Jõulud?!?

Kuigi väljas on kuus kraadi sooja ja muru rohetab kui pöörane, on häire antud! Piisab väikesest ringist blogides, kus jutustatakse salakottide täitmisest, pildistatud, kuid üles panemata käsitöödest ja päkade aitamisest. Kui ma proua Polkovniku mõtteid lugesin, siis jõudis kohale, et parata pole enam midagi. Tuleb-tuleb see Jõul, ja juba üsna varsti! Kui kuu alguses natuke lund tegi ja ma esimesi jõulumõtteid mõlgutasin, siis ei olnud kurta millegi üle. Kuigi ma pean veetma pühad tööl, saab siiski väike pidusöök tehtud, mehe ema külastatud ja kinke jagatud. Kirikusse, oi jah, olude sunnil ei saa. Kingiplaanid on sel aastal väiksemad ja kindlasti tuleb suurem osa neist minu käsitööde karpidest. Pärast väikest ehete ja sallide väljamüüki oma töökaaslastele kogunes nagu märkamatult paar pisikest ekstrasoovi. Siis saabus üks suure pontšo tahtja. Kui pakuti väga austavat ülesannet olla 55.pulma-aastapäeva sõrmustepadja autor, siis lõi see silma särama ja pisikese hoiatava punase tulukese tööle. Kas ma jõuan? Ega ma tähtaegadel enesele liiga teha ei lase? IT heategevusprojekti tekkidele ääred ka vaja heegeldada ja... ja üldse, laadad!!! Lauale peab olema panna ikka palju ja põnevat! Kindlustamaks endale ikka tõsiselt kiiret jõulueelset aega, võtsin vastu ka tellimuse heegeldatud kardinatele. Neid tuleb palju ja töö on mahukas. Ei, ega ma päris segi pole läinud, enne jõule muidugi neid valmis ei saa, nokitsemist jätkub kauemaks. Niisiis, paras mulle! Hool ja hoobil pole vahet! //Aga nii vähemalt ei märka, kui masendavalt tatine see eestimaine sügis-talv ikka olla võib// Kui nüüd jõuluteema juurde tagasi tulla, siis proua Polkovniku distsiplineeriv To-Do-nimekiri on vahva. Tegelikult ei ole mul endale midagi sellist mõtet teha, sest teades, et ma olen "25-tunnise ööpäeva inimene", jäävad enamus asju nagunii sinna viimasesse tundi. Et mitte öelda minutitesse. Küll ärgitas see aga internetist vahvaid mõtteid koguma. Esimese asjana sattusin kohe plannerite peale. Lahedad! Ise märgin oma asjad arvutis olevasse kalendrisse, kiiremad teated jõuavad värvilistel lipikutel rahakotti ja veel kiiremad saavad kirjutatud peopesadesse. Naerge, naerge, ma olen lihtsalt udupeade kuningas! Mis ma siis veel leidsin? Arvestades lume puudumist , võiks jõulupärg vabalt olla ajalehtedest või vanadest raamatutest. Pole ju seda valget ja puhast talvetunnet nagunii... Ups, vabandust, ma unustasin pidevalt tilkuva taeva! Aga idee kui selline on vahva ikkagi. Kõik pakkimisega hädas olijad ja karbipuudses vaevlejad võiksid aga sirvida lehte, kust saab lihtsa vaevaga oma muredele lahenduse. Vaja vaid printerit... Printeri olemasolul saab teha muideks täiesti imelisi lisandeid jõulustaffile. Jagades neid ideid ja teostusi teistega ja lubades välja printida, on see kui pisike kingitus, eksole. Pilt Miss Cutie Pie blogist: Kui mõtlema hakata, siis minu esimene jõulukink on tegelikult juba tehtud ja teele saadetud. Tee saab olema pikk- pisikesest postimajast Märjamaal otse Mehhikosse! Pisikese närveerimisega ootan, et see ikka kenasti kohale jõuaks. Aeg-ajalt ma olen püüdnud leida Pitsiliste Koekirjade vanu versioone, mis on korralikud. Ostan need siis ära ja ei jäta mitte endale. Olles pisikestviisi patrioot, saadan need laia ilma kudumishuvilistele, kes huvi tunnevad. Ei pelga vaeva ja kulu ning saan vajadusel ka oma puise inglise keelega suheldud. Ajan eesti asja sel moel. Kunagi ei küsi ma raamatute eest raha, vaid olen lasknud end kas üllatada või palunud saata vastu midagi sellist, mida siinses kaubandusvõrgus pole või välismaalt Eestisse tellida ei saa. Seni on vahetused teinud õnnelikuks nii mind ennast kui raamatusaajat. Kokku olen vist kolm raamatut saatnud, see on siis neljas. Mehhikosse reisivad koos pitsimustritega ka mõned tokid E-Villa mitmevärvilist lõnga ja paar Kalevi maiust. On, mille üle saajal rõõmu tunda ja saatjana uhke olla. Oh, oleksin peaaegu unustanud! Kallid sõbrad, kes vähegi viitsib, tulge pabermasshelmeste tegemisele. Ülehomme. Märjamaal. Vaata täpsemalt järgmisest postist. Tänan juba ette ja kohtumiseni!