On, mida oodata...

Viimasel ajal veereb aeg nii kiiresti ja asjatoimetused kuhjuvad meetrikõrguseks hunnikuks ootele. Pimedate ilmade süü, et midagi ei edene. Õigus, eksole!? Ikka on ju lihtsam, kui  keegi teine on süüdi, mitte ise.

Tegelikult on järgmised paar nädalat täis põnevaid väikeseid ootusi. Esiteks käivad mul läbirääkimised ühe  värskeltloodud firmaga, kes toob maale peeneid ja veel peenemaid sallilõngu. Järgmise nädala sees peaksin kätte saama mõned materjaliproovid ja kui on väärt kraam, siis jagan kontakte teistelegi. Ma tegelikult ootan juba ammu mingit impulssi, et sallikudumine jälle uue hingamise saaks. Kaks salli olen küll valmis kudunud, aga isegi raamimine tundub nii tüütuna, et... seisavad.

Teiseks- mõnus mõelda, et mul on veel 35 päeva puhkust ees! Kahe nädala pärast. Oh seda varraste klõbinat! Ning see kuu on meie peres ka suur sünnipäevadekuu. Lapsed saavad 4 ja 14, lisaks sellele lähiringis veel kolm sünnipäevalast. Rahakotile see küll rõõmu ei too, aga kuidagi on kujunenud nii, et ega muidu lähiringi sugulasi koos ja korraga ei näegi. Ikka ainult sünnipäevadel.

Oodata on ka veel ühte väga erilist üllatuskinki. Ma olin meelitatud ja rõõmus, kui selgus, et Tsirkusemoori blogis toimunud loosimisel sain imevahva sõrmuse omanikuks. Tol päeval, kui see uudis minuni jõudis, olin järjekordselt väga räbalas meeleolus ja uudis lõi silma küll särama. Ma ei ole väga tihe ehete ostja ja kandja ning sellised erilised asjad on need, mida ma hindan. Käsitsitehtud ja inimese poolt, kelle tegemisi jälgides kujutad teda juba nagu natuke tuttavana. Nii armas, eksole!

Aga teie minge poodi! Minge Kristiinesse ja ostke Meribeli Käsitöösalongist endale barett! Viisin neid sinna enam kui kümme.