Hansapäevad taas tulemas...

Kuigi mulle mitte üks põrm ei sobi praegune kuum aeg, leiab mind siiski homme ja ülehomme Pärnust Hansalaadalt.

Pealava kõrvale saab üles pandud Isetegija.net foorumlaste telk, kus plaanis lisaks kauplemisele ka öökudumine.

Kõik, kes tahavad näiteks sallijuttu puhuda või küsida tulevaste kursuste kohta, asuge ligi ja võtke mul nööbist. Selle pildi järgi peaksin olema tuvastatav küll, kuigi homme seda salli mu õlgadel ei kohta. Sall on müügis Pärnus Vuhti Galeriis, mis on nii lahe koht, et tasuks eraldi kirjutamist ja tutvustamist kohe. Minge vaatama, asub muide Ringi 40, laada-ala kõrval peaaegu.

Selle pildi tegemise au on Isetegija.net-is okkalise nime taga leiduval toredal naisel, kelle pärisnime leiab pildi allservast. Tal on ka blogi, kus juba teemade pealkirjad on vahvad, jutust rääkimata- Guntsi&Tizaini blogi! Käsitöö hindade üle pea vaevajatel palun hoolega lugeda matemaatika-eri rubriiki tema blogis. Nii lihtne, eksole!

Kui teil on vajadus hea foto järgi, siis julgen teda küll soovitada pildistama, sest kes teaks paremini kui ma ise, milline tol päeval tegelikult välja nägin ja kui raske oli selga sirgena hoida... Tervitan sind, Helen! :-)

N.B. Kes tahab sallilõnga osta, siis otsige mind kindlasti üles! Võtan kaasa mõne kera väga kvaliteetset peenvillast ja annan selle rõõmuga kudujatele ära.

Kaunis inimene kauni kleidiga, muud juttu kah...

Foto Moilt

Pildilt on näha, et minu esimene öövahetus käsitöölise elus vääris iga magamata hetke. Nagu kombeks, kleit valmis eelviimasel hetkel ning viimasel hetkel selgus, et kuigi Cargoga peaks kodulehe andmeil Märjamaalt saama Tallinna poole pakki saata, ei ole seda teenust juba jaanuarist alates. Jäi vaid hambad ristis õhata, et "nii armas!" ning ise linna poole vurada.

Ma olen praegusel eluhetkel väga täpselt oma tegevused ära planeerinud ja nii lõi väikese Jakobi haiguse tõttu segipööratud  nädal mõned plaanid paigast. Sestap ka too esimene öövahetus :-) Naljaga õhkasin, et palju mugavam, kui öövahetused mu vanal töökohal. Kodus lebad töötamise ajal diivanil, sööd ja suitsetad mil iganes soovid ning üleüldse tundub selliselt tehtud öötöö mõnusam.

Eks ma tegelikult  armastan muidu ka tegutsemist  varastel öötundidel. Harva, kui enne kella ühte magama lähen. Öötunnid on kuidagi eriliselt magusad varda veeretamiseks või netis ringivaatamiseks. Kunagi lapsena tegin aga sellist pättust, et lugesin öö läbi. Tõenäoliselt juhtus see ka enne jaani, sest mäletan, kuidas pimeduse pärast pidin pausi pidama vaid tunnike-poolteist. Põnevus, mis raamatus edasi saab, ei lasknud uinuda. Vanaema ei lubanud mul öösiti lugeda, aga ega kire vastu saa. Kommid ja lugemine- need olid mu nõrkuseks lapsena! Kommid on siiani, aga lugemisega on viimastel aastatel natuke kehvasti...

Soovin kleidile pikka iga! Ja tänan Moid, et ta mind kleiditegijaks valis! Pikka iga ja kõike head ka kolmele sallile, mis vahepeal valmis said ning kohe poodi läksid. Isegi pilti ei viitsinud teha, sest uusi mustreid minu jaoks nende hulgas polnud. Vana ja armastatud Silvia kiri, veel vanem ja armastatum pööratud piibeleht ning misse kolmas nüüd oligi...? Märkmeraamat ütleb, et karukellakiri. Ah jaa, luiskasin, too viimane siiski oli mul esimest korda kududa. Pilt Etsy poest, kus ta kohe ka Ameerikamaale rändas.

Märkmeraamatul on siinkohal väga oluline roll. Ta ütleb mulle, et kohe-kohe on täis saamas 50 pitsilist salli. See number on oluline, kuna ma seadsin endale sellise verstaposti, et enne ei hakka kursuseid korraldama ega muidu tähtsat panema, kui olen vähemasti viiskümmend salli ära teinud. Kogemus on see, mis kududes loeb! Ainult raamatutarkus ei aita käsitöölist edasi- selline on minu seisukoht. Lükaku ümber, kes julgeb! Mõne ämbri peab ka möödaminnes ära astuma, muidu ei tea ju teisi hoiatada... Õigus, eksole?!

Ühe salli lugu...

English text below...

Ühe salliga võib palju vahvat juhtuda. Algatuseks virutab üks venekeelne sait luba küsimata mu blogist pildi sallidest ja kirjutab, et näe, vaat kus ERMis eksponeeritud sallid! Mina siis panen alla kommentaari, et vabandust, aga tegemist ei ole ERMiga, see on minu elutuba. Pärast kommentaari kümne minuti jooksul koristatakse postitus igaveseks. Sallid aga lähevad poodi ja algab nende uus elu.

Sometimes there can be adventures with a shawl, can you believe it?!  First some Russian site steals pictures from my blog and writes seriously, that this is Estonian National Museum. After my comments, that sorry, this is my living room, not Museum they delete this post. Funny, isn´t it?! But shawls I sent ERM shop and there is beginning of their new life.

Nii, sallid jõuavadki poodi ja ühel kenal päeval tuleb Silvia kirjaga sallile ostja. Viisakas ja kena väljanägemisega härra Inglismaalt. Kaks päeva pärast seda- üllatus missugune- kohtan ma härrat Tallinna linnas kohvikus Kompott toimunud kudumisüritusel! Sellega ei lõpe vahvad juhtumised ja salli seiklused. See sall saab härra Gerardi kaunistama, aga mitte nii, nagu arvaksite. Lugege, Carla kirjutab!

Okay, now are my shawls in ERM shop and one fine day comes a good-looking and pleasant English gentleman and buys shawl with Silvia-pattern. There is a big surprise for me to meet that gentleman two days after that in cafee Kompott in Tallinn!! So nice! But this is not last surprise- this shawl was for mister Gerard so inspirational that he makes something crazy... Yeah, look what Carla wrote about this!

Warm regards from me, dear Dutch knitters, and especially to mr Gerard!

Photo: CarlaM, from http://www.lifenknitting.net/

Kudumisürituseks aga oli üks väga vahva õpituba, kus Hollandlastest käsitöösõbrad kogunesid ja näitasid ka kohalikele, kuda kootakse Brioche tehnikas nii ühe- kui mitmevärviliselt. Monika-kes-ketrab on nimelt loonud armsa ja sõbraliku silla kahe maa nobenäppude vahel ning  külaskäigud kahel suvel ei jää arvatavasti mitte viimasteks.

Muide, meesterahvast kudumas näha oli super! ;-))
Seiklused missugused, kas pole?!

Kes teeb, see jõuab...

Seda vanarahvatarkust, mis pealkirjas, armastan ma ikka aeg-ajalt korrata. Kas siis endale, või teistele. Praegusel hetkel on nii, et muudkui teen ja teen, aga tunne on, et kuhugile oma tegemistega ei jõua. Palju töid on pooleli, palju töid on plaanimisjärgus. Eks see vist ole ka natuke nagu alguse-ehmatus, et nüüd tuleb pere toiduraha ju minu käte töödest. Õigemini oskusest neid tahtjatele müüa. Ei salga, et hirm on ikka nahas, aga see on vist ka loomulik.

Kui sissetulekutest rääkida, siis põrkasin täna taas ebameeldivuse otsa. Etsys on konto seotud Paypaliga, raha enda krediitkaardile kandmisega polnud probleeme. Aprillis sai aga kaart vahetatud ja algasid jamad. Küll ei hakanud Etsy sellega kokku ja küll Paypal, mitmepäevase muretsemise ja klahviklõbistamise läbi sain siiski asjad jonksu ning kuni tänaseni oli süda rahulik. Täna... täna siis juhtus see, et Paypalist ei õnnestunud teenitud raha endale üle kanda, kuna kaart, mille Swedbank mulle andis oli varasema Visa asemel MasterCard ja sellele ei saa summasid transportida. Saa sa siis nüüd aru, miks nõnda!? Kui ma siin kirjutamise lõpetan, siis kirjutan murest ka panka ja küsin, et kui uut lepingut pole sõlmitud ja arvenumbergi sama, siis miks kaart on teine. Kui sealt tuleb vastuseks, et see ka mõni kuremure, siis ma ei teagi, mida teha... Raha on, aga kätte ei saa. Ja millegipärast on mul tunne, et sealt tuleb see kuremure jutt...

Vahepeal olin tõesti blogi natuke hooletusse jätnud, aitäh usinale tagant torkijale üle-eelmise posti kommentaariumis, muidu poleks tänagi siia tulnud. Oleksin ehk heegeldanud. Just sedasama valget kleiti, mis peab valmis saama jaanipäevaks. Progress on olnud edukas, kogu planeeritud töö on sujunud just mustri ja lõike ja tellija suuruse järgi. Praegu olen takerdunud pisut varrukate kaenlaaluste juurde. Mõtlen kuidas teha nii, et töö ei jääks lokkima, vaid oleks perfekto. Sellise mustri  juures vajab natuke nuputamist.

Tegelikult sama kiire, kui selle kleidiga, on mul ka paari salliga. ERMis sai üks müüdud ja too peaks uue kodu leidma Inglismaal. Võimalik, et sellest sallist veel kuulete, kuna mul oli au ostjat ka paari päeva pärast kohata ühel vahval üritusel. Ja sellest vahvast üritusest ning seltskonnast tasub ka pikemalt pajatada, aga seda tõesti järgmisel korral.

P.S. Sööge vitamiine ja ärge võõrastega palju musutage- mingi jube ülemiste hingamisteede ja kurguviirus on liikvel! Murrab nii pisikesi lapsi kui ka täismehi, julma palavikuga muide. Meie peres juba kaks langenut. Pean vaid pöialt, et ise terveks jääks.

Iga suur teekond algab esimesest sammust...

Foto: Erle Tamme

Ma olen juba mõnda aega pidanud plaani, et tutvustada oma blogi kaudu ühte väga toredat inimest. Minu kursusekaaslast Laurat.

Nii, kui teil juba nüüd tekkis soov saada endale samasugune kaunis korsett nagu pildil, siis minge kohe postituse lõppu tema blogi viitele, kus tööd ja kontaktid. Edasi lugema võite pärast ka tulla...

Ma arvan, et ei liialda kui ütlen, et enamus asju on Lauras erilised. Esiteks on ta väga pikk ja sihvakas (minusugune masajalg mõtleb siinkohal pisarsilmi julmale saatusele ja ebaõiglusele), teiseks on ta kindlasti lugenud oluliselt rohkem filosoofiaraamatud kui mina ja kolmandaks on ta väga vahetu ja siiras suhtleja.

Aga peamine... vot peamine on see, et tal on julgust! Laural on julgust mõelda ja ka öelda, et ta tahab saada parimaks korsetimeistriks Eestis! Kui käia kuust kuusse sellise sihikindla inimesega koos kursustel, siis tahaks loota, et ka minule hakkas pisinatuke tema ambitsioonikust külge. Ei, ma ei mõtle, et hakkaks korsette tegema, ma mõtlen ikka seda, et tahe olla parim on vägev mootor tegevustele. Absoluutselt!

Kui nüüd veel asjast rääkida, siis mina sain Lauralt teada, et tegelikult kõik see, mida ma arvasin korsetindusest teadvat, on null. Ja enamus kaupa, mida korsettide nime all müüakse, on puhas saast. Tegelikult ka, uskuge mind! Korsetitegemine on tõeline kunst. Ja seda kunsti Laura valdab, selles ei kahelnud kooliaasta lõpuks meist keegi, ma arvan.

Hmm, kadestamisväärseid pilte jätkus tal portfooliosse panna...

Foto: Erle Tamme

Lõputööde näitusel olid meie tööd kõrvuti ja tundus nagu oleksid minu kleit ja tema korsetid omavahel hingesugulased. Umbes nii, et naine, kelle kapist leiab ühte neist, omab kindlasti ka teist...

Aga minge parem ise Laurale külla! Ta peab blogi, millel on (väga temalikult) eriline nimi DominaMirabilis. Kes tahab teada, mida see tähendab, siis lugeja leiab sealt ka sellele vastuse. Kui välja ei uuri, siis äkki jääb miljonimängus, kui küsitakse,  vastamata :-)))

Foto: Erle Tamme

Valge suvekleit Laurenilt

Ralph Lauren on 2011 kevad-suve kollektsiooni poetanud ühe erilise pärli. Heegeldatud kleit on oma  teostuselt heegeldajale paras pähkel (lahtituleval pildil liiguta kastikest, siis zoomib).Kui lähemalt vaatate, siis ei ole kohe kindlasti nii, et hakkad aga servast tegema ja muudkui punud. Detailid, üksikud õied- just see, mis hirmus ilus vaadata on- tuleb eraldi teha ja kokku panna.

Väikesed (tõenäoliselt Hiina) käekesed on neid kleite ka tiražeerinud ning poest saaks sellise  1584.79 EURi eest. 
 Ah jah, Eestisse nad ei saada...

Kui tahtmist on, saab ju sarnase heegeldada... Ei, päris täpset koopiat ma ei plaani teha, see poleks ka aus, aga midagi umbes-täpselt sellist on varsti sündimas.

Võtsin ette, et meenutada, kuidas see heegeldamine õigupoolest käiski :-)

Okei-okei, pool on tegelikult juba valmis ;-)))