On põhjust pühitseda

Foto: T.Tasa

Tõesti, napilt oleksin ma maha maganud tänase kuupäeva tähelepanemise! Milline vahva päev- tänasega on maitstud aasta käsitöölise leiba. Palju õnne mulle :-)

See aasta on olnud täiesti pöörane ja põnev. Et mitte seebimulle puhuda, siis ütlen ka, et pisut raske. Ei hakka omi tegevusi päris otsast ümber jutustama, aga tunnistan, et eesmärk oli joosta sisse hoog ja sellega ma toime tulin!

Selle aasta sisse jäi mu esimene personaalnäitus, kaks projekti ühele raamatule, mis veel pole ilmunud, üle kahekümne Haapsalu salli, uute mustrite kirjapanemine... Veel on minu jaoks väga oluline, et aasta jooksul ma tutvusin paljude väärt inimestega ja nägin, et maailm on ikka palju suurem kui oma väike tagahoov.  Ja see maailm on kohati pööraselt kirev ja ilus...

Juuresolev pilt räägib minu nädalavahetustest. Aastaga rääkisin enam kui 150le usinale naisele mida tähtsat tasub pitsi kududes silmas pidada. Süda on soe, sest see tegevus tundub mulle sobivat (meeldib küll), kuigi esimeste koolitustega oli natuke jänes ka püksis. Aga näidake mulle sündinud oraatorit-koolitajat, hahaa :-) 

Üsna oma tee alguses sain aru, et ega tavalist laadalt-laadale käsitöölist minust ei saa. Esiteks- ma ei viitsiks ja teiseks- mu peenike pits ei ole laadakaup. Ma olin aasta eest murelik, et kas leian üldse piisavalt rakendust, et perele toit lauale tuua. Praeguseks võin öelda, et kui oleks mul veel lisapaar käsi küljes, siis ka need vuraksid vahetpidamata. Peamine erinevus mu eelmisest, riigitööst ongi see, et saad, palju teed. Ja saamisega pole tegelikult muret olnud (ehh, ma värisesin kui haavaleht eelmises mais just sellele mõeldes).

Jah, ja puhkamise olen ka lõppeks ära õppinud. Vähemasti ühe päeva kaupa, asi seegi, eksole :-)

Ma tahan teid kõiki tänada, kes te mu blogi lugemas olete käinud ja kommentaaridega mulle kaasa elanud! Ma ei oleks kindlasti oma eluga just siinmaal ja rahul kui poleks saanud tagasisidet siitkaudu ja mu vana blogi kaudu, mis oli Isetegijas. Te olete mulle tähtsad!
Minu tutvuskonnas polnud seni inimesi, kellega käsitööst rääkida, pean ütlema suure tänu internetile, mille kaudu olen leidnud toredaid kaasamõtlejaid. Absoluutselt kindlasti ütlen ka suure tänu oma teenäitajatele Mae Kivilole ja Monika Plaserile. Esimene aasta on olnud põnev ja kokkuvõttes hea!

Julgege unistada! Julgege tegutseda! Armastage ennast!

Ööpäeva 25 tundi...

Ma tõesti vahel mõtlen ööpäeva 25ndast tunnist. Kas ta siis ikkagi on olemas, see müstiline viimane võimalus või tundub see lihtsalt stressis inimesele nii, et teinekord ta ON olemas?

Palgatööst loobudes ja käsitööle pühendudes ei osanud uneski ette aimata, et mitte tekkivate või puudolevate rahasummade üle ei pea ma muretsema, vaid koduse inimese elu elades kurdan üha enam ajapuuduse üle. Kes kunagi kodus töötanud, see ehk teab, millest räägin.

Viie kuu jooksul ei ole ma ikka veel päris täpselt õppinud kinni pidama oma kalendrisse joonistatud graafikutest ja tumeda ning veel tumedamaga märgitud tähtaegadest. Aeg-ajalt haarab mind paanika, sest näiteks liiga lähedal tunduvad olevat jõulud, järgmine plaanitud õpituba või mõne salli valmimise tähtaeg.  Tegelikult pole ühtegi tähtaega veel lõhki lasknud, aga korra olen sellele lähedal olnud küll. Ja mõned pehmemad lubadused olen taas ja taas edasi lükanud...

Huvitav, kas ma peaksin endale ostma seinale tahvli, kuhu kirjutada üles ka pisiasjad, mis päeva plaanitud, et ikka kindlasti tehtud saaks? Kas ma peaksin tööaega millimeetripealt mõõtma ja seda ette arvestama, kaasa arvatud arvutis istumise aeg? Aga kuidas sel juhul ette näha näiteks pisipoja haigestumist, meeletut tungi koristada või lugeda... Poleks arvanud, et hää nõu on kallis, aga kuidas teie end organiseerite?

Kes teeb, see jõuab...

Seda vanarahvatarkust, mis pealkirjas, armastan ma ikka aeg-ajalt korrata. Kas siis endale, või teistele. Praegusel hetkel on nii, et muudkui teen ja teen, aga tunne on, et kuhugile oma tegemistega ei jõua. Palju töid on pooleli, palju töid on plaanimisjärgus. Eks see vist ole ka natuke nagu alguse-ehmatus, et nüüd tuleb pere toiduraha ju minu käte töödest. Õigemini oskusest neid tahtjatele müüa. Ei salga, et hirm on ikka nahas, aga see on vist ka loomulik.

Kui sissetulekutest rääkida, siis põrkasin täna taas ebameeldivuse otsa. Etsys on konto seotud Paypaliga, raha enda krediitkaardile kandmisega polnud probleeme. Aprillis sai aga kaart vahetatud ja algasid jamad. Küll ei hakanud Etsy sellega kokku ja küll Paypal, mitmepäevase muretsemise ja klahviklõbistamise läbi sain siiski asjad jonksu ning kuni tänaseni oli süda rahulik. Täna... täna siis juhtus see, et Paypalist ei õnnestunud teenitud raha endale üle kanda, kuna kaart, mille Swedbank mulle andis oli varasema Visa asemel MasterCard ja sellele ei saa summasid transportida. Saa sa siis nüüd aru, miks nõnda!? Kui ma siin kirjutamise lõpetan, siis kirjutan murest ka panka ja küsin, et kui uut lepingut pole sõlmitud ja arvenumbergi sama, siis miks kaart on teine. Kui sealt tuleb vastuseks, et see ka mõni kuremure, siis ma ei teagi, mida teha... Raha on, aga kätte ei saa. Ja millegipärast on mul tunne, et sealt tuleb see kuremure jutt...

Vahepeal olin tõesti blogi natuke hooletusse jätnud, aitäh usinale tagant torkijale üle-eelmise posti kommentaariumis, muidu poleks tänagi siia tulnud. Oleksin ehk heegeldanud. Just sedasama valget kleiti, mis peab valmis saama jaanipäevaks. Progress on olnud edukas, kogu planeeritud töö on sujunud just mustri ja lõike ja tellija suuruse järgi. Praegu olen takerdunud pisut varrukate kaenlaaluste juurde. Mõtlen kuidas teha nii, et töö ei jääks lokkima, vaid oleks perfekto. Sellise mustri  juures vajab natuke nuputamist.

Tegelikult sama kiire, kui selle kleidiga, on mul ka paari salliga. ERMis sai üks müüdud ja too peaks uue kodu leidma Inglismaal. Võimalik, et sellest sallist veel kuulete, kuna mul oli au ostjat ka paari päeva pärast kohata ühel vahval üritusel. Ja sellest vahvast üritusest ning seltskonnast tasub ka pikemalt pajatada, aga seda tõesti järgmisel korral.

P.S. Sööge vitamiine ja ärge võõrastega palju musutage- mingi jube ülemiste hingamisteede ja kurguviirus on liikvel! Murrab nii pisikesi lapsi kui ka täismehi, julma palavikuga muide. Meie peres juba kaks langenut. Pean vaid pöialt, et ise terveks jääks.

Aeg läheb...

...kalendrisse vaadates on näha, et pool kuud kadus nii, et arugi ei saanud. Kunagi öeldi mulle, et kui sulle tundub, et kuud ja aastad lendavad, siis hakkad vanaks jääma. Viimased paar aastat ma muud ei tunnegi ja kõiges on süüdi käsitöö! Kui ma niisama teleka ees pöidlaid veeretaks, siis poleks ehk kusagile kiiret. Niisiis- käsitöö teeb vanaks, olge ettevaatlikud! ;-))

Suures kiire-kiire-kiire tuhinas olen ma sel aastal otsustanud pisut organiseeritumalt toimetada. Märkmikus on nüüd nädalate kaupa ära jagatud, millise käsitööprojektiga ma parasjagu tegelema peaksin. Natuke naljakas on lehtede servale vertikaalis näiteks "Marguti kamps" või "Olga sall" kirjutada, aga ma tõesti tunnen ennast ja tean, et muidu jäävad asjad viimase tunni viimastele minutitele... Tegelikult ega see märkmiku määrimine sellest päästa, aga ma vähemalt püüan. Kusagil kevadistel märkmikulehtedel peaks tulevikus olema ka kootud pruutkleit ja Käsitööga Tööle 2 lõputöö... Mmmm, suured plaanid!

Eile leidsin vanapaberipahna hulgast 1994. aastal astroloogilt tellitud sünnikaarditõlgenduse. Nii naljakas oli üle pika aja lugeda, aga ka sealt terendas mitmelt lehelt, et kärsitus ja veelkord kärsitus on see, millega ma iseend hulluks ajan. Praeguse perioodi märksõnaks on siis julgus luua mustreid. Korralike ja mõistlike tellimustööde sekka satuvad niimoodi kiirsallid ja öised kellakolmekohvid ruudulise paberi ja hariliku pliiatsi seltsis.

Kas ma juba mainisin, et selle kuu viimased päevad on need, kui oma salajased mustrinokitsemised avalikuks teen? Tulemas on uus blogi koostöös ühe väga ärksa vaimuga kudujaga... Mida sealt leiab? Kolme korda arvamiseks ei ole vaja- pitse, pitse ja veelkord pitse!

Tänaseks pildimaterjaliks valisin 36/2 meriinost kootud piibelehekirjas salli, mille hiljuti valmis sain. Materjal on täiesti suurepärane kudumiseks, aga minu suureks üllatuseks kippus töö käigus vanuma ja ei veninud lõppviimistlusel üldse sellisel määral nagu meriino tavaliselt teeb. Kummaline oli, jah, et salli servad kergelt karvendasid ja kui ma pitsi külge õmblesin, oli raskusi silmustest kiire läbipistmisega. Ometigi on mu käed kududes alati täielikult kuivad ja ma ei nätsuta tööd pikalt, st koon suhteliselt kiiresti. Arvan, et teen uudishimust sellest lõngast varsti veel ühe salli ja proovin pesta külmas vees. Praegu käesoojas lobistades oli samuti vanumist märgata (muidugi ei aidanud ma sellele ei nühkimise, kuumuse ega muu sarnasega kaasa), täiesti eriskummaline materjal! Aga ilus ja siidjas, mitte nii lödilt hoidev nagu Merinos Extra.

Tervise rindelt uudiseid niipalju, et ma täielikult mõistan nüüd titasid, kes püree suust välja ajavad. Kui sul on suus midagi, mis valutab, kõht on hirmus tühi ja sa pead leppima ainult mingi plögaga, siis on ikka kurb küll! Teised vitsutavad pipraga suitsuliha, röstsaia ja tooreid õunu, mina libistan vaikselt keedetud aedviljapüreed... Ainus lohutus on see, et šokolaad läheb hästi sulanuna alla küll;-) Muidu oleksin lõppstressis vist...

On, mida oodata...

Viimasel ajal veereb aeg nii kiiresti ja asjatoimetused kuhjuvad meetrikõrguseks hunnikuks ootele. Pimedate ilmade süü, et midagi ei edene. Õigus, eksole!? Ikka on ju lihtsam, kui  keegi teine on süüdi, mitte ise.

Tegelikult on järgmised paar nädalat täis põnevaid väikeseid ootusi. Esiteks käivad mul läbirääkimised ühe  värskeltloodud firmaga, kes toob maale peeneid ja veel peenemaid sallilõngu. Järgmise nädala sees peaksin kätte saama mõned materjaliproovid ja kui on väärt kraam, siis jagan kontakte teistelegi. Ma tegelikult ootan juba ammu mingit impulssi, et sallikudumine jälle uue hingamise saaks. Kaks salli olen küll valmis kudunud, aga isegi raamimine tundub nii tüütuna, et... seisavad.

Teiseks- mõnus mõelda, et mul on veel 35 päeva puhkust ees! Kahe nädala pärast. Oh seda varraste klõbinat! Ning see kuu on meie peres ka suur sünnipäevadekuu. Lapsed saavad 4 ja 14, lisaks sellele lähiringis veel kolm sünnipäevalast. Rahakotile see küll rõõmu ei too, aga kuidagi on kujunenud nii, et ega muidu lähiringi sugulasi koos ja korraga ei näegi. Ikka ainult sünnipäevadel.

Oodata on ka veel ühte väga erilist üllatuskinki. Ma olin meelitatud ja rõõmus, kui selgus, et Tsirkusemoori blogis toimunud loosimisel sain imevahva sõrmuse omanikuks. Tol päeval, kui see uudis minuni jõudis, olin järjekordselt väga räbalas meeleolus ja uudis lõi silma küll särama. Ma ei ole väga tihe ehete ostja ja kandja ning sellised erilised asjad on need, mida ma hindan. Käsitsitehtud ja inimese poolt, kelle tegemisi jälgides kujutad teda juba nagu natuke tuttavana. Nii armas, eksole!

Aga teie minge poodi! Minge Kristiinesse ja ostke Meribeli Käsitöösalongist endale barett! Viisin neid sinna enam kui kümme.