Craft Camp 2017

Craft Camp 2017 oli minu jaoks pööraste emotsioonide virvarr! Kaks vahvat päeva!  Mul võttis tegelikult aega paar päeva, et taas oma igapäevaellu tagasi tulla, täna suudan juba seiklusele tagasi vaadata ja enam ei veereta peas inglisekeelseid mõttekatkeid. Mis siis juhtus? Juhtus see, et ma andsin Haapsalu salli kudumise töötuba. Ja tegin seda inglise keeles. Olen väga tänulik, et mulle usaldati korraldajate poolt selline ülesanne!

Koolituse esimene päev Foto: I.Viljasaar

Esimese ja  väga olulise asjana mainin, et ma ei olnud selles seikluses üksi. Ivika Viljasaar, hea abiline, päästis mind nii mitmelgi korral. Me korraldasime koolituse koos ja see oli väga hea mõte, sest ilmselgelt poleks ma üksi toime tulnud. Kui muidu on Haapsalu salli õpituba kahepäevane ja sisaldab lisaks veel kodutööd, siis nüüd tuli informatsioon suruda kuue tunni mõõtmesse+ teha ettevalmistusi ise, et osalised saaksid olulisi etappe ikkagi läbi teha. Me tahtsime ju ometigi nii palju anda, kui vähegi saab! Ja mina olen alati püüdnud võtta eesmärgiks, et koolitus ei tohi olla tuim, kellelgi ei tohi olla igav! Ivika oli kogu aeg abiks kätega ja igaühele personaalselt, kui mina jutuosa ja esitlusega toimetasin. Ivika oli ka see, kes päeva lõpul, kui ma teadsin, et enam auru ei jätku, rääkis sallide viimistlemisest ja võttis asju korralikult kokku. Aitäh, hea inimene! Leidsin, et lause "Vastandid täiendavad teineteist" maksab meie puhul sajaprotsendiliselt- Ivika on kiire, elavaloomuline suhtleja, kõhn ja vilgas. Mina, mina olen täpselt vastupidi. Aga pitsi, seda  armastame me mõlemad väga. Tema on pühendunud kleitide kudumisele ja see tuleb tal imehästi välja.

Minu jaoks oli see koolitus üks mu elu olulisemaid. Miks ma seda muudkui kordan? Eks tegelikult sellepärast, et see oli mulle ka puhas eksam. Ma ei ole koolis õppinud inglise keelt rohkem kui pool aastat ülikoolis ja pool aastat Olustvere koolis erialaseid väljendeid. Ma pole reisinud. Pole isegi peikat olnud, kes inglise keeles kõneleks. Olen inglise keelt armastanud ja selle vastu huvi tundnud alates keskkoolist, mil oli hädasti vaja laulusõnu tõlkida ning tänasel päeval, kui pool mu käsitöökaubast läheb välismaale, on see vajalik töökeel. Loen kudumisraamatuid ja blogisid, ütleme, et aastast 2009 alates. Algul sõnastiku abiga, kuid nüüd juba enam mitte. Ja nagu näha, saan ka suhtlemisega kenasti hakkama, ma lihtsalt ei teadnud seda varem.

Kui ma sain kutse koolitama, stressasin algul kõvasti, siis aga asusin metoodiliselt tööle. Ei, ma ei leidnud võimalust sõita keelekümblusele inglisekeelsesse keskkonda, ma lihtsalt kuulasin kuude kaupa igal õhtul kudumistöö kõrvale inglisekeelseid podcaste. Minu mure ei olnudki niivõrd sõnavara puudus, kui selle nobe kasutamine. Hea keeletajuga inimesena sain kuulamistreeningust palju abi. Ma ei jäänud nende kahe päeva sees kordagi päris hädasse ja kui mõnel hetkel saidki sõnad otsa, siis olin õppureid ette hoiatanud, et ma võin ka kätega rääkida. Täiesti loogiline lahendus käsitöökoolitusel, eksole. Kõik kulges kenasti ja jällekord ei hoia kiitust kokku, sest Ivika oli alati olemas, kui minul liig pikad mõttepausid kippusid tekkima. Ja õppurid olid toetavad, tõsiselt. Teise päeva grupis oli ka üks eesti keelt mõistev austraallanna, kes leidis abivalmilt vajalikke sõnu. Me Ivikaga ei osanud kumbki ette näha, et näiteks matemaatilisi sümboleid tuleb ju selgitada- jagamismärk...eee, kuidas see nüüd oligi?! Äärepits, teate ju küll...

Eelmisel õhtul Olustverre minnes olin natuke murelik. Armastan seal alati pikki ringe jalutada ja nii ma ka sel õhtul kulgesin. Mulle on Olustvere keskkonnana alati väga armas olnud ja pargi iga puu oli toeks :-) Selle koha peal on muigamine täiesti lubatud. Järgmise kahe päeva adrenaliinikogusega võinuks ma neid puid ka viltu lükata üritada, kui vaja.

Õmblemist ootavad proovid Foto: I.Viljasaar

Mulle meeldisid need kaks päeva väga. Koolitusel osalejad olid pea kõik vilunud kudujad, kuigi näha oli, et nii peenike pits oli osadele harjumatu teha. Kõik kudusid siiski nii palju, et tehnilise poole saime kenasti hinnatud. Oli neid, kellest ma tegelikult teadsin interneti vahendusel juba natuke. Ja oli proua, kes tunnistas, et on mu blogi tõlkega juba pikalt lugemas käinud. See oli nii südantsoojendav! Tagasiside oli vahetu ning õppetöö käigus oli inimeste pealt hea "lugeda", kuidas nad kaasa tulevad. Lõplik tagasiside saabub mõne aja pärast, aga me kõik tõdesime, et tegelikult koolitus võinuks olla pikem. Kasuks tuli ta osalejatele igal juhul, sest kõik kudusid nuppe ja said nendega toime! Ja kõik said proovida seda kardetud äärepitsi õmblemist. Me olime valmistanud ette äärepitsid ja kahe peopesa suurused tööproovid. Siinkohal tänan Monica Leinbergi, kes praktikatööna need meile kudus. Jah, sel aastal ei ole ma ise praktikant, sel aastal on mul endal praktikatöö tegija. Aitäh!

Mul oli rõõm kohtuda taas Nancy Bushiga. Sel korral ma julgesin temaga juba pikemalt vestelda ning ma ei väsi teda tänamast kirjutatud raamatu eest. Knitted Lace of Estonia oli ju esimene, mida aastaid tagasi uurima hakkasin kui Linda Elgase rätiraamat oli pöörase huvi tekitanud. Kohe seejärel ilmus Haapsalu salli raamat. Võin julgesti öelda, et raamatud on mu elu muutnud. Võib-olla oleksin ma tänaseni kena klienditeenindaja muidu olnud. Kindlasti mitte aga nii õnnelik, kui ma oma käsitöiste väljakutsete ja seiklustega olen tänasel päeval. Nancy külastas põgusalt ka me teist kursusepäeva ning ma tean, et ta oli pikemal reisil sõpradega, kes ka Haapsalu Pitsikeskuses käisid ning seal koolitust said.

Nancy Bush külastamas meie teist päeva Foto: I.Viljasaar

Koolituse teine päev Foto: I.Viljasaar

Esimese päeva lõpetuseks oli väike laadapäev. Tunnike tihedat suhtlust veelgi ning need olid hetked, kus mulle tundus, et ma pean ainult ja ainult vett jooma, pea käib pisut ringi. Väsimus, see jõudis kohale alles hiljem ning selle vastu asusime koos Ivikaga taaskord jalutuskäigule. Nende päevadega sai Olustvere park ja kompleks talle päris selgeks, ma usun. Laadal, nagu ma arvasingi, kujunesid hitiks loodusvärvitud lõngad, mille olin kaasa haaranud. Ivika, energiline inimene, aitas leti taga särades.

Võimsad muljed ja emotsioonid jäävad mulle meelde selle aasta Craft Campist. Nagu öeldud, oli see mu tähtsamaid koolitusi. Sel suvel on mul plaanis veel mõned pöörased ja olulised ettevõtmised, aga sellest juba edaspidi. Tänan südamest korraldajaid ja veel kord head Ivikat!

Eelmise aasta Craft Campist on valminud väike videolõik. Kena ja inspireeriv, ei saa seda jagamata jätta. Selleaastased pildimaterjalid alles kogunevad.


Craft Camp 2016 from Viljandi Kultuuriakadeemia on Vimeo.

Olustvere pika koolituse lõpetamine

Triinu, Eda, Marika, Liis, Tiina, Hetty, Reet, Mari ja Tiiu oma sallidega. Evelini sall ootas toas raamil. Tubli töö!!

Veebruaris otsisin osalisi Olustveres toimuvale kuue nädala pikkusele koolitusele. Oli tore, et neid leidus. Eelmisel reedel oli meie grupi viimane kokkusaamine. See oli minu jaoks väga oluline aeg, kõik need nädalad. Ah et miks, kui ma olen juba pikalt sallikoolitusi korraldanud? Ikka seepärast, et see kursus oli teistsugune. Oli mulle oluline.

Kunagi lapsena unistasin ma õpetaja elukutsest. Noorema õe peal hakkasin juba varakult "kuiva trenni" tegema, kooli mängimine oli meil üks põhitegevusi. Üsna pea sekkus ema, sest meie tundideandmise mäng oli kasvanud koledaks sõjaks- minus lõi välja paras despoot ja õde, vaeseke, oli täiesti põrmustatud. Keskkoolis olles tundus kohati, et õpetaja elukutse on üks tore, aga muidu keerukas asi, mis võib ka inimese julmaks muuta ning ma matsin oma unistuse rahumeeli maha. Aastad läksid. Ise oma lapsukesi kooli saates olin jõudnud arusaamale, et õpetaja on siiski õilis amet, mida tänapäeval suudavad auga välja vedada vaid eriti tugevad ja andekad natuurid.

Minu suhe õpetaja-ametiga sai taas uue värvi, kui hakkasin ise sallikoolitusi vedama. Suhet võib kirjeldada kui "mitte-päris-õpetamist", lapsepõlve ambitsioon ei puutu üldse asjasse. Ma räägin ju vaid sellest, kuidas kuduja saaks lihtsama vaevaga paremat tulemust. Õigemini küll, kuidas ma arvan, et võiks saada paremat tulemust. Igal kursusel mõtlen, et räägin nagu sõber sõbraga... Küll tuli mulle meelde taas mu lapsepõlveunistus, kui asusin ette valmistama Olustvere kursust, mis oli täiendusõppekursusena pikalt ja kaua kestvalt planeeritud.

Kuus kohtumist, igaüks neist terve päeva kestmas, andis võimalusi ja samas ka kohustas. Ainus mõte oli, et osalejal ei peaks mitte kohale tulles igav olema. Kuna kõik alustajad lõpetasid kursuse, siis ehk ei olnud ka :-) Algselt läbi mõeldud plaan ei vedanud mind alt ja vahepeal oli isegi natuke raske, sest kõige muu igapäevaelu kõrvalt tahtsin leida aega, et pisut end täiendada, et rääkida veelgi paremini. Oleks tahtnud ju veelgi enamat! Ütleme nii, et kindlasti saab koolitada paremini, aga hetke oskuste ja võimaluste kohaselt andsin endast parima.

Mis me siis tegime? Lisaks Haapsalu salli tarkuste peensusteni lahtiharutamsele rääkisime pikemalt kudumismaterjalidest ja eri koostisega lõngadest. Võtsime läbi mustrilugemist alates algusest kuni varraste proovini Shetlandi pitsi kallal. Rääkisime viimistlemisest, pesemisest ja pitsi säilitamisest. Traditsiooniliste pitsitehnikate tutvustamine meeldis mulle endale kõige enam, sest selles teemas on palju, mida tahaksin ise ka edaspidi põhjalikumalt uurida. Kui mu jutt tekitas kudujates lisaks saadud infole ka uusi küsimusi, siis oli see asja ette, ma usun.

Tiina kootud Shetlandi mustriproov, lõng oli 2/48

Meie grupp oli väga motiveeritud ja müts maha kõigi naiste ees! Lõpetamisel olid kohal kõik täies mõõdus kootud Haapsalu sallidega+ veel eri eesmärkidel kootud tööproovid. See oli väga tore päev, näha naisi oma suure tööga! Tõesti, see Olustvere kursus ja tublid naised jäävad mulle meelde! Kes lugema satub, olge soojalt tervitatud!

Tänase postituse pildid on Tiiu tehtud ja tema suurepärane sall on ka grupipildil minu õlule sattunud. Aitäh, Tiiu, jagamast! Nii pilte kui salliserva. Fotodel on naised oma töödega ja viimane päev oligi see, mil mina vaatasin ja kuulasin ning rõõmustasin.

Liis esitleb oma tööproove. Sellel lehel oli meile paljudele midagi uudset (mitmevärviliste nuppudega proov)

Triinu kootud põhjalik tööproovide kogu

Pitsikudumise kursused sel kevadel Olustveres

Kel on huvi õppida pitsikudumist ja Haapsalu salli põhjalikumalt, siis Olustvere koolis olen sellel kevadel täienduskoolituse õpetajana pikemaid kursuseid pakkumas.

Tutvu kokku pandud programmiga Olustvere kooli lehe kaudu ja kui on huvi, siis Ingrid Uus registreerib soovijana. Koolituspäevad on 06.,13., 24. ja 31.märtsil ning 10. ja 28.aprillil.

2016 Haapsalu salli kudumise kursused Olustveres

Minu kaks aastat Olustvere koolis

Ojahh, nüüd on kõik lõplikult ja pidulikult lõppenud! Eelmisel reedel saime kätte lõputunnistused- 16 alustanust lõpetas sel aastal ehk nominaalõppeajaga seitse. Kui lõputöö kaitsmise järgi oli lihtsalt pingelangusest vaakum hinges, siis nüüd, kus pidulikult käppa surutud ja paar tähtsat paberit dokumentide kasti lisandunud, on tunne rahulik ja lihtsalt natuke kurb.

Olustvere TMK rahvusliku käsitöö lõpetajad 2016 + need, kes kursusel olid, kuid lõpetavad edaspidi

Nii mitmedki head käsitöölised on minult kooli kohta ja sisseastumise kohta küsinud. Ütleme nii, et eks lõpetanute arv kõneleb enese eest- kuigi õppimine on kaugõppes, kohal käia tuleb korra kuus, on tööde maht, tempo ja pinge päris suured. Meid oli lõpusirgel enamgi, aga tõesti, tempo oli kohati pöörane.

Kõik sai alguse ühest päevast, kui tuli kooli sisse astuda. Tagantjärele olen mõelnud, et minule oli sisseastumine ehk keerulisemgi kui väljaastumine. Närvesöövam. Ma olen aru saanud, et võõrad olukorrad, võõrad inimesed ja sellised võistluslikud-ebamäärased olukorrad on mulle rasked, nii ka nüüd. Lõpetamise hetkeks oli hoog nii üles võetud ja teada täpselt, mis teha tuleb, seega tuli lihtsalt teha, teha ja veelkord teha. Kõik oli juba tuttav ja sõltus sinust enesest.

Sisseastumisel oli kohapeal lahendamiseks kompositsiooniülesanne ja vestlus koos oma kaasavõetud käsitööde esitlemisega. Kompositsiooniülesandest tegin ma kahe aasta eest lõpetades ka pilti ja ega ei oskaks vist hetkel paremini, kui toona... Ülesanne oli valgele paberile 1:2 mõõdus kujutada rahvusliku tooniga käekott. Tehnikaks ajalehtedest ja ajakirjadest värvilise materjali kasutamine ja kleepimine. Rebisin siis püüdlikult ja kleepisin. Mina, kes ma peaaegu et vihkan liimipulgaga plökerdamist... Peale vestlust, kus ma esinesin vihikukesega omaloodud pitsimustritest, ühe Haapsalu salliga ja tikitud beebilinaga, järgnes pingeline ootamine. Õpetaja vestluse käigus arvas, et kas ma mitte liialt juba õppinud pole selle kooli jaoks. Kus sa sellega- kangaspuid polnud mitte katsunudki ja tegelikult sain kohe alguses aru, et paljudest asjadest ei tea ma midagi! Mitu päeva oodates tulemusi, olin kui sütel. Ja siis sain teada, et kaks aastat on võimalus olla õppur. See tundus nii äge!

Meie õppehoone- Olustvere Käsitöömaja

Päris esimestest koolipäevadest selgus, et meil on kursusel väga hea energia. Erinevas vanuses ja erinevate taustadega naised küll koos, kuid suutsime kenasti lõimuda. Sain aru, et see kursuse vaim on tegelikult õnn, mida hoida ja mille kallal tööd teha. Mitte igal lennul ei ole sünergiat tekkinud. Olen end ikka natuke liiga suure egoga inimeseks pidanud, kuid selles seltskonnas too ego ei nõudnud eraldi istekohta ega midagist :-)

Mul olid väga toredad pinginaabrid- Kaili Truu, meie kursuse tõenäoliselt kõige kohusetundlikum ja tasakaalukam persoon paremal käel ja Kätrin Hanschmidt, Viljandi Gildimajast, särav ja alati heatujuline, vasemal käel. Kaili oli mulle alati eeskujuks, poleks tema kohusetunne olnud nii nakkav, oleks ma nii mõnelgi hetkel jätnud asju ripakile. Pildil on Kaili vasemal ja Kätrin seismas.

Esimese õppeaasta poole peale jõudes oli aru saada, et jutud sellest, kuidas Olustvere koolis aetakse pillid lõhki, võivad täitsa tõele vastata. Muidugi oli võimalus valida endale ülesannete mahtu vastavalt võimalustele ja kasutada olevale ajale, aga mina arvasin, et kui tuldud, peaks ikka pingutama. Seda pilli lõhkiajamist ma ju otsima tulingi!

Täiesti uus ja vist tõesti kõige raskem minu jaoks oli töö kangastelgedega. Kudusime nii paksu kaltsuvaipa kui hiljem õrna täisvillast kaelasalli. Tuleb tunnistada, et õpetaja oli meil parim- Inna Raud, samas oli meid jälle kole suur grupp ja ma leian, et mitte piisavalt telgesid sellist kampa arvestades. Hädast aitas välja koolikaaslane Ulvi- tema teljetuba ja juhendussõnad olid kulda väärt!

Mäletamistväärt hetk- sain oma esimese kahe üle mitmekümne aasta just kangakudumise kontrolltööd kirjutades. Täiesti teenitud kaks oli. Peale seda, kui natuke praktikas teadmisi kasutatud, said asjad ka päriselt selgemaks ja enam ma päris kahe-vääriline ehk ei ole.

Minu jaoks olid väga vajalikud kompositsiooni ja värvusõpetuse tunnid Piret Tago ja Jarõna Ilo käe all. Need on asjad, mida peaks järjepidevalt ja palju õppima, ei saa öelda, et ma milleski lõpuni kindel julgeks ka täna olla. Ja oleme ausad, joonistamisoskus on see, mis on, areneb ja tekib ainult praktikaga. Kindlasti kompostisioonitööde kaustad ja kirjapandud teadmised saavad kasutatud ka edaspidi.

A3 sokikavand 1:1 mõõdus, üks esimesi kavandeid, mis sai tehtud

Kohe algusest peale selgus, et õppetöö käigus ei toimu mingit rõõmsat hobikäsitöötamist ja harrastustegevust, kogu toimetamist tasub väga tõsiselt võtta ja täpselt dokumenteerida. Päriselt ka. Punkt lahtiseletatuna võiks tähendada seda, et kui hakata triibusokki kuduma, tuleks enne teha kavand, tööproov, värvida vajalikke lõngu ja muidu ka peaks olema olemas põhjalik sõjaplaan. Ei ole nii, nagu ma seni olin teinud, et hakkad aga kusagilt peale ja kannani jõudes on aru saada, kas asjast saab asja. Tööde puhul tegelikult ei olnud võtta aega, et endale suuri eksimusi lubada. Elus olen kudunud kümneid ja kümneid sokipaare, aga nende triibikutega tundsin end kohati abituna. Mitte tehnilises mõttes, vaid üleüldse. Elu lõpuni jääb meelde, et vardanumber oli 1,25mm ja sõrmeotste sügavate haavade jaoks tuli ekstra haavaliimi apteegist otsida. Õppetund seegi- peale neid sokke ma ei võtnud enam kõiki asju nii sajaprotsendiliselt juuksekarva viilutamisena. Järgmise aasta kootud labakud olid pehememad, suurema vardaga kootud ja seetõttu ka armsamad :-) Sokid, millest pingutamine läbi kumab, jäävad tõenäolielt kappi, neid ei raatsi jalga pannagi.

Seda, et kogu tegevust tasub täpselt dokumenteerida, saime kõik omal nahal tunda. Eriti just lõputööd vormistades. Meie kursus oli esimene, kes lõpetas uue kutsestandardi järgi õpingud lõputööga ja kompetentside taotlemiseks vajaliku esitlusmapi koostamisega. Esitlusmappi sai ka töid esimesest aastast st kogu info pidi ikka päris täpselt võtta olema, et tegevusi vms kirjeldada. Paks täiskirjutatud kaustik oli abiks ka praktikaaruannete vormistamisel. Õpiaja sisse jäi üks lühem ja teise aasta päris pikk praktikaperiood. Minu teise aasta praktikaaruanne sai 127 lehekülge pikk ja praktika kestus oli koolipraktikana 130 ja ettevõttepraktikana 156 akadeemilist tundi, kui ma õigesti mäletan. Kes nüüd kooli astuvad, oleks hea enne läbi mõelda kas ja kus saaks praktikat teha. Nii nagu muude erialadega- avasüli ei oota sind keegi, et tule ainult! Õnneks oli minul võimalusi teha praktikat mitmes jaos- osaliselt oma kodus käsitööd tehes või mitmesuguseid infokandjaid läbi töötades, osaliselt koolis õhtutundide arvelt ja osaliselt ka lõputööd vormistades. Kokkuvõttes võib ikkagi öelda, et hull andmine oli!

Minu jaoks oli uus ja õpetlik töö käigus erinevate õpimappide vormistamine. Kokku sai mul neid, ütleme nii, suure Säästumarketi koti suurune kogus. Kuhi ka veel peale. Kohalik paberipoe müüja oli alati rõõmus, kui mind sisenemas nägi, sest kalleid kartongpappe sai sealt ostetud ikka päris suurte summade eest. Kuna mulle oli oluline mappide võimalikult hea vormistus ja visuaal üldiselt, siis siin ma ei koonerdanud. Mapid on ausad ja nende sisu läheb päris kindlasti ka edaspidi vaja. Pildil olev kudumismapi üks lehekülg on näide sellest, kuidas esimesel aastal sai kootud kolm umbes 15cm "toru" neljal vardal ja tehtud läbi mitmeid-mitmeid tehnikaid ja nippe, mis muidu raamatutes vaadelduna lihtsalt ilusaks, kuid keeruliseks peetud.

Mis see õpimapp siis on? Erinevate töövõtete ja tehnikate harjutamiseks teed tööproovi. Viimistled selle korrektselt. Kinnitad mappi ja kirjutad/prindid õpetuse juurde, et mis see on ja kuidas seda teha. Vot nii. Kui ma esimese aasta alguses ei saanud aru, milleks nii kohutavalt aega ja ressurssi peaks sellise tegevuse peale panustama, võiks ju asju teha, siis teise aasta alguses olin ma tegelikult veendunud, et on vajalikud asjad need mapid küll.

Viltimise, vanutamise ja erinevate värvimiste õppeaine mulle väga palju uusi teadmisi ei toonud. Samas kohe kindlasti ei jooksnud midagi mööda külge maha. Nende õppeainete juures oli väga selgelt tunda, et millessegi sügavamalt sisse minekuks peaks õppekavas olema rohkem aega planeeritud. Pole parata, oli neid aineid veelgi, millest vaid näpuotsaga sai, sest õppeaeg oli kokku ju ikkagi vaid kaks aastat. Kohe peale kooli lõpetamist asusin ma palgatööle (jah, selline uskumatu asi juhtus...) ja vaja läks päriselus selliseid läbitud õppeaineid nagu töökeskkonna ohutus, tööseadusandluse alused, asjaajamise alused, raamatupidamine...

Kui käsitöiste asjade juurde tagasi tulla, siis väga palju andis mulle pikalt kestnud õppeaine rahvakultuuri alused. Kahel õppeaastal, mõlemal võrdse hädakisa ja kirumise saatel  harjutasin erinevaid etnograafilisi paelu põimima, sõlmima, punuma, kuduma, kõlatama. Tore oli, kui tagasi mõelda, aga tegemise hetkel olin ma kohati ikka püstihädas. Vanadest, tänapäeval mitte nii poppidest tehnikatest õppisime nõeltehnikat, vaselisi tegema ja lambanahkseid asju õmblema.

Nõeltehnikas kott kõlapaeltega

Teise õppeaasta pikk ja põhjalik õppeaine tootearendus läks sujuvalt üle lõputööks. Vähemasti minul, kuna taipasin õigel hetkel vahetada algul valitud idee välja pitsimustrite teema vastu. Seda õppeainet andis taas Inna Raud ja no ei väsi mina kiitmast! Tagantjärele naeran, et olen ikka tegelane, ma astun kooli sisse pitsiliste koekirjadega ja koolist välja ka pitsiliste koekirjadega. Mitte et arengut selles vallas toimunud poleks, aga naljaks on ikka.

Tikitud raamatukott. Kott, mis seisab ka tühjana püsti :-)

Teiseks aastaks toimus meil nö erialasuuna valimine. Väga suure rõõmuga valisin tikkimise suuna ja siin ma ennast kohe üldse tagasi ei hoidnud. Tegin, mis nõuti ja alati palju rohkem veel. Tikkimine on nimelt kudumise kõrval mu teine suur armastus. Koolitööde raames tikkida oli nagu vabanduseks, sest samal ajal oleks võinud (ja kohati oleks pidanud) oma pitsikudumist raha teenimiseks tegema. Üldse oli kooli lõpus selline aeg, kus kogu aur läks kooliasjadele ja tekkis tõsine vaakum rahakotti. Sellega ma päris arvestanud ei olnud, aga ma loodan sellest välja tulla.

Kihnu-aineline suur villane tikitud rätt looduslikult värvitud tikkimislõngadega

Kooli õppetöö raames sai ka majast väljas käidud. Heimtali muuseum, Viljandi muuseum,  kudumisvõistlus Käi ja Koo, Vändra vaibatehas, Põltsamaal Katre Arula, Türil Resa Tiitsmaa, Türi pitsimaja- need on kohad ja ettevõtjad, mis esmalt meelde tulevad.

Majast väljas käimise mainin ma eriliselt ära, sest kolm koolipäeva kujunesid teinekord nagu 3X24h käsitöökümbluseks. Käsitöömaja katuse alt käisin väljas vaid söömas ja oma igahommikusel pikal jalutusringil.

Mingist hetkest ma avastasin, et ei saa kooli ühiselamus magada. Võta kinni, kas see oli remondil kasutatud viimistlusvahenditest tulenev tunne või puhtpsühholoogiline, aga mu nina paistetas täiesti umbseks ja magada ei saanud. Niisiis- kuna käsitöömajas oli lisaks klassile ka suur eestuba, ostsin õhkmadratsi ja ööbisin samas. Talveperioodil oli seal aeg-ajalt ka hiir Peeter ning tema sugulasi, aga kuna ma polnud ainus majaline ja julgete hulgas osati hiirelõksu kasutada, polnud see ületamatu probleem. Nii oli mitmeid õhtuid, mis kulgesid öösse kursuserahvaga koos käsitööd tehes, juttu rääkides, naljatades ja siis mõneks tunniks magama minnes, et hommikul taas käsitöö õppimisele pühenduda.

Need olid 100% ainult minu päevad! Eemal perest ja kohustustest, täielikult meeldivale tegevusele pühendudes. Sellest ma jään puudust tundma... Nagu ka rõõmsast käsitöörahvast, kes meie kursusele koondunud olid.

Foto: E.Koplikask

Ja nii ta lõpetatud sai. Olustvere kooli rahvusliku käsitöö eriala. Mulle pakkus kangesti nalja, kui sugulaste hulgas küsiti, et mis sa nüüd sellest koolist said? Kas hakkad nüüd rohkem palka teenima? Seda, mida need kaks aastat mulle andsid, on raske sõnadesse panna. Lisaks teadmistele on need kaks aastat andnud mulle inimesena palju- ma olen kindlasti parem inimene, kui kooli astudes.

Tänan kõiki koolikaaslasi hea koosveedetud aja eest ja tänan kõiki õpetajaid! Kogu südamest!

Foto: M. Noorkõiv Meie viimane pidulik õhtusöök Olustvere mõisas

Minu esimene sallinäitus kohe ukse ees

Nädala pärast on hetk, mida ma olen kaua oodanud ja samas kartnud. Ma lõpetan Olustvere kooli tekstiilkäsitöö eriala oma esimese sallinäitusega. Olete lahkesti palutud vaatama!

Novembrikuus jääb näitus avatuks Olustvere Mõisa Viinaköögis, kuid on lootust, et edaspidi saab salle näha nii Haapsalus, Kehtnas kui Märjamaal. Kindlasti ka mõnes suuremas linnas lisaks eelpoolmainitud kohtadele. Hetkel olen valmis üles panema kuraditosina jagu uue ja värske mustriga salle ning lisaks ühe ilmatusuure rätiku. Kõikide mustrite autor olen ise ning see on ka kaitstava lõputöö teemaks. 31.10.kell 13.00 pidage mulle pöialt, kallid sõbrad. Vaim on küll valmis, aga... tont seda teab!

Plakati eest aitäh Kätrinile ja foto eest tänan Sandrat!

Palju tänusõnu kõigile, tänu kellele see näitus sündima saab, on paberile pandud. Mõttes on suuri ja sooje tervitusi saadetud. Puhas ebausk ei luba neid täna veel välja hõigata, aga loodan, et täpselt nädala pärast saan siin blogis rõõmu kuulutada ja tänada kõiki nii kuis kord ja kohus. Elagu pitsi ilu!

Sallidega (inglid) Olustveres (kesapõllul)

Tormi teisel päeval tegi Sandra pilti. Mu kallid kaasõppurid ja kaks õpetajat, me kõik oleme sallistatud uute mustritega sallidesse. Näitus ja kooli lõpp lähenevad paratamatult ja tunne on, et ülehelikiirusel.

Foto: Sandra Urvak

Üks viltvaip

Üks viltvaip, viisteist tegijat. Burberry vandus alla Olustverele. Väga segane lugu, eksole?

Valmis vaip värvilisemalt küljelt+kolm vaiba poega

Kunagi esimese kursuse sees õpetati meile viltimist. Muu hulgas tegime meriinovillast lapikesed ja nagu selgus 20X20cm täpselt silmas pidada ja teha ei olegi nii kerge kui arvata võiks. Lapikeste peal katsetasime mitme värviga villa kokkuviltimist ja siis hiljem seotuna potis värvimist. See viimane oli päris põnev tegelikult. Lapikesed, meie kõigi 15 poolt tehtud, said endale koha viltvaibas, mis jääb meie kursusest Olustvere koolis mõnd seina kaunistama.

Minu ülesandeks, kuna suure vaiba viltimist mu käed ei kannata ja see tehnika ei ole mulle mitte esmakordne teha, jäi viltlapikeste kunstipärane kokkupanemine. Et mis seal ikka nii erilist, eksole? Aga eriliseks tegi ülesande see, et vaip pidi olema presenteeritav kahelt poolt ja seepärast nägema ka kena välja nii üht kui teistpidi. Mul päris andis nuputada ja neid tükke kokku panna, enne kui asja kallale asuda sai. Ütleme nii, et püüdsin tõsiselt.

Nõeltega kinnitatud ribad, et teist külge vajandusel kohendada

Kui te seda vaipa kunagi nägema juhtute, siis teadke, et lisaks meie naiste iluarmastusele on selles ka osa moekunstist. Üks Burberry mantel pidi jätma oma maise teekonna, et olla raamistikuks neile tükkidele. Videos 1,30-1,35 vahel vilksatav blond noormees kannab sarnast, aga mul oli tükeldada pikem versioon. Ma ikka kahtlesin, olles välja uurinud mis säärased seljariided ka maksavad, aga kuna maainimesel ei ole poodi  minna sugugi lihtne, siis läks töösse see, mis kappi kusagilt sekkarist jõudnud oli. Jah, ilus mantel oli, tuleb tunnistada...

Vahel ma isegi mõõdan, kui õmblen...

Ja nii ta valmis. Natuke vaba käega peaaegu sirgeid jutte vahetükkide ühele poolele tikkida ja justkui jaapanipärane seinakate olemas. Mul on viimastel päevadel nostalgia kallal, sest kahju küll, aga selle seltskonnaga koolitee hakkab lõpule jõudma. Kuigi praegu on kiire aeg teha veel viimaseid hindamisele minevaid asju, võtsin enesele selle väikese meenutamisehetke.

Valmis viltvaip ühelt, sellelt jaapanipärasemalt küljelt

Vähemasti vooder jäi mulle alles+ nööbid :-P

Tõstamaa-ainelised roositud sõrmikud valmis

Päris oma mustriga, esimesed roositud sõrmikud said valmis!

Tegelikult on õigem ikka öelda, et teised roositud sõrmikud, sest esimestega poole peal olles avastasin, et mitu tähtsat asja oli jäänud kahe silma vahele. Meie koolis antud ülesanne kõlas nõnda, et Tõstamaa roositud sõrmikute ainetel joonistame mustri, teeme koekirjad ja arvutused ja koome võimalikult tõstamaised sõrmikud. Minu esimese paari puhul läks meelest, et allservas peaks olema narmaste rida ja pöidlale jookseb alates randme lõppemisest roositud mustri rivi. Niisiis, esimene paar on ja hetkel ka jääb poole peale.

Nonii, siin nad siis kõrvu ongi. Parempoolne paar on kootud Hea lõngast 2/10 ja värvidena kasutusel nii mu oma košenilliroosad kui koolis esmakursuslase poolt värvitud lõngad. Kuna Hea lõng on  valge ja mu teise paari jaoks valitud lõng on vanaaegne ja kergelt kollakas, siis tekkis mõte kuduma hakates, et värvipaletti peaks natukene muutma. Punase asemele sai roosa ja roosa asemele veel roosam. Korra tekkis kerge hirm ka, et läheb ikka üle mõistuse roosaks, aga ma vaatan, et mulle päris meeldib nii, isegi kui nüüd on roosat üle vindi läinud.

Selle kergelt kollaka vana lõngaga on seotud üks huvitav lugu, kuidas see minu kätte sai. Lõng on umbes sama vana kui ma ise ja pärit Jõgeva vabrikust. Mõõdult pea sama, mis Hea lõng, aga ebaühtlasem ja minu silmis selle võrra plussidega- et nagu olekski vanad kindad või nii... Lõngaga seotud stoori kokkuvõtlikult- kunagi kusagil ühed vargad vehkisid sisse suure hulga talumehe alumiiniumist piimanõusid, et need kokkuostu viia. Piimanõusid oli ikka omajagu palju. Minu tubli abikaas, kes oli politseinik, sai varastele kandadele ja tõi talumehe piimanõud metallikokkuostust tagasi. Talumees, kes polnud mitte võõras, vaid mehe lapsepõlvest tuttav rääkis muu seas, et näe piimanõudest oleks olnud tuline kahju, aga sees puha kadunud memme lõngad, mis midagi ei tähenda ja pidid nüüd tühja teisi raskeid vedama. Kuulnud sõna "lõng" läks mu mees ilmselgelt näost teistsuguseks ja talumees siis ütles, et kui teie peres oleks selle lõngaga miskit peale hakata, võta aga kaasa, sest mutt, kes muidu kudus, on mulla all ja uus mutt ei koo mitte. Polnud niisiis korruptsioonijuhtum vaid sõbramehekink, mis mulle kangesti sobis. Sain kaks suurt kartulikotitäit lõngu, kus nii kinnaste jaoks peenet kui sokkidele paksemat. Ja ikka sellist õrnalt kollakat, ajahõngulist. Puhas rõõm!

Kudumine võttis omajagu aega. Roosimine hakkas päris meeldima ja on kindel, et kunagi ma roosin kindlasti veel. Aga mis aega võtsid- need narmad! Algul sai neid ikka südamest kirutud, aga teise paari puhul juba polnud hullu. Tõstamaised narmad on head kududa töö pahemalt poolelt. Nende kohta õpetuse leiab Saara kirjastuse kudumise raamatu esimesest väljaandest ja õpetus, mida veel kasutada, pidi olema ka Claire Halliku raamatus. Sääl küll paremalt poolelt kootuna siis. Sain õpetaja jutust nõnda aru, et kuna need narmad on tehnoloogiliselt nii erilised, siis paljud õpetused nende kohta, mis ilmunud, pole kahjuks õiged. Ühe kinda käeosa tegemiseks kulus enam kui kaheksa tundi ja iga sõrm natuke alla tunni lisaks. Ei taha praeguse kiire elutempo sees mitte kokku rehkendadagi, mis need paarid aega võtsid...

Värvid: kosenilliroosa, veel heledam košenilliroosa, indigosinine ja poevärvidest punakas, mille värvisin üle teega ning ainsa värvina koolikaaslase värvitud komplektist jäi töösse mereroheline.

Raamat Vändra kihelkonna rahvarõivad ja hea õpetaja Inna Raud

Mul oli rõõm eile osa võtta Kurgjal C.R.Jakobsoni talumuuseumis aset leidnud raamatuesitlusest. See oli nii oma sisu kui õhustiku tõttu väga eriline sündmus.

Linnutajad ja Inna raamatuesitluse algul

Minu jaoks tegi sündmuse eriliseks raamatu autor Inna Raud ja see, et raamatu sisuga oli meie Olustvere käsitöörahva kursus saanud tutvuda juba varem. Kõik see tarkus ja kaunidus, mis on nüüd kaante vahele saanud, oli 2015 suve alul näitusena üleval Kappide majamuuseumis Suure-Jaanis ja meil oli privileeg saada täpne ja sisukas ülevaade kõikide tekstiilide sünnilugudest, päritolust, erilisusest  ja muust. Meie toonane kokkusaamine oli lõbus ja ma arvan, et milleks seda ümber jutustada, las mõned pildid hoopis, mille võtsin, kirjeldavad seda sisu ja rikkust ja tegemise hoolt. Aitäh, Inna!

Me teame nüüd, kuidas sündisid või tulid töösse kangad, kuidas nööbid, paelad ja muu- kõik on käsitsi valminud. Me saime teada, mitme tubli kätepaari abi on vaja, et selline suurepärane kollektsioon valmistada ja kui keerukas võib olla algupärandi leidmine ja sellega töötamine. Ütleme nii, et kõik see kokku tekitab minus suurt aukartust ja lugupidamist nii toonaste kui tänaste käsitöötegijate vastu. Ja tore raamat on sündinud, kes tahab, läheb Saara kirjastuse lehele ostlema! :-)