Haapsalu sall Victoria kirjaga- soojem osa IndrekBatiste kollektsioonist

Tänase salliuudise eellugu on vanem kui aasta. Tõesti, jah, juba aasta! Seda teadmist, et Victoria sall on olemas ja seda salli on maailma tulemas rohkem, on olnud seni vaja endale pidada. Nüüd võin seda ka jagada.

Selle salli mustri loomiseni ja kudumiseni jõudsin ma tänu toredatele kokkusattumustele. Indrek Kainguga kohtusime me kunagi isegi nagu juhuse tahtel- tema proua oli kord minult lõnga ostnud ja nii ma käsitööinimesena tema orbiidile sattusin.

Eelmise aasta sügisel olid mul kiired ajad ja mõte, mille Indrek välja käis, oli pöörane. Kohe-kohe oli ukse ees Rootsi kroonprintsess Victoria Eesti visiit ja Indreku plaan kinkida talle midagi väga ehedat ja eestimaist, ent samas peent ja kuninglikku, pani mu fantaasia tööle. Olles näinud tulevasi mudeleid IndrekBatiste kollektsioonis, oli mul nii palju mõtteid ja nii pööraselt vähe aega, et otsustada, milline neist on parim. Täiesti tavapärane olukord, et mind käima saada, eksole!

Printsessi salli mustri tegemiseks ja kudumiseks oli mul aega täpselt neli päeva. Kui päris aus olla, siis mind ajendas seda spurti ette võtma justnimelt tahe. Mulle meeldib teha asju tunde pärast! Selle salli kudumine oli just üks neist pöörastest hetkedest, kus mõte ütleb "ei", aga süda "jaa!". Teadmine, et minu tehtud sall saab üle antud nii säravale inimesele, pani isegi käed natuke värisema. Kaheksa esimest rida, ma mäletan, tulid nagu oleksingi taas sallivõistluse laua taga! Ja nii ma kudusin, ise väga häid ja natuke nagu juubeldavaidki mõtteid veeretades. Kui muidu olen kiire kuduja, siis nüüd tuli ka ennast ületada. Mitte iga kuduja ei saa sellist asja ette võtta, ja see mõte meeldis mulle väga. Isegi kui printsess seda salli kunagi karbist välja ei võta, on see hea tunne ikka minuga. Et kudusin. Ja mõtlesin temale.

Selle salli muster tuli kuidagi sujuvalt. Olin just hiljuti näinud saadet kuninglikest juveelidest ning mõeldes Victoria kaunile välimusele joonistusid ritta rikkalikud rombid ja nende vahele nupud nagu kalliskivid. Mustri algne idee oli mul varasemast võtta, kuid see sai oluliselt täiendust. Muster võinuks ju tulla ka hõredam ja klaarim, sest batistkollektsioon, millest mu mõte samuti lähtus, oli hõrk ja õrn, aga printsessi eluterve välimus ja soov natuke soojust batisti õrnusele lisada, lõid just sellise mustripildi nagu Victoria sallile sai. Rikkalik ja lopsakas. Oma tavapärase suht suurte geomeetriatega mustrikäekirja timmisin pigem tihedaks ja kordusterohkeks nagu Haapsalu sallidele kohane.

Eraldi tähtis selle salli mustri juures, ma usun, et kudujatele jääb kohe silma, on äärepits, milles võib palju ära tunda Silvia kirja! See on meelega nõnda kokku pandud ja ma loodan, et Silvia kirja looja ei ole vastu kui kuningannale pühendatud mustrist tuletatud kiri on nüüd kingina saanud kroonprintsessi salli raamima. Nii rikkalik keskosa võinuks küll eeldada lihtsamat äärepitsi, aga nagu ma ütlesin, tihti on tunne see, mis juhib ja mulle näis, et äärepits peaks olema just selline. Paljud imetlevad Silvia kirja ja paljud koovad seda teadmata, et tegelikult ei ole tegemist mitte ajahõlmast tulnud tundmatu, kuid popi mustriga, vaid ka sellel kirjal on olemas autor. Aasa Jõelaid on väärikas Haapsalu sallimeister ning eeskuju paljudele, ka minule. Julgus Silvia kirjas äärepitsile mõelda on tegelikult minu jaoks toetatud mõte. Mulle meeldis lühike, aga tore koostöö mõne aasta eest Olga Jamovidovaga, kui me kirjutasime New Lace Old Traditions blogis. Õigemini tema mõtted said minu kaasabil vormi ja esmakordselt sellist mustrite kasutamist ma nägin just tema töödes. Seega-Victoria sallil, võib öelda, on veel teisigi ristivanemaid. Aitäh, Aasa ja aitäh, Olga, inspireerimast!

Selline on selle salli saamise lugu. Täis rõõmu ja ärevust. Salli edasine elu on Indek Kaingu käes. Victoria on osa rõivakollektsioonist, mis värskelt välja tulnud. Paari päeva sees olen ma googeldades vaadanud kollektsiooni käekäiku ja kui aus olla, siis natukene olen ka üllatunud. Uudisepealkirjad räägivad, kuidas on seksikat ööpesu meiemailt kroonitud peale kingitud ja kudujate ringkonnas on arutletud pigemini salli lõpphinna kui muu üle. See käib asja juurde, arusaadav, aga asja sisu?!?

Nüüd, kus ma olen natuke emotsionaalselt selle salli tulemist taas meenutanud, näete ehk hinnast enamat. See sall on olnud mulle rõõm! Rahvusvahelise, butiikides müüdava brändi puhul ei saa öelda, et salli hind oleks liig. See ei koosne vaid kuduja tasust, mõelge, mis sinna sisse kõik mahtuma peab! Ja kui mõelda ei viitsi, ärge mõelge, minge lihtsalt ja vaadake neid suurepäraseid mudeleid IndrekBatiste lehel! Nende hõrk olemine on muidugi tänu disainile, aga ka kasutatud kangas on väärt eraldi aplausi! Kui paljud meist tänapäeval on kokku puutunud üldse batisti, selle ehtsa batistiga? Selle kollektsiooni juures on tegemist lausa orgaanilisest puuvillast batistiga. Ja kujuta nüüd ette kanga kaalu- kolm kleiti on kokku peaaegu sama raskusega kui üks tahvel šokolaadi! Päriselt. Paari aasta eest otsisin ma tikutulega mööda kangapoode taga beebikleidile siidiga pooleks puuvillabatisti ja väga valus oli. Jah, lõpuks ikkagi leidsin ja olin õnnes. Tänapäeval enam ei ole poes sellised kangaid! Selle kollektsiooni materjal on küll väärtus omaette ja tasub rõhutamist. Seda enam oli mul rõõm kududa rikkaliku mustriga sall kollektsioonile, mis on ajatu ja materjali poolest väärikas, särades ise omas lihtsuses. Kui sulle pakub edaspidi ka huvi, kuidas kollektsioonil läheb, siis ole aga lahke: https://www.facebook.com/IndrekBatiste

Järgnevad fotod on kollekstiooni esmaesitluselt Butterfly Lounges. Detsember 2015. Rõõmsat jõulu teile, kallid sõbrad! Minule on nad Victoria võrra rõõmsamad! :-)

 

Suur rätt kaheksakandadega Kashmiiri Paist

Väga suursugune rätt, kootud lumivalgest villa-siidi-kashmiirisegusest lõngast sai valmis koolitööde ja suure suve saabumise kiuste.

Alati on hea tunne suurt rätti lõpetada, kuid seekord on rahulolu eriline- ma koon ühe peaaegu samasuguse suure kohe teise järel, erinev tuleb vaid keskosa. Olgu see siis pidulik kudumispaastu lõpetamine :-)

135X135cm ja 2860 nuppu

Janne kleit

Teinekord läheb nii, et kleit, mis mõõdult kõige väiksem, valmib kõige kauem. Ma olen Jannele tänulik kannatliku ootamise eest. Vahepealne pikk kudumispaus oli vajalik, kahtlemata, ja mulle meeldib kududa nii, et tunne oleks hea. Muidu ei saa asjast head asja, eksole.

Selle kleidi tegemise juures oli üks väga hämmastav asjaolu. Kõikides kahandusekohtades, no tõesti peaaegu, et kõikides, jagunesid silmused täpselt. Ei mingeid komakohti numbrites! See tundus isegi natuke nagu müstiline või kosmiline või nimetage, kuidas soovite.

Kunagi võib-olla koon seda kleiti veelkord, sest kuigi kaua võttis tegemine aega, ei olnud selles pitsitükis midagi väga keerukat ja töö tundus rõõmuna. Kandja, oleme ausad, kaunistab seda kleiti igati. Foto: Jana Laigo, pilt võetud Pühavaimu kirikus.

Kootud on kleit 2/28 mõõdus  superwash lumivalgest lõngast. Kuigi vabrik oli kirjutanud, et tegemist on villasega, käitus too peale pesemist nagu meriino. Oli pehme-pehme ja natuke vetruv. Mida see superwash siis õigupoolest tähendab? Eks seda, et lõng on töödeldud selliselt, et ta ei vanuks. Vanasti tehti seda lõngakiude kuumusega töödeldes, tänapäeval keemiat kasutades. Mugavat hooldust silmas pidades on superwashi valik väga mõistlik, eksole. Need nö vanasti tehtud superwashid olid karedad ja "iseloomuga". Ega ise ei ole katsuda saanud, aga targad raamatud teavad pajatada. Selle lõnga kohta, mis aga vastupidi, muutus udupehmeks, saatis vabrik pika selgituse tootekaardil, et oldagu valmis lõnga venimiseks esimeses pesus. Käsikudujal ei ole probleemi- enne töö kallale asumist tehakse ju tööproov ja see pestakse-viimistletakse. Kuna lõng oli aga tööstusele mõeldud, siis küllap see seletuskiri oli vajalik. Mina jõudsin teadmisele, et kui muidu kooksin sellises mõõdus lõnga 2,75 vardaga, siis nüüd tuli võtta 2,5 ja hoida isegi natuke enam pinget, kui muidu. Varem sellest kootud suur rätt üllatas samuti suurest ülisuureks muutumisega (mis saajale muidugi väga meele järele oli).

Kleidi allserva kudusin lopsakad kaheksakannad. Need on vist piibelehemustrite kõrval ühed popimad ja väljendusrikkamad. Igas kultuuriruumis positiivse tähendusega, muide. Olin just kaks päeva Pärnus Gildipäevade laadal oma lauaga väljas (jah, ma siiski teen vahel ka laadalkäimisi) ja väga huvitav oli suhelda näiteks välismaalastega, kes kohe ausalt tunnistasid, et minu enda loodud mustrite lihtne geomeetria ei ole tähelepanu väärt, kui laual leidub Silvia kirja või kaheksakanda. Sedapuhku oli Silvia kiri lõnganäidistena ja suurt kaheksakandadega rätti kudusin käigult.  Oli tõesti huvitav teada saada, et kui välismaalane on kuduja, siis teab ta Eesti kohta kahte asja- Haapsalu pitsi ja Kihnu peeneid, kirevaid kudumeid. Ja sain ka taas teada, et head pitsilõnga peab pigem tikutulega otsima, kui et seda poodides laialt pakutaks. Selge see, peene pitsi kudujaid ei ole samuti massides, see ikka pigem kannatlike inimeste hobi.

Aga toogu need kaheksakannad Jannele õnne ja olgu sel kleidil, mille arvutamisel müstilised hetked sees, pikk ja õnnelik kandmispõlv!

P.S. Leia pildilt mitte-eestipärane kudumistehnoloogiline nipp! Kes õigesti vastab, on tubli, et posti lõpuni viitsis lugeda ja esimesele täpselt ütlejale sallitäis lõnga minu poolt! :-)

Ristimisrätt beebile

Mul on Etsy poe kaudu tekkinud väga toredaid võimalusi ja hoolimata kehvast inglise keelest toredaid suhteid üle maade ja merede. Olla kuduja ja anda lihtsalt mõni rätt ära müüki on midagi muud, kui olla kuduja ja anda rätt ära mingiks kindlaks kauniks sündmuseks, kus uus saaja jutustab sulle, kuidas ja kellele sall kuuluma saab. Olen tähele pannud, et teinekord hinnatakse käsitsi tehtud kudumeid ülikõrgelt ning kaunid kiidusõnad tegijale on nagu preemia.Sellised pildid aga on nagu torditükk lisaks preemiale :-)

Meie kirjavahetus Deborah´ga on olnud väga südamlik ja ma olin rõõmsalt üllatunud, kui sain nüüd, vastu talve veel pildi kevadel kootud suurest rätist, mis oma uut head elu elab mere taga. Sellel pildil ei ole rätti küll palju näha, aga tegelikult ei olegi see põhjuseks, miks ma täna postitan. Mul on hoopis hea meel, et rätt sai beebi ristseteks, mis olid ülikaunis õhustikus kolme uhke preestri osavõtul ja tegelikult kogu mu tähelepanu kuulub siin hoopis kleidile. Pilt on imekena ja soovin pisikesele mõtteis kõike head ning olen rõõmus, et mu töö oli tol päeval sellise erilise ürituse "osaline".

See kleit, kui pisut hoolsamalt vaadata suurelt pildilt, on tõeline meistriteos! Tegemist on 150aastase kauni pitsiga ning tikkimistehnika, mille nimeks Ayrshire whitework on täiesti uskumatult kaunis! Selliseid asju, mul on küll tunne, enam ei kohta. Vähemasti mina ei ole midagi nii väärikat varem oma silmaga näinud (ok, ega ka seekord oma silmaga ei näinud... aga siiski). Suurepäraseid vanu pitse olen kiirustades vaadanud näiteks Heimtali muuseumis, aga kindel on see, et kui peent valget pitsi või peent valget vana-aja tikandit võimsalt näha tahta, peab sõitma mõnesse Euroopa muuseumisse. Mul on nüüd pea aasta juba antiiksete pitside raamat, mida lehitsedes ma samu mõtteid korduvalt mõelnud olen. Sealsed pitsitraditisioonid ja tikandid on midagi muud, kui meiemaised (mis ei tähenda, et meie omad oleksid kehvikud). Ma olen ikka väga valgel lainel ja mida suurejoonelisemad tööd, seda parem, ma leian.

Aga tehnika, ikka see Ayrshire, tuleb niimoodi juhuse abil kokku puutudes googeldades koju kätte ja uskuuge, ei anna mitu päeva juba rahu! Tikkimise mõtete juurest nüüd taas kiirelt kuduma ja kaunist jõuluootust kõigile!