289 sambakest...

... või siis natuke rohkem/ või natuke vähem. Sellise arvnäitajaga saab iseloomustada õiekesi, mis vormunud sõrmusteks. Pildilolevatest sõrmustest on müüdud roosa, oranž, lilla ja üks vasemal olev roheline sõrmus. Teised on veel müügiks! Tahate ka? Aga palun! Kahe sõnaga kirjapandult saab nende sõrmuste tegemist kirjeldada nii, et võta peenike lõng, heegelda, siis värvi ja tugevda ning pista lisandid külge. Kes viitsib enam kui kaks sõna lugeda, siis vaadaku edasi.

Need kaks õiekest olid mu esimesed. Lemmikud värvide poolest. Sõrmusteni jõudsin läbi häda ja viletsuse. Häda ja viletsuse nimi on Jakob ja ta on kolmene ning minuga kodus haiguslehel. Kui noormees avastas, et kindel viis emme tähelepanu võita on jõuga sülle trügida või siis viha väljanäitamiseks parasjagu käsilolev töö maha rehmata, lõppes minu pitsikudumise põli ruttu. Korra tõmbas ta vihaga varrastelt maha salli, mis 2/32 lõngast ja selle tagasisaamine ilma mustrit totaalselt rikkumata oli suur töö. Nii otsustasin välja mõelda väiksemad ja ohutumad meelelahutused.

Heegeldamiseks jäi näppu toosama Ogre peenvillane ja nõel number 0,9. Esimesel ringil võib teha sambaid meeldiva arvu, mulle näiteks meeldib number 17. Järgmisel real heegeldasin igast sambast neli ja asi hakkas kohevust saama. Kolmandal real heegeldasin jälle igast sambast kolm ja kohevus tuli nii mis mühinal.

Oma kümnekonna koheva lillega istusin eile mõtlikult köögilaua ääres ja ei suutnud otsustada, millega tuunida. Pehmele materjalile akrüülvärvidega lähenemine tundus hirmutav, samas akvarelle pelgasin liialt vesisteks ja ilmetuteks. Pesin lilled õndsast lambasitalõhnast puhtaks, tahendasin köögirätikus väänates ja ba-bahh! pähe kargas mõte, et mul on ju täiesti korralikud siidimaalivärvid olemas. Mõeldud-tehtud. Värvid lilledele ja kuivama.

Kuivanud lilled kastsin PVA ja vee lahusesse (1:1 umbes) ja jätsin üleöö nõelte otsa rippudes kuivama. Tulemuseks sain säravad vintsked tükid, millele otsisin sobivad sisud südamikeks ja sobivad kuued keskkohta katma ning võrud. Puuvillasest niidist lilli tegin ka, need kuivasid päris kõvadeks ja tuunima hakkan neid siis, kui uued sõrmusetoorikud poest minuni jõuavad.

Kuna ma töid, eriti selliseid pisikesi tehes, rõhutan alati korrektsust, siis niidi asemel kasutasin illusion cordi, kinnitasin ülima hoolega ja sõlmisin töö käigus korduvalt. Töö taga jäi nähtavale kas sõrmusetooriku küljes olev pesake või siis isekomponeeritud kinnitus suurest pärlikübarast liimituna võrule. Liim- see on Locktite mingisugune geel, mis muutub tsemendiks. Väga hea kasutada, ei jää venima ja kuivab väga kiirelt. Surudes õiekese sõrmusepesa põhja ootasin ja vaatasin, et ikka ühtlaselt saaks kinnitatud, vahepeal rõhusin pulgakesega õie südamikust, et ikka kindel olla.

Vahvad ja ilusad, kas pole? Huvitav, mitu ma neid viitsin teha enne, kui ära tüütab? Alternatiiviks on koos lapsega villapallide veeretamine ja torkimine, sest see on ka töö, kus järg ära ei kao ja untsuläinut saab lihtsalt parandada.