Läksid poodi...

Nii, täna läksid sallid Tartu poole teele.
Kes soovib, saab neid osta Eesti Rahva Muuseumi kauplusest.
Muidu käib vilgas kuduelu ja alles nüüd, pea kuu aega hiljem, on kohale jõudnud teadmine, et ma ei pea enam tööle minema! Juhhuu, lahe! Aga muide, koduse inimese elu võib ka väga väsitav olla :-))

ERMis on homme see vahva päev, kui muu hulgas avatakse näitus "Minu lemmik ERMi kogudest" töödest ja tehakse teatavaks ka konkursi võitja. Kahjuks ei saa ma nii pika ja kuluka vahemaa tõttu osaleda (seda enam, et tegelikult olen homme ühel matusel). Küll aga pean pöialt, et ehk õnn naeratab ja ma saan võimaluse autasuks kuulutatud tasuta kopeerimiskordi kasutada... Ja kui ei võidagi, siis kindlasti olen rõõmus, et üldse selline konkurss korraldati ja palju vahvaid töid kogunes. Minge näitusele, kes saab!

Haapsalu salli film, vana kroonika

Aastal 1937, kui ei olnud veel Etsyt, Ravelryt ega Isetegijat, aeti Haapsalus salliäri nii...
Klõpsa pildil, et näha filmikroonikat

There was no Etsy and Ravelry on 1937...

Näitus avatud, kleit valmis!

English text soon, not today...

 

 Käsitööga Tööle2 Pärnu õppegrupi lõpunäituselt, tootearenduse ja protsessi lõputööd ja kavandid.

Nagu pealkiri ütleb, on eesmärk saavutatud. Kõik see, millega ma viimased 20 päeva olen teid pisut pinges hoidnud ja ennast palju pinges hoidnud, on leidnud väljundi. Näitus on avatud ja kleit sai kenasti õigeks ajaks valmis. Edasi pisut lähemalt...

Selline oli mu kleidi algne kavand. Nagu tavaliselt, tulevad muudatused töö käigus ja nii muutus rinnaosa motiiv kohe, kui ma ei suutnud leida head lõiget. Ma nimelt ei unistanudki sellest, et ka lõike täielikult ise konstrueerin, vanad head Burdad aitasid hädast välja. Nagu paaril viimasel päeval selgus, oleks ma pidanud juba alguses mõtlema sellele, et ma pole maailma parim õmbleja ja kangapoodidest ei leia seda mida vaja siis kui vaja, aga see on protsessi nö kehvem pool. Alustuseks räägiks ikka paremast poolest.

Kleit on kootud kasutades eri ajastutest pärit Haapsalu sallides kasutatud mustreid. Allservas on Linda Elgase rätiraamatust pärit poort, millist ma olen juba varemalt kasutanud ja mida ma väga armastan. Tegemist siis kaheksakandade motiiviga, mis oma  "taktimõõduga" on nii super. Vähemalt minuarvates.Arvatavasti koon ma seda ikka veel.

Seelikupaanid said laiemad ja konkreetsemad kui algsel kavandil, piki seelikut jooksvat pitsikirja vähem ja neile panin allossa mustrimotiivi  Pitsiliste Koekirjade raamatust, tegemist samuti rätipoordiga. Kogu kleiti ja neid nimetatud mustreid aga hoiab koos, lisaks ühendab ja eraldab lillemotiiv Olga Jasnovidovalt. Täiesti uus ja verivärske muster, mida mul on au olnud kududa esimesena.

Sellel pildil on näha natukene minu nö proovilappi st salli, millel Olga muster sisse kootud. Mustri nimi Daisies in diagonal ning leiate selle meie pitsiblogist www.newlace.blogspot.com. Proovilapp tuli kududa just nii suur, et näha, kas ja kuidas kudumiskäekiri selle mustriga muutuda võib, et mitte pärast valmis kleiti venitama asudes üllatuste osaliseks saada. Selles lillemotiivis tuleb õie keskel kududa kokku seitse silmust, samas neist seitse välja kududes. Sellise võttega muutub silmuste arv sentimeetril ikka oluliselt palju võrreldes tavalise koega. Suure proovilapi kudumine seega oli õigustatud ja nagu näha, niisama ta seisma ei jäänud. Sall on ilusti täienduseks kleidile, mis muidu on õlgu paljaks jättev ja mille rõhk sai pandud just allosale.

Nii, numbreid nüüd ka. Mulle kudumise juures alati meeldib puistata sellised üllatavana tunudvaid numbeid, mis töö käigus märkamatult tekkivad.
*Ma kudusin kleiti ümmarguselt 65 tundi, millest 40 kulus allosa mustrile.
*Vardad 2,75, lõng peenvillane 2/28
*Kleidis on 2284 nuppu (varem arvestasin natuke valesti ja teadsin, et natuke alla 2500. Praegu lugesin mustrikorduste pealt ja lõikelt arvutatuna täpselt. Vabandan eksitamast...).
*Õmblesin kleiti enam kui 12 tundi, iga kootud detaili kinnitasin käsitsi kas aluskleidile või omavahel.
*Kangast otsides kõndisin Tallinnas maha pikki kilomeetried ning viskoosisegune kangas, vooder ja tarvikud maksid 66EURi (1032 krooni vanas vääringus).
*Ja mis kõige olulisem- ma sain selle kõigega hakkama vähem, kui 20 päeva jooksul! Muu elu sai ka elatud, lapsed kantseldatud, äriplaangi lõpuni kirjutatud ja paar päeva niisama oldud.

Kui kleit oli valmis kootud, järgnes tegelikult protsessi raskem osa. Leida tuli sobiv ja luksuslik kangas ning kleit kokku panna ja valmis õmmelda. Pärast viimast jõudsin ma järeldusele, et olen ikka oluliselt osavam varrastega ja tulevased kleidid peaks õmblema rätsep või õmbleja :-) Kanga otsimisel oli kriteeriumiks see, et ei mingit polüestrit, vaja on luksuslikku ja ihusõbralikku materjali- kas siid puuvillaga, toorsiid või midagi viskoosist/viskoosiga. Suurtest kangapoodidest nagu Kangadžungel ja Abakhan lahkusin ma tühjade kätega (neil lihtsalt ei ole sellised häid materjale, uskumatu, eksole!), TrendTekstiilis ei olnud kas õiget värvi või ei hakanud rahakott mu soovidele ja lõppeks leidsin kanga väikesest kauplusest Solveig Tekstiilid, kus oli rõõmus ja sõbralik müüja, täpne vastand suurte poodide teenindajatele. Kui te nüüd pilti vaatate, siis on näha nii armas vanaroosa, kui ka sissekootud kuldselt helendav  toon.

Kõiki meie grupi näitusepilte näete minu Flickri albumist. Aga alati on oma silm kuningas ning elus asi ikka elus asi. Näitus on avatud homme õhtuni ja mina ise kohal homme kahest viieni, väikeste vaheaegadega. Tulge külla!

Oli tore suur töö. Meelest on juba läinud kaks kaheteist-tunnist kudumispäeva, kus nii käed kui silmad said proovile pandud. Ma arvan, et see ei ole mu viimane kleit. Tuleb julgeda unistada ja oma unistusi ellu viia! Ja end proovile panna ;-)))

Päevake veel ja siis...

Kaks päeva veel...

Täpselt nii nüüd ongi, et kleit sai eile valmis, varrastelt maha ja mina kukkusin kokku. Ei, mitte kudumisest. Mul on täna olnud selline pea valutamise päev, et teist sellist ei mäleta ammu. Ibuprofeen on mõttetu võtta ja nii ma heidan nüüd jälle magama, migreen kaisus.

Homme sõidan Tallinna, kangapoodi. Peab ju leidma ometigi midagi, mida kleidile alla panna! Pärnus küsisin Abakhanis siidi ja puuvilla segu, selle peale tegid müüja silmad väga põnevaid pöörlevaid liigutusi ja mind juhatati polüestervoodrite riiuli juurde, sest paremat polevat. Ei, aitäh, sellisele kelidile selline aluskleit ei lähe mitte. Loodan, et olen homme jälle vormis ja suudan taas toimekas olla. Näituseni on ainult paar päeva!

7 päeva veel...

Päris lootusetu mu pingutamine pole, aga jooksen ajaga võidu. Lisaks kudumisele tuleb mul kirjutada lõpuni äriplaan, mida reedel kaitsta ja selle seitsme päeva sees on ka üks koolipäev.

Aga pool kleiti on tegelikult kenasti valmis saanud. Kahel päeval olen kudunud väikeste vaheaaegadega kummalgi päeval  kümme tundi ja see ei meeldi mulle tegelikult üldse. Töövahend (ehk siis ma ise) muutub kangeks! Käed veel väga märku ei anna, küll on aga tunda, et tuleks rohkem kõndida...

Pool kleidist ootab nüüd, millal saaks pestud ja venitatud. Tundub, et mõõdu järgi kudumine on õnnestunud, kuigi tegelikult saab seda hinnata küll alles siis, kui kleit koos ja natuke omas raskuses seisnud/veninud. Allosa, mida pelgasin nuppude rohkuse tõttu väga raskeks, polegi üldse raske ja tahaks loota, et ma ei pea kleiti kogu pikuses aluskleidile kinnitama. Eks see muidugi selgub, kui tükid sirged, valmis ja kokku panemist ootamas. Igatahes tähendaks see veel tunde ja tunde vaikset nokkimist, mida ma kuidagi ei tahaks...

Pikalt mõtlesin, millist mustrit kasutada mustripaanide allosas. Küll valisin Lindakirja Haapsalu salli raamatust, küll midagi muud Pitsilistest koekirjadest. Kolm-neli valikut panin ühele hetkel lihtsalt kõrvale, kuna ükski ei tundunud okei olevat ja lisasin sinna lihtsa motiivi Pitsiliste Koekirjade tagumisest sektsioonist + et asjakohane oleks, siis mõned Olga lilled ümberringi. Vist ei kukkunudki kõige kehvemini välja, kuigi pabistasin algul palju ruumikasutuse üle ja selle motiivi sobimise üle nii intensiivse allosa mustriga.

Nüüd vajan vaid vastupidavust, et kududa valmis teise tüki pikk sirge. Mustriosa on tehtud ja no ei ole lõbus seda labast pinda kududa. Teinekord võtan veel suurema suutäie ampsata ja teen kleidi, mis üleni tihedalt mustriline. siis vähemalt ei hakka igav.

OK, see oli nali tegelikult ;-))
Kui ma saan kleidiga maha, siis võiks vahelduseks hoopis midagi eriliselt pisikest ja lihtsat kududa, et jälle end inimese moodi tundma hakata

10 päeva veel...

Tänane post saab küll puhtalt pealkirja pärast tehtud. Et see oleks must-valgel silma ees ja et mul ei tekiks mõtetki end sama vabalt tunda, kui eile ja täna.

Tegelikult oli eilne päev päris tore. See oli päev, kui ma kolleegidele, noh jah nüüd peaks ütlema et endistele kolleegidele, kooki ja kohvi pakkusin ja ametlikult oma tööraamatu kätte sain. Meil on kombeks minemiste puhul kogu maja rahval saali kokku tulla ja siis häid sõnu öelda. Teate, see on nii ilus komme tegelikult, kuigi alati pisut kurb. Kui ülemus oli oma kõne teinud, ei saanud mina enam suurt sõnagi suust. Süda kloppis ja põsed olid roosad. Eks ma olin enne meililisti ka lahkumissõnad saatnud ning saimegi pühenduda koogisöömisele ja rõõmsalt laialiminemisele. Jah, vaatasin, et ma olen palgasaaja elu elanud 15 aastat tööraamatu järgi, neist 11 siis Raplamaa inimeste turvalisuse eest hoolitsedes, õigemini hoolitsejatele tuge pakkudes. Uskumatu küll, aga nii kirjas oli.

Täna aga, minu esimesel "uue elu" päeval osteti minult üks sall. Siia, Eestisse. Loodan, et seda võib lugeda hea märgina. Aitäh Triinule ja ta õele, kui lugema satute. Selline oluline diil siis :-)

Kui nüüd pealkirja juurde tagasi tulla, siis kahe päeva sees on olnud meelelahutust, palju autoga sõitmist ja kõike muud peale kudumise. Lahkumist sai tähistatud kino ja restoraniga ning jalutuskäiguga ilgelt tuulises Tallinnas. Täna olin aga ise lausa kaks ja pool tundi roolis, mis minusugusele rohelisele, säravalt rohelisele juhile oli ilmselgelt suur ettevõtmine. Kojujõudes oleks tahtnud kohe peapidi patja vajuda :-) Jah, siin on muigamine täitsa lubatud.

Aga kleidist siis ka... Mõlema tükiga olen jõudnud sinnani, kus nupuline muster lõppes ja asi hakkab kiiremini edenema. Eelmise posti lõpus oli küsimus, et miks mitte kududa ühes tükis? Eks ma ise ka mõtlesin algul nii, aga kui ma viimistlemiseni oma mõtetega jõudsin, siis otsustasin ikkagi kahe tüki kasuks, sest teadupoolest tahab selline peenike pits korralikku sirgutõmbamist. Ma lihtsalt ei suutnud välja nuputada head vormi, millele kannataks pits pingule vedada ja mis kleidi kellukjat kuju toetaks. Tean, et on kootud kleidi tarvis papist elusuurune toru tehtud, millele see siis pingutati, aga ma parem loobusin sellest mõttest ja otsustasin küljeõmbluste kasuks.

Et mitte pilditut juttu ajada, pistan siia ilusa ja lihtsa salli, mis valmis newlace.blogspot.com blogist Olga mustri järgi. Valmis juba mõnda aega tagasi, aga oli siiani pildistamata.
Lihtsad rombid. Ilusad, kas pole?

12 päeva veel...

Päevad lippavad tõeliselt kiiresti, kuid kleit kahjuks ei valmi sama tempoga. Edaspidi peaks mul tegelikult olema rohkem aega sellele pühenduda, sest alates eilsest hommikust olen ma "vaba mees". Lõpetasin hommikul oma viimase töövahetuse ja astusin uksest välja teadmisega, et enam selle töölaua taha tagasi ei tule. Paljud on küsinud, et noh, mis tunne on? Ma ei tea, tegelikult ei olegi veel mingit tunnet. Eile kojusõitmist oodates tabasin end selliselt mõttelt, et kas tõesti olin see mina, kes nii otsustas ja kas tõesti ma rohkem siia tagasi ei tule...? Pisut kummaline tunne oli. Ebareaalne selline. Tundke kaasa või õnnitlege, ma ise ei oska veel seisukohta võtta :-)))

Aga kleidist nüüd. Kuigi valmis on vaid paarkümmend sentimeetrit arvan ma, et kõige raskem osa on möödas. Kleidi allserv on nimelt kõige laiem osa ja see hakkab ülespoole kududes oluliselt kahanema. Kui allservas oli 640 silma, siis üles jõudes peaks järele jääma ainult 216.  Ja rõhk nuppudel on just selles laias alumises osas. Kuigi pildilt on näha vaid krimpsik, siis panen käe südamele ja ütlen, et see krimpsik sisaldab 2457 nuppu!  24 kaheksakanda + neli vaherida, kus iga kolmas silm on nupp.