Taimekorjaja suvi

Kuidagi juhtusin täna vaatama pilte suvest, mil sai palju taimi kogutud. Mõned pikad päevad looduses ja nüüd on mul kuivatatud ürtide varu veel kevadeni, mida koos lõngaga leotada. Tore aeg oli, Mettega käisime koos nii motokrossirajal, kus mägede vahel nagu kausis oli temperatuur pea 35 kraadi ja samas korjasime jopedesse mässituna mu esimesed madarajuured.

 

 

 Järgmisel pildil on korilane oma tööriistaga- mul on metsas käimiseks käsivarre pikkune pussnuga. Selle noaga sai nalja ka, kui torumees oli meile suve lõpus tööd tegema tulnud ja palus mingitki, no mingitki lauanoast suuremat nuga, millega mässitud torusid lahti kangutada. Ütlesin siis, et oota, ma toon sulle oma isikliku noa ja peale seda kui ma selle "oma noaga" olin rõdult tuppa tulnud, kargasid pisikese vene härra silmad pealaele kokku. Ei osanud ta oodata, et daamidel sellised isiklikud noad varuks on.

Miks ma seda teen? Eks ikka ilu pärast!

 

Villase tikandi valmimine

Et mitte jääda poolikuks, siis siin on too villaste, taimvärvitud lõngadega tehtud tikand valmiskujul. Päris valminuks ei saa seda aga nimetada, sest ma veel ei tea, mida tikandusega peale hakata. Algul oli mõte, et miks mitte tahvlile kotiks vormistada, aga... ei ole vist ikka see. Läheb kappi ideed ootama.

Villane tikand taimvärvitud lõngadega

Ütleme nii, et päris valutult selle valmimine ikkagi ei kulgenud. Kui umbes kolmveerand oli tehtud, jõudis kohale teadmine, et ma pean kindlasti midagi tumedat töö sisse leidma, muidu jääb nii malbe, et kohe liiga malbe. Ainsa keemiliselt värvitud lõngana võtsin siis töösse tolle mustana paistva, kuid tegelikult lillakaspruuni. Ilma selleta oleks ju mittetäielik, eksole.

Täiesti isiklik lemmikkoht sellel tikandusel on väike ja päris nurgas-nurgas, poolikud õied. Pildil just selle teksti kohal praegu. Košenilliroosa ja pruun, natuke indigot lisaks, no absoluutselt isuäratav kombinatsioon minu maitsele. Töö käigus ikka inimene areneb ja kui oleksin selle kombo välja nokkinud tegemise alguses, oleks kogu töö koloriit olnud täiesti teine, sest siis ma oleksin suured õied teinud sellised ja ülejäänu lihtsalt sobitanud nendega. See ülejäänu oleks siis olnud palju tagasihoidlikum, mitte selline pillerkaar.

Alustades ma ei teinud mingeid värviplaane, pistete kavasid ja muud säärast, mida tegijam tikkija kindlasti teeks. Kuna see töö oli mul teraapiline, siis polnud üleüldse oluline, mis välja tuleb. Jumala vabalt oleks võinud ka poolikuna kappi panna... Ainus idee oli, et ma panen kõike südamest, ikka rohkem-rohkem, kui muidu paneks. Mind inspireeris kangas, mis sattus mulle täiesti juhuslikult ühe väikese õmblustööstuse jääkide kastist. Linane ja jube laheda värviga. Hea inimene andis ja neist jääkidest on rõõmu ikka mitme pisema töö jagu kohe. Aga nagu pildilt näha, katsin kangast ikka isuga. Kus küllat juba sai, sinna panin näpuotsaga veel juurdegi. Olgu siis värvi või pistet. Natuke oli hirm ka üle võlli panna, aga suutsin vist ikka enam-vähem maitsekaks jääda. Mul üks lemmikbänd oli mitu aastat vakka ja kui vanad mehed uue albumiga lagedale tulid, siis oli see nagu supp, kus püüdlikult kõik maailma maitseained sisse pandud ja soola ka südamest. Selleks, et meeldida. Tikkides tuli kogu aeg see koledus meelde ja püüdsin siis natuke ennast ikka tagasi hoida. Kasutatud värve oli pisut üle kümne. Jah, kõigest!

Sõlmpistetega ei koonerdanud, need hakkasid töö käigus tõsiselt meeldima. Lisaks siis linnusilma, varspistet, ahelpistet, hääbepistet, madalpistet, ristikpistet, eelpistet, sämppistet ja veel kahte, mille nime ma ei teagi ilma raamatust vaatamata. Aasta tagasi poleks niipaljukestki nimetada osanud, aga nüüd oleme koolis juba midagi selgeks teinud. Kangas linane, lõngad peenikesed villased. Ja ärge nüüd tulge ütlema mulle, et nii ei lähe! Läheb küll. Mine või vaata ERMis käiseid või uuri vanemat inglise värvilist tikandit. Seda enam, et tihedat pesemist ei ole sellele tikandusele plaanitud. Mõõt- täpselt A4, sest nagu eelmisel korral mainisin, pilt pärit täiskasvanute värviraamatust. Tegelikult oli nii mõnus, et vabalt võinuks miskise mantlisuuruse töö teha :-) Kulunud aja koha pealt ma ei oska midagi kosta. Aega kulus palju. Kuna tikkimine on ainus näputöö, mida kodanik kaheaastane mul rahus laseb tema seltsis olles teha, siis võtsime mõlemad mõnuga. Muide, ka tema on mitu pistet sellesse töösse aidanud teha. Mette Mae on uskumatult hea koordinatsiooniga preili.

Aga jah, algas kõik suurtest, natuke magedatoonilistest krapiga värvitud lõngaga õitest. Siis tuli mõtlemine, et kas ma teen ja kuidas ma teen. Ma olen püüdlikult lõngad värvinud nii, et ei oleks laigulisi kohti ja ebaühtlust. Sekka teen vahel potitäisi laigulisi, neolõngu ja muidu imelikku kõhuvalutooni lõngasid ka. Kui katta suuri pindu näiteks ühe tooniga, siis kergelt laiguline olemus annab teinekord väga hea efekti ja ei lase asjal igavana paista. Defektist saab efekt, nagu see käsitöös ikka teinekord kujuneb. Suured krapioranžid õied said lihtsalt särtsu kaselehekollast triipu sisse, sest muu värvitralli taustal, mis tekkis, olid nad ikka pussud mis pussud.

Kellele tikitud mööblit?! Vana sohva ja mulle palk ning ma ei vaata veel pool aastat kudumise poolegi...

Kudumisest puhanud

Teinekord on nii, et head tahtes tuleb hoopis halb välja. Minul oli kudumispaus, mis kestis pea viis kuud, kuna ma põletasin end valusasti läbi aasta lõpuga. Jah, peaks ju juba kogemusega teadma, kui palju on sidrunist võimalik mahla saada, aga ikka mõtled, et ehk saaks rohkem. Kasvõi mõne tilgagi ja kohemaid! Ja nende paari piisa hind on oi, kui kõrge. Natuke liigset ärevust, natuke unehäireid ja sain aru, et sidrun tuleb rahule jätta. Kudumiskirest end ravida.

Kui meie peres klassikuid tsiteeritakse, siis au sees on lause "Inimene ei pea midagi, kui ei taha!" Klassiku au raske koorma võtan enda kanda, aga selliselt elada, ma leian, on väga õige ja saab vaat et õnnelikukski. Kooli kudumistööd, need olid paratamatus ja üldse mitte pitsilised, seega ravi kestis pikalt ja kandis vilja. Nüüd olen uuesti naudinguga ühe suure räti kudunud ja kõik on OK. Mis ma siis vahepeal enese raviks ette võtsin? Tegelesin endas tikkimispisiku kasvatamisega. Eks ma varem ka kudumisest tikkides puhanud ja nüüd tundus tegevusele kohe vägagi õigustus olevat. Tuleb tunnistada, et kuigi algaja suhteliselt, meeldib see tegevus mulle vägagi.

Mis siis käsil? Tegin algust kireva tikkimistööga, mis vajab veel palju lihvi. Muster pärineb täiskasvanutele mõeldud värviraamatu lehelt ja on tore, ma leian. Kõik lõngad, mida kasutan, on endavärvitud ja just taimedega värvitud. Nii võib teinekord südamerahus ka tulevalgel uusi toone töö peale passitada. Päris kindlasti muudab see pilt palju ilmet, sest kihte ja värve tuleb aina juurde. Kunagi, kui lõpetan, ei saa kindlasti eputamata jätta.

Iga uue käsitöise tegevuse ette käib mul tavaliselt pikk proloog. Et otsin infot ja uurin raamatuid ja vaatan, mida teised teinud on. Kuidagi juhtus nii, et silm jäi kinni valgetesse tikanditesse, kuna nõelapitsi ja muu peenema valge kraami vastu on mul ilmselgelt suur nõrkus juba varasemast. Vaatasin natuke hardangerit, vaatasin natuke  reticellat ja klõpsu ei pidanud kaua ootama. Siin on need kaks esimeses proovitöös koos- hardangeri serva tegemise tehnika ja sinna sisse 16.sajandi Itaaliast paar motiivi, millega ma loodan jätkata, sest ausalt, põnev on! Teadjamad leiavad siin kindlasti miljon viga, aga see oli tõesti peamiselt tegemise rõõmu pärast ette võetud ja nagu mainitud, ravieesmärgiline. Proovisin siis seda vanemat tüüpi reticellat, kus pits kujundatakse kangast harutatud raamistikku. Oma 20 tundi kulus sellele väikesele, mõnesentimeetrisele jupile küll, aga need olid väga priimad tunnid, sest süvenedes millessegi uude, on pea korralikult tühi.

Looduslikult värvitud lõngad

Eelmise aasta augustist olen tegelenud millegi põnevaga ja nüüd on aeg neid tegemisi avalikustada. Ma värvin taimedega ja teen seda sama kirglikult, kui kunagi seitsme aasta eest pitsikudumisega alustades. Nii põnev on, kogu aeg tahaks juurde uurida ja midagi uut taas avastada! Kindlasti väärivad need seiklused pikemat juttu, kuid täna tahtsin vaid ühe teatega lagedale tulla. Iga tokk pildil on ise tooni. Lugematult palju potitäisi keedetud ja leotatud :-) Ja pea pooltest toonidest on peotäied tikkimislõngu saadaval.

Taimedega värvitud lõng

Olete teretulnud kõik reedest pühapäevani Olustvere käsitöömajja, kus 10-17 olen praktikal st majaperenaine. Et juttu jätkuks kauemaks ja tikkijad saaksid end tõsiselt rõõmustada, võtan kaasa kohvritäie tikkimislõngu. Olete väga oodatud, eriti reedel, mil mul aega juttu rääkida on rohkem. Hinnad 50 ja 70senti tokk ja uskuge, valimine võtab ikka aega.
Olustveres saab lisaks käsitöömajale käia veel leivakojas, keraamika- ja klaasikojas tallides, puuhobuste näitusel, vanade talutööriistade näitusel ja lossis ning linakojas. Loodus ja park on imekaunid. Kui näha-paitada loomi nimetada, siis kitsed, küülikud, tšintšiljad, mitut sorti kanad, hobused muidugi ja minu lemmikud- alpakad elavad mõisa mail.

Sinine neljapäev indigoga

Algul on ikka nii, et džinn on pudelis. Antud juhul siis purgis. Uudishimulik fotograaf püüab mullikesi pildile saada nagu peegeldusest näha.

Indigo purgis

Siis pannakse džinn tööle. Segu on valmis maa ja ilma siniseks värvima. Hingan sügavalt sisse ja stardin oma uue 16-liitrise värvipotiga, kummikindad kõrvadeni tõmmatud.

Viis tundi hiljem on mul "49 sinise varjundit" rõdul kuivamas. Oleks teadnud, et nii täpselt üks puudu, oleks midagi leidnud, mida veel potti pista.

Indigoga värvitud, 49 eri tooni

On tumedat, peaaegu potisinist ja heledat särtsu siidisegust ja neolõnga ja leherohelist, mis sai niisama veel vette visatud kanarbikulõngast kui enam värvilootust polnudki. Natuke kirjuid tokke sekka, et oleks põnevam. Kõik see kraam tikkimiseks.
Oli tõeliselt tore sinine neljapäev!