Raplamaa rahvariided Sillaotsa talumuuseumis

Täna veetsin väga õpetliku ja ilusa pärastlõuna Sillaotsal. Raplamaa naised, kes sellealaselt koolitatud ja toetatud, esitlesid enda rahvariidekomplekte. Sellist ilu ja hoolt ei näe iga päev. Komplektid valmisid neil vaid aastaga.

Ajastu kaugeimad rõivad oli Epp Haabsaarel, ehk Loone naisel. Väga-väga lahe komplekt, kus ka väljapoole näha käsitsi tehtud õmblused omasid kindlat kohta. Ta käis asja uurimas ka kaugemal, kui Eestis ja ka tema esitlus oli ajastuhõnguline. Ega pole meil kellelgi lugu varrukast võtta, kus võõrad väed tulevad kodukohta vallutama, kuid rahvas pääseb terve nahaga. Vaat, kus on metalli ja muud paremat kraami! Kõlavööd, nõelakojad ja muu, vaselisi nii et vähe pole!

Seevastu uuema aja esindajad olid kui kolm graatsiat. Õrnad põlled ja õrnad rätid katmas kaapotkleite. Säravad oubid soenguis veel päälekauba.

Tegelikult oli päev lisaks silma nuumamisele igati informatiivne. Reet Piiri ERMist rääkis poolteist tundi just meiekandi rahvariietest ning sellist ettekannet kuulata oli hea. Ikka parem, kui raamatust näpuga järge ajades kaks ja kaks kokku panna.
Sillaotsa Talumuuseum on iseenesest juba põnev koht, kus tuleks veeta terve päev, mitte tunde. Käisin ma nii sepikojas kui linatoas uudistamas. Muuseumi teisel korrusel oli välja pandud paikkonnast kogutud vanemad rahvarõivad, mis eravalduses. Lisaks väga mitmetele Vigala seelikutele olid seal kahed minu jaoks  tähelepanuväärsed käised. Esimesed neist olid vanad, väga vanad linase niidiga tugevale linasele tikitud käised, mille kandja küll miniatuurne pidi olema. Anne Ummalas, kelle valduses need on, oli teinud ka koopiad ja kandis neid uhkusega. Teised käised haarasid pilku oma värvikasutuse, kulla-karra ja tikandi omapäraga. Minu jaoks on see kõik uus maa, ei ole ma käistetikandiga palju kokku puutunud.

Tunnid kulusid kiirelt ja eriti hea oli vaadata Märjamaa ja Vigala naiste põhjalikku ja kena tööd. Pildil siis Märjamaalt pärit riided vasemal ja Vigala paremal. Eks mul ole pistmist mõlemiga, kuigi sünnikoht jääb vastu Kullamaa valla piiri, Märjamaa ja Vigala vahele.

Anneli, tervitused! Kui päris aus olla, ei tundnud esimese hooga mitte äragi. Võid nüüd lotopiletit ostma minna.

Järjest enam hakkab mulle rahvarõivaste ja üldse tekstiilide värviline pool huvi pakkuma. Küllap valgest on küllastumus saabunud. Eelmisel nädalal käisin näiteks indigoga värvimise koolitusel ning mõne päeva pärast on taimevärvide koolitus plaanis. Huvitav, millega see kõik lõppeb?

Tellime 100% kašmiirist peenikest sallilõnga!

Ma mõtlesin pikalt, et kas ja kuidas, aga nüüd on aeg käes. Tellime peenikest kašmiirlõnga! Udupehmet ja luksuslikku. Kuna tegemist on väga hinnalise materjaliga, siis seekord on lõnga ettetellimisega nii, et ootan kohe ka ostusumma tasumist. Viimaseks päevaks, mil lõngasoove kogun, on 18.august ja summad peaksid laekunud olema järgmiseks päevaks. Seejärel tellin vabrikust, tavaliselt saabub lõng kolme-nelja päevaga. Ja siis... siis on nautimise ja kudumise aeg!

Pure cashmere/puhas kašmiir

Lõng on valge, mõõdus 2/28 e 1400m/100gr ehk nagu Haapsalu salli lõng ikka. 100 grammi hinnaks on 27 eurot. Kuna see rahanumber on suur, siis ma arvan, et pakun võimaluse tellida  ka 10 grammi kaupa, st kui soovid 80 grammi või 110, anna aga teada. Ei pea olema täpselt 100 või 50 grammi. Kerin Sulle sobiva koguse. Ainus, mida tähele panna on see, et mu kerimismasin ei tee üle 50grammiseid kerasid. See tähendab, et ostes 80 grammi, saad 50- ja 30-grammise toki. 
Lõngasoove ootan meiliaadressile liina.rees@gmail.com

Mis teeb selle lõnga nii eriliseks ja kalliks? Kes mu kursustel käinutest mäletab toda roosat kashmiirikera, siis kindlasti muigab, et kas tõesti pakub Rees õrna ja pudedat lõnga müügiks?! Viimastele ütlen, käsi südamel, see valge lõng ei ole pude, ei ole katkemisohtu kartagi! On vabrikuid, mis suudavad seda ka nii peene lõnga juures vältida ja mul on hea meel, et sellisest vabrikust tellida saan. Muidugi on ta habras, mis kašmiiri puhul on normaalne, aga temast on vägagi võimalik kududa nagu ka juuresolev proovilapp näitab. Nuppe tehes ei pea tagasireal venitamist kartma, kannatab kududa kenasti. Aga ikkagi- milline hind!?!

Kalliks muudab selle lõnga villa päritolu- kašmiirkitselt saab aastas vaid 150-300 grammi jagu kvaliteetset villakiudu! Kitsed elavad tavaliselt kõrgmäestikus, et pehme alusvilla kasvamine oleks kindlustatud ning sellistes oludes ja nii vähese tootlusega villa kasvatada ongi kallis ettevõtmine. Vill on peenema kiuga kui mistahes meriino ning mis peamine- on udupehme. Tõeliselt pehme! Nii ka lõng.

Ma julgen väita, et see pitsilõng on kududes olnud minu jaoks üllataja- ta on mahuline ja lihtsa sõnaga iseloomustades selline... sõrmevahel ümar. Korrutus on ühtlane ja ei ole karta, et varras töö käigus kiudude vahele läheb. Kerides sama kaalukoguse tavalist sallilõnga ja kašmiiri, siis kõrvuti pannes on kašmiiri kera mahulisem, suurem (võrrelduna näiteks siidi kera oleks villasest väiksem, kuna on raske ja sile). Kootud pits sellest lõngast  jääb hästi hoidma st kiud ei ole omavahel libedad ja see on ka ainus vill, mida näiteks on minu käest tugevalt allergilise või tundliku nahaga inimesed küsinud kui siidi kõrval ainuvõimalikku valikut.

Kašmiirlõngast proovitükk, mille ma kudusin ja mis pildil näha, on väljas olnud Haapsalu Pitsikeskuses ning jääb sinna tulevikus ka lõnga müüki toetama. Seda pitsilõnga on kudunud pitsiarmastaja Meeli, kelle käest eraldi küsisin, kas tema soovitaks. Soovitaks küll. Talle meeldis lõng eriti ühtluse poolest  ning Meeli ütles, et lõng "laulis" kududes käe all. Kes pehmet  ja veel pehmemat kudunud, küllap teavad, mida see võib tähendada.

Sõbrad, sellist lukslõnga tellimist ma ei korralda tihti. Õigemini on see esimene kord ja kes teab, millal jälle. Kasuta võimalust. Kui on küsimusi, ole lahke!

P.S. Kes Villa-siidi-kašmiirisegust tahavad ja ootavad, siis seda tellin vabrikust samaaegselt. Ole lahke, soov meilile, nagu ikka :-)

Aitäh!