7 päeva veel...

Päris lootusetu mu pingutamine pole, aga jooksen ajaga võidu. Lisaks kudumisele tuleb mul kirjutada lõpuni äriplaan, mida reedel kaitsta ja selle seitsme päeva sees on ka üks koolipäev.

Aga pool kleiti on tegelikult kenasti valmis saanud. Kahel päeval olen kudunud väikeste vaheaaegadega kummalgi päeval  kümme tundi ja see ei meeldi mulle tegelikult üldse. Töövahend (ehk siis ma ise) muutub kangeks! Käed veel väga märku ei anna, küll on aga tunda, et tuleks rohkem kõndida...

Pool kleidist ootab nüüd, millal saaks pestud ja venitatud. Tundub, et mõõdu järgi kudumine on õnnestunud, kuigi tegelikult saab seda hinnata küll alles siis, kui kleit koos ja natuke omas raskuses seisnud/veninud. Allosa, mida pelgasin nuppude rohkuse tõttu väga raskeks, polegi üldse raske ja tahaks loota, et ma ei pea kleiti kogu pikuses aluskleidile kinnitama. Eks see muidugi selgub, kui tükid sirged, valmis ja kokku panemist ootamas. Igatahes tähendaks see veel tunde ja tunde vaikset nokkimist, mida ma kuidagi ei tahaks...

Pikalt mõtlesin, millist mustrit kasutada mustripaanide allosas. Küll valisin Lindakirja Haapsalu salli raamatust, küll midagi muud Pitsilistest koekirjadest. Kolm-neli valikut panin ühele hetkel lihtsalt kõrvale, kuna ükski ei tundunud okei olevat ja lisasin sinna lihtsa motiivi Pitsiliste Koekirjade tagumisest sektsioonist + et asjakohane oleks, siis mõned Olga lilled ümberringi. Vist ei kukkunudki kõige kehvemini välja, kuigi pabistasin algul palju ruumikasutuse üle ja selle motiivi sobimise üle nii intensiivse allosa mustriga.

Nüüd vajan vaid vastupidavust, et kududa valmis teise tüki pikk sirge. Mustriosa on tehtud ja no ei ole lõbus seda labast pinda kududa. Teinekord võtan veel suurema suutäie ampsata ja teen kleidi, mis üleni tihedalt mustriline. siis vähemalt ei hakka igav.

OK, see oli nali tegelikult ;-))
Kui ma saan kleidiga maha, siis võiks vahelduseks hoopis midagi eriliselt pisikest ja lihtsat kududa, et jälle end inimese moodi tundma hakata