkis seda alates sellest ajast, kui vene ajal keemilist lokki tehes pooled juuksed olid ühel külanaisel peas ära kõrbenud)

(Parempoolne paar müüdud)

Nagu arvata võib, ei kavatse ma neid 30+ paari kindaid ise ära kanda. Teen neid pigem juurde, sest see on nii lõbus. Et on siis saadaval ja kui mõte tekkis, mõõda ära oma käelaba laius pöidla juurest ja kirjuta soovist liina.rees@gmail.com. Kõrval, Etsy poes on nad ka, aga ära sealt hindu vaata, otse küsides saab pildiga kinda 12 ja pildita kinda 7 euroga, Kui sul näiteks on mõni pilt, mida kindale tahaksid, siis ka see võib võimalik olla. Arutamise koht. Tegelikult neid peab ise nägema, nad on ikka palju püssimad, kui pildil paistavad...
Ja kui juba reklaamimiseks läks, siis sel nädalavahetusel on Raplas Haapsalu salli kursus, kus kohti veel jagub.

Lugu sellest, kuidas Kai Simson pange pani...

Ma ootasin tegelikult juba mõnda aega, et suudaksin Maalehes avaldatud artiklile vähemate emotsioonidega reageerida ja võtta vaevaks kirjutada siin blogis profikäsitöölise kibemagusast leivast. Kuna ma ikkagi ei oska küündimatute ajakirjanike peale adekvaatselt ja emotsioonitamata reageerida, siis ei hakka pärast lahingut enam rusikatega vehkima. Las olla...

Olen hoopis 100% nõus ja pakun teilegi lugeda Okkalise  reageeringut. Naine, kel pea lõikab kui nuga ja sulg jookseb, et vähe pole, kujutan ette, et võiks käigult ära teha poole Maalehe toimetuse töö. Ja ajakirjandusliku eksperimendi mõttes võiks proua Simson seks ajaks kusagile käsitöölise juurde ellujäämis- ja kindakudumislaagrisse minna, õppida  mingitki väärtus looma.
Tänan, Helen, et sa suudad särinal põleda! Minu lugupidamine ka Maalehe esimese artikli juurde kommentaare kirjutanud käsitöölistele!

Tõestuseks, et ma oskan ka kirja kududa ja tean, milline aeg kulub... aastatetagune troi :-)

Haapsalu sallid Silvia ja Küünlaleek ning näpikumõtted...

Eelmisel nädalal kudusin ja lõpetasin salle. Kaks neist said pildile. Sel nädalal tegelen disaini ja tootearendusega. Maakeeli- mõtlen ning proovin, kas ja kuidas oleks parim kududa pitsilisi näpikuid. Sõna näpikud tähendab siis näppudeta e sõrmedeta sõrmikuid :-))

Põhiküsimus- kas neid kantakse? Kas neid tahetakse? Ja kui edev peaks üks näpikupaar olema, et inimesel tekiks tahtmine tema eest mingi ühik raha mulle anda ja kindad kätte tõmmata?
Ideed on teretulnud...

Pitsilised sõrmikud lapsepõlvesõbrannale

Elus on nii, et mõned inimesed tulevad ja lähevad, sa ei mäletagi neid mõne aja pärast, teised on püsivalt ja kolmandad võivad "ära käia" aastaid, ilma et tunneksid, et palju on muutunud.

Tänased kindad on minu sõbrannale, kelle võib nimetada sinna kolmandasse osasse. Kui me selle aasta sees taas suhtlema hakkasime (tänan sind, Facebook!), siis sügisel kohtudes oli tunne, et kus see enam kui kümme aastat siis on, mis mööda läinud?! Heli on ikka sama nägu ja naerutujuline. Minu vanuses hakkab naisterahvas juba natuke õelaks muutuma ja hoolsal vaatlusel ei suutnud ma isegi kortse tema silmanurgas tuvastada :-)) Jutu sees muidugi selgus, et mitu lastki juba ilmale toodud, aga tegu oli ikka minu "vana hea Heliga". Nii armas!

Vanasti olid moes sellised vahvad tegelased nagu kirjasõbrad. Aadresse nimede ja hobigeda võis leida nii Tähekesest, Pioneerist kui Meie Meelest (mäletate, olid seoksed vahvad üllitised?). Pole õrna aimugi, kuidas meie teineteisele kirjutama hakkasime, aga seda jätkus ikka aastateks. Ühised hobid olid vist ka määravad- mina kogusin ajalehtedest-ajakirjadest väljalõigatud lauljate pilte ja laulutekste ning arvasin, et olen igavesti kõva tegija. Kui ma Helile külla minnes aga avastasin, et temal õega oli minu paarile kaustikule vastu panna lausa kilode kaupa täiskleebitud ja -kirjutatud kaustikke, siis... no siis polnud midagi muud, kui lihtsalt lehitseda, imetleda ja kadeduseuss alla neelata.

Tegelikult oli see kirjasõpruse-asi puberteetikule põnev küll. Mina elasin Märjamaal, tema Räpinast veel kilomeetreid edasi. Teises Eestimaa otsas, ühesõnaga. Kuna sõpruse juurde kuuluvad ka igasuvised külaskäigud, siis tegelikult oli see natuke nagu iseseisvuse proov, see küllaminek. Sõit algas hommikul kell 7 ja kohale jõudsin vist kolme bussiga ja tont seda teab, mis kell õhtul. Paikselt elava tegelase jaoks ettevõtmine missugune! Mina nägin esimest korda elus kuppelmaastikke, kuulsin Eesti keelt (sealset murret), millest mukitki aru ei saanud ja Heli viisin  tema elus vist esimest korda Tallinnasse. Oli nii, jah? Tunde lõkerdamist ja niisama tšillimist... Isver, kui vahva aeg ikka oli!?! Iga ettevõtmine tundus nii tähtis ja põnev...

Ühel ajahetkel olime me aga juba suured ja kohtusime Tallinnas. Mina käisin koolis ja küllap temagi. Siis tulid Saksamaine lapsehoidmine, poisid ja pere ja kolimine... ja nii me teineteist silmist kaotasime. Kui me FBs lobisesime, siis ei julgenud mina küll kokku arvutada, palju aastaid me näinud pole.

Heli, kanna naid kindaid mõnuga, sest ma kudusin need sulle mõnuga! Südamesoojus saagu sõrmedele soojuseks!

Hoidke oma sõpru ja otsige üles vanu, maailm on ju otsekui kandikul kätte toodud! Küllap on teist paljudki seda mõtet klahve klõbistades mõelnud. Õigus, eksole?!