Uue nädala teine päev...

...on toonud tõdemuse, et sportlikus ettevõtmises ei lase tagasilöögid end oodata. 

Eilne päev möödus puhates ja mängides. Kella neljast maandusime Pärnu randa ja koju jõudsime magamise ajaks. Vahva oli, isegi väga vahva. Meie, mandrirotid, oskame merd hinnata. Just seetõttu, et randa satume vaid parimal valitud ajal ja see on tavaliselt mõnus perekondlik ettevõtmine. Üks päev sallimaratonist jäi vahele :-)))

Teise nädala sall sai täna  lõpetatuna raamile ja lähiajal plaanin "ilupilte" kah teha. Praegune olgu siis vaid kroonika mõttes, et nagu valmis või nii...

Teate, eelmisel nädalal sattusin raadiost kuulama Anu Välba intervjuud ühe tütarlapsega, kes plaanib ümbermaailmareisi. Tüdruk müüs maha oma korteri ja auto, ütles üles töökoha- ühesõnaga nullis kõik- ja siirdub suurde ilma teadmata, kus on sihtpunkt number kaks. Number üks on Pariis. Edasi tulevad põnevad maad Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Pakitud on seljakott vaid hädavajalikuga... Kuulates seda intervjuud oli algul imelik, aga jutu edenedes muutus too naine oma ettevõtmisega  tohutult sümpaatseks ja jutt järjest põnevamaks. Ma ei ole üldse reisilemb ja ei armasta ootamatusi, aga mind köitis see, KUIDAS see tüdruk oma ettevõtmisest sisse võetud oli ja kui suur KIRG teda valdas. Vapustav! Mis on intervjuul mu sallisaagaga pistmist? Vat see, et ma ei ole hull, aga sallikudumine on asi, mida ma hetkel tõesti teha TAHAN ja mida ma ARMASTAN. Olgu see kõrvalepõige selgituseks neile, kes mind puhta hulluks peavad ;-)) Ma teen seda kõike enda jaoks ja hetkest, kus tundub, et asi ei ole enam "õige", ma lihtsalt enam edasi ei kulge. Kaasaelajatele püüan pakkuda pisikest ülevaadet.

Aga jah, raskused-raskused... need jõudsid ruttu kohale. Eilsega alustasin kolmanda nädala salli, Ingid Rüütli kirjaga. Kuna sall peab enam-vähem kindlasse mõõtu tulema, siis lõin varrastele viis mustrikorda, mis minuarvates annab välja just vajaliku laiuse. Vaatasin, et salliraamatus meistri kootud sall oli ka viis mustrikorda lai. Kaks mustrikorda kõrgusse kootud, tundus asi kuidagi kahtlane. Veel kahe mustrikorra järel tuli tunnistada, et krt küll, ei saa ikka sedasi! Üks mustrikord oleks laiusse juurde lausa hädavajalik ja selle numbri varrastega tehes muutuks sall jälle hirmus laiaks. Kahtlused ja kõhklused lõpetasin õhtul luues üles väiksemate varrastega kuue mustrikorraga salli. Juba tehtu panin südant kõvaks tehes kõrvale. See tähendab, et nüüd olen ma pisut plindris oma ajajaotamisega. Homme ja pühapäeval on mul vaba, kuid nende vahele jäävad kolm tööpäeva, kus kududa saan vaid õhtul Jussi magama lauldes. Säh siis sulle!

Kuni kehavigastusteni... :-)

Pealkirjas mainitud fraasiga iseloomustab mu lobamokast-naljamehest kaasa kudumisharrastust sellisel moel, nagu see mul kombeks on. Tõesti-tõesti, vahel on kael kange, silm udune. Jalad võivad ka kudumisest haigeks jääda, uskuge mind, sest kududes ei ole mugav käia... Või siis et käies ei ole mugav kududa. Ühesõnaga- liikumist ei toimu. Täiesti ebatervislik tegevus...

Ühele varasemale blogipostile kommentaare saades (too, kus ma arutlesin käsitööettevõtluse kasuks/kahjuks variantide üle), jäi silma ja meelde just see, et mis siis saab, kui kudumisest haiguse tõttu midagi välja ei tule. Kas pere jääb siis  nälga ja mina tõeliselt kurvaks? Siia sobiks jälle mu sisiseva tooniga kaasat tsiteerida: "Ise sa ju tahtsid!?!"

****************

 SALL NÄDALAS?!?

Aga olgu, plaan siis selline, et eelmisest nädalast läks lahti minu isiklik võistlus iseendaga. Kolm inimest on sellest pöörasest plaanist juba kuulnud, olgu ka teistele teada. Saate siis kaasa elada või pisikestviisi parastada, kes kuidas soovib :-)

Inimkatse seisneb selles, et ma olen enesele võtnud eesmärgiks kududa üks Haapsalu sall/pitsiline sall nädalas! Seitse päeva ja sall. Neli salli kuus. Sada ja pisut enam tundi puhast kuduaega... Miks? Vat selleks, et näha, kustmaalt tööriist (st mina ise) järele andma hakkab. Millal ma rohkem enam ei jaksa ja ei viitsi ja millal tekivad siis need kuulsad kehavigastused, mida mu mees muudkui mainib. Teen proovi, kange mutt nagu ma olen!

Esimese nädala sall sai näidatud eelmises postituses. Märk maas. Selle nädala sall ootab äärepitsi, aga ma olen kolmat päeva järjest oma palgatööl (12 tundi sellise kuumaga järjest sukkpükstes ja villases seelikus istuda... rõ-ve!) ja kindlasti ei saa sellega tänase öö jooksul maha... Seega on mul planeeritud ka võistlusplaanis pisike ajaline lõtk st sall ei pea saama lõpetatud sama nädala pühapäeval, vaid järgmise nädala sees. Uus esmaspäev aga toob uue salli varrastele.

Kuidas tundub? Pisut pöörane?

Sallikudumisevõistluse lõpp, kui häda-viletsus-laiskus mind varem maha ei murra, on plaanitud Haapsalu Salli päevale 22.08.2010. Jaaninädalast lugedes siis üheksa salli...

Tõrvatilkadega Hansa...

 Läbi need pool aasat oodatud päevad, Hansapäevad Pärnus. Esimesed emotsioonid ka juba jahtunud. Väikese ülestähenduse teeks siiski.

Nagu kiuste, hakkasid mu hansaplaanid kohe algul kiiva kiskuma. Viimase nädalani ei teadnud ma, kas saan need päevad töölt ikka vabaks. Õnneks sain. Närvilised kiired ettevalmistused vaheldusid juba ette käegalöömisega, aga ometigi olin ma esimese laadapäeva hommikul platsis kui viis kopikat. Ah jah, kui pealkiri viitab tõrvatilkadele meepotis, siis kes kiunu ei viitsi lugeda, ärgu parem jätkakugi.

Mulje Hansapäevadest oli tegelikult vägev. Teisel päeval linnas kolades tekkis hetkeks isegi tunne, et ooo, palun mitte enam rohekem vilditud prosse! Mina, kes ma käsitööd armastan, mõtlesin hetkeks sihukest patust mõtet! Häbi mulle!

Aga tagasi siis nende tõrvatilkade juurde. Esiteks- kolme nädala jooksul laadakorraldajatele saadetud meilidele ei saanud ma ühtegi vastust. Ei krii-mu-gi! Mitte ühtegi telefoninumbrit ei avaldatud ka enne, kui laadanädal algas. Siis aga lülitati helistades telefon lihtsalt kinni või jäigi see kutsuma :-S Kuni laadapäeva hommikuni ei teadnud ma, millise ja kui suure laua taha mind paigutatakse. Tore lugu küll! Kohal olevad korraldajad olid küll väga lahked ja vastutulelikud, aga...

Kohalejõudes selgus, et minu laua asukoht oli täiesti igavas kohas. Selles ei saa muidugi süüdistada kedagi peale iseenda, sest nagu ma Isetegijate foorumist kajasid loen, oli näiteks nende telgis ruumi küllalt. Nojah, ma ei saanud seda ju ka teada, sest esimesel päeval neid kohal polnud.

 Foto: Hansapäevade kodulehelt


Kauplemisel oli hoog sees kuni neljani, siis tuli totaalne pidur. Tuli ja jäigi. Naaberlaua prouaga me isegi natuke imestasime selle üle, et kuhu need ostjad küll kulgesid!? Meie lauad asusid sündmuste keskpunktist muidugi ka ilmatuma kaugel, vaata et Vikingi hotelli ees lausa. Olgu selle kauplemisega kuidas on, igatahes selle esimese päevaga sain hirmkalli kolme päeva kohatasu tagasi, natuke veel peale kah ja õhtul asju pakkides otsustasin, et sellega mu kaupmehepõli ka Hansapäevadel piirdub.Olime läbinisti kangeks külmetanud ja kõik mu sallid olid külmast meretuulest märjaks imbunud! Kaup rikutud, sest kokkupakituna ei oleks nad järgmisel päeval üldsegi seksikad välja paistnud. Muide, laua katteks olnud linane kangas ei kuivanud tuppa laotatuna isegi järgmise päeva hommikuks mitte ära. Paarsada meetrit linna poole- niiskust ei kuskil!?! Inimestel silmad säravad ja külg külje kõrval rõõmsalt müümas... Aga mina olin järgmisel päeval sellistes peavaludes, et vähe pole! Maaroti värk, korteris selliste tuultega end ju ei treeni.

Laadakorraldajate kapsaaeda heidan tegelikult ühe väga piraka kivi küll, selle kohta just, et kõik see müüjameeskond ja kaup ei olnud mitte ehtne ja lihtne ja "hansa". Näiteks minu seljataga müüs teksatagis noormees läpaka abil vanade Eesti reklaamidega plaate. "Kana-kana-kana-hakkliha!", teate ju küll! Ja CDde ning hiina mänguasjade müüjad olid vaid silmaulatuse kaugusel. Kuna õhtuks oli sellest pidevast kanahakkliha korrutamisest täiesti siiber, tundus, et teistel ka, siis kella poole seitsme paiku kaks lauda vasakul müünud Aleksandes Sünter, see Oorti-mees, võttis lõõtsa ja kukkus lõõtsama. Lugu loo järel oli kui palsam me kõrvadele. See oli tegelikult päeva parim osa ja müüjad plaksutasid talle, et jätkaks. Olen nii mõneski blogis silmanud, et ma pole ainus, keda see rahvasuus öeldud "poola laadakaup" häiris. Olgu see minu heidetud kivi sinna linnavalitsuse kapsaaeda ikka suur ja raske, sest enamus ju nägi vaeva, et natukegi ajastusse kuuluda.

Aga jah, teise päeva veetsin linnas lihtsa külalisena. Väga mõnus oli, kusjuures. Ei mingeid süümekaid kauplemisest loobumise kohta. Hommikul kell üksteist Gildi aias Olavi Kõrre keltimuusika bändi esituses üks Iiri ballaad võttis isegi silma märjaks, uskumatu lugu! /Näiteks meeskoori kuulates lähevad mul alati esimeste lugude juures silmad märjaks, muusika on ikka nii võimas asi, kui südamesse läheb.../ Jalutasime linnas, silmitsesime kaupa. Jäime kõige nähtuga ikka väga rahule. Mulle meeldisid Gildi aias olijad omas ehtsuses väga, aga tütrel tundus, et hakkab lausa igav juba. Nii palju ilu korraga... Käisime Punases Tornis Märjamaa kangete naiste käsitööd vaatamas ja saime sealt hästi positiivse laengu. Olgu peale, et omakandi rahvas, aga no oli ikka broo küll see näitus! Oli ju, kes nägid?

Oma sallid tõin kõik koju tagasi, maha ei müünud ühtegi, kuigi peaaegu oleks üks sakslanna ostma hakanud. Huvi tunti palju, isegi väga palju. Enamus tõsiselt huvitujaid ei rääkinud mõistagei  eesti keelt. Kaks vanemat venelannat näiteks lahkusid sõnadega, et "Ma arvasin, et minu kapis on viimane selline sall. Uskumatu, et veel noored koovad..."  Nii armas oli kohe!

Sallid venitasin järjepanu uuesti raamil ilusaiks ja panin Etsy-poodi üles. Kes neid nüüd kaema läheb, siis olgu öeldud, et omamaistele ostjatele saab soodsama hinnaga ka anda, kui sääl kirjas. Vaja vaid mulle kirjutada.
Sallihinnaga sai laadal nalja ka. Üks selline tüüpiline eesti mutt (andke andeks, nii räige väljend, aga kõige täpsem) tuli ligi ja ei suutnud ära imestada, kui algul kuulis salli hinnaks 200 ja ma siis teda parandasin, et ikka 1200 krooni. Oh seda kätega vehkimist ja põlastamist siis. Hirmus naljakaid reaktsioone näiteks 1350.- hinnale nägime veelgi. Tütar, kes kaasas oli, lasi algul neil südamesse minna, aga mina soovitasin ikka huumoriga võtta, muidu võib õhtuks lausa haigeks jääda. Ma tean, et need sallid ON väärt ja miks ma peaks neid tasuta jagama!?

Selle salli siin pildil muide kudusin ma viie päevaga just enne laata. Ma teadsin, et tahan laadalauale kindlasti viiendat peenikest salli lisaks ja nii ma muude tegemiste kõrvalt võtsin end ikka väga kokku ja kudusin-kudusin-kudusin. Silme ees vahepeal virvendas ka natuke, aga eesmärk tahtis täitmist. Ilus tuli! Lihtne ja ilus. Mustris on väike palmikuvõte asja huvitavamaks muutmas, vaadake lähemalt, ehk hakkab silma. Tegelikult oli mul laadal hea meel selle üle, et sain sallidest ka niisama rääkida. Anda nõu, kust parimat materjali leida võib jne.

Lõpuks viskan siia ühe vahva lingi. Kuna enda fotoka jätsin Hansale minnes maha, siis ennist siin blogipostile pildimaterjali otsides komistasin ühe väga laheda fotoalbumi otsa, kust pakun teile oma lemmikpilti. Andres Adamson autoriks. Vaadake- vahvad kostüümid neiudel, eksole.

Ilu peitub vaataja silmis...

Tõelised kole-ehted valmivad just nii, nagu ma CRAFTWERKILE rääkisin. Minge vaadake ja tehke järgi!

 Miks ma blogisse viimasel ajal midagi kirjutanud pole? Suvi? Ei, suvi mind ei segaks. Üleüldse, suvi või asi... Teate, praegu käib hoogne väärtuste ümberhindamise aeg mu elus. Kaalun, kas loobuda palgatööst ja hakata end elatama käsitööga. Kaalun ja kaalun ja kaalutud ei saa. Andke nõu, julgustage või tümitage see mõte maatasa! Oleksin väga tänulik, kes raatsiks oma kogemust jagada. Normaalsed inimesed vist küll vabatahtlikult praeguses majandusolukorras töölt ära ei tule, aga kes teab, äkki on see elu parim otsus?!

Ja eilse päeva õnnestumine- ma tegin autokooli teooriaeksami ära! Kuuekümnest küsimusest olid vaid kolm valed. Tubli mina, palju õnne mulle! :-)))
Nüüd jääb vaid kerget jalga ja teravat silma treenida, et ka sõidueksamid (nii kooli kui ARKi oma) hästi läheksid.

Laadale!

Kuigi minu laadakogemused ei ole teab mis suured, tahaksin siiski julgustada neid, kes päris algajad.
Readerisse jooksvast uudisest noppisin ühe lingi ja sattusin just sellele, mida iga algaja laadaline vajab. Väikesed nõuanded, loe läbi ja pane kõrvataha!

Foto: Märjamaa Folgi kodulehelt

Vahva oli nimekiri asjadest, mis peavad kaasas olema :-) Minu nimekirjas ei ole kunagi  kuutkümmet punkti, aga midagi siiski.

*Kaup, pakendid ja lett- see kõige olulisem.
Kole, katmata laud on kõige hullem, mis olla saab. Koledalt kaetud laud ka. Pappkastid ümberringi... veel hullem, eksole! Selliselt, nagu ma oma esimestel laatadel esinesin, ei julgeks ma praegu peale makstes ka mitte välja tulla...
Tasub läbi mõelda, kuidas su väljapanek ka vabas õhus olla kannatab. Korra, kui müüsin kõrvarõngaid postamendilt, kus nad rippusid grilltikkudele aetuna, ei saanudki muud kui tuules pudenevaid ehteid korjata ja lahkete naaberlaua prouade korjatuid tagasi panna.  Algul pakkus nalja küll, aga pärast kolme tundi tekkis tahtmine kõik kokku pakkida ja see küürutamise-ralli lõpetada. Lõpetasingi, sest lisaks ilmastikuoludele oli tegu vist ka ülimat kitsidust soodustava kuuseisuga :-P

Pakendid on olulised. Esimest korda tabasin end sellelt mõttelt, ostes Mardilaadalt ühe lihtsa õmmeldud koti. Kuigi ütlesin, et pole vaja pakkida, hakkas müüja kibekiiresti suurt paberkotti otsima ja olgem  ausad- andis kaubale ikka väärtust juurde küll. Kotile olid trükitud tema kontaktid ning paar tänusõna. Kontaktide kaasaandmine oma kaubaga töötab alati kui garantii. Seda teades olen ka mina alati pannud kasvõi blogiaadressi asjaga kaasa.

Talvel presenteerisin oma blogis kauneid tapeete ja nende põnevaid tekstuure. Tegelikult ei olnud need mitte niisama, ma olin just lõpetanud suure portsu väikeste karbikeste valmistamise. Ehteasi, pisike nagu ta on, karbikesse pistetuna on poole armsam kui lihtsalt peost pihku libistades. Annab jällegi tehingule väärikust juurde. Korra väikesel asutusemüügil juhtus aga nii, et nähes lahedaid karbikesi, äratasid hoopis need tähelepanu ja nii mõnigi juuksenõel ja pross sai ostetud, kuna karbisaamissoov aitas sellele kaasa. Uskumatu, aga tõsi!

Kauba valiku ja letile ladumise koha pealt olen ma praegu veel algaja. "Praegu" on kestmas viiendat aastat... Valik on see, millega olen viimase aasta jagu oma pead vaevanud. Kas on kõike ja korraga mõtet teha ja letile laduda? Vist mitte, eksole! Sama kehtib kas asjade kohta, mida nagunii kõik teised teevad. Sajad sarnased kõrvarõngad või lihtsalt lükitud helmekeed ei too sulle suurt edu, usu mind! Tee parem kümme väga erilist keed ja esitle neid uhkusega.
Kindel on see, et tuleb läbi mõelda, mida ja kuhu asetada. Väikeste tüdrukute silmade kõrgusele paneks odavad ja värvikad kõrvarõngad, emade silmade kõrgusele sellise kauba, mis nende huvi pälviks. Kallimat kaupa presenteeriks ka soliidsemal moel, odavama paneks taustaks. Hooajaliselt mitte just minevaim kaup võib ka niisama kaasas olla. Keset suurt suve olen leti kõrvale maha punutud karbi kaanele "tuulduma toodud" kinnastest nii mõnegi paari maha müünud. Tegelt ka!

*Abivahendid nagu nöör, käärid, teip, prügikotid... Peegel- väga-väga tähtis asi! Ilma selleta ei saa. Kui sinu laualt proovitud asju käiakse naabri laua peeglist vaatamas, siis ei ole kõverpilke pikalt oodata. Naaber, otse loomulikult, tahaks ju oma laualt ostjale midagi külge riputada :-))
Visiitkaardid ja reklaammaterjalid on olulised, seda kogesin eelmisel aastal, kui mul neid veel ei olnud. Sel aastal on olemas!

*Abiline. Kuidas muidu saad sa sööma või muid looduse poolt antud vajadusi rahuldama? Ei pruugi sulle sattuda toredaid lauanaabreid, kes sind ringi käima lasevad ja ega liiga palju usaldada ka ei ole hea. Oma jope on ikka oma jope, ei vehi su letilt pisiasju sisse, vaid aitab hoopis naeratada.  Alati on seltsis segasem.

Ühel kodukohas toimunud laadal tekitas sõbranna saabumine mulle meeldiva rahavoo, kui nii võib öelda. Koos minuga leti ääres seistes selgus, et tema tunneb umbes kolm korda rohkem inimesi, kui mina. Umbes kolm korda jutukamaks osutus ta ka :-) Tervitused ameti poolest poemüüjale ja muidu toredale Küllile!

*Hea tuju, ka kõige nirumal päeval! Leti taha tulid ju omast vabast tahtest, vaba tahe võib sind ka koju saata, kui tunned end väsinud või kurnatuna. Minu kõige lühem laadapäev on olnud kahetunnine. Teenisin, kusjuures, päris kenasti, aga tunne ei olnud õige.
Hea tuju loomise koha pealt üks juhtum eelmisest aastast, kus olin laadal ostmas. Müüja kõkutas ülemeelikult leti juurde saabunud sõbrannaga ja flirtis, nii et maa must. Hää rahulik oli muidugi omaette kaupa silmistseda (mulle väga pealetükkivad müüjad ei meeldigi), aga kui ma ostma tahtsin hakata, siis lõi müüjaga rääkima minnes ninna selline õllepahvakas, et oo mai gaad! Eks ma ostu tegin ära, aga jube tunne ei lähe meelest siiani. Soliidsus ja kliendile sobiv müümisstiil- jälle oluline asi, mida mitte koju ei peaks unustama. Mina ise pean vast julgust õppima, pakkumine ja tähelepanu äratamine reklaamides ei tule mul mitte hästi välja.

*Vahetusraha. Mina olen selline kangekaelne mutt, et kui teenindajal ei ole mulle tagasi anda või hakkab ta aktiivselt pisemat raha lunima, siis mina lihtsalt ei osta seda kaupa! Korra on saiapoes mind üritatud saata tänavale putkasse sajakroonist lahti vahetama... Ütlesin viisakalt aitäh pakkumast, aga ei lähe. Minge ise. Teenindaja peab muretsema, et ostmise protsess oleks muretu ja mõnus.  Õigus? Viie-, kümne- ja kahekrooniseid võtan laadale kaasa kohe peoga.

*Isiklikuks heaoluks vajalik. Minu puhul siis kindlasti telefon, natuke süüa-juua, kindlasti päikeseprillid ja pabersalvrätid, huulepulk ja muu "naistevärk", võib-olla ka valuvaigistid. Pastapliiats. Küüneviil. Tool, jumala eest, kindlasti tool ka! Soojad/jahedama ilma riided jne jne...

Olgu, lugege parem posti alguses mainitud blogi. Vahva on.
Ja kõigile laadalistele sadamiljon rikast klienti! Jah, ma tean, et MaSu on, aga ikkagi hääd soovid minu poolt!

Laupäeval, enne vihma...

Kui tervel perel saab argipäevast villand, siis tuleb ette võtta üks pisike reis. Masu ja kodused kohustused ei ole pikemate reiside poolt, aga üks päev Haapsalus oli kosutav kõigile.

Sellel pildil on ülilühike kokkuvõte meie päevast. Näha sai lossimüüride vahel alkeemialaboris kasvatatavat homunkuluse-loodet, grillivõistlustel venepärase bajaaniga Eesti rahvalugusid laskvat jõulumeest ja palju-palju muud põnevat. Mere äärest linna tulles sattus mulle juba eelmisel aastal üks vahva majaseinast väljakasvav kask silma alla. Sel aastal võib tõdeda, kask endiselt kikkis, muutunud pole midagi... Promenaadi on siiski tsipake juurde ehitatud :-)))

Reisisihtpunkti valides olime perega püstihädas- kolm eri soovide ja maitsetega inimest + ebasoodsad ilmaolud = otsustamine, ümberotsustamine ja veelkord ümberotsustamine. Raske oli! Mingil hetkel, kui oleks pidanud olema perenõupidamisel fantaasiavoor, olid kõik vakka ja ideedest lagedad. Kuhu sina soovitaksid mul/meil järgmine kord minna?

Haapsalu Shawl Knitting Course is POSTPONED!!!

Dear Friends!

We have to notify that Haapsalu Shawl Knitting Course in 21rst to 27th of August in Estonia is postponed. Hopefully we'll manage it in summer 2011. We will let you know when plans are clear.

We thank all of you for your great interest about this course. At the moment we both have hard time in our personal life and we have to pay all our attention to families. We don’t leave our passion for handycraft and knitting, but we have to keep it in the background for a little while.

We are very interested in organizing Haapsalu shawl knitting course, because we are very proud of Estonian knitting traditions and want to share it with you. We keep all the contacts we received from you and inform you about our future plans as soon as possible.


With best regards,
Liina and Kadri

"Klassika" on valmis saanud...

Asjad saavad valmis, kui neid teha.  Tõsi ta on. Kampsunit, mille ma omas mõttes "klassikaks" ristisin, tegin ma vahelduva eduga pikalt. Vahepeal lõppes inspiratsioon, vahepeal tulid kiired ajad vahele. Nagu ikka.

Tegelikult on see esimene kampsun, mille lõike konstrueerimise ja selle järgi kudumisega ma täiesti rahule jäin. Arvutused said ka peaaegu sajaprotsendiliselt täpsed. Mõnus!  
Nagu näha, on ta mannekeenile suur. Peabki olema, sest uus omanik on kampsuni mõõtu, küll aga mitte mu mannike. Õlajoon, puusajoon ja  kaenlaaugu kahandusedei tule sellelt pildilt küll esile, aga nad on olemas. Ja mis peamine- õiges kohas!

Ainuke mõõt, mida ma ei taibanud uuelt omanikult võtta oli see kõige tähtsam - kui kõrgel asub vöökoht, kus peaks kurvikalt natuke kahandama. Lõiget joonistades  tundus, et on ikka naeruväärne olukord küll. Mida teha, kui vahemaa kuduja ja kampsunisõbra vahel on hiiglapikk?... Õnneks panin ma sellise Harju keskmise paika, mis ka sobis.

Kudusin üle pika aja maavillasest, mis oli imemõnus ettevõtmine. Öeldagu mis tahes, et kare või nii, aga mulle meeldib maavillasest kududa! Meriino, mis kanda on hää, ei eruta mind kui kudujat üldse nii palju. Muidugi on ka variant, et ma ei ole piisavalt palju seda oma sõrmede vahelt läbi lasknud. Äkki hakkab veel meeldima ;-)

Kampsuni muster on pärit ajakirjast Sabrina. Kui ta mul kudumise käigus kindlasse kohta pannes ära poleks kadunud, siis oleks ka numbrit öelda, aga jah, mis läinud, see läinud. Mustrist tegin muidugi veel oma versiooni. Kasutasin seal olnud detaile, aga paigutasin nad siis selliselt, nagu arvasin paremini kandjale ja lõikele istuvat. Mõned palmikud vahetasid asukohta ja juurde tuli nö kanaihu-mustri osa. Kandid said ülilihtsad, soonikut ei tahtnud proovima hakatagi.

Nüüd kui "klassika" on valmis saanud, on natuke kahju, et selline mõnus töö otsa sai. Püüan endas maha suruda mõtet, et teeks veel ühe. Praegu on liiga palju pisikesi või siis tähtsamaid asju vaja teha.
Pärast seda, kui "klassika" oli usinalt kokku õmmeldud st peaaegu valmis, sattusin ma väga õpetliku jutu peale, mida oleks kasulik olnud enne konstrueerimist vaadata. Kudutarkuse nime alla olin ma selle blogi enda jaoks juba ammu salvestanud. Uurige ka, seal on väga palju, mis vajab kahe kõrva vahele panemist ;-)

Tõeliselt päikeseline päev annab taas jõudu, et edevalt oma salle teie silma alla laotada.

Ammukest see oli, kui ma siin Greta Garbo kirjast rääkisin ja salli peaaegu valmissaanuks lugesin. Nüüd on ta kohe nii valmis, et mõnda aega Etsy poes müügiski olnud. Kes endale soovib, siis palun! Olge lahked!

Kui ma Garboga alustasin, siis olin kindel, et sellest tuleb üks väga vinge sall. Pärast esimest mustrikordust tundus, et midagi oleks nagu viltu. Ma siiamaani ei saa aru, mis see täpselt oli, aga järsku kadus isu tervet salli sellisena kududa. Küllap liiga lai ja pikk mustrikordus silma ees mind häiris, mis muud. Tavaliselt meeldivad mulle sellised pisikesed mustrid, aga vahelduseks on hea ka suur, millel näpuga järge ajada.

Mõnda aega ma siis kaalusin, et kas jätta kudumine lausa pooleli või muuta hoopis mustrit. Kahe südametega motiivi vahel olevad read läksid imekiiresti ja nii otsustasin, et ma parem koon kiiresti, kui et jätan pooleli. Neid pooleli ja harutatud jupikesi on liigagi palju olnud. Tavaliselt ma paarikümne sentimeetrist salli üles harutades kahjutunnet ei tunne (kui on ikka näha, et head nahka ei tule...), aga selle puhul oleks olnud kurb küll. Nii ma siis otsustasin seljaosa teha kiirvariandina.

Nagu lõpptulemuselt näha, polnud see halb otsus. Olen rõõmus, et ma selle mustri siiski ette võtsin. Nüüd võin öelda, et vähemalt ühte Garbo-mustrit olen kududa proovinud :-)

Materjal: Ogre 28/2 peenvillane
Varras: 2,75
Mõõdud: 180X62cm, nupud üheksakordsed
Muster kasutatud salli otstes. Greta Garbo kiri 2, Haapsalu Salli raamatust.
Äärepits jälle kord otse külge kootud.

Postitusele pealkirja panemisega olen hädas... Mitmes see nüüd oli? Kodus märkmikus on kõik sallid kenast ritta seatud ja tegemise lugu kohati ka üles tähendatud, aga praegu peast öeldes on mul segadus. Igatahes kahekümnes ta ei ole. Kahekümnes tuleb roosa ja on juba varrastel ;-)

Pudelililled kõigile!

Sellest, et ma täiesti välja surnud veel pole, annab märku Craftwerk
Kes arvab, et õige ehe on eriline ja õige ehte maksumus võib jääda ka alla tuhandete, siis palun kõiki meisterdama!
1-2-3, pudelikoti kallale, start!!

Väsimus...

Sallid valmivad, pungad puhkevad, autokool on täies hoos... aga olen väsinud. Hirmus väsinud kohe.

Ärge muretsege, läheb ükskord üle. Peaasi, et eluvaim sees.

Küll ma siis ka uuesti blogin ja kirjutan...

Haapsalu Shawl knitting course II

The introductory blog post you will find here: knitting course I

The schedule of the upcoming trip is as follows:

Please plan your arrival to Tallinn on the 21rst or 22nd of August and we will provide you recommendations for hotels and choosing your traffic vehicles when you give your name up for the trip. Also, we would like to know if there are some special requests or food preferations from your side. Feel free to let us know! It is highly important, so we could ensure you the best knitting trip without worries and inconveniences.

On the 22nd of August we will meet in Tallinn and drive to Haapsalu together – we might say to the shawl capital of Estonia. On this very day takes place the shawl knitting competition and other events of the Annual White Lady’s Festival. We will arrange a visit to the museum’s room that is dedicated to shawls and offer you the possibility to buy the English version of the book Haapsalu Shawl.

The first day will end in the Altmõisa Guesthouse, which will be an utterly peaceful place even for a local spirit. Delicious food and peaceful rest will be guaranteed. It’s not at all a long trip to the nearest beach or to the bird observing park and those who still have the courage, can take the bicycle there. The evening is planned to end with a common dinner and getting to know each other.

We will start the 23rd of August in Haapsalu by letting a guide to show us the Episcopal Castle, old city hall, Czar Peter I Memorial Museum and the wonderful house of Ilon Wikland. You do know the fictional children book’s characters of Astrid Lindgren and Ilon Wikland? Exactly this kind of a miraculous fairytale world we are going to take you! A true visit to Haapsalu would be worth nothing without seeing the beach and promenade in the end of the city. We can only hope that the weather would be on our side, so we could have an unforgettable walk there.

By the end of the day we will head out towards Pärnu, where we are expected to spend the rest of the days in the Green Luxury Mansion. Peaceful place, a picturesque creek flowing next to the house and large handcraft room – all reserved just for you. The Green Luxury Mansion is been called the first handcraft hotel of Estonia. If there’s time and will, then we could continue the trip with an introduction visit to Pärnu. Scenic resort, pure sand beach and Gild of Mary Magdalena with the various handcraft shops await us.

On the 24th of August Aime Edasi and Siiri Reimann will arrive to the Green Luxury Mansion to join us. Together they will provide knowledge of traditional Haapsalu shawl knitting technique and wisdom. The craftsman will be there on the 26th as well, when we can continue with the workshop. In all of the evenings, we have planned common non-official workshops, where I or someone else with the knowledge will also join to give guidance in experiencing knitting a unique shawl. During these days shall everyone finish a mini sized Haapsalu Shawl according to the Shawl knitting mandatory rules. Starting and finishing in the traditional way, nupps and other wisdom knitted inside the shawl.

On the 25th we hope to take you to the farmstead in the county of Pärnu, where you can witness the true country style of living. This particular farm holds a great value to the handcraft lovers – we will see how the sheep is raised and how the yarn is been made out of their wool. The process from wool to yarn will be demonstrated to you firsthand. In addition, we hope to offer you true Estonian food straight from the local kitchen.

We will be visited by Juulike on the 27th of August. From the pots and vessels of this vivid young lady, we can find the most odd and interesting herbal mixtures and concentrates. With these mixtures she dyes the yarn. There you can have a try to dye the yarn yourself and also buy some if you like. Exciting, isn’t it?

On the last day of the trip we will tie together what ever loose ends we might have from the knowledge of knitting a true Haapsalu shawl. And by that day, everyone should have their sample shawl ready. The trip will end with a common good-by-lunch and we will send off the participants to Tallinn if they wish to.

All the days of the trip will the land lady of the Green Luxury Mansion take care of the meals (breakfast, lunch and dinner) or provide you with vouchers in case you would like to try a meal somewhere else. Pärnu is only few kilometers from where we stay and you will always have a chance to stop by there.

At the moment we are having discussions with a master who knows the history of the laces and knows how to maintain the good condition of it. If the outcome is successful, then you will have a fun and educating course in addition. As a surprise, we have planned an outdoor event with Estonian music and local food – you are welcome to a village festivity!

The cost of the whole knitting trip is 8000EEK, which includes accommodation, transport on our trips among Estonia and daily meals. Also, the participation on the program that I have described during this letter (there could be a slight change of plans, but of course we will inform before the registration if some should occur). Among other things, you will be around tons of fresh air, could have the opportunity to pick wild berries in the nature, walk barefoot on the morning wet grass and the ultimate pleasure of all – knit without disturbance in a friendly environment until the morning hours if you will. PS! For all the participants we will provide a starting kit with decent needles and traditionally fine Haapsalu shawl yarn. And who still hasn’t got the Haapsalu Shawl  book in her/his possession; I can assure you they will have it by the end of this trip.

I will remind you again that you shall feel free to ask any questions you might have! Please send the questions and your wish to participate to this address info@haarber.ee. Although my partner Kadri was ill recently, I hope you don’t have to wait for an answer for too long. We wish to plan a trip for your, that will stay in your hearts for a long time!

"Andke mulle kirvest... ei, ptüi, kääre! Andke mulle kääre!"*

Hommikul kell kaheksa asud netilt töölaua taha.
Kella üheksaks on su kalli raha eest ostetud sukad lasknud teadmata asjaoludel silmad sirinal jooksma. Laialt kohe. Pool päeva istud siis paigal ja ei julge koridoris pika sammuga miile mõõta. Teise poole päevast üritad selja hoida seina poole, et keegi ei näeks milline äksident sinuga kaasas käib...
Vihastad. Kohe südamest!
Ja õhtul lööd neile saadanatele karistuseks käärid sisse...

Ma olen kogu aeg hirmus mutt olnud, aga nüüd peavad mind ka katkised sukkpüksid kartma. Kellelgi ei lase rahus oma teed minna- kõik teen eheteks!!! Muide, traat neis õites on pärit teleka sees olevast asjandusest, mingist mähisest st ka taaskasutus.
Roosid saavad rinda pandud... kui mu pahameel nede kallite sukkpükste peale ükskord lahtuma peaks.

15DENi supermakroga.
*Pealkirjas kasutatud lause tuleb hüüda valjult ja selgelt ja võimalikult paljudele kõrvadele! Filmiklassika, teate ju küll... Arvestades kellaaega jätan hüüdmise siiski teiseks korraks ;-)

Tasane linane ja rahulik puuvill...

Päev päeva järel... ikka kevadisemaks. Ja jumal tänatud! Kui te juhtute öösel kell kolm asuma mõne metsatuka või puudekogumi lähedal ja te juhuslikult ei maga sügavalt, siis võite kuulda, kuidas usinamad linnud laulavad. Jah, öösel kell kolm. Eile kuulsin ;-))

Kahjuks pean täna pettumuse valmistama neile, kes ootasid salli. Salli pildid  tulevad, ma luban! Lihtsalt siiani on käinud kassi-hiire mäng pildistamiskõlbulike ilmade ja minu väsimusastme vahel. Ilmad on olnud vähemuses...
Sall on aga järjekordne "rahvusvaheline" st kehaosas on kasutatud jaapani raamatust pärit mustrit. Muster oli imeline, kuid ilma tugeva loogikata. Ilma paberita nina ees kududa ei julenud (ma ei salli harutamist). Üks "aga" oli tal veel küljes- kuduma pidi seda igal real. Nii peenest lõngast ja igal real kududa on tüütu küll. Lohutuseks pärast salli valmimist vaatasin oma varudest välja ühe mohäärlõnga, mis on oluliselt toekam kui Ogre. Nii umbes kaks korda paksem vähemalt. Mustrit valisin kaua-kaua ja tahtsin leida just sellist, mis kuluks pähe ja mida saaks vabalt ka väsinud olekus või siis bussiga sõites kududa. Ütleme nii, et kahepäevase valimise tulemusena leidsin endale sobiva. Sellise, mis on väikese mustrikordusega ja loogiline. Tal on ainult ÜKS viga... brrrr, ta on igal real kootav ;-)))

Tänase posti piltidel leiate te ühe linase seeliku, tualettpaberirullidest saetud seibid ja pitsimaterjali jupid. Seeliku ostsin ammu ja ta ootas aastaid  kapis, et parajaks saada. Ei, mitte selles mõttes, et ma nagu laps kasvaksin, hoopis vastupidi. Lõin käega, sest ei ole ette näha sellist ühikut allavõtmist, mis selle seeliku mulle parajaks oleks teinud. Krt... maütlen!

Nagu posti pealkirjas mainisin, siis tegu on ülimalt rahulike ehetega. Väikest kasvu pross ja konkreetsed käevõrud. Pross, muide, sündis täiesti spontaanselt käevõrude tegemisest jäänud sodiribasid kokku keerutades.

Tegelikult on need ehted endale juba ostjagi leidnud ja minu juurest läinud. Üks käevõru siiski on veel alles. Vahepealse väikese kevadise ehetemüügiga läks oma teed ka mu esimene sinine pudelist tehtud ehetekomplekt. Huvitaval kombel on viimasel ajal hakanud mulle vägagi korda minema inimesed, kellele mu ehted saavad st mulle meeldib neist natukenegi teada. Tunne on selline nagu annaks kassipoega uude peresse või nii. Hakkan vist vanaks jääma?

Na(e)ljapäeva õhtu...

Päikeses kuu aega pleegitatud...

Nende lugu sai tegelikult alguse kui ma Novita ajakirjast otsustasin loobuda ja üks kena inimene Isetegija.net seltskonnast selle kommide vastu enesele sai. Ma olen nii suur unustaja, et ei suuda nime meelde tuletada, aga tervitused igatahes, kui sa seda lugema juhtud!  Komme oli palju ja kommid olid imehead. Hunnikut tõeliselt ilusaid kommipabereid vaadates ei suutnud ma vastu panna mõttele neist midagi teha. Tulemuseks siis käevõrud, mis siledad ja säravad. Lakikihte oma kolm-neli... Kuna ajaga on mul suhe viimasel ajal kuidagi nihkes, siis enne lakkimist jõudsid nad aknal ennast kahvatuks päevitada.

Natuke äkilisema tooniga kole-ehete sarja kuuluv käevõru:

Käevõru sees on esimeseks kihiks Saniidi-pudelist lõigatud rõngas, mis kaetud niidiga. Kuna esimene lahendus tundus liiga pehme ja pärast lakkimist ei olnud ikka "see", mida vaimusilmas ette kujutasin, siis läks täiega ümbertegemisele. Katsin rõnga mitme ajalehekihiga, värvisin säravaks ja plaasterdasin kõrvetatud suitsupakitükikestega. Nüüd tundus, et tulemus on ikka palju parem ja toekam. Kindel see, et kedagi ükskõikseks ei jäta ;-))) Mareli, suitsukonisid sa mu blogis küll näha ei saa, pakid on aga täitsa OK toormaterjal :)

 Minu readerisse jooksevad nii mõnedki blogid, kus on tegemist taaskasutusideedega. Nad ei jäta mind külmaks. Nagu ei jäta mind külmaks ka ehitustarvete pood. Ma olen seal vist kõik torud paar korda üle näppinud ja mutikaid peos veeretanud mõeldes, mida neist teha saaks. Aga nii hea idee peale ma poleks ka unes tulnud! Vaadake, kuidas värvikaartidest saab teha laheda LAMBI! Lehitsege seda blogi veel edasi, tegemist on väärt ideedepangaga- http://diygadgets.blogspot.com/

Vihjeks järgmisele postile aga viimane pilt:

P.S. Mitte kordagi ei ole mind täna hanitatud!?! Naljapäev, või asi...