Eilsed meeleolud hakkavad leebuma. Ei ole enam nii kurb ja mõni asi on paratamatus, millega tuleb leppida.
Lasteaiateema on aga see, millega on raske leppida. Kevadel ellu äratatud projekt oli hoogne ja on ka tulu kandnud. Pabermammud ja organzaprossid, mille meisterdasime, said maha müüdud kena summa eest ja lasteaed sai selle võrra võimalusi põnevaid asju ja tegevusi plaanida. Mammusid ja prosse on veelgi ja see on potensiaalne raha. Lapsevanematele koosolekutel asja mõtet tutvustades oli kohe näha- ahhaa, selles pilgus läks tuluke põlema ja ahhaa, see emme mõtleb, et saaks jumala eest kiiremini koju ja kõigest on savi. Neid tulukestega inimesi tundus olevat ikka enam...
Üldse viis see eile mu mõtted vabatahtlikkusele ja hea tegemisele kui sellisele. Mingis vanuses tekib see hetk, kus sa tunned, et nii, nüüd on elult juba midagi saadud ja on ka aeg vastu andma hakata. Misiganes moel see siis välja ka ei kuku. Mina olen näiteks leidnud endale võimaluse natuke toetada kogukonna turvalisust. Kuna ma olen kümme aastat juba politseimajas klienditeenindajana ametis olnud, siis oli asjade loogiline jätk, et mingist hetkest sai minust abipolitseinik. Ma olen ju igapäevaselt tavaline tsivilist, mitte politseiametnik. Arvatagu mida tahes ja räägitagu mida tahes- ma tean täpselt, et meie maakonna väikesed jõud töötavad väga hästi ja ressursinappuses maksimumi piiril. Ja mina käin igal kuul teatud arv tunde tasu saamata abiks. Nii juba aastaid. Kokku teeb see tundides küll vist ühe politseiniku aasta töö, mis ma tasuta riigile olen kinkinud. Seda just selleks, et mu enda lastel ja naabrilastel ja kellel iganes lähedastest oleks pisutki suurem turvatunne kodukohas.
Käsitööga natuke lasteaeda toetada on hoopis loomingulisem ja ma leian ka et põnevam, kui niisama annetusekastiga mossis lapsevanemaid piinustada. Proovisin ja ei tahaks uskuda, et nüüd lõpetada tuleb. Nüüd, kus tegelikult asi alles minema peaks hakkama.
Igatahes 22. novembril, kenal pühapäevasel päeval, ootan kõiki huvilisi Orgita Midrimaa lasteaeda paberit möksima! Lähem inf ja reklaam ilmub blogisse siis, kui on "õige aeg" st paar nädalat enne üritust.
Eilsed meeleolud hakkavad leebuma. Ei ole enam nii kurb ja mõni asi on paratamatus, millega tuleb leppida.
Lasteaiateema on aga see, millega on raske leppida. Kevadel ellu äratatud projekt oli hoogne ja on ka tulu kandnud. Pabermammud ja organzaprossid, mille meisterdasime, said maha müüdud kena summa eest ja lasteaed sai selle võrra võimalusi põnevaid asju ja tegevusi plaanida. Mammusid ja prosse on veelgi ja see on potensiaalne raha. Lapsevanematele koosolekutel asja mõtet tutvustades oli kohe näha- ahhaa, selles pilgus läks tuluke põlema ja ahhaa, see emme mõtleb, et saaks jumala eest kiiremini koju ja kõigest on savi. Neid tulukestega inimesi tundus olevat ikka enam...
Üldse viis see eile mu mõtted vabatahtlikkusele ja hea tegemisele kui sellisele. Mingis vanuses tekib see hetk, kus sa tunned, et nii, nüüd on elult juba midagi saadud ja on ka aeg vastu andma hakata. Misiganes moel see siis välja ka ei kuku. Mina olen näiteks leidnud endale võimaluse natuke toetada kogukonna turvalisust. Kuna ma olen kümme aastat juba politseimajas klienditeenindajana ametis olnud, siis oli asjade loogiline jätk, et mingist hetkest sai minust abipolitseinik. Ma olen ju igapäevaselt tavaline tsivilist, mitte politseiametnik. Arvatagu mida tahes ja räägitagu mida tahes- ma tean täpselt, et meie maakonna väikesed jõud töötavad väga hästi ja ressursinappuses maksimumi piiril. Ja mina käin igal kuul teatud arv tunde tasu saamata abiks. Nii juba aastaid. Kokku teeb see tundides küll vist ühe politseiniku aasta töö, mis ma tasuta riigile olen kinkinud. Seda just selleks, et mu enda lastel ja naabrilastel ja kellel iganes lähedastest oleks pisutki suurem turvatunne kodukohas.
Käsitööga natuke lasteaeda toetada on hoopis loomingulisem ja ma leian ka et põnevam, kui niisama annetusekastiga mossis lapsevanemaid piinustada. Proovisin ja ei tahaks uskuda, et nüüd lõpetada tuleb. Nüüd, kus tegelikult asi alles minema peaks hakkama.
Igatahes 22. novembril, kenal pühapäevasel päeval, ootan kõiki huvilisi Orgita Midrimaa lasteaeda paberit möksima! Lähem inf ja reklaam ilmub blogisse siis, kui on "õige aeg" st paar nädalat enne üritust.
Posts
.JPG)
4 comments:
Tahaks lähemal elada :( Aga sul on jumala õige, oleme ka mööbli ja muu suurema kraamiga toetanud oma laste lasteaeda, sest see teeb nende olu ju seal paremaks, miks siis mitte :)
Saadaks sulle jõudu ja päikest, kui see neti teel läbi tuleks
Eks natuke ikka tuleb läbi neti... Vähemalt toetav tunne. Aitäh! Seda on praegu tõesti vaja.
Töötades lasteaias, tean, millest räägid. Kuulates suht päevast päeva tuntava pahameeletooniga juttu: "Miks lastega seda, teist või kolmandat ei tehta." "Lastega võiks ju sinna ja tänna minna." "Õuealal olevronimisväljak jääb aina väiksemaks." (Isiklikult olen lõhkunud laste jaoks ohtlikuks muutunud puitkonstruktsioone.) Siis teed ebalevalt, arglikult, ettevaatlikult sõnu valides ettepaneku, et aga äkki tulete appi (jõuga, nõuga, materialiga) ning vastus on kiire ning otsekohene- ei ole aega, võimalust jne. No millest me räägime.
Aa, paberit vabajoonistamiseks (aegunud riigiameti planketid, ühelt poolt ankeet, teiseltpoolt valge) tõi üks ema kastiga ja palus teada anda, et kui otsa saab, toob veel. Vot sellest tekkis hea tunne. Kuidagi kergem. Sest iga päev öelda lastele, et niisama joonistamiseks lihtsalt paberit pole, on paganama raske.
Ma istun sel nädalal teist päeva palgata kodus. Neid päevi tuleb sel aastal veel ja palju. Meie väikse kollektiivii pealt peab juhataja 180 000 palgafondist kokku hoidma. Muudest rahadest me ei räägi. Oma lõngakaste olen ma tühjendanud ning rõõmsalt aeda viinud lõnga, et saaks midagigi meisterdada. Rääkimata muudest vidinatest, millest meisterdada. Ja tulemid lastevanematele meeldivad. Aga keegi ei küsi, kuskohast lõng vms. tuli.
Mul on lasteaeda tööle asumisest peale olnud mõte korraldada midagi laada moodi. Tulu 100 % lasteaiale. Aga siiani pole julenud lastevanematele seda ettepanekut teha. Kardan vastust.
Just eile istusime juhataja ja ühe kasvatajaga laste lõunaune ajal rühmas koos akna all ning arutasime, kes oleks see, kes aitaks õueala natukenekesekenegi korras hoida. Ei mõelnud midagi välja. Ei ole endal ka materiali kodus olemas. Töömehed leiaks küll oma kodust.
Pff, hoogu läksin. Aga kergem hakkas :)
Päikest! Sinu südamesse eelkõige. Sinna alla paremasse nurka :)
Sa, Kadri, vaata oma IT postkasti. Kirjutasin sulle pika kirja. Ja päikese eest aitäh! Ikka natuke soojem hakkas :-)
Post a Comment