Showing posts with label ERMi konkurss. Show all posts
Showing posts with label ERMi konkurss. Show all posts

Tuesday, January 3, 2012

Milline oli aasta 2011?

Käsitööblogijate aastakokkuvõtteid lugeda on olnud väga põnev. Inimesed on ilusad ja head, tegemised usinad! Kuna see aasta oli minu elus tegelikult üks olulisemaid ja pöördelisemaid, siis otsustasin ka ise pilgu möödunule visata. Abiks blogi ja nüüd juba vana märkmik.

Jaanuar- aasta algas kannatuse proovilepanekuga. Mandliteoperatsioon, mis oli vajalik ja läks imehästi, kuid jäi meelde vaid halva küljega ning usin sõidueksamiks harjutamine meetriste hangede vahel ning libedate teeoludega. Aga hakkama sain! Märkmik on kirju: töövahetused, kool... Käsitöise poole pealt kudusin usinalt proovilappe uue blogi tarvis, mis Olga Jasnovidovaga sai avatud kuu lõpul. www.newlace.blogspot.com, mäletate, eksole :-) Et ootajate aeg pikk poleks, avaldasin ka ühe mustri, mis varasemast tagavaraks oli. Leivarätt, see haapsalumaiguline. Jaanuari jäid ka Muhu Täht ja Muhu Südamed.



Veebruar- teisel katsel sain ARKi eksami sooritatud ja minust sai täieõiguslik roolikeeraja. Saladuskatte all ütlen, et linnasid kardan ma ikka kui tuld. Korra Pärnus olen sõitnud, aga... no ei ole linnad minu jaoks.
Usinalt sai kootud, valmis järjekordne Ruby-kampsun. Koolitööks tegin gobelääni, mida sai viimati proovitud pool elu tagasi. Kes tahab aega kulutada või midagi täielikult unustada, tehke kindlasti gobelääntehnikas midagi. Veebruar oli ka see aeg, kui ma julgesin esimest korda valju häälega välja öelda, et ma jätan palgatöö ja pühendungi käsitööle. Palju mul toetajaid polnud ja jänes oli ka püksis, aga see oli parim otsus aastal 2011!




 
Märts- taas kimbutasid mind terviseprobleemid. Kui muidu terve inimene satub järsku kiirabisse, siis on see halb märk. Süda tegi muret ning tagantjärele olen ma endale aru andnud, et pinget oli liiga palju. Ma tahtsin tubli olla nii palgatööl kui koolis ja ka käsitöisel rindel.
Hästi tore oli, et kudumiskoolitust puudutavale küsimustikule sain hulga toredaid ja asjalikke vastuseid ning see andis julgust selle mõttega edasi minna.  Pille, kes blogimaailmas on ka Sallihulluna tuntud, kudus mu Muhu Tähe ning jällekord mu süda sulas :-) Kuu lõppes ERMi konkursile esitatud salliprojektiga. Posti pealkirjaks panin "1976/1981/2011", kusjuures see esimene number on ka mu enda väljalaskeaasta.

Aprill- oli vahva ja põnev kuu, mille parim osa oli mitmepäevane käsitööreis Saaremaale. Aasta esimese laadana märkisin Vabaõhumuuseumi laada, mis ei olnud ärilises mõttes küll väga väärt, aga kust sain mõned toredad kontaktid.
Kooli lõpuni ja lõpunäituseni oli jäänud vähem kui kuu, kui ma end kätte võtsin ja julgelt kuulutasin, et saab ka üle varju hüpatud, kui vaja. Saab tehtud pitskleit ideest kuni viimase lihvini. Kahekümne päevaga!

Mai- pöörane kuu, pöörane kuu! Alates viiendast maist jätsin jumalaga oma seniste töökaaslastega  ja sammusin edasi oma rada. Käsitööga Tööle 2 sai lõpetatud, äriplaan kaitstud ning ka kleit jõudis lõpunäituseks valmis. Terve kuu oligi üks pöörane kihutamine selle nimel, et kaitsta oma kuduja-au, ise ju lugesite ning olite tunnistajaks :-) Kleit sai valmis, on jätkuvalt popp ja  läheb ka selle kuu lõpus taas näitusele.
Juuni- sellest kuust alates leiab nii Vabaõhumuuseumi kui ERMi poest minu salle müügist. Minu jaoks on auasi, et saan oma salle sellistes kohtades näidata ja müüa. Kuu keskpaigas sai kohtutud toredate kudujatega, kes Carla ja Hillyga Eestisse reisisid. Ühe inglise härrasmehe käel on sellest ajast ka minu salli järgi tehtud tätoveering (hirmus naljakas mõelda...). Juunis kudusin ka ära oma 50.nda salli, mida pean omaette murdepunktiks. Arvasin, et ega enne seda mul pole teistele küll midagi rääkida, pärast seda numbrit võib öelda, et olen nagu natuke midagi juba teinud ning kogemusi korjanud ning võin ka teistele kudumisest rääkida. Praktiku seisukohalt, sest õpetajaharidust mul pole ja ei tule :-)
Heegeldasin valmis kauni kleidi ja ma olen väga rõõmus, et tänu sellele kleidile kohtusin ühe toredama kliendiga, kes sel aastal on mul olnud. 


Juuli- kuu, mis oli kirev kui pühademuna. Sai külastatud vabaõhukontserte, taibatud järsku, et pisitütrest on saanud noor preili ja avardatud oma silmapiiri mitmelgi muul moel. Algas see kuu põrgukuumuse ja Hansapäevadega Pärnus. Oli põnev aeg. Lauraga leidsime tee Pärnus Vuhti Galeriisse, mis on üks äraütlemata põnev koht.  Kudusin suure kuuma kiuste valmis peene ristimiskleidi ja alustasin pruudikleidi kudumist Margitile. Kuigi ma ei ole eraldi ära märkinud siin salle, siis need valmisid järjekindlalt ja näiteks Silvia kirja on nüüd kootud juba enam, kui kümne salli jagu. Aga jah, nii peenet kleiti kui oli Tristan-Thori ristimiskleit, pole rohkem teinudki...



August- see kuu on minu jaoks oluline vähemasti viimastel aastatel ühe päeva poolest. Pole kolme korda vaja arvata, et Haapsalu Salli Päevast käib jutt. Seekord, oli see siis saatuse sõrm või tont teab mis, ma Haapsallu ei saanud. Suure palava kiuste sai palju sõidetud ja reisitud ning alustasin kudumiskursustega. Veel meisterdasime usinate naistega pudelililli ja muidugi ma kudusin, kudusin ja kudusin. Lõppkokkuvõttes kudusin ka sel kuul kleidi, isegi kaks. Väike Laura Itaalias sai ristimiskleidi ning Margit abiellus minu kootud kleidis.






September- uus kooliaasta tõi mind taas koolipinki. Käsitööga Tööle2, viimast aastat. Seitse kuud on sobilik aeg, ei jõua ära tüdineda :-) Taas logises mu tervis pisut ning vajas kõpitsemist, aga ei midagi hullu. Kõigest kuduja kaelakangus. Algajate värk, ei oska veel oma keha "lugeda" ja pingutan kohati üle. Kuu märksõnadeks oli veel Etsy-poe kohendamine ja taas käimalükkamine ning taaskasutusehete tegemine. Ja suhtlemine Haapsalu-rahvaga. Üldse oli üks segane ja närviline kuu, tagantjärele oskan süüdistada vaid kehva tähtedeseisu ja liigset südamesse võtmist teemade puhul, mis mulle korda lähevad.



Oktoober- oli reise siia ja sinna, mitmeid koolitusi. Neid kudumise omi. Jäin väga rahule, sest minu kursustele satuvad alati väga motiveeritud ja usinad kudujad. Aitäh, kes te käisite! Haapsalus oli sallitoa hooaja lõpetamine, kus sain rääkida neist asjust, mis interneti-inimesena südamel kannan. Ja muidugi eraldi märk oli Haapsalu räti raamatu ilmumine, väga oluline sündmus minu jaoks. Kuu keskel panin üle oma esimese, päris-ainult-minu näituse. See oli eksprompt pakkumine ja kahepäevase ettevalmistusega ettevõtmine, aga lõppkokkuvõttes väga eduline ja vahva. Külastasin Setomaad, selle parimaid käsitööpaiku ja Lindora laata. See viimane oli ikka päris äge.

November- kui aasta alguses ei julgenud unistada, siis aasta lõpus olin juba julgem ja mõtlesin, et võiks ju olla ka oma käsitööpesa. Koju ei mahu lihtsalt varsti käsitööelu enam ära. Mardilaat, millel osalesin,  oli aasta üks olulisemaid sündmusi, kuigi ilma erilise ärieduta. Ma väga ei muretse, et laadal meeletult ei müü, sest kasu tuleb hoopis teisel moel- suhted, kontaktid, enda näitamine. Ka see on vajalik. Laadajärgse eufooria ja rõõmu tõmbas maha üks Maalehe ajakirjanik, kellele ma tema lollust ei suuda siiani andestada. Ma saan aru, et vähese kooliharidusega või vanadusest "ümaralt" mõtlevad inimesed ajavad sellist juttu, aga...ohhhh, vabandust, jälle läksin leili! Ei olnud plaanis. Samasse kuusse jäi ka täpselt vastupidine kogemus ajakirjandusega- kohaliku maakonnalehe ajakirjanik tegi minu käsitöölise teest ja eluvalikutest loo, mis Nädalise terve tagumise lehe hõivas ja oli väga armas. Ikka selle poolest, kuidas oli kirjutatud, persooni armastan ma nagunii :-) Kudusin terve kuu hoolega, jälle kord pidi tulema üks kleit, aga sellele ei olnud määratud valmis saada. Ootab.

Detsember- lõputu lumeootus, aga abi ei miskit. Läbi vihma sai käidud siin ja seal kursuseid pidamas. Taaralinn oli tore, tervitused kudujatele! Ja Paidest sai alguse Haapsalu salli koolituste tuur. Ma olen alanud aasta plaaninud paljuski koolitustele, eks järgmises jaanuaris vaatab, kas oli tore ja kas jätkata. Jõuluaja veetsin plaanitult rahulikult, iga-aastase käsitööliste meeletu jõulupaanikaga sel aastal ei ühinenud. Meelega.
Ja kogu kuu oli käsil üks salajane projekt, millest räägin siis, kui ta sündinud on ja ühe kirjastuse abil ilmavalgust näeb. Ootusaega jäi igatahes viis tokki maavillast ja ligi 70 tundi kudumist (arvestus on küll umbkaudne praegu, aga suurusjärk peaks olema sinnakanti). 

Kokkuvõttes ma võin öelda, et oli rikas ja tore aasta. Kirev. Kohati isegi liiga kirev mu aeglase loomuse kohta. Põhiline on aga, et ma kohtasin palju uusi inimesi ja palju tohutult toredaid käsitööinimesi! Maailm avardus, et ragin taga. Ja patsutan endale õlale, et selle julge sammu ette võtsin ning end nüüd käsitööliste ridadesse lugeda võin. Ma ei tea, kas peaks lisama hoiatuse ka, et ärge seda kodus järgi tehke või pigem mitte...?

HEAD UUT AASTAT, KALLID SÕBRAD!  TULGU SEE EDUKAS JA SOOVIDE TÄITUMISE AASTA! ÕNNE JA RAHU JA RÕÕMU TEILE!

Friday, May 27, 2011

Läksid poodi...

Nii, täna läksid sallid Tartu poole teele.
Kes soovib, saab neid osta Eesti Rahva Muuseumi kauplusest.
Muidu käib vilgas kuduelu ja alles nüüd, pea kuu aega hiljem, on kohale jõudnud teadmine, et ma ei pea enam tööle minema! Juhhuu, lahe! Aga muide, koduse inimese elu võib ka väga väsitav olla :-))
ERMis on homme see vahva päev, kui muu hulgas avatakse näitus "Minu lemmik ERMi kogudest" töödest ja tehakse teatavaks ka konkursi võitja. Kahjuks ei saa ma nii pika ja kuluka vahemaa tõttu osaleda (seda enam, et tegelikult olen homme ühel matusel). Küll aga pean pöialt, et ehk õnn naeratab ja ma saan võimaluse autasuks kuulutatud tasuta kopeerimiskordi kasutada... Ja kui ei võidagi, siis kindlasti olen rõõmus, et üldse selline konkurss korraldati ja palju vahvaid töid kogunes. Minge näitusele, kes saab!

Wednesday, March 30, 2011

ERMi konkursi töö- Haapsalu sall "1976/1981/2011"

Oma elus olen konkurssidel osalenud väga vähe ja tegelikult mulle võistlusmoment kui selline ei meeldi. Küll aga meeldis mulle tohutult idee luua käsitööese muuseumieksponaadi järgi. ERMi konkurssi ei võta ma kui konkurssi, vaid kui suurepärast võimalust.

Jaanuaris, kui ERMis päevakese viitsin, mõtlesin ja plaanisin üht, aga märtsi lõpus on tulemus sootuks teine, mis algselt mõeldud... Ka muuseumis pöörasin kogu tähelepanu Haapsalu salli teemale (minu puhul tüüpiline), kuid konkursitöö tegin mitte seal tehtud jooniste järgi, vaid kõigest neti kaudu leitud foto põhjal.
ERMi kogust internetis avaldatud foto A851:2127

Foto on pärist elektroonilisest muuseumikogust ja pälvis mu tähelepanu kohe. Muster nimelt ei ole Haapsalu sallide nö hittide hulgast, on pigem harvaesinev. Õigupoolest ei suutnud ma seda mustrit leida ei Edasi/Reimanni Haapsalu salli raamatust ega ka kudujate kuldvaramust Pitsilised Koekirjad. Kui ma nüüd halvasti otsisin, siis antagu mulle andeks. Täiesti kogemata juhtusin sedasama sallimustrit kohtama hoopis ühes ajakirjas, mis on sama vana kui ma ise. 1976 aastl ilmus venekeelne Käsitöö numbriga 11 ja seal oli mudeli juures ka koekiri.
Ajakiri Käsitöö 11/1976
Kui ma neid kahte materjali vaatasin, siis tekitasid need minus mitmeid ja kohati vastakaid mõtteid. Esiteks muidugi see äärepitsiteema, mis Haapsalu salli puhul alati fookuses on ja teinekord hinge kraapima jääb. Tõelist fänni peaksid need kaks ajaloohõngulist pilti õlgu võdistama ajama- missugused servad, milline viimistlus!!? Kuna mina olen ka fänn, aga juuksekarva lõhkiajamine ei ole mu tugevamaid külgi, siis võtsin asja kergemalt ja otsustasin, et minu tehtud sall saab täiesti vabalt valitud servapitsi. Nagunii otsustasin, et täpselt originaali ma kopeerida ei saa, sest ma ei suutnud leida võimalust uuesti nende kuude jooksul Tartusse sõita.

Teine emotsioon, mis nende piltide juures tekkis, oli et muster iseenesest on "iseloomuga", aga tulemus kuidagi lahja. See on täielikult vaid mu subjektiinve arvamus, sallid fotodel ON ausad ja väärikad, aga nagu ma ütlesin, siis koekiri hakkas minuga juba idee alguses oma keelt rääkima. Rääkis ta seda, et palun koo mind nii, et minust jääks tugev ja jõuline mulje! Palun vali selline materjal, millest ei oleks kellelgi võimalik mööda vaadata! 

Konkursiks kootud sall 2011

Nagu pildilt näha, tegingi ma just seda- valisin silmahakkava värvitooniga peenvillase sallilõnga ja kudusin rõõmuga. Muide, selle mustri kudumine oli üllatavalt ajamahukas! Ei edenenud kiiresti, kuigi peaks olema täiesti võrreldav mistahes piibelehekirjaga.Salli mõõdud said peaaegu traditsioonilised 64X180cm

Konkursiks kootud sall 2011
Kuigi ma ei ole ERMi originaali oma käega katsunud, siis oli mulle ikkagi abiks ka muuseumi info. Loodan, et materjalide digitaliseerimine jätkub, nii jõuab muuseum ka koju kätte ja teeb meie kõigi elu pisut rikkamaks. Selle posti esimese pildi juurde käib järgmine info:

    originaal
Lisanumbrid    korjamisraamatu number: 439 XIII; toote artikkel: 1443
Säilivus    määramata
Eraldatavad osad    

    * Tehnika kudumine (varrastel kootud pitsilises koes peenvillasest ühekordselt korrutatud lõngast)
    * Materjal villane (varrastel kootud pitsilises koes peenvillasest ühekordselt korrutatud lõngast)
    * Värvus valge (varrastel kootud pitsilises koes peenvillasest ühekordselt korrutatud lõngast)
    * Mõõdud laius: 57 cm; pikkus: 177 cm     Topograafiline ERM: UKU
KVISi kohakataloogi tekst     RMK "Uku" art. 1443.
    
füüsiline kirjeldus     Sall on ristkülikukujuline, geomeetrilise mustriga, sakilise äärega.
    tempel/ etikett/ märk     
Atsetaadist pesupaelale on trükitud UKU logo ja kiri ENSV KTM "UKU" Tallinn,

ART 1443, SORT I, HIND (kustunud). Veel on etiketil aastaring, keskel arv 81.
    
kommentaar     A 851:2123-2283 on RMK "Uku" muuseumifondi esemed.

Nagu mulle kohane, olen töö esitamisega jäänud viimasele ajahetkele :-) Vanale koerale ei hakka uued trikid külge, mis teha! Ööpäeva kahekümne viies tund on alati mu sõber olnud... Eelviimasel päeval lähevad siis teele digipildid ja kuna mul on nii hea meel tehtud töö üle, siis saadan ka valmis salli veel tänase postiga Tartusse. Loodan, et homseks saab ta kohale.

Jääbki veel vaid korrata lauset, mida ma viimase paari aasta jooksul olen palju lausunud- ma armastan Haapsalu salle!

Friday, January 7, 2011

ERMi konkurss ja pisikest põnevust veel...

 Kui sul uue aasta hakul on juhtumisi natuke igav või oled lihtsalt ammu oodanud vahvat käsitööalast väljakustet, siis leidub muuseumil midagi sinu jaoks. Jah, just Eesti Rahva Muuseum on otsustanud käsitöösõbrad kihevile ajada! Algas konkurss Minu lemmik Eesti Rahva muuseumi kogudest. Mina otsustasin pärast pisikest mõtlemist osaleda. Veel ei kahetse :-)

Uuri asja!

Vanade ja väga vanade asjade lummuses internetis liikudes sattusin juhuslikult  põneva kirjutise peale. Pildil on pisike kindaräbal, mis pärineb Eestist ja lausa 13. sajandist. Vaata aga vaata, vahva räbal suudab maailma kuduinimeste tähelepanu võita! Lugege alates leheküljest 4 (klõpsake ajakiri suureks, on väga mugav lugeda).
Kui ma õigesti aru sain, siis kirjutise autor Anneke Lyfflandil on sidemeid ka Eestiga...


Related Posts with Thumbnails