On põhjust pühitseda

Foto: T.Tasa

Tõesti, napilt oleksin ma maha maganud tänase kuupäeva tähelepanemise! Milline vahva päev- tänasega on maitstud aasta käsitöölise leiba. Palju õnne mulle :-)

See aasta on olnud täiesti pöörane ja põnev. Et mitte seebimulle puhuda, siis ütlen ka, et pisut raske. Ei hakka omi tegevusi päris otsast ümber jutustama, aga tunnistan, et eesmärk oli joosta sisse hoog ja sellega ma toime tulin!

Selle aasta sisse jäi mu esimene personaalnäitus, kaks projekti ühele raamatule, mis veel pole ilmunud, üle kahekümne Haapsalu salli, uute mustrite kirjapanemine... Veel on minu jaoks väga oluline, et aasta jooksul ma tutvusin paljude väärt inimestega ja nägin, et maailm on ikka palju suurem kui oma väike tagahoov.  Ja see maailm on kohati pööraselt kirev ja ilus...

Juuresolev pilt räägib minu nädalavahetustest. Aastaga rääkisin enam kui 150le usinale naisele mida tähtsat tasub pitsi kududes silmas pidada. Süda on soe, sest see tegevus tundub mulle sobivat (meeldib küll), kuigi esimeste koolitustega oli natuke jänes ka püksis. Aga näidake mulle sündinud oraatorit-koolitajat, hahaa :-) 

Üsna oma tee alguses sain aru, et ega tavalist laadalt-laadale käsitöölist minust ei saa. Esiteks- ma ei viitsiks ja teiseks- mu peenike pits ei ole laadakaup. Ma olin aasta eest murelik, et kas leian üldse piisavalt rakendust, et perele toit lauale tuua. Praeguseks võin öelda, et kui oleks mul veel lisapaar käsi küljes, siis ka need vuraksid vahetpidamata. Peamine erinevus mu eelmisest, riigitööst ongi see, et saad, palju teed. Ja saamisega pole tegelikult muret olnud (ehh, ma värisesin kui haavaleht eelmises mais just sellele mõeldes).

Jah, ja puhkamise olen ka lõppeks ära õppinud. Vähemasti ühe päeva kaupa, asi seegi, eksole :-)

Ma tahan teid kõiki tänada, kes te mu blogi lugemas olete käinud ja kommentaaridega mulle kaasa elanud! Ma ei oleks kindlasti oma eluga just siinmaal ja rahul kui poleks saanud tagasisidet siitkaudu ja mu vana blogi kaudu, mis oli Isetegijas. Te olete mulle tähtsad!
Minu tutvuskonnas polnud seni inimesi, kellega käsitööst rääkida, pean ütlema suure tänu internetile, mille kaudu olen leidnud toredaid kaasamõtlejaid. Absoluutselt kindlasti ütlen ka suure tänu oma teenäitajatele Mae Kivilole ja Monika Plaserile. Esimene aasta on olnud põnev ja kokkuvõttes hea!

Julgege unistada! Julgege tegutseda! Armastage ennast!

Hansapäevad taas tulemas...

Kuigi mulle mitte üks põrm ei sobi praegune kuum aeg, leiab mind siiski homme ja ülehomme Pärnust Hansalaadalt.

Pealava kõrvale saab üles pandud Isetegija.net foorumlaste telk, kus plaanis lisaks kauplemisele ka öökudumine.

Kõik, kes tahavad näiteks sallijuttu puhuda või küsida tulevaste kursuste kohta, asuge ligi ja võtke mul nööbist. Selle pildi järgi peaksin olema tuvastatav küll, kuigi homme seda salli mu õlgadel ei kohta. Sall on müügis Pärnus Vuhti Galeriis, mis on nii lahe koht, et tasuks eraldi kirjutamist ja tutvustamist kohe. Minge vaatama, asub muide Ringi 40, laada-ala kõrval peaaegu.

Selle pildi tegemise au on Isetegija.net-is okkalise nime taga leiduval toredal naisel, kelle pärisnime leiab pildi allservast. Tal on ka blogi, kus juba teemade pealkirjad on vahvad, jutust rääkimata- Guntsi&Tizaini blogi! Käsitöö hindade üle pea vaevajatel palun hoolega lugeda matemaatika-eri rubriiki tema blogis. Nii lihtne, eksole!

Kui teil on vajadus hea foto järgi, siis julgen teda küll soovitada pildistama, sest kes teaks paremini kui ma ise, milline tol päeval tegelikult välja nägin ja kui raske oli selga sirgena hoida... Tervitan sind, Helen! :-)

N.B. Kes tahab sallilõnga osta, siis otsige mind kindlasti üles! Võtan kaasa mõne kera väga kvaliteetset peenvillast ja annan selle rõõmuga kudujatele ära.

Iga suur teekond algab esimesest sammust...

Foto: Erle Tamme

Ma olen juba mõnda aega pidanud plaani, et tutvustada oma blogi kaudu ühte väga toredat inimest. Minu kursusekaaslast Laurat.

Nii, kui teil juba nüüd tekkis soov saada endale samasugune kaunis korsett nagu pildil, siis minge kohe postituse lõppu tema blogi viitele, kus tööd ja kontaktid. Edasi lugema võite pärast ka tulla...

Ma arvan, et ei liialda kui ütlen, et enamus asju on Lauras erilised. Esiteks on ta väga pikk ja sihvakas (minusugune masajalg mõtleb siinkohal pisarsilmi julmale saatusele ja ebaõiglusele), teiseks on ta kindlasti lugenud oluliselt rohkem filosoofiaraamatud kui mina ja kolmandaks on ta väga vahetu ja siiras suhtleja.

Aga peamine... vot peamine on see, et tal on julgust! Laural on julgust mõelda ja ka öelda, et ta tahab saada parimaks korsetimeistriks Eestis! Kui käia kuust kuusse sellise sihikindla inimesega koos kursustel, siis tahaks loota, et ka minule hakkas pisinatuke tema ambitsioonikust külge. Ei, ma ei mõtle, et hakkaks korsette tegema, ma mõtlen ikka seda, et tahe olla parim on vägev mootor tegevustele. Absoluutselt!

Kui nüüd veel asjast rääkida, siis mina sain Lauralt teada, et tegelikult kõik see, mida ma arvasin korsetindusest teadvat, on null. Ja enamus kaupa, mida korsettide nime all müüakse, on puhas saast. Tegelikult ka, uskuge mind! Korsetitegemine on tõeline kunst. Ja seda kunsti Laura valdab, selles ei kahelnud kooliaasta lõpuks meist keegi, ma arvan.

Hmm, kadestamisväärseid pilte jätkus tal portfooliosse panna...

Foto: Erle Tamme

Lõputööde näitusel olid meie tööd kõrvuti ja tundus nagu oleksid minu kleit ja tema korsetid omavahel hingesugulased. Umbes nii, et naine, kelle kapist leiab ühte neist, omab kindlasti ka teist...

Aga minge parem ise Laurale külla! Ta peab blogi, millel on (väga temalikult) eriline nimi DominaMirabilis. Kes tahab teada, mida see tähendab, siis lugeja leiab sealt ka sellele vastuse. Kui välja ei uuri, siis äkki jääb miljonimängus, kui küsitakse,  vastamata :-)))

Foto: Erle Tamme

Pitsilised sõrmikud lapsepõlvesõbrannale

Elus on nii, et mõned inimesed tulevad ja lähevad, sa ei mäletagi neid mõne aja pärast, teised on püsivalt ja kolmandad võivad "ära käia" aastaid, ilma et tunneksid, et palju on muutunud.

Tänased kindad on minu sõbrannale, kelle võib nimetada sinna kolmandasse osasse. Kui me selle aasta sees taas suhtlema hakkasime (tänan sind, Facebook!), siis sügisel kohtudes oli tunne, et kus see enam kui kümme aastat siis on, mis mööda läinud?! Heli on ikka sama nägu ja naerutujuline. Minu vanuses hakkab naisterahvas juba natuke õelaks muutuma ja hoolsal vaatlusel ei suutnud ma isegi kortse tema silmanurgas tuvastada :-)) Jutu sees muidugi selgus, et mitu lastki juba ilmale toodud, aga tegu oli ikka minu "vana hea Heliga". Nii armas!

Vanasti olid moes sellised vahvad tegelased nagu kirjasõbrad. Aadresse nimede ja hobigeda võis leida nii Tähekesest, Pioneerist kui Meie Meelest (mäletate, olid seoksed vahvad üllitised?). Pole õrna aimugi, kuidas meie teineteisele kirjutama hakkasime, aga seda jätkus ikka aastateks. Ühised hobid olid vist ka määravad- mina kogusin ajalehtedest-ajakirjadest väljalõigatud lauljate pilte ja laulutekste ning arvasin, et olen igavesti kõva tegija. Kui ma Helile külla minnes aga avastasin, et temal õega oli minu paarile kaustikule vastu panna lausa kilode kaupa täiskleebitud ja -kirjutatud kaustikke, siis... no siis polnud midagi muud, kui lihtsalt lehitseda, imetleda ja kadeduseuss alla neelata.

Tegelikult oli see kirjasõpruse-asi puberteetikule põnev küll. Mina elasin Märjamaal, tema Räpinast veel kilomeetreid edasi. Teises Eestimaa otsas, ühesõnaga. Kuna sõpruse juurde kuuluvad ka igasuvised külaskäigud, siis tegelikult oli see natuke nagu iseseisvuse proov, see küllaminek. Sõit algas hommikul kell 7 ja kohale jõudsin vist kolme bussiga ja tont seda teab, mis kell õhtul. Paikselt elava tegelase jaoks ettevõtmine missugune! Mina nägin esimest korda elus kuppelmaastikke, kuulsin Eesti keelt (sealset murret), millest mukitki aru ei saanud ja Heli viisin  tema elus vist esimest korda Tallinnasse. Oli nii, jah? Tunde lõkerdamist ja niisama tšillimist... Isver, kui vahva aeg ikka oli!?! Iga ettevõtmine tundus nii tähtis ja põnev...

Ühel ajahetkel olime me aga juba suured ja kohtusime Tallinnas. Mina käisin koolis ja küllap temagi. Siis tulid Saksamaine lapsehoidmine, poisid ja pere ja kolimine... ja nii me teineteist silmist kaotasime. Kui me FBs lobisesime, siis ei julgenud mina küll kokku arvutada, palju aastaid me näinud pole.

Heli, kanna naid kindaid mõnuga, sest ma kudusin need sulle mõnuga! Südamesoojus saagu sõrmedele soojuseks!

Hoidke oma sõpru ja otsige üles vanu, maailm on ju otsekui kandikul kätte toodud! Küllap on teist paljudki seda mõtet klahve klõbistades mõelnud. Õigus, eksole?!