Laadale!

Kuigi minu laadakogemused ei ole teab mis suured, tahaksin siiski julgustada neid, kes päris algajad.
Readerisse jooksvast uudisest noppisin ühe lingi ja sattusin just sellele, mida iga algaja laadaline vajab. Väikesed nõuanded, loe läbi ja pane kõrvataha!

Foto: Märjamaa Folgi kodulehelt

Vahva oli nimekiri asjadest, mis peavad kaasas olema :-) Minu nimekirjas ei ole kunagi  kuutkümmet punkti, aga midagi siiski.

*Kaup, pakendid ja lett- see kõige olulisem.
Kole, katmata laud on kõige hullem, mis olla saab. Koledalt kaetud laud ka. Pappkastid ümberringi... veel hullem, eksole! Selliselt, nagu ma oma esimestel laatadel esinesin, ei julgeks ma praegu peale makstes ka mitte välja tulla...
Tasub läbi mõelda, kuidas su väljapanek ka vabas õhus olla kannatab. Korra, kui müüsin kõrvarõngaid postamendilt, kus nad rippusid grilltikkudele aetuna, ei saanudki muud kui tuules pudenevaid ehteid korjata ja lahkete naaberlaua prouade korjatuid tagasi panna.  Algul pakkus nalja küll, aga pärast kolme tundi tekkis tahtmine kõik kokku pakkida ja see küürutamise-ralli lõpetada. Lõpetasingi, sest lisaks ilmastikuoludele oli tegu vist ka ülimat kitsidust soodustava kuuseisuga :-P

Pakendid on olulised. Esimest korda tabasin end sellelt mõttelt, ostes Mardilaadalt ühe lihtsa õmmeldud koti. Kuigi ütlesin, et pole vaja pakkida, hakkas müüja kibekiiresti suurt paberkotti otsima ja olgem  ausad- andis kaubale ikka väärtust juurde küll. Kotile olid trükitud tema kontaktid ning paar tänusõna. Kontaktide kaasaandmine oma kaubaga töötab alati kui garantii. Seda teades olen ka mina alati pannud kasvõi blogiaadressi asjaga kaasa.

Talvel presenteerisin oma blogis kauneid tapeete ja nende põnevaid tekstuure. Tegelikult ei olnud need mitte niisama, ma olin just lõpetanud suure portsu väikeste karbikeste valmistamise. Ehteasi, pisike nagu ta on, karbikesse pistetuna on poole armsam kui lihtsalt peost pihku libistades. Annab jällegi tehingule väärikust juurde. Korra väikesel asutusemüügil juhtus aga nii, et nähes lahedaid karbikesi, äratasid hoopis need tähelepanu ja nii mõnigi juuksenõel ja pross sai ostetud, kuna karbisaamissoov aitas sellele kaasa. Uskumatu, aga tõsi!

Kauba valiku ja letile ladumise koha pealt olen ma praegu veel algaja. "Praegu" on kestmas viiendat aastat... Valik on see, millega olen viimase aasta jagu oma pead vaevanud. Kas on kõike ja korraga mõtet teha ja letile laduda? Vist mitte, eksole! Sama kehtib kas asjade kohta, mida nagunii kõik teised teevad. Sajad sarnased kõrvarõngad või lihtsalt lükitud helmekeed ei too sulle suurt edu, usu mind! Tee parem kümme väga erilist keed ja esitle neid uhkusega.
Kindel on see, et tuleb läbi mõelda, mida ja kuhu asetada. Väikeste tüdrukute silmade kõrgusele paneks odavad ja värvikad kõrvarõngad, emade silmade kõrgusele sellise kauba, mis nende huvi pälviks. Kallimat kaupa presenteeriks ka soliidsemal moel, odavama paneks taustaks. Hooajaliselt mitte just minevaim kaup võib ka niisama kaasas olla. Keset suurt suve olen leti kõrvale maha punutud karbi kaanele "tuulduma toodud" kinnastest nii mõnegi paari maha müünud. Tegelt ka!

*Abivahendid nagu nöör, käärid, teip, prügikotid... Peegel- väga-väga tähtis asi! Ilma selleta ei saa. Kui sinu laualt proovitud asju käiakse naabri laua peeglist vaatamas, siis ei ole kõverpilke pikalt oodata. Naaber, otse loomulikult, tahaks ju oma laualt ostjale midagi külge riputada :-))
Visiitkaardid ja reklaammaterjalid on olulised, seda kogesin eelmisel aastal, kui mul neid veel ei olnud. Sel aastal on olemas!

*Abiline. Kuidas muidu saad sa sööma või muid looduse poolt antud vajadusi rahuldama? Ei pruugi sulle sattuda toredaid lauanaabreid, kes sind ringi käima lasevad ja ega liiga palju usaldada ka ei ole hea. Oma jope on ikka oma jope, ei vehi su letilt pisiasju sisse, vaid aitab hoopis naeratada.  Alati on seltsis segasem.

Ühel kodukohas toimunud laadal tekitas sõbranna saabumine mulle meeldiva rahavoo, kui nii võib öelda. Koos minuga leti ääres seistes selgus, et tema tunneb umbes kolm korda rohkem inimesi, kui mina. Umbes kolm korda jutukamaks osutus ta ka :-) Tervitused ameti poolest poemüüjale ja muidu toredale Küllile!

*Hea tuju, ka kõige nirumal päeval! Leti taha tulid ju omast vabast tahtest, vaba tahe võib sind ka koju saata, kui tunned end väsinud või kurnatuna. Minu kõige lühem laadapäev on olnud kahetunnine. Teenisin, kusjuures, päris kenasti, aga tunne ei olnud õige.
Hea tuju loomise koha pealt üks juhtum eelmisest aastast, kus olin laadal ostmas. Müüja kõkutas ülemeelikult leti juurde saabunud sõbrannaga ja flirtis, nii et maa must. Hää rahulik oli muidugi omaette kaupa silmistseda (mulle väga pealetükkivad müüjad ei meeldigi), aga kui ma ostma tahtsin hakata, siis lõi müüjaga rääkima minnes ninna selline õllepahvakas, et oo mai gaad! Eks ma ostu tegin ära, aga jube tunne ei lähe meelest siiani. Soliidsus ja kliendile sobiv müümisstiil- jälle oluline asi, mida mitte koju ei peaks unustama. Mina ise pean vast julgust õppima, pakkumine ja tähelepanu äratamine reklaamides ei tule mul mitte hästi välja.

*Vahetusraha. Mina olen selline kangekaelne mutt, et kui teenindajal ei ole mulle tagasi anda või hakkab ta aktiivselt pisemat raha lunima, siis mina lihtsalt ei osta seda kaupa! Korra on saiapoes mind üritatud saata tänavale putkasse sajakroonist lahti vahetama... Ütlesin viisakalt aitäh pakkumast, aga ei lähe. Minge ise. Teenindaja peab muretsema, et ostmise protsess oleks muretu ja mõnus.  Õigus? Viie-, kümne- ja kahekrooniseid võtan laadale kaasa kohe peoga.

*Isiklikuks heaoluks vajalik. Minu puhul siis kindlasti telefon, natuke süüa-juua, kindlasti päikeseprillid ja pabersalvrätid, huulepulk ja muu "naistevärk", võib-olla ka valuvaigistid. Pastapliiats. Küüneviil. Tool, jumala eest, kindlasti tool ka! Soojad/jahedama ilma riided jne jne...

Olgu, lugege parem posti alguses mainitud blogi. Vahva on.
Ja kõigile laadalistele sadamiljon rikast klienti! Jah, ma tean, et MaSu on, aga ikkagi hääd soovid minu poolt!