Kaks vana õmblusmasinat

Kuidagi on ikka nii, et mingid mõtted toovad ellu asju. Täna näiteks sain ma kahe vana käsiõmblusmasina omanikuks. Lihtsalt niisama, tütre helistamise peale ja põhimõtteliselt jumalamuidu. Kuna mulle meeldivad rauast käsitööasjad, eriti vanad rauast käsitööasjad, siis pikalt ma ei mõtelnud, kas neid masinaid on vaja või mitte. Muidugi on!

See on väga huvitav ajaline kokkusattumus, sest eelmisel koolisessil kui me proovisime Eesti käsitöötraditsioonist inspireerituna masinaga geomeetrilist tikandit harjutada, olin mina see, kes suure ja vast liiga julgegi suuga käisin välja, et... no ei avalda sügavat muljet! Sorry! Mis nad jaurasid nende maššinatega...

Ja siis hakkaski juhtuma, et raamatuid sirvides jäi silm ikka masinaga tehtud tikandi külge pidama ja näe, täna siis tulid ise kaks vana masinat koju! Tegelikult mulle nende ajalooliste piltide vaatamisel on masintikitud tükid ikka muljet avaldama hakanud küll. Kindlasti ei jää kaks kipakat tööproovi mitte viimasteks, sest koolitööna ootab meid ees veel lausa voodipesukomplekt. Ja et mitte kehvake olla, peaks enne veel treenima. Nüüd, kus ma ühe masina 100% heasse töökorda olen sättinud, teen seda tõenäoliselt  just käsimasinal (kuigi mul on väga hea ja kaasaegne õmblusmasin ka olemas). Aga olgu siis ajaloohõngu ka tegevuses. 

Tööproovid tegin õhukesele villasele, esimese kusntsiidiga ja teise meriinovillase sallilõngaga. Too viimane katsetus oli ülimalt põnev, sest ei osanud arvatagi, kas õnnestub või mitte. Õnnestus. 

Vanal eestipärasel moel masinaga tikkides käib töö nõnda, et muster moodustub poolilt jooksvast materjalist. Nii mõtled ja vaagid ikka omajagu enne, kui tulemusele pilku heita saad. Pilt tuleb ju riide alumisele poolele. 

Meriinolõng käitus tikkimisel väga viisakalt ja kuigi tulemuseks ei ole midagi eriti hiilgavat, olen lootusrikas. Esimesel tööproovil siidiniitidega proovisin ka vabakäega ja ilma tallata tikkimist töö paremal poolel- see suur, kuud meenutav ring on siis nõnda kangale saanud. Ei ole just tavaline, et ma oma esimesi ja kipakaid proove näitan, aga tänase masinapargi täienemise puhul olgu pealegi... Need proovid on tehtud kaasaegse õmblusmasinaga. 

Masinaga tikkimine oli eelmise sajandi esimeses pooles jõukuse ja edulisuse näitaja- vaene ja keskpärane ei saanud enesele masinat lihtsalt lubada! Isegi kui tulemus ei ole põrmugi käsitsi tehtust parem, on see ikkagi masinaga tehtud ja on lausa juttu olnud sellest, et kel masinat polnud, püüdis käsitsi masintikandit maksimaalselt jäljendada. Otsi ja leia ka näiteid näiteks Muhu argitanude juurest ja Mulgi kuubedelt. 

Muhu naise argitanu, SM _ 8139:3 T 73, Saaremaa Muuseum, http://muis.ee/museaalview/303615 

Aga kui tagasi tulla oma uute vanade masinate juurde, siis olen rahul, et eluvaimu sain sisse Veritasele. Varasemast, õigemini küll lausa lapsepõlvest mäletasin väga hästi kõiki käsimasina nippe ja kasutamise reegleid. Sai siis puhastatud ja õlitatud ja tegelikult üsna palju lahtigi võetud. Selliseid masinaid toodeti aastatel 1951-1957 ja tundub, et tööd on temaga tehtud pigem mõõdukalt kui palju. Husqvarna, millele ma eluvaimu sisse ei saanud (aga tean täpselt, kust viga otsida), jääb hetkel lihtsalt nurgakaunistuseks. 

Huvi pärast hakkasin Google abiga otsima oma vanavanaema masina mudelit, millega sain esimesed õmblemiskogemused. Võttis küll silme eest kirjuks, aga nüüd ma tean, et see oli Singer 66. Päris väiksena oli minu ülesandeks oodata, keel põnevusest huulte vahel, millal saab otsa niit poolilt ja siis see pool õnnelikult täis vuristada. Ja siis taas oodata. Kui juba koolilapseks sain, siis algul õmblesin lugematul arvul nukuriideid ja sitsiseelikuid (teate küll- kaks küljeõmblust, all palistus ja trussikukumm värvli asemel), keskkooli jõudmise ajaks aga lausa suurema osa garderoobist ja defitsiidi-ajastule kohaselt ka aluspesu lausa. Kuigi ka varasemalt olen armastanud toimetada egiidi all "silmamõõt on kõige parem mõõt", siis ometigi need tööd õnnestusid. Õmblemise vaimustusele tõmbas kriipsu peale aga poolteist aastat massõmbluses. Nüüd õmblen, kui vaja ja mõtlen, et tegelikult peaks seda ikka palju rohkem tegema. 

Lapsena olin väga palju vanaema juures maal ja masin oli mammal pea ülepäeva kasutuses. Kõik riided said ise selga õmmeldud ja külapeale tellimusi ka. Nende pere oli ses mõttes privilegeeritud, et vanaema postiljoni-amet tõi koju alati värskeid Siluette. Aastast aastasse. Kümnete kilode kaupa. Ma usun, et olin algklassides moealaselt kangesti haritud maitsega... 

Too masin oli tegelikult väga auväärne tegelane- tänu sellele, et Siberisse küüditamisel taipas mamma lisaks kaheksale lapsele selle kompsu siduda, jäädi ellu. Ja mamma ning vanaema käsitöine andekus ning usinus on olnud inspiratsiooniks kogu eluks. Mõtlen neile vahel, et kindlasti nad teavad, millega mina nüüd tegelen ja loodetavasti istuvad nad pilvepiiril, käed prisketel kõhtudel puhkamas, sõrmed risti ning naeratavad lahkesti.

Olgu siis viimane pilt ühest eriti vanast ja ilusast Singerist sewalot.com lehelt.

Taaskasutus teeb meeled ärevaks

TuuniKa rõivad Solarises moedemmil

Alustuseks pean ütlema, et ma ei ole väga romantilise meelelaadiga ja väikeste tüdrukute kleidikesi vaatan tavaliselt vaid kui kehakatteid, ilma milleta meie kliimas lihtsalt ei saa. Aga... ja nüüd tuleb AGA...

Minu meel muutus eelmisel aastal koos Iraga kursustel käies ja ärge nüüd naerge, aga mul oli lõpunäitust üles pannes tuline kahju, et ma ei ole kolmkümmend aastat noorem ja viiskümmend kilo kergem. Vastasel juhul oleksin ostnud tema tehtud komplektikese ja selle kohapeal selga pannud. Kuna ma olen aga vana ja paks, siis ma ostsin midagi eakohasemat- Ira teeb ka lahedaid suuri kotte. Mugavaid. Funktsionaalseid. Ilusaid kah veel. Minu kott on nii suur näiteks, et ma võin sinna rahus pere söögikraami ära panna ja ta ei näe välja nagu oomaigaad. Ja õlal istub hästi.

Ira Sergejeva on TuuniKa nime taga toimetav usin naine, kes loob lastele riideid juba kasutatud tekstiilidest. Võiks arvata, et ei midagi uut päikese all, aga tema tehtud asjad on väga hea maitse ja silmaga kokku pandud ning tehniliselt laitmatud. Iral ei ole küll kodulehte, kuid mul on hea meel, et tema Facebooki kontole on tekkinud pilte ja kel huvi, et pisipiiga või noormees käiks riides põnevalt, šikilt ja mis peamine- eriliselt, siis leidke tee Irani. Soe soovitus :-)

Ja teine soe soovitus, õigemini küll päris palav kohe on visata pilk peale Kristi Jõeste värskele blogipostile, kus kaks kaunist kotti silma rõõmustavad. Ma olin kommentaari jättes täiesti siiras, sest minu õmblemisepisik sai jälle kord üles turgutatud ja nähes nii häid ideid tuli palju-palju-palju mõtteid, mida tahan juba ammu teha. Mul on varutud linaseid ribasid otse vabrikust, mul on varutud kauneid siidsarisid (pärissiidist ikka) ja saride ribasid ning mul on ligi 35 kampsunit karbi sees lõikumise ootel... Mmm, mõnus, milline sodiladu! Aga ma ei saa praegu endale õmblemise luksust lubada, sest koon pöörase kiiruga salle.

Olgu, lähen rahunen nüüd ja püüan unustada, millisesse kappi on õmblusmasin pakitud. Alustatud sai paari tunni eest suure rätiga ja olen ammu juba mõelnud, et milline blogimühakas ma olen- ei pilte, ei kuduseiklusi, ei midagi. Oleks tõesti aeg end parandada, eksole? Või siis ikkagi tööle panna see neljapäevane nipinurk, millest üksvahe siin mõlgutasin? Tasub mõtlemist.

Ütle mulle, kes sa olid eelmises elus?

Või siis piltidele vaadates võib küsida hoopis: "Ütle mulle, mis sa olid eelmises elus?". Abraca-tabra ja kampsunitest said kindad. Õigemini nagu ma neid hellitavalt nimetan, kindavarred.

(Vasakult teine paar müüdud)

 Nende tegemisega olen end juba mõnda aega lõbustanud ja tulemused muutuvad järjest paremaks. Igavesti põnevad varred on- töötasin välja lõike, timmisin seda mitmes versioonis, et saaks ikka korralikult kumer ja käe järgi pöidlaosa. Ise õmblesin, ise äärestasin, ise heegeldasin, enne seda veel vanutasin. Ise panin peale pildid- kas siis endatehtud siidimaalitükid või töödeldud ja kangale prinditud ilupildikesed. Ja ega need ilupildikesed pole mingid niisama pildikesed! Siin on eelmise sajandi alguse moejooniseid, näiteks aastast 1922. Harrodsi kaubamaja reklaamkataloogi kaas kolmekümnendatest (Vogue 1922 on mul veel riiulis tagavaraks), postkaardid romantiliste mandoliinimängijatega eelmise sajandi algusest ja tuleb tunnistada pattu, ka ühe sigaretipakipildi toppisin jälle sisse ;-) Ja sodist käevõrude pildi kah.

(Parempoolne paar müüdud)

Et fantaasia vahel ülepea lööb, siis võtsin kohati ka rahulikumalt ja jätsin mõned kindad lihtsalt kaunilt niisama. Sest kui sul eelmises elus oli ikka hoole ja armastusega tehtud muster seljas, siis miks mitte sama kaunina sündida uude ellu? Materjalid on hoolsalt valitud, selle eest tuleb tänada maakoha kaltsukat. Meie küla Välja-tänava-kaubamaja, nagu ma hellitavalt nimetan. Linnas, ma kardan, sellist teenindust ja hinda ei saa. Kinnaste hulka on sattunud siis poolangoorakampsuneid, tutikaid meriinokampsuneid ja muudki mõnusat. Osad paarid on paksud ja soojad, osad puhta peened, edevad ja kergelt karvased.

Ilm on varsti selline, et kannatab kindavartega käia küll. Mul olid detsembrini poolkindad käes ja autoga sõites ning poes käies eelistan praegu ka sõrmedeta kinnast. Lihtsalt käigud tuleb nii plaanida, et külm ei jõuaks hakata :-) Vanaema tarkus, et ilu nõuab ohvreid pole päris minu rida... (tema rääkis seda alates sellest ajast, kui vene ajal keemilist lokki tehes pooled juuksed olid ühel külanaisel peas ära kõrbenud)

(Parempoolne paar müüdud)

Nagu arvata võib, ei kavatse ma neid 30+ paari kindaid ise ära kanda. Teen neid pigem juurde, sest see on nii lõbus. Et on siis saadaval ja kui mõte tekkis, mõõda ära oma käelaba laius pöidla juurest ja kirjuta soovist liina.rees@gmail.com. Kõrval, Etsy poes on nad ka, aga ära sealt hindu vaata, otse küsides saab pildiga kinda 12 ja pildita kinda 7 euroga, Kui sul näiteks on mõni pilt, mida kindale tahaksid, siis ka see võib võimalik olla. Arutamise koht. Tegelikult neid peab ise nägema, nad on ikka palju püssimad, kui pildil paistavad...
Ja kui juba reklaamimiseks läks, siis sel nädalavahetusel on Raplas Haapsalu salli kursus, kus kohti veel jagub.

Näitus avatud, kleit valmis!

English text soon, not today...

 

 Käsitööga Tööle2 Pärnu õppegrupi lõpunäituselt, tootearenduse ja protsessi lõputööd ja kavandid.

Nagu pealkiri ütleb, on eesmärk saavutatud. Kõik see, millega ma viimased 20 päeva olen teid pisut pinges hoidnud ja ennast palju pinges hoidnud, on leidnud väljundi. Näitus on avatud ja kleit sai kenasti õigeks ajaks valmis. Edasi pisut lähemalt...

Selline oli mu kleidi algne kavand. Nagu tavaliselt, tulevad muudatused töö käigus ja nii muutus rinnaosa motiiv kohe, kui ma ei suutnud leida head lõiget. Ma nimelt ei unistanudki sellest, et ka lõike täielikult ise konstrueerin, vanad head Burdad aitasid hädast välja. Nagu paaril viimasel päeval selgus, oleks ma pidanud juba alguses mõtlema sellele, et ma pole maailma parim õmbleja ja kangapoodidest ei leia seda mida vaja siis kui vaja, aga see on protsessi nö kehvem pool. Alustuseks räägiks ikka paremast poolest.

Kleit on kootud kasutades eri ajastutest pärit Haapsalu sallides kasutatud mustreid. Allservas on Linda Elgase rätiraamatust pärit poort, millist ma olen juba varemalt kasutanud ja mida ma väga armastan. Tegemist siis kaheksakandade motiiviga, mis oma  "taktimõõduga" on nii super. Vähemalt minuarvates.Arvatavasti koon ma seda ikka veel.

Seelikupaanid said laiemad ja konkreetsemad kui algsel kavandil, piki seelikut jooksvat pitsikirja vähem ja neile panin allossa mustrimotiivi  Pitsiliste Koekirjade raamatust, tegemist samuti rätipoordiga. Kogu kleiti ja neid nimetatud mustreid aga hoiab koos, lisaks ühendab ja eraldab lillemotiiv Olga Jasnovidovalt. Täiesti uus ja verivärske muster, mida mul on au olnud kududa esimesena.

Sellel pildil on näha natukene minu nö proovilappi st salli, millel Olga muster sisse kootud. Mustri nimi Daisies in diagonal ning leiate selle meie pitsiblogist www.newlace.blogspot.com. Proovilapp tuli kududa just nii suur, et näha, kas ja kuidas kudumiskäekiri selle mustriga muutuda võib, et mitte pärast valmis kleiti venitama asudes üllatuste osaliseks saada. Selles lillemotiivis tuleb õie keskel kududa kokku seitse silmust, samas neist seitse välja kududes. Sellise võttega muutub silmuste arv sentimeetril ikka oluliselt palju võrreldes tavalise koega. Suure proovilapi kudumine seega oli õigustatud ja nagu näha, niisama ta seisma ei jäänud. Sall on ilusti täienduseks kleidile, mis muidu on õlgu paljaks jättev ja mille rõhk sai pandud just allosale.

Nii, numbreid nüüd ka. Mulle kudumise juures alati meeldib puistata sellised üllatavana tunudvaid numbeid, mis töö käigus märkamatult tekkivad.
*Ma kudusin kleiti ümmarguselt 65 tundi, millest 40 kulus allosa mustrile.
*Vardad 2,75, lõng peenvillane 2/28
*Kleidis on 2284 nuppu (varem arvestasin natuke valesti ja teadsin, et natuke alla 2500. Praegu lugesin mustrikorduste pealt ja lõikelt arvutatuna täpselt. Vabandan eksitamast...).
*Õmblesin kleiti enam kui 12 tundi, iga kootud detaili kinnitasin käsitsi kas aluskleidile või omavahel.
*Kangast otsides kõndisin Tallinnas maha pikki kilomeetried ning viskoosisegune kangas, vooder ja tarvikud maksid 66EURi (1032 krooni vanas vääringus).
*Ja mis kõige olulisem- ma sain selle kõigega hakkama vähem, kui 20 päeva jooksul! Muu elu sai ka elatud, lapsed kantseldatud, äriplaangi lõpuni kirjutatud ja paar päeva niisama oldud.

Kui kleit oli valmis kootud, järgnes tegelikult protsessi raskem osa. Leida tuli sobiv ja luksuslik kangas ning kleit kokku panna ja valmis õmmelda. Pärast viimast jõudsin ma järeldusele, et olen ikka oluliselt osavam varrastega ja tulevased kleidid peaks õmblema rätsep või õmbleja :-) Kanga otsimisel oli kriteeriumiks see, et ei mingit polüestrit, vaja on luksuslikku ja ihusõbralikku materjali- kas siid puuvillaga, toorsiid või midagi viskoosist/viskoosiga. Suurtest kangapoodidest nagu Kangadžungel ja Abakhan lahkusin ma tühjade kätega (neil lihtsalt ei ole sellised häid materjale, uskumatu, eksole!), TrendTekstiilis ei olnud kas õiget värvi või ei hakanud rahakott mu soovidele ja lõppeks leidsin kanga väikesest kauplusest Solveig Tekstiilid, kus oli rõõmus ja sõbralik müüja, täpne vastand suurte poodide teenindajatele. Kui te nüüd pilti vaatate, siis on näha nii armas vanaroosa, kui ka sissekootud kuldselt helendav  toon.

Kõiki meie grupi näitusepilte näete minu Flickri albumist. Aga alati on oma silm kuningas ning elus asi ikka elus asi. Näitus on avatud homme õhtuni ja mina ise kohal homme kahest viieni, väikeste vaheaegadega. Tulge külla!

Oli tore suur töö. Meelest on juba läinud kaks kaheteist-tunnist kudumispäeva, kus nii käed kui silmad said proovile pandud. Ma arvan, et see ei ole mu viimane kleit. Tuleb julgeda unistada ja oma unistusi ellu viia! Ja end proovile panna ;-)))

Sõrmustepadi...

55 aastat tagasi, siis kui abiellumisel oli veel "teine maik" man /võrreldes näiteks Vaprate ja Ilusatega/, said kokku kaks inimest. Kokku nad jäid ja on koos siiani. Armas, kas pole!

Mul oli austav ülesanne teha sõrmustepadi oma kolleegi vanemate orhideepulmadeks. Selline ta sai, väga hoolsalt tehtud ja ülimalt soliidne.

Palju õnne!

Ohhh, ma juba arvasin, et ei oskagi enam õmmelda... Millal ma viimati õmblesin? Ei mäleta.